Asjaõigus › Omandiasjad

sugulasi või mitte. Kohaliku omavalitsuse ülesannete ja valitsemise printsiipidega ei ole kooskõlas eelarve täiendamine omavalitsuse territooriumil elanud isikute pärandvara arvel. Järelepärimiste tegemiseks oleks tulnud pöörduda kohaliku perekonnaseisuameti ja rahvastikuregistri poole või küsitleda A.L elukohas xxxx tema naabreid ja teisi külaelanikke. Vald on põhjendamatult ja hagejale mitteteadaolevatest huvidest lähtuvalt liigselt pärandi vastuvõtmisega kiirustanud. Muuhulgas võttis kostja pärandina vastu ka nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse tagastamiseks, mis asub teise valla territooriumil. Hageja leiab, et pärandi vastuvõtmine Kadrina valla poolt on ka vastuolus põhiseaduse §-ga 32 lg 4, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) §-dega 3 ja 6, maareformiseaduse §-dega 2, 5, 25 ja 28 ning omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) §-dega 2 ja 7 lg 5. Kostja ei saa kohaliku omavalitsuse üksusena pärida füüsilisele isikule kuulunud nõudeõigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele ning olla seeläbi omandireformi õigustatud subjektiks. Kostja poolt A.L pärandi vastuvõtmine on vastuolus heade kommetega ja seadusega ning seega tühine. Tühise tehingu järgi saadu tuleb tagastada, et hageja saaks pärandi vastu võtta. Hageja leiab, et antud asjas on seadusandja tahtega kooskõlas ja pärimise vaidlustamisel kohaldatav PärS §

vastuvõtmisel. Juhul, kui pärandi vastuvõtmine on tühine, siis saab pärandi vastuvõtmise kui toimingu tühisuse korral kohaldada restitutsiooni. Juhul, kui vara ei ole võimalik tagastada, siis tuleb vara väärtus hüvitada sugulasest pärijale, kes on õigustatud seaduse järgi pärima. Muus osas jääb hageja eelnevalt esitatud väidete juurde ning palub hagi rahuldada ja menetluskulud kostjalt välja mõista. Hageja on esitanud tõenditena: Kadrina valla seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse (I kd. tl. 15); Kuusalu vallavalitsuse tõendi notarile ( I kd. tl. 16); H P pärandi vastuvõtmise avaldus ( I kd. tl. 1718); Rakvere notar Irma Rahnu 30.01.2002.a.vastus E P ( I kd. tl. 19); Rakvere notar Irma Rahnu 15.03.2002.a. kiri E P ( I kd. tl. 20); Kadrina Vallavalitsuse 12.04.2002.a. vastus avaldusele ( I kd. tl. 21); Kuusalu Vallavalitsuse kutse infopäevale koos ümbrikuga ( I kd. tl. 54-55); fotod ( I kd. tl. 56); H P surmatunnistus ( I kd. tl. 80); Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus 15.04.2004.a. ( I kd. tl. 101-102); Kostja vastus 14.03.2003.a. kohtule esitatud vastuses kostja esitatud hagi ei tunnista ja palub see jätta rahuldamata. Vastuse kohaselt on ekslik hageja väide, et kostja oli kohustatud välja selgitama A.L pärijad. Vallal ei ole mingisuguseid täiendavaid kohustusi seadusjärgsete pärijate väljaselgitamisel. Kuna notari määratud tähtaja jooksul pärima õigustatud isikuid ei ilmunud, oli vastavalt PäS § 18 pärijaks kohalik omavalitsus, kes 24.05.2001.a. pärandi vastu võttis. Kostjal puudusid igasugused andmed A.L pärijatest. Kostja teostas A.L suhtes iganädalast sotsiaalhoolekannet, varustades teda nii toidu kui ravimitega. Kogu sotsiaalhoolduse läbiviimise aja jooksul kuni A.L surmani ei avaldanud A.l, et tal on sugulasi, vaid ta teavitas sotsiaaltöötajat, et ta on üksik vanur, tal ei ole lähedasi ning peale tema surma pärib tema vara vald. Kostja kandis kõik A.L matustega seotud kulutused ning ka matustel ei osalenud ükski lähikondne. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et kostja oleks pidanud pöörduma perekonnaseisuametisse ja rahvastikuregistrisse. A.L ja H.P on erinevate perekonnanimedega. Samuti on mõlemad perekonnanimed suhteliselt levinud. Kostjat ei kohusta selleks tegevuseks ükski õigusakt. Hageja väide, et pärandvara vastuvõtmine kostja poolt oli vastuolus heade kommetega, on alusetu. Kostja täitis temale kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja sotsiaalhoolekande seadusega pandud ülesannet hoolitseda A.L kui üksiku ja kõrvalist abi vajava vallaelaniku eest. Kokku tehti A.L hooldamisega kulutusi 30740 krooni eest, millele lisanduvad kulutused seoses pärandaja matustega. Kostja leiab, et hageja enda käitumine on vastuolus heade kommetega, kuivõrd hageja ei tundnud muret A.L toimetuleku üle ning ei olnud teadlik tema surmast. Hageja huvi tekkis siis, kui ilmnes, et A.L jäi järgi pärandvara. Kostja leiab, et pärandi vastuvõtmine ei ole vastuolus seadusega. Pärimisõigus peab olema võrdselt tagatud nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele, seega ka kohalikule omavalitsusele. Kostja ei ole suurendanud oma vara pärandvara arvelt, kuivõrd kostja tegi kulutusi A.L hooldamiseks valla eelarvest, millele lisandusid matusekulud. Pärimisseadus kohustab kohalikku omavalitsust pärijate puudumisel pärima. Pärimisseadus ei sätesta tähtaega, millise aja jooksul võib pärimisavalduse esitada. Samuti ei tulene kostja õigus pärandi vastuvõtmiseks KOKS’ist vaid PärS §-st 18. Samuti on kohatud viited maareformiseadusele, kuna viimane reguleerib maa tagastamist, erastamist ja kompenseerimist, mitte pärimist. Kohaldada ei saa ka PärS § 122, kuivõrd hageja soovib tunnistada tehingu tühisust, mitte tuvastada eksimust pärimise alustes. Kostja palub jätta kohtukulud hageja kanda. 01.10.2004.a. kohtule esitatud vastuses hagi täpsustusele ning 04.02.2008.a. esitatud seisukohtades, kostja esitatud nõudeid ei tunnista ja palub jätta hagi tervikuna rahuldamata, kuna esitatud nõuded on hageja poolt tõendamata ja põhjendamatud. Kostja on seisukohal, et A L pärandi vastuvõtmine ei ole vastuolus põhiseadusliku korra ega heade kommetega. Hagist ei nähtu, kellele saab ühepoolse tehingu puhul üldse saadut tagastada. Hageja on kinnitanud, et ühepoolse tehinguga tuleb käsitleda pärandi vastu võtmist. Käesolevaks ajaks on osa pärandist võõrandatud kolmandate isikute heauksesesse omandisse, mistõttu ei ole seda võimalik tagastada teisele poolele. Kostja jääb 14.03.2003.a. esitatud

seisukohtade juurde, et kostjal puudus igasugune teave A.L võimalike pärijate kohta. Eelnimetatud asjaolu kinnitab tunnistajatena üle kuulatud E P, kes töötas kostja juures sotsiaalhooldustöötajana ning kelle tööülesannete hulka kuulus A.L eest hoolitsemine kuni tema surmani. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta hooldas A.L alates 15.09.1999 kuni viimase surmani s.o. 17.01.2001.a., selle aja jooksul A.L ise kinnitas, et temal sugulasi ei ole. Tunnistaja oli A.L hooldaja üle 2..a., kuid kogu selle aja jooksul ei käinud ükski sugulane teda külastamas, mistõttu puudus ka tunnistaja tööandjal – kostjal – igasugune teave A.L võimalike sugulaste/pärijate kohta. Sellest tulenevalt ei saa A.L pärandi vastuvõtmist kostja poolt käsitleda vastuolus heade kommetega. A.L oli valla hooldusel alates 20.03.1996.a. ning kogu selle aja vältel ei avaldanud A.L oma sugulaste kohta andmeid, sugulaste olemasolu korral oleks kostja nendega ühendust võtnud ning hoolduskulude osas kokku leppinud, samuti oleks kostja saanud teavitada hagejat A.L surmast ja sellisel juhul ei oleks kostja pärandit vastu võtnud ega vastavat avaldust esitanud. Asjaolu, et esialgse hageja H P tervislik seisund ei võimaldanud pärandit vastu võtta, ei muuda kostja tehingut heade kommetega vastuolus olevaks. Kostja on täitnud temale pärimisseaduse § 18 pandud kohustust, kusjuures sama seaduse § 124 lg 2 sätestab, et seadusjärgse pärmise korral loetakse, et pärandi vastuvõtmise nõuete täitmisest olenemata on kohalik omavalitsusüksus või riik pärandi vastu võtnud. Samuti ei võimalda pärimisseaduse § 124 lg 1 kohalikul omavalitsusel ega riigil seadusjärgse pärimise korral pärandist loobuda. Eeltooduga on tagatud, et juhul, kui sureb isik, kellel puuduvad seadusjärgsed pärijad, on tema vara kohustatud pärima kohalik omavalitsus või riik. Kuna kostjal puudus igasugune teave, et A.L seadusjärgsete pärijate kohta, käitus ta õiguspäraselt esitades vastava avalduse pärandi vastu võtmiseks ning võttis sellega pärandi vastu. Pärandi vastuvõtmiseks uue tähtaja määramise nõudel puudub õiguslik alus kuna kohus ei saa määrata pärandi vastuvõtmiseks tähtaega. Vastavalt PäS § 118 lg 1 on ainult notari pädevus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tähtaja määramiseks. Käesoleval juhul on notar Irma Rahnu pärandi vastuvõtmiseks tähtaja määranud. Kostja esitab vastuväited tähtaja ennistamise nõudele ja palub kohtul jätta tähtaeg ennistamata. Hageja ei ole tõendanud, et pärandi vastuvõtmise tähtaega oleks hageja mööda lasknud mõjuvatel põhjustel. Käesolevas kohtuvaidluses on hagejaks E P, kelle puhul puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Kostja juhib tähelepanu, et A.L oli surma ajal xxxx, mistõttu oleks pidanud hageja, teades pärandaja kõrget vanust, olema ise huvitatud sellest, et pärandaja surmast teda teavitataks ja olema kursis A. L elukorraldusega. Hagiavaldusest nähtuvalt sai hageja teada A.L sumast alles 2001.a. lõpus, hageja pöördus kostja poole alles 27.03.2002.a. Kostja jääb seisukoha juurde, et pärimisavalduse esitamine oli hageja õigus, mitte kohustus, mistõttu on pärija kohustatud ise tegema kõik, et avalduse pärandi vastuvõtmiseks saaks esitatud õigeaegselt. Kostja peab asjakohatuks tähtaja ennistamise nõude põhjenduseks toodud väidet, et H.P ei tellinud ajalehti. Ametlikes teadaannetes vastava teate avaldamise kohustus on notaril tulenevalt PäS § 118 lg 21. Notar on nimetatud sätet järginud. Ametlikes Teadaannetes avaldatud teabega tutvumine on isiku õigus mitte kohustus, kuid tegemist on sellise teabega, mida loetakse kõigile isikutele teatavaks tehtud teabeks. Asjakohatu on hageja väide, et pärandi vastuvõtmiseks andis notar liiga lühikese tähtaja. PäS § 118 sätestab tähtaja minimaalse pikkuse 2 kuud. Käesoleval juhul andis notar Irma Rahnu tähtajaks 3 kuud. Kuna A.L kuuluvas elamus ei elanud kedagi ja kostja andmetel puudusid tal sugulased, siis oleks olnud ebamõistlik taotleda oluliselt pikemat tähtaega pärandvara vastuvõtmiseks. Kostja on veendunud, et H P olukorda ei oleks muutnud ka see kui notar oleks pärandi vastuvõtmiseks määranud kolmest kuust oluliselt pikema tähtaja, näiteks 6- 9 kuud. Pikemate tähtaegade määramine ei ole tavapraktikas levinud. Tähtaja ennistamise nõue esitati alles 17.06.2004.a. s.o. üle 3 aasta hiljem, kui väljastati notar Irma Rahnu poolt kostjale pärimisõiguse tunnistus. Hageja väide, et viimane teadis, et A.L on teinud testamendi H.P kasuks on asjakohatu, kuivõrd testamenti ei ole tõendina esitatud ning see ei ole ka tähtaja ennistamise aluseks. Hageja ei ole täpsustanud, millistesse registritesse päringute tegemisel oleks notar Irma Rahnu saanud teavet A L võimalike pärijate kohta. Kuna hageja H.P ja pärandaja kannavad erinevaid perekonna nimesid on võimatu nende sugulust tuvastada ilma osapoole kaasabita. Notar Irma Rahnu tegi seadusest tulevalt kõik vajaliku, selleks et selgitada välja võimalikud pärijad avaldades vastavasisulise teate Ametlikes

Teadaannetes. Kostja ei pidanud vajalikuks küsitleda küla elanikke, kuna A.L oli korduvalt avaldanud teda külastavatele sotsiaaltöötajatele, et temal pärijaid ei ole ja soovis, et tema vara päriks kostja. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, menetluskulud välja mõista hagejalt. Kohtuistungil kostja tõdeb, et ei pöördunud tõepoolest registritesse. TsÜS § 66 kohaldamine on välistatud, sest tehingu tühisust saavad tuvastada vaid pooled. Kostja on esitanud tõenditena: Kadrina Vallavalitsuse tõend (I kd. tl. 29); Rakvere notar Irma Rahnu 30.01.2002.a. vastus E P (I kd. tl. 30); Kadrina Valla 05.02.2001.a. avaldus pärandi vastuvõtmiseks (I kd. tl. 58); kuludokumentide koopiad (I kd. tl. 59-62; 65); Kadrina Vallavolikogu 20.06.2001.a. otsus vallasvara müügi kohta ( I kd. tl. 63); väljavõte Virumaa Teatajast (I kd. tl. 64); enampakkumise registreerimisleht (I kd. tl. 66); Kadrina Vallavalitsuse 09.07.2001.a. enampakkumise protokoll (I kd. tl. 67); Kadrina Vallavalitsuse 18.06.2001.a. korraldus (I kd. tl. 68); avaldus enampakkumisest osavõtuks (I kd. tl. 69); Kadrina Vallavalitsuse arve nr. 408 (I kd. tl. 70); kinnistamisotsus (I kd. tl. 71); Kadrina Vallavalitsuse teatis ( I kd. tl. 85); Rakvere notar Irma Rahnu 30.01.2002.a. kiri (I kd. tl. 86); Alvini Advokaadibüroo 27.03.2002.a. kiri (I kd. tl. 87-88); Kohtuistung Kohtuistungil kuulas kohus ära tunnistajatena O V (II kd. tl. 68), E P (II kd. tl. 70-71) ja L S ( II kd. tl. 73). Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik leiab, et kuna pärijad välja ei ilmunud ja vald võttis pärandi vastu, siis elamu müük on õige, sest see oli avalikult välja kuulutatud. A.L ei teadnud kolmas isik midagi ning sai teada maja müügist ajalehe „Virumaa Teataja“ kuulutuse kaudu ning varem ei olnud tal plaanis maja osta. Varem tal pärandajaga mingeid kontakte ei olnud. Kolmas isik oli ajal, mil maja ostis, valla töötaja (lastekaitsespetsialist). Oksjonil oli ainult tema. Hiljem sai kolmas isik teada, et paljud käisid maja vaatamas, kuid kuivõrd maja oli vana ja lagunenud leiti, et maja tuleb ümber lükata ja kulud oleksid suuremad kui ostuhind. Kolmanda isiku abikaasa on ehitaja ning seetõttu nad maja ümber ei lükanud, kuid lammutamise töid oli palju. Kinnistusse on kantud maa 0,6 ha peale elamu ostmist ning kolmas isik pani kinnistule ka katastrinime. Kolmas isik ei näe põhjust maja ära võtmiseks ning ei nõustu sellega, kuna toimus avalik ost ja müük. Notari kirjalik selgitus Notar Irma Rahnu kirjaliku selgituse kohaselt (II kd, tl. 7) esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus, mille notar tõestas. Nimetatud kohalik omavalitsus oli pärandaja eluajal hoolitsenud pärandaja eest ning tema surma korral ka mattis pärandaja. Notarile ei olnud teada teiste võimalike pärima õigustatud isikute andmeid ning tulenevalt PäS § 118 lg-le 1 avaldas notar teadaande väljaandes Ametlikud Teadaanded. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaja jooksul ei esitatud notarile avaldust pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks. Rahvastikuregister võeti kasutusele 2002.aasta 1.jaanuaril. Kuna notar sõlmis lepingu rahvastikuregistri andmete pärimiseks 23.08.2002.a, siis ei olnud notaril võimalik nimetatud pärimisasja lahendamisel rahvastikuregistri andmetega tutvuda. Andmevara ei sisalda õdesid, vendi, nende lapsi. Notar väljastas kohalikule omavalitsusüksusele pärimistunnistuse, kuna notarile oli kohaliku omavalitsuse pärimisõigus ja selle ulatus piisavalt tõendatud. Notar esitas ka rahvastikuregistri väljavõtted A L kohta (II kd, tl. 8).

Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused ning uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tuvastamist on leidnud järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: 1) xxxx suri A L (isikukood xxxx) (II kd.tl. 8);. 2) A L (edaspidi – pärandaja) surma ajal kuulus talle xxxx ehitised (elamu, majandushoone, laut, 2 küüni, käimla ja kaev) (I kd. tl. 15) ja nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse tagastamisele asukohaga xxxx. Maaüksus xxxx, endine kinnistu nr. 16539, pindalaga 25,98 ha (I kd. tl. 16). 3) Kostja korraldas A L hooldamist alates 20.03.1996 kuni tema surmani xxxx, tehes selleks kulutusi summas 30740.- krooni ( I kd. tl. 29) ning ka mattis pärandaja. 4) A L poolt tehtud testamendi või pärimislepingu olemasolu ei ole tuvastatud. 5) Rakvere notar Irma Rahnu poolt oli 15.02.2001.a. Ametlikes Teadaannetes avaldatud pärimisteade, milles notar andis tähtaja kuni 05.05.2001.a. A L pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise avalduse esitamiseks, seega on möödunud notari määratud pärandi vastuvõtmise tähtaeg (kohus on teinud selle kohta väljatrüki - II kd. tl. 90) 6) 20.06.2001.a. võttis Kadrina Vallavolikogu vastu otsuse müüa vallasvarana avalikul suulisel enampakkumisel xxxx tervikvara koosseisus elamu, majandushoone, laut, küün, küün, käimla, kaev alghinnaga 38000.- krooni (I kd. tl. 63). 18.07.2001.a. Kadrina Vallavalitsuse korraldusega nr. 304 müüdi vastavalt 09.07.2001.a. toimunud enampakkumisele eelnimetatud tervikvara H P hinnaga 38 000.- krooni. Korraldus jõustus 25.07.2001.a. (I kd. tl. 68). 7) 04.06.2002.a. kinnistamisotsusega kanti elamumaa xxxx kinnistusraamatusse nimega Kastani ja reg.osa nr.-ga 28738. Omanikuks sai H P (I kd. tl. 71), kes on kinnisasjal paiknevat elamut remontinud ja parendanud. 8) 22.01.2003.a. esitas hageja H P avalduse oma onu A L pärandi vastuvõtmiseks (I kd. tl. 17). H P oli A.L ema õepoeg, olles seega teise järjekorra pärija. Lisaks eeltoodule on tuvastamist leidnud, et 24.05.2001.a. andis Rakvere notar Irma Rahnu Kadrina vallale välja pärimisõiguse tunnistuse (notariaalregistri nr. 4395, pärimistoimiku nr. 32/1189-2001). Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks ehitised asukohaga xxxx (I kd. tl. 15), mis on võõrandatud kolmandate isikute heauksesesse omandisse (I kd. tl.66-71). Käesolev asjaolu on tõendamist leidnud ning pooled selle üle ei vaidle. Samuti on kostja teavitanud hagejat, et jätkab pärimistoiminguid xxxx asuva maaüksuse tagastamiseks, kuivõrd peab end kogu A. vara pärijaks (I kd. tl. 21). Nimetatud nõudeõiguse pärimiseks kostjale väljastatud pärimisõiguse tunnistust kohtule esitatud ei ole. Hageja palub kohtul tunnustada kostja Kadrina valla poolt A L pärandi vastuvõtmise tühisust, tagastada tühise tehingu järgi saadu, selle võimatuse korral aga hüvitada saadu rahas ning määrata pärandi vastuvõtmiseks uus tähtaeg ehk ennistada see tähtaeg. PärS § 9 kohaselt on pärimise aluseks kas seadus või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis või pärimislepingus. PärS § 10 lg 1 kohaselt, kui pärandaja ei ole järele jätnud kehtivat testamenti või pärimislepingut, päritakse seaduse järgi. PärS § 11 lg 1 tulenevalt on seadusjärgseteks

pärijateks pärandaja abikaasa ja käesolevas seaduses nimetatud sugulased, ning PärS paragrahvis 18 sätestatud alustel on seadusjärgseks pärijaks ka kohalik omavalitsusüksus või riik. PärS § 13 lg 1 kohaselt on esimese järjekorra seadusjärgseteks pärijateks pärandaja alanejad sugulased. Asjas esitatud dokumentide ja tunnistajate ütluste alusel on tuvastatud, et pärandaja A L oli lesk (I kd, tl. 17; II kd. tl. 8), tema vanemad on surnud ja tema poeg E L on surnud (temal lapsi ei olnud). PärS § 12 kohaselt pärivad sugulased kolmes järjekorras, s.o. teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole ning kolmanda järjekorra pärijad pärivad, kui esimese ja teise järjekorra pärijaid ei ole. Kohtule esitatud 22.01.2003.a. Rakvere notar Irma Rahnu poolt nr. 390 all registreeritud pärandi vastuvõtmise avaldusest (I kd. tl.17) ning tunnistaja E P ütlustest (II kd. tl.70-71) nähtub, et A.L emal oli 2 õde, mõlemad on surnud. Õdedest-vendadest olid lapsed ainult ema õel H P, kelleks olid hageja H P ja A P (suri xxxxl). A P lapsed on K P ja K P, kes elavad xxxx. H P oli PärS § 14 lg.1 kohaselt teise järjekorra pärija. Pärast hageja H.P surma xxxx läks viimase pärandvara üle tema pojale E P (I kd. t.l. 101). Eelnimetatud asjaolude üle poolte vahel vaidlus puudub. PärS § 115 lg-st 1 tuleneb pärija õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. PärS § 117 sätestab kaks võimalust pärandi vastuvõtmiseks. Üheks võimaluseks on notariaalselt tõestatud avalduse esitamine pärandi avanemise koha notarile, mille notar tõestab (PärS § 117 lg 1). Teine võimalus on pärandi tegudega vastuvõtmine, mille kohaselt loetakse pärima õigustatud isik pärandvara vastuvõtnuks, kui ta §-s 118 sätestatud tähtaja jooksul on asunud pärandvara valdama, kasutama või käsutama ning ei ole notarile esitanud avaldust pärandist loobumise kohta. Mõlemad pärandi vastuvõtmise viisid on seaduse kohaselt juriidilise jõu poolest võrdsed. Kostja esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks 05.02.2001.a.. Hageja H.P esitas samasisulise avalduse 22.01.2003, viimase poeg E.P aga juba 08.01.2002.a., kuid tema avaldus ei oma tähtsust, kuivõrd tema isa H.P on pärimisjärjekorras eespool. Esitatud avaldustest võib järeldada, et pärija(te)l on olemas tahe pärandvara vastu võtta. PärS § 18 kohaselt on seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsus üksnes juhul, kui ei ole teisi pärijaid. Kohalik omavalitsusüksus on üksnes viimane pärija vältimaks pärandvara muutumist peremehetuks varaks. Õige on kostja väide, et kohalik omavalitsus ei oleks saanud pärandist loobuda. A L on olemas seadusjärgsed pärijad. Kostja ei ole hageja(te) pärijaks olekut vaidlustanud. Hageja E.P, kes on oma isa õigusjärglasena avaldanud tahet pärandi vastuvõtmiseks, on teinud seda peale notari poolt määratud pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks antud tähtaega. Notar on väljastanud pärimisõiguse tunnistuse kostjale (I kd. tl 15). PärS § 1401 lg 1 kohaselt väljastab notar pärimistunnistuse pärija või annakusaaja nõudel pärandi vastu võtnud pärijale või annakusaajale. PärS § 1401 lg 2 näeb ette, et notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Kostja on notarile teatanud, et A.L seadusjärgsed pärijad puuduvad ning notar on lugenud, et pärimisõiguse ulatus on piisavalt tõendatud. Pärimistunnistus on aga vaid tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta ja selle väljaandmine ei tekita ega lõpeta tsiviilõigusi ega -kohustustusi. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Pärimistunnistus vaid tõendab pärimisõigust, kuid ei ole selle aluseks. Pärimise aluseks on PärS § 9 lg 1. Käesoleval juhul palub hageja kohtul tuvastada, et kostja poolt A.L pärandi vastuvõtmine on vastuolus heade kommetega ja seadusega ning seega tühine TsÜS §-de 60 ja 66 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) kohaselt. Tühise tehingu järgi saadu tuleb tagastada, et hageja saaks pärandi vastu võtta. Heade kommetega vastuolu seisneb selles, et kostja ei teinud midagi, et pärandaja sugulasi leida.

Pärandi vastuvõtmine ehk otsus oma pärimisõiguse realiseerimise üle on alati ühepoolne tehing ning sõltub üksnes pärija enda tahtest. TsÜS § 66 (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) kohaselt on tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, tühine. Heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Heade kommete vastavuse hindamisel tuleb lähtuda ühiskonna väärtushinnangutest ja korrapõhimõttest ning õiguskorras tunnustatud väärtuskategooriatest. Otsustamaks selle üle, kas kostja poolt pärandi vastuvõtmine ilma sugulasi otsimata oli vastuolus seaduse ja heade kommetega, tuleb kõigepealt tuvastada, kas kostjal on kohustus enne pärandi vastuvõtmist pärandaja sugulasi otsida. Pärijate väljaselgitamine on kehtiva õiguse kohaselt üldjuhul notarite ülesandeks (PärS § 118 lg 1). Notari poolt pärimistoimingute tegemise kord oli pärandi avanemise ajal sätestatud justiitsministri 20.12.1996 määruses nr 34 - „Pärimisseadusest tulenevate notariaaltoimingute tegemise kord“. Nimetatud korra punkt 24 kohaselt (10.10.1999 – 01.06.2002.a. redaktsioonis) kontrollib notar avalduse vastuvõtmisel avaldaja isikusamasust ning tema teo- ja otsustusvõimet. Avalduses või selle lisas teatab avaldaja pärandi avanemise koha ning teiste võimalike pärijate nimed ja aadressid. Notar teeb avaldajale teatavaks pärimisseaduse § 140 sätted. Viimati nimetatud paragrahvist tulenebki pärija kohustus võimalike pärijate kohta notarile õigeid andmeid esitada. Seega eeldab seadus, et pärijad on pärimise käigus ka ise aktiivsed, kuid ei pane pärijale kohustust aktiivselt teisi pärijaid otsida. Notarile esitatud avaldusest ( I kd. tl. 58) nähtub, et kostja on avaldanud notarile, et A.L puuduvad seadusjärgsed pärijad. Käesoleval juhul pooled vaidlevad selle üle, kas kostja teadis või pidi teadma pärandi vastuvõtmisel, et A.L on olemas seadusjärgsed pärijad. Hageja poolt esitatud fotomaterjali põhjal (I kd. tl. 56) on tõendamist leidnud, et läbikäimine A.L oli olemas, kuid see ei tõenda kui tihti seda tehti ja kas sotsiaaltöötajad ja ümberkaudsed naabrid sellest teadlikud olid. Tõendamist on leidnud, et nii tunnistaja O.V kui ka tunnistaja E.P, kui pärandaja hooldajad, olid teadlikud A.L sugulastest, kuid nad ei teadnud nimesid. Kuivõrd Eesti rahvastikuregister võeti kasutusele 2002. aasta 1. jaanuaril, siis võimalik register, kust sai uurida isiku sugulussidemeid oli maavalitsuste juures peetav rahvastiku arvestuse andmebaas. Nimetatud andmebaasi järelepärimisi ei tehtud. Nõustuda tuleb kostja väitega, et Laul ja Peips on erinevad perekonnanimed ning suguluse tuvastamine võib olla keeruline ja aeganõudev. Asjakohatu on hageja väide, et kostja oleks pidanud küsitlema A.L naabreid ja teisi külaelanikke, kuivõrd kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et naabrid ja teised külaelanikud üldse teadsid ja tundsid A.L sugulasi. Lähtudes eeltoodust ei saa kindlalt väita, et kostja poolsed A.L sugulaste otsimised oleksid tulemust andnud ning seega ei saa lugeda ka, et sugulaste mitteotsimine kostja poolt on vastuolus heade kommetega ning pärandi vastuvõtmine kostja poolt on tühine. Lähtudes eeltoodust jääb rahuldamata hageja nõue tunnustada kostja poolt A L pärandi vastuvõtmise tühisust. Kuivõrd eelnimetatud nõue jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata ka nõuded tagastada tühise tehingu järgi saadu ja selle võimatuse korral hüvitada saadu rahas. Asjakohane ei ole hageja tuginemine PärS §-le 122, kuna see säte kohalduks esmajoones juhul, kui kostja võtnuks pärandi ekslikult seaduse järgi vastu, teadmata testamendi olemasolust. Hinnates tunnistajate kui kostja töötajate ütlusi, tuleb tõdeda, et kostja on rikkunud PärS §-i 140, mille kohaselt võib isikult ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise tõttu pärandvara arvel saadu igal ajal välja nõuda, kui ta on teadlikult esitanud notarile või kohtule ebaõigeid andmeid või varjanud teavet. Asjaolule, et pärandaja ise hagejat pärijaks ei pidanud ja soovis vara vallale jätta, ei vabastanud

kostjat võimalike pärijate olemasolust notarit teavitamast, kes oleks saanud seda pärandi vastuvõtmise tähtaja määramisel arvestada. PärS § 140 alusel kohtule nõuet ei ole esitatud. Pärandi vastuvõtmise või sellest loobumise üldiseks tähtajaks on 10 aastat (PärS § 118 lg 3). Pärimisseaduse kohaselt võib notar üldist pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise tähtaega lühendada. Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks võib notar PärS § 118 lg 1 kohaselt anda tähtaja, saates selle kohta kirjaliku teate pärima õigustatud isikule või avaldades teadaande väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtaeg ei või olla lühem kui kaks kuud. PärS § 118 lõikes 3 toodud tähtaeg on pärimisseaduse mõtte kohaselt käsitletav üksnes pärimisõiguse aegumise tähtajana. Normaalseks pärandi vastuvõtutähtajaks on PärS § 118 lõikes 1 toodud notari poolt määratud lühendatud tähtaeg. Hageja palub kohtult määrata pärandi vastuvõtmiseks uus tähtaeg ehk see tähtaeg ennistada. Pärandi vastuvõtmise tähtaeg on protsessuaalne tähtaeg ning seega saaks tähtaja ennistamise aluseks olla asjaolu, mis põhjustas võimatuse toimingut teha. Pärs § 118 lg 1 järgi võib notar pärandi vastuvõtmise tähtaega pikendada pärima õigustatud isiku avalduse alusel. Kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et tähtaeg pärandi vastuvõtmiseks on möödas, st viimane päev selleks oli vastavalt Ametlike Teadaannete teatele 05.05.2001, ei ole võimalik seda tähtaega pikendada. Sama seaduse § 118 lg 2. 1 p 1 kohaselt võib pärima õigustatud isiku avalduse alusel kohus ennistada pärandi vastuvõtmiseks ettenähtud tähtaja kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Hagiavalduse kohaselt oli põhjuseks, miks hageja H.P ei saanud pärandit vastu võtta, tema tervislik seisund, mis oli takistuseks tema igapäevase eluga toimetulemisel perioodil, mil ta pidi pärandi vastu võtma ning tal puudus reaalne võimalus oma onu surmast teadasaamiseks ning pärandi vastuvõtmiseks niivõrd lühikese pärimistähtaja jooksul Samuti ei olnud hagejal H.P tellitud ajalehte, rääkimata ajalehest Äripäev või väljaandest Riigi Teataja. Nii hageja E.P, kui ka tema isa H.P olid veendunud, et A.L oli teinud testamendi H.P kasuks. Seetõttu ei osanud H.P pöörata oma pärimisprobleemidele mingit tähelepanu. Hageja H.P tervisliku seisundi kindlakstegemiseks perioodil jaanuar kuni mai 2001.a määras kohus 19.10.2005.a. komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi teostamise meditsiiniliste dokumentide alusel. 04.11.2005.a. Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo Põhja-Eesti osakonna päringu (I kd. tl. 162) kohaselt ei sisaldanud kohtuarstliku ekspertiisi teostamiseks esitatud meditsiinidokumendid isiku tervisliku seisundit olulisel määral mõjutavaid haigusi, s.h. insulti. Päringus paluti võimaluse korral esitada täiendavaid dokumente. 13.07.2006.a. tagastati toimik kohtule, kuivõrd ekspertiisiks esitatud meditsiinidokumendid ei olnud piisavad H.P tervislikule seisundile kohtumeditsiinilise hinnangu andmiseks ajavahemikul 27.01.2001.a. – 25.05.2001.a.. Samuti ei esitatud ekspertidele täiendavaid dokumente. Eelnevast võib järeldada, et sisuliselt ekspertiis nurjus. Kohus peab asjakohatuks kostja väidet, et kuivõrd pole testamenti esitatud, ei saa hageja viidata, et ta eeldas, et pärandaja on teinud testamendi. Vastavalt PärS §-le 161 hoitakse kuni pärandi avanemiseni registrisse kantud andmeid testamendi ja pärimislepingu kohta saladuses. PärS § 162 lg 1 kohaselt antakse registrisse kantud andmete kohta teavet pärast seda, kui pärandaja surm on tõendatud. Seega ei saa isik isegi juhul, kui ta kindlalt on veendunud testamendi olemasolus, andmeid selle olemasolu kohta enne, kui pärand on avanenud. Erandiks on muidugi juhud, kui pärandaja ise on andnud pärijale notariaalse testamendi algärakirja või koduse testamendi koopia. Käesoleval juhul seda tehtud ei olnud ja kuna hageja ei olnud teadlik A.L surmast, ei olnud tal ka põhjust esitada pärimisregistrisse järelepärimist. Kuigi hageja tervisliku seisundi kohtuarstlik ekspertiis nurjus, tuleb arvestada, et hageja H.P oli vanaduspensionär (I kd. tl.14) ning liikumispuudega. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et hageja

eeldas, et pärandaja on teinud tema kasuks testamendi ning ta ei teadnud pärandaja surmast. Seega puudusid hagejal eeldused lugeda notari poolt Ametlikes Teadaannetes avaldatud pärimisteadet ja saada teavitatud tähtajast pärandi vastuvõtmiseks. Lähtudes eeltoodust tuleb lugeda, et pärandi vastuvõtmise tähtaeg on hageja poolt mööda lastud mõjuval põhjusel ja tuleb anda uus tähtaeg pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise avalduse esitamiseks ehk see ennistada. Kohus juhib tähelepanu, et avaldus tuleb esitada peale kohtuotsuse jõustumist notarile. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja leiab, et kummagi poole kohtukulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus juhindus TsMS § 663 lg 4 ja 3; 412; 464; 465 nõudeist. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

M. Roots

L. Herne

Kohtuotsus jõustus 30. juunil 2008. a. Viru Ringkonnakohtu kohtumäärusega. Nooremreferent L. Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.