Määruse tegemise aeg ja koht 5.12.2022, Tallinn Tsiviilasja number
2-21-129917
Kohtuasi
OK Incure OÜ väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 01.11.2022 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), esindaja Dmitri Santašev
hagi
X
vastu
võlgnevuse
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda X Harju Maakohtu 24.10.2022 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda.
3.Teatada hagejale apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 22.09.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu 4 294,20 euro saamiseks. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetlus ja andis hageja nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks
hagimenetluses. Hageja esitas 17.11.2021 hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 2 720,60 eurot, intressi 929,44 eurot (periood 11.07.2020-04.03.2021), viivise 963,13 eurot (periood 05.03.2021-17.11.2021) ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse asjaolude kohaselt avas kostja krediidikonto ning sõlmis 29.01.2020 IPF Digital Estonia OÜ-ga (laenuandja/krediidiandja) laenulepingu nr 4712831, mille järgi kasutas kostja lepingu alusel krediidilimiiti kuni 1 100 euroni. Lepingu limiiti tõsteti 29.01.2020 (lepingu nr 4713271) ja 03.06.2020 (lepingu nr 4843664). Krediidiandja tegi kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 14.02.2020-03.06.2020 kokku 4 005,82 eurot. Kostja kasutas saadud raha, kuid raha ja intressi tagasimaksmise kohustust nõuetekohaselt ei täitnud. 04.03.2020 ütles krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude hagejale. Kostjale määrati täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, kuid kostja raha ei tagastanud. Laenusaajal tuli hüvitada maksmata võlg ja intress, viivis ning hüvitada võla sissenõudmisega tekkinud kulud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavaldusest nähtuvalt oli krediidilimiiti mitmel korral suurendatud. Laenuandja ei olnud laenulepingu sõlmimisel mitte kordagi hinnanud kostja krediidivõimelisust, millega rikuti jämedalt vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui kohus peaks mingil põhjusel leidma, et vastaspool täitis oma hoolsuskohustust piisavalt, siis kostja ei tunnistanud intressi- ja viivistenõuet ning oli seisukohal, et hageja nõutud intressi ja viiviste suurus ei vastanud headele kommetele. Kuna tegemist oli tarbijakrediidiga, siis oli hageja nõue vastuolus ka Riigikohtu praktikaga. Kostja taotles intressinõude ja viiviste vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades kostja majanduslikku seisundit (kostja oli lesk ja töötu). Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks 29.01.2020 lepingust nr 4712831, 29.01.2020 lepingust nr 4713271 ja 03.06.2020 lepingust nr 4843664 tuleneva põhivõlgnevuse 2 375,63 eurot, 17.11.2021 seisuga viivise 134,34 eurot ja sissenõudmise kulu 25 eurot. Kohus jättis hageja menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 46% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 216 eurot ja kohustas sellelt summalt kostjat tasuma viivist seadusjärgses ulatuses. Kohus määras kindlaks, et kostjal menetluskulud puudusid. Poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja loovutas oma nõuded hagejale (VÕS § 164 lg 1 ja § 170) ning teavitas sellest kostjat ning seega oli hagejal alus nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt võlgnevuse tasumist. Vaidlust polnud, et kostjale tehti väljamakseid CREDIT24 krediidikonto 4713271 alusel kogusummas 3 500 eurot ja CREDIT24 krediidikonto 4843664 alusel 505,82 eurot. Kostja tegi lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid 1 354,37 eurot, millest laenuandja arvestas põhiosa tagasimakseks 1 010,22 eurot ja intressi tagasimakseks 344,15 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja veel 275 eurot, mille arvestati maha põhiosa tagasimakse. Krediidiandja ütles lepingu üles (VÕS § 399 lg 1 p 1 ja § 416 lg 1) ning kostjale anti tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 03.03.2021. Kostja võlga ei tagastanud. Lepingute nr 4712831 ja nr 4713271 kohaselt oli intressimäär 45,96% aastas ja lepingu nr 4843664 kohaselt oli intressimäär 47,88% aastas. Hageja nõudis kostjalt intressi tasumist 929,44 eurot. Kostja leidis, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palus vähendada intressinõuet. Laenuandja polnud veendunud kostja krediidivõimelisuses ning sellega ta rikkus VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Kohtule esitatust ei nähtunud, kuidas laenuandja kontrollis seda, et
kostja oli suuteline võetud laenukohustust tagastama, milline oli kostja sissetulek ja laenukohustused (VÕS § 4034 lg 1 p 1 ja 2, lg 2, lg 3, lg 6, lg 7 ning krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1, lg 2, § 50 lg 3 ja lg 4). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 oli selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt polnud krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabanenud krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Seega kohus arvestas, et kogu laenu perioodi olnud intress moodustas 0 %, lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ja kõik kostja makstud summad tuli lugeda tasutuks põhivõla katteks. Kostja tegi lepingu kehtivuse ajal hagejale tagasimakseid 1 354,37 eurot, mis tuli arvestada tervikuna põhiosa tagasimakseks. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja veel 275 eurot, mis samuti tuli arvestada põhiosa tagasimakseks. Seega oli hageja põhinõue kostja vastu 2 375,63 eurot (4005,82 – 1354,37 – 275). Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 oli tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0 %. Seega tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 oli viivisemääraks 8% aastas. Hageja palus mõista välja viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 05.03.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.11.2021 ehk 258 päeva eest. Viivis põhinõudelt 2 375,63 eurot moodustab 134,34 eurot (2375 eurot x 8% : 365 x 258 päeva). Võlausaldaja saatis kostjale tõendite kohaselt ühe tasulise kirja. Hageja tõi välja, et oli edastanud kirju ka kostja e-postile ning helistanud kostjale. Samas polnud hageja vastavate toimingute tegemist tõendatud. Seega oli põhjendatud sissenõudmiskulu nõue 25 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 3). Kohus leidis, et kuna ta tuvastas krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, mille tulemusel olid intressi ja viivise kokkulepe tühised ning kohaldus seaduse regulatsioon (VÕS § 4034 lg 7), siis puudus vajadus analüüsida kostja täiendavaid alternatiivseid vastuväiteid seoses intressi ja viivise mittevastavusele headele kommetele ning nende vähendamise nõudeid. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles märkis, et ta polnud maakohtu otsusega nõus. Kaebuse kohaselt oli kostja lesk ja kaua aega töötu, kuid ta oli pangaga koguaeg kontaktis ja ta proovis maksta isegi siis, kui oli väga raske aeg. Kostja võttis kaks korda maksepuhkust. Pangaga kokkuleppele ta ei saanud summa vähendamiseks. Pank rikkus seadus, kui võttis raha laste toetuste arvelt. Kostja polnud võimeline maksma summasid, mida pakkus pank, eriti olukorras, kus hinnad tõusevad. Kostja polnud süüdi, et pank ei kontrollinud kõike riske, kui andis pandeemia ajal laenu. Praegune sissetulek ei võimalda maksta summasid, mida pank soovis. Kostja esitab avlduse pankroti väljakuulutamiseks, kuna muud lahendust ta ei näe. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. TsMS § 631 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Sama paragrahvi teine
lõige näeb ette, et õigusnormi on rikutud, kui materiaalõiguse või menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Apellatsioonkaebuses märgitakse muu hulgas apellatsioonkaebuse põhjendus (TsMS § 663 lg 2 p 3). Apellatsioonkaebuse põhjenduses tuleb märkida, millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine (TsMS § 663 lg 3 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Kaebaja ei ole tuginenud ühelegi maakohtupoolsele rikkumisele ning apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus kontrollis nõuetekohaselt kostja poolt maakohtus esitatud väiteid, kohaldas õigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust. Kostja tugines apellatsioonkaebuses vaid väitele, et tal polnud võimalik hageja nõuet tasuda, sest tal puudusid selleks rahalised vahendid. Selline vastuväide ei välista materiaalõiguslikult hageja põhinõude ja kõrvalnõuete rahuldamist. Seega puuduvad maakohtupoolsed rikkumised ja kostja kaebust ei saaks rahuldada. Ringkonnakohus selgitab kostjale täiendavalt, et pooltel on võimalik täitemenetluse raames sõlmida maksegraafiku võlgnevuse tasumiseks osade kaupa. Kuivõrd apellatsioonkaebus ei kuulu menetlusse võtmisele TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel, siis polnud ringkonnakohtu hinnangul otstarbekas määrata kostjale täiendavat tähtaega kaebuselt riigilõivu tasumiseks.
7.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Hagejal pole kindlaksmääratavaid menetluskulusid.
8.Ringkonnakohus toimetab määruse kätte kostjale ja edastab teadmiseks hagejale (TsMS § 638 lg-d 4 ja 8). Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid esitajale füüsiliselt tagastada (TsMS § 638 lg 4). TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.