Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hagimenetluses. Hageja esitas 17.11.2021 hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 2 720,60 eurot, intressi 929,44 eurot (periood 11.07.2020-04.03.2021), viivise 963,13 eurot (periood 05.03.2021-17.11.2021) ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

kostja oli suuteline võetud laenukohustust tagastama, milline oli kostja sissetulek ja laenukohustused (VÕS § 4034 lg 1 p 1 ja 2, lg 2, lg 3, lg 6, lg 7 ning krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1, lg 2, § 50 lg 3 ja lg 4). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 oli selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt polnud krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabanenud krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Seega kohus arvestas, et kogu laenu perioodi olnud intress moodustas 0 %, lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ja kõik kostja makstud summad tuli lugeda tasutuks põhivõla katteks. Kostja tegi lepingu kehtivuse ajal hagejale tagasimakseid 1 354,37 eurot, mis tuli arvestada tervikuna põhiosa tagasimakseks. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja veel 275 eurot, mis samuti tuli arvestada põhiosa tagasimakseks. Seega oli hageja põhinõue kostja vastu 2 375,63 eurot (4005,82 – 1354,37 – 275). Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 oli tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0 %. Seega tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 oli viivisemääraks 8% aastas. Hageja palus mõista välja viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 05.03.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.11.2021 ehk 258 päeva eest. Viivis põhinõudelt 2 375,63 eurot moodustab 134,34 eurot (2375 eurot x 8% : 365 x 258 päeva). Võlausaldaja saatis kostjale tõendite kohaselt ühe tasulise kirja. Hageja tõi välja, et oli edastanud kirju ka kostja e-postile ning helistanud kostjale. Samas polnud hageja vastavate toimingute tegemist tõendatud. Seega oli põhjendatud sissenõudmiskulu nõue 25 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 3). Kohus leidis, et kuna ta tuvastas krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, mille tulemusel olid intressi ja viivise kokkulepe tühised ning kohaldus seaduse regulatsioon (VÕS § 4034 lg 7), siis puudus vajadus analüüsida kostja täiendavaid alternatiivseid vastuväiteid seoses intressi ja viivise mittevastavusele headele kommetele ning nende vähendamise nõudeid. Apellatsioonkaebus

lõige näeb ette, et õigusnormi on rikutud, kui materiaalõiguse või menetlusõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Apellatsioonkaebuses märgitakse muu hulgas apellatsioonkaebuse põhjendus (TsMS § 663 lg 2 p 3). Apellatsioonkaebuse põhjenduses tuleb märkida, millist õigusnormi on esimese astme kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine (TsMS § 663 lg 3 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Kaebaja ei ole tuginenud ühelegi maakohtupoolsele rikkumisele ning apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus kontrollis nõuetekohaselt kostja poolt maakohtus esitatud väiteid, kohaldas õigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust. Kostja tugines apellatsioonkaebuses vaid väitele, et tal polnud võimalik hageja nõuet tasuda, sest tal puudusid selleks rahalised vahendid. Selline vastuväide ei välista materiaalõiguslikult hageja põhinõude ja kõrvalnõuete rahuldamist. Seega puuduvad maakohtupoolsed rikkumised ja kostja kaebust ei saaks rahuldada. Ringkonnakohus selgitab kostjale täiendavalt, et pooltel on võimalik täitemenetluse raames sõlmida maksegraafiku võlgnevuse tasumiseks osade kaupa. Kuivõrd apellatsioonkaebus ei kuulu menetlusse võtmisele TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel, siis polnud ringkonnakohtu hinnangul otstarbekas määrata kostjale täiendavat tähtaega kaebuselt riigilõivu tasumiseks.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.