Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja krediidikonto taotlemiseks elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel www.credit24.ee või suuliselt telefoni teel, kasutades Krediidiandja kontakttelefoni 1324. Taotluse esitamine ei kohusta krediidiandjat krediidikontot avama. Esmakordse taotluse esitamisel registreerib klient end veebilehel www.credit24.ee ettenähtud korras. Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja on teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitab klienti otsusest SMS-i teel. Lepingu sõlmimisel avab krediidiandja kliendile krediidikonto personaalsetes tingimustes määratud limiidiga. Krediidikonto on kliendi personaalne konto, mida võib kasutada üksnes klient. Krediidikonto limiit on korduvkasutatav krediidilimiit, mille summat võib poolte kokkuleppel suurendada ja vähendada, muutes sellega vajadusel ka muid personaalseid tingimusi. Klient kasutab krediidikonto limiiti, esitades selleks väljamaksetaotluse iseteenindussüsteemis või muul krediidiandja poolt lubatud viisil vastavalt krediidiandja poolt määratud korrale. Klient peab täitma kõik limiidi kasutamise eeltingimused. Kostja sõlmis 29.01.2020 X OÜ-ga laenulepingu 4712831, mille järgi on kostja kasutanud lepingu 4712831 alusel limiiti kuni 1100 euroni. Krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Juhul, kui klient täidab lepingut korrektselt võimaldatakse kliendile limiidi tõstmist, mida on antud olukorras ette tulnud 29.01.2020 (lepingu nr 4713271) ja 03.06.2020 (lepingu nr 4843664). Tegemist ei ole uute lepingute sõlmimisega, vaid lepingute muutmisega, mille käigus muudetake lepingu number, tõstetakse krediidikonto limiit ning arvestatakse intressimäära, mis on sätestatud lepingute personaalsetes ja üldtingimustes (vt. lepingu 4843664 punkt 13.6.). Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 14.02.2020 kuni 03.06.2020 kogu summas 4005,82 eurot. Laenulepingu 4843664 järgi on kostja kasutanud lepingu 4843664 alusel limiiti kuni 3000 euroni. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Kostja on saadud raha kasutanud, kuid tagasimaksmise kohustust täitnud nõuetekohaselt ei ole. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 47,88% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja andis 11.02.2021 kostjale täiendava tähtaega kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus võimaluse ka läbirääkimisteks vastavalt VÕS § 416 lg 1 sätestatu, kuid see ei andnud soovitud tulemust, mistõttu ütles 04.03.2020 Krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude OK Incure OÜ-le. Kostja on teinud lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid põhivõla katteks summas 1010,22 eurot. Kostja viimane makse põhiosa katteks summas 4,40 eurot oli 10.07.2020. Lähtudes eeltoodust kostja põhivõlgnevus hageja ees oli nõude loovutamise hetkeks 2995,60 (4005,82 – 1010,22) eurot. Pärast lepingu lõppemist tasus kostja hagejale põhivõlgnevuse katteks 275 eurot. Kostja viimane tagasimakse oli 31.08.2021 summas 45 eurot. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 2720,60 eurot (2995,60 – 275).

Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress summas 929,44 eurot, mis tuleneb alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast so. 11.07.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni so. 04.03.2021.

Kostja vastuväited ja põhjendused

Kui kohus peaks siiski mingil põhjusel leidma (kostja sellega ei nõustu), et hageja on oma hoolsuskohustust piisavalt täitnud, siis on kostja seisukohal, et ei tunnista intressinõuet ja viivistenõuet ning on seisukohal, et hageja nõutud intressi ja viiviste suurus ei vasta headele kommetele. Kuna tegemist on tarbijakrediidiga, on nõue vastuolus ka Riigikohtu praktikaga. Kostja taotleb intressinõude ja viiviste vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades kostja majanduslikku seisundit (kostja on lesk ja hetkel töötu).

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Vaidlust ei ole, et X OÜ ja kostja vahel on sõlmitud 29.01.2020 laenuleping nr 4712831, mille alusel on kostja saanud limiiti kuni 1100 eurot (dtl 31-36), 29.01.2020 laenuleping nr 4713271, mille alusel on kostja limiiti suurendatud kuni 2500 euroni (dtl 40-45) ning 03.06.2020 laenuleping nr 4843664, mille alusel on kostja limiiti suurendatud kuni 3000 euroni (dtl 49-54). Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, st vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. X OÜ on loovutanud oma nõude hagejale ning on sellest kostjat teavitanud 11.02.2021 teates (dtl 59). Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

Vaidlust ei ole, et kostjale on tehtud väljamakseid CREDIT24 krediidikonto 4713271 alusel kogusummas 3500 eurot (dtl 58) ja CREDIT24 krediidikonto 4843664 alusel summas 505,82 eurot (dtl 58). Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud hagejale tagasimakseid summas 1354,37 eurot, millest hageja on arvestanud põhiosa tagasimakseks 1010,22 eurot ja intressi tagasimakseks 344,15 eurot (dtl 61). Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud hagejale veel 275 eurot, mille hageja on arvestanud põhiosa tagasimakseks (dtl 62; vt ka hagiavalduse p 2.1., dtl 25).

Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

11.02.2021 on IPF Digital AS edastatud kostjale laenulepingu ülesütlemise teate, millise kohaselt andis krediidiandja kliendile täiendava tähtaja käesolevas teates toodud kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks kuni 03.03.2021. Selleks tähtajaks palub krediidiandja tasuda kogu võlgnetava summa krediidilepingus toodud arvelduskontole kooskõlas krediidilepingu tingimustega. Ülaltoodud täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja krediidilepingu üles ning krediidiandjal tekib õigus nõuda kõigi krediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste kohest täitmist. Krediidileping loetakse automaatselt üles öelduks ülaltoodud täiendava tähtaja möödumise päevast alates ning krediidiandja ei saada ülesütlemise kohta täiendavat teadet (dtl 59).

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja õiguseellasel oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 04.03.2021.

Ühtlasi teavitas krediidiandja, et ülaltoodud täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja üles öeldud krediidilepingust tulenevad kõik nõuded OK Incure OÜ-le. Seega astub alates krediidilepingu ülesütlemisest krediidiandja asemele uus võlausaldaja OK Incure OÜ, kelle poole peate pärast krediidilepingu ülesütlemist pöörduma mistahes krediidilepingut puudutavates küsimustes (dtl 59).

Kostjaga sõlmitud lepingute 4712831 ja 4713271 kohaselt on intressimäär 45,96% aastas (dtl 31, 40) ja lepingu 4843664 kohaselt on intressimäär 47,88% aastas (dtl 49) ning hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 929,44 eurot (vt hagiavalduse p 2.2, dtl 25).

Kostja oma vastuses leiab (dtl 81-83), et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning lisaks palub kostja vähendada intressi nõuet.

VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).

VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Kostja on esimese taotlusega palunud võimaldada endale krediidilimiiti 1100 eurolt (dtl 91, leping dtl 31). Kohtule esitatust ei nähtu, kuidas on laenuandja kontrollinud, et kostja on suuteline maksma igakuiselt tagasi osamakseid 1100 euro suuruse krediidilimiidi kasutusele võtmisel.

Kostja on peale esmase taotluse esitamist samal kuupäeval (s.o. 29.01.2020) palunud suurendada enda krediidilimiiti 1100 eurolt 2500 eurole (dtl 94, leping dtl 40). Kohtule esitatust ei nähtu, kuidas on laenuandja kontrollinud, et kostja on suuteline maksma igakuiselt tagasi osamakseid 1100 euro suuruse krediidilimiidi kasutusele võtmisel ning koheselt ka üle kahe korra suurema krediidilimiidi, s.o. 2500 euro osamakseid. Võttes arvesse, et need avaldused esitati samal päeval, ei saanud hageja tugineda kostja poolt eelnevalt laenulepingu korrektsele täitmisele.

ageja ei ole selgitanud, kuidas ta kontrollis, et kostja sissetulek on 2200 eurot kuus, nagu kostja väitis oma taotlustes (dtl 92, 95, 154). Kostja esitatud pangaväljavõttest nähtus igakuine töötasu suuruses 1426,00 eurot ettevõttelt X OÜ. Hageja on vastuseks kohtu tähelepanujuhtimisele (dtl 254, p 2.3) selgitanud (dtl 256-257), et lisaks töötasule kostja sai peretoetuse ja pensioni Sotsiaalkindlustusametilt. Lisaks sellele kostja tegi pidevalt sissemakseid sularahas arvelduskontole. Hageja arvates võis eeldada, et kostjal on mingi muu töökoht, kus makstakse sularahas või muu tuluallikas. Hageja hinnangul eelpool nimetatud laekumised tuleb arvestada sissetuleku hulka ja hageja arvates võib asuda seisukohale, et kostja netosissetulek on tõepoolest 2200,00 eurot

Kohus sellise mõttekäiguga ei nõustu. Hageja hinnangud on kontrollimatud ja oletuslikud. Ühtegi arvutuskäiku selle kohta, kui palju kostja sai lisaks peretoetusi või pensione ja maksis sularaha oma kontole, kohtule esitatud ei ole. Samuti ei nähtu, et hageja oleks kostjal palunud selgitada, millise arvestuse alusel ulatub tema igakuine sissetulek 2200 euroni, kui ametlikult makstav palk on ~1400 eurot kuus. Samuti ei ole hageja välja selgitanud, mis pensioni ja mille eest kostja arvele laekus ning miks on seda võimalik arvestada kostja sissetulekuna. Krediidiandja ei ole samuti esitanud mingeid päringuid sularahas tehtud sissemaksete pärituolu kohta. Hageja ei ole selgitanud, kuidas on ta teinud kindlaks, et sularahas saadav raha on piisavalt suur, kindel, regulaarne ja stabiilne kostja sissetulek, et selle arvelt teha krediidiandjale kasutusele võetud krediidi tagasimakseid.

Samuti ei ole hageja välja selgitanud, millest koosnevad kostja igakuised kohustused summas 203 eurot ning kas kostja avaldatud igakuine kulu elamiseks summas 100 eurot on realistlik hinnang, võttes arvesse kasvõi kostja esitatud pangakonto väljavõttelt nähtuvaid igakuised kulutusi. Seega on hageja ignoreerinud selgeid viiteid sellele, et kostja tegelikud kulud on suuremad kui 100 eurot kuus.

Ainuüksi igakuise töötasu laekumine pangaarvele ei ole piisavaks argumendiks, et täidetud on isiku krediidivõimekus, kui puudub igasugune krediidiandjapoolne analüüs isiku tulude ja kulude ja maksevõime kohta.

VÕS § 4034 lg 3 alusel peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Laenutaotluse kohaselt on kostja märkinud enda igakuuliste kohustuste suuruseks elamiskulud 100 eurot ja sissetulekuks 2200 eurot. Kohus leiab, et sellega võib kostja olla rikkunud VÕS § 4034 lg 3 teises lauses ettenähtud täieliku teabe esitamise kohustust. Samas nähtub asja materjalidest, et kostja poolt täieliku teabe esitamata jätmine ei ole toonud kaasa seaduse keeldu rikkuva tarbijakrediidilepingu sõlmimist, kuivõrd hageja krediidiandjana rikkus enda kohustusi (VÕS § 4034 lg-d 1 ja 2, lg 3 esimene lause ja lg 6), jättes esitatud teabe kontrollimata ning need rikkumised on põhjuslikus seoses krediidi andmisega.

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenu perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ning kõik kostja makstud summad tuli lugeda tasutuks põhivõla katteks.

Kostja on lepingu kehtivuse ajal teinud hagejale tagasimakseid summas 1354,37 eurot, mis tuleb arvestada tervikuna põhiosa tagasimakseks. Pärast lepingu

ülesütlemist on kostja tasunud hagejale veel 275 eurot, mis samuti tuleb arvestada põhiosa tagasimakseks.

Seega on hageja põhinõue kostja vastu 2375,63 eurot (4005,82 – 1354,37 – 275 = 2375,63).

VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohus eelnevalt tuvastas (vt otsuse p 8.1), et tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 on antud juhul tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0,00%. Seega on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 antud juhul viivisemääraks 8% aastas.

Hageja on palunud mõista välja viivise alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 05.03.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.11.2021, mis on 258 päeva eest. Viivis põhinõudelt 2375,63 eurot moodustab seega 134,34 eurot (2375€ x 8% / 365 x 258 päeva = 134,34€).

Seega kuulub hageja nõue kostjalt viivise 134,34 eurot väljamõistmiseks.

VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Võlausaldaja on kostjale saatnud kohtule esitatud tõendite kohaselt ühe tasulise kirja (dtl 59). Hageja on toonud hagiavalduses välja, et on edastanud kirju ka kostja e-postile ning helistanud kostjale (dtl 27). Samas ei ole vastavate toimingute tegemist millegagi tõendatud. Seega leiab kohus, et põhjendatud on hageja sissenõudmiskulu nõue summas 25 eurot ning vastav summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine

/allkirjastatud digitaalselt/ Janek Väli Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.