Menetlusosalised ja nende Hageja X (isikukood esindajad ringkonnakohtus esindaja Tanel Riivits
XXXXXXXXXXXX),
lepinguline
Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus Kohtuistungi toimumise aeg
14.11.2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 14.04.2022 kohtuotsus muutmata ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse 1(7)
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 14.05.2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista enda kasuks põhivõla 8000 eurot, viivise 13.05.2021 seisuga 1725,3 eurot, kahjuhüvitise (kohtueelsed õigusabikulud) 432 eurot ning viivise põhinõudelt VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 14.05.2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Hageja tugines peamiselt järgmistele väidetele: - pooled sõlmisid 01.09.2017 hageja elukohas suulise laenulepingu kostjale 8000 euro üheks aastaks laenamiseks ja vastava summa kandis hageja kostja pangakontole; - kostja laenusoovi vahendas hageja poeg C, kes oli kostja elukaaslane; - hageja teatas C kaudu kostjale, et tal on võimalus kostjale laenu anda; - kostja vajas enda sõnul raha oma Tallinnas asuva poe äritegevuse jätkamiseks; - laenu tagastamise tähtaja (01.09.2018) saabumisega seoses kohtusid pooled ja C 2018. a septembris ning kostja kinnitas kavatsust laen tagastada; - hageja palvel pöördus C korduvalt kostja poole, et viimane laenu tagastaks, aga kostja ei reageerinud sellele; - 21.04.2021 juristi vahendusel esitatud nõudele laenusumma tagastamiseks vastas kostja, et nõue on aegunud; - vaidluse kohtuväline lahendamine ei andnud tulemusi, kuid hageja kandis sellega seoses kulutusi 432 eurot. Kuna kostja ei ole laenulepingu alusel saadud summat tagasi maksnud, taotleb hageja kostjalt selle koos viivisega alates laenu põhisumma sissenõutavaks muutumisest 02.09.2018 väljamõistmist. Hageja palub kostjalt välja mõista ka kahju 432 euro ulatuses, mis tekkis õigusteenuse osutamisest kohtumenetluse eelselt kolme tunni ulatuses. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - laenulepingu sõlmimine ja selle tingimused (mh laenu andmine aastaks) on tõendama; - puudub kostja tahteavaldus lepingu sõlmimiseks ja seda ei tõenda ülekande selgitus „laen“; - ülekanne tehti perekondlikes suhetes küüslaugu ostmiseks C-le, kelle kontod olid arestitud; - kostja asutas koos C-ga küüslaugu kasvatusega tegeleva ettevõtte, mis on tänaseks C suguvõsa käes; - 8000 euro saamisel kandis kostja sellest samal päeval 4500 eurot hageja lähikondse Z kontole; - ülejäänud 3500 eurot võeti samuti samal päeval sularahana välja ning seda asus kasutama C; - edaspidised hageja poolt C-le antud laenud liikusid läbi Z konto; - tõendatud ei ole, et kostja on kinnitanud soovi laen tagastada.
2(7)
Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 14.04.2022 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8000 eurot, 14.04.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2314,52 eurot ning viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.04.2022 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 432 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega (W, C ütlustega, kostja vande all antud seletusega, pangakonto väljavõttega) järgmised asjaolud: - kostja vajas äritegevuse tarbeks raha ning kuna tema elukaaslasel C-l seda ei olnud, jõuti koos mõttele küsida raha elukaaslase emalt ehk hagejalt; - 01.09.2017 leppisid pooled hageja elukohas kokku laenu andmises kostjale üheks aastaks 8000 euro ulatuses; - hageja ja kostja läksid koos pangakontorisse, kus eelnevalt arutati telleriga, mida ülekande selgitusse märkida, ja seejärel kandis hageja kostja pangakontole 8000 eurot selgitusega „laen“; - samal päeval võttis kostja eelmainitud summa oma kontolt välja osaliselt sularahas (3500 eurot) ja 4500 eurot kandis hageja poja Z kontole; - saadud raha kostja tagastanud ei ole. Maakohus viitas TsÜS § 77 lg-le 1, VÕS § 9 lg-le 1 ja § 11 lg-le 1. Hageja on tõendanud poolte vahel suulise laenulepingu sõlmimise. Vaidlus on selles, kas raha laenajaks oli kostja või C. Tunnistaja W kirjeldas, et kostja käis hagejalt raha laenuks küsimas. Tunnistaja sai aru, et kostjal pidi olema kauplus ja tal on vaja sinna kaupa osta. Tunnistaja kuulis, et laenusumma oli 8000 eurot ning kostja lubas selle aasta jooksul tagasi maksta. Tunnistaja W ütlused on loogilised ning ta kirjeldas kokkuleppe asjaolusid nii, et sellega on sündmuse aset leidmine tehtud usutavaks. Kostja väide, et tunnistaja ei suutnud meenutada ühtegi konkreetset lauset, ei muuda ütlusi ebausaldusväärseteks. Sündmusest on möödunud enam kui kolm aastat. W oli ütlusi andes veenev ja usutav, tema ütlused olid konkreetsed ja selged. Ka tunnistaja kehakeel ei andnud märku ebatõestest ütlustest. Tunnistaja selgitus konkreetse kuupäeva osas on loogiline ja arusaadav. Suhteliselt suures summas laenuandmine ei olnud peres igapäevane ning on mõistetav, miks laenu andmise kuupäev tunnistajale meelde jäi. On mõistetav, et laenuandja abikaasa tunneb huvi, kas laenuks antu ka hiljem tagasi saadakse, ning jätab meelde, millal raha anti. Ka see, et W on hageja abikaasa, ei muuda tema ütlusi koheselt ebausaldusväärseks. Pole eluliselt usutav, et raha tegelikuks saajaks oli C. Samal päeval võttis kostja sularahas kontolt välja 3500 eurot ning 4500 eurot kandis C tarbeks Z kontole. Pole loogiline, et hageja kandis poja tarbeks suures summas raha just kostja kontole, kui ta oleks seda teha saanud otse C või Z kontole (mida väidetavalt tegelikkuses kasutas C). Ka kostja ise ütles kohtuistungil, et hageja on varemgi C tarbeks raha Z kontole kandnud. Kuigi kostja põhjendas seda pangalimiitide väiksusega, ei ole see usutav. Pangalimiitide suurused on hõlpsasti muudetavad. Lisaks toimus tehing alles 2017. aasta septembri teises pooles, mistõttu oleks Z--l või Cl olnud aega raha kontolt kas mitmes osas välja võtta või pangalimiite muuta. Kõik vande all ära kuulatud isikud kinnitasid, et Lätis küüslauku ostmas käisid W ja C alles septembri teises pooles. Tõendamist ei leidnud, et sularahas välja võetud 3500 eurot andis kostja just C kätte. Samuti ei ole kostja tõendanud, et küüslauku osteti just C, mitte kostja huvides.
3(7)
Kostjal oli pangakontoris võimalik mõjutada seda, mida maksekorraldusele märgiti. Kui kostja oli ülekande tegemise ajal veendunud, et raha oli tegelikkuses hoopis C-le mõeldud, oli tal võimalus sekkuda ja seostada ülekannet C-ga. Kostja seda vajalikuks ei pidanud. Järelikult on suuline laenuleping hageja ja kostja vahel sõlmitud ja raha kostjale üle antud.
3.2.Kostja esitas aegumise vastuväite juhuks, kui kohus tuvastab, et laenulepingut ei sõlmitud ja kostja on alusetult rikastunud. Kuna poolte vahel on laenulepingust tulenev õigussuhe, siis ei ole vaja aegumise vastuväidet kaaluda.
3.3.Nõude rahuldamise aluseks on VÕS § 108 lg 1. Laenulepingu alusel saadud 8000 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses, mistõttu võib hageja VÕS § 113 lg 1 esimese lause ja TsMS § 367 alusel nõuda talt viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
3.4.Kohtueelsete õigusabikulude osas viitas maakohus Riigikohtu seisukohale (RKTKo nr 32-1-138-10), mille kohaselt võivad kostja kohustuse rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda. Selline kahju on hõlmatud VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3. Maakohus leidis, et hageja esindaja poolt 21.04.2021 kostjale edastatud nõudekiri on seotud käesoleva kohtuvaidlusega. Maakohtu hinnangul oli kohtueelsele suhtlusele kulunud ajakulu põhjendatud ja vajalik ning kostjalt tuleb kahjuhüvitis summas 432 eurot välja mõista. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja saata asi lahendamiseks tagasi maakohtusse. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda ja mõista need hagejalt kostja kasuks välja.
4.1.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud faktilised asjaolud ning teinud seetõttu ebaõige otsuse. Tegelikkuses soovis C osta Lätist küüslauku. C enda kontod olid kohtutäiturite poolt arestitud, mistõttu korraldas ta ülekande tegemise hageja arveldusarvelt kostjale. Samal päeval kandis kostja 4500 eurot üle Z kontole. Z arveldusarvet kasutas tegelikkuses C. Seda tõendab kostja vande all antud ütlus. Maakohus leidis siiski, et kuigi hageja raha liikus kostja konto kaudu juba samal päeval hageja pojale, siis ei ole võimalik raha tegelikuks saajaks C lugeda. Z kontole ei kandnud hageja raha selle tõttu, et C soovis raha kandmist just kostja kontole. Tõenäoliselt lasigi C hagejal kanda raha kostja kontole seetõttu, et hiljem oleks hagejal võimalik kostja vastu nõue esitada.
4.2.Ebaõige on maakohtu järeldus, et küüslaugu ostmise tehing 8000 euro eest toimus septembri teises pooles. Tunnistaja W ütluste kohaselt käidi peale 01.09.2017 toimunud jutuajamist Lätis. 21.02.2022 toimunud kohtuistungi protokolli lugedes ilmneb, et „see jutuajamine“, millele tunnistaja viitab, toimus 01.09.2017. Tunnistaja lisas, et „võis olla kuu keskel“, kuid ei olnud selles osas kindel. Kuna see jutuajamine ja Lätis käimine olid tunnistaja jaoks seotud, siis on ilmne, et need toimusid ajaliselt lähestikku. Vale on C väide, nagu oleks ta küüslauku ostnud kostja korraldusel. Küüslauku küll ladustati pinnal, kus tegutses kostjale kuulunud äriühing, kuid küüslaugu müügiga tegeles C. Kostjal
4(7)
puudus huvi hagejalt 8000 eurot laenu võtta. Kostjale ülekantud raha liikus koheselt C-le ning selle raha eest ostetud kaubaga tegutses samuti C. Maakohus tugines otsust tehes eelkõige tunnistajate Ü. ja C ütlustele. Nende ütlused ei ole usaldusväärsed, sest nad on hageja lähikondsed. Muuhulgas on ebaõige W väide, nagu oleks laenu antud üheks aastaks. Tunnistaja ei suutnud ühegi muu detaili kohta ütlusi anda, kuid „teadis“ seda asjaolu täpselt. Tunnistaja ütlused olid hagejaga varasemalt kokku lepitud.
4.3.Hageja kandis kostjale raha üle 01.09.2017, kuid esitas hagi alles 13.05.2021. Kui hageja oleks esitanud oma hagi varem, siis oleks kostja saanud esitada omakorda alusetust rikastumisest tuleneva nõude Z või C vastu. Hageja aga ootas, kuni ülekandest möödus kolm aastat, et kostjal ei oleks võimalik enam alusetu rikastumise hagi K. ja C vastu esitada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja jätta menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks ei ole alust (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluses esitatud taotlused on ringkonnakohus lahendanud 26.09.2022 määrusega.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium ei tähelda maakohtu poolt tõendite ebaõiget hindamist, mis annaks aluse apellatsioonimenetluses tõendite ümberhindamiseks. Hageja on apellatsioonkaebuses jäänud maakohtus esitatud väidete juurde, mida maakohus on piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohtu põhjendused on jälgitavad ja otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lõike 8 nõuetele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
8.Tunnistajate W ja C ütlused ja kostja vande all antud seletus olid vastuolus osas, mis puudutas küsimust, kellele laen anti - kas kostjale või C-le. Sellises olukorras pidi maakohus leidma esitatud asjaolude ja tõendite põhjal, millised tõendid on usaldusväärsemad. Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, miks kohtu arvates on W ja C ütlused, hinnates neid kogumis teiste tõenditega, usutavamad kui kostja vande all antud seletused.
8.1.Kostja on maakohtus tuginenud asjaolule (tl 61), ja jäi selle juurde ka ringkonnakohtu istungil, et tegemist oli käsunduslepinguga. Hageja tahe oli, et raha saaks C. Ringkonnakohus mõistab kostja väiteid viisil, et pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt pidi kostja tema kontole kantud raha üle kandma C-le. Maakohus on poolte vahelise laenulepingu tuvastamisel arvestanud mh asjaoluga, et C pangakonto oli arestitud; C kasutas [arveldamisel] Z pangakontot, ja hageja oli varemgi C tarbeks sinna raha kandnud. Maakohus leidis seetõttu põhjendatult, et hageja oleks võinud C-le raha laenamisel kanda selle tervikuna Z pangakontole või sularahas C-le anda. Seetõttu on ebausutav, et hageja soovis anda laenu C-le ja sõlmis käsunduslepingu kostjaga.
5(7)
8.2.Asja lahendamisel ei oma määravat tähendust, kas kostja andis C-le korralduse küüslauku osta ja millal täpselt küüslaugu ostmise tehing toimus (kas see toimus septembri alguses või teises pooles). Maakohus hindas väidet küüslaugu ostmise kohta septembri teises pooles seoses kostja väidete usutavusega väikeste arvelduskonto limiitide kohta (maakohtu otsuse p 18). Kostja andis vande all seletusi selle kohta, miks ta kandis 4500 eurot Z kontole ja 3500 eurot võttis sularahas välja (tl 65). Eelnevalt oli kostja selgitanud, et Z arvelduskontot haldas C. Kostja andis järgmise seletuse: „Põhjus on pangalimiidid. Sularahas ei saanud nii palju välja võtta ja pangaülekandega ei saa nii palju teha. Sellises summas sai kantud, et saaks selle summa enne Lätti sõitu välja võtta.“ Maakohus leidis, et kui raha laenati 01.09.2017 ja Lätis käidi küüslauku ostmas septembri teises pooles, oleks selle aja jooksul jõudnud Z arvelduskonto limiite internetipangas hõlpsasti muuta ja kostja selgitused ei ole eluliselt usutavad. Kolleegium leiab, et kui ka küüslauku käidi ostmas vahetult peale raha laenamist, oleks arvelduskonto limiite saanud muuta ka samal päeval laenu andmisega.
9.Hageja ei ole vaidlustanud, et laenatud raha kasutati vähemalt 4500 euro osas küüslaugu ostmiseks ja et küüslaugul käisid järel Lätis W ja C. Kostja selgitas kohtuistungil maakohtus, et asutas tollase elukaaslase C-ga kooselu ajal ettevõtte, mis tegeles küüslaugu müügiga ja sellega tegeleti elukaaslasega koos (tl 60 pöördel). Ka vande all antud ütlustes kinnitab kostja (tl 64 pöördel), et asutas C-ga ettevõtte, mis tegeles kaudselt küüslaugu müügiga, ja kostja pangakontole kantud 8000 eurot pidi minema küüslaugu ostmiseks. Kostja räägib „meie ettevõttest“, kes küüslaugu müügiga tegeles ja sellest, et aitas küüslauku ka ise realiseerida. Nimetatu ei ole kooskõlas kostja väitega, et tal puudus huvi laenu võtta. Koos tegutsemisele viitab iseenesest ka apellatsioonkaebuse väide, et kaupa ladustati kostja osalusega äriühingu kauplusepinnal ja kaubaga tegeles C.
10.Kostja ei väitnud maakohtu menetluses, et laenu võttis küüslauguga tegelev ettevõte. Apellatsioonkaebuse p-s 25 esmakordselt alternatiivsena esitatud väite, nagu kostja võinuks võtta laenu äriühingu juhatuse liikmena oma äritegevuse edendamiseks, jätab ringkonnakohus tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Kostja märgib ka ise, et nimetatud väide ei ole tõendatud.
11.Tõendamist ei leidnud, et hageja oleks laenulepingu sõlminud C-ga. Isegi juhul, kui laen võeti küüslaugu ostmiseks C-ga ühiselt ja laen kanti kostja kontole, vastutab kostja solidaarselt C-ga laenu tagasi maksmise eest ja hagejal on võimalik valida, kumma vastu ta nõude esitab.
12.Kostja oletab, et tõenäoliselt lasi C hagejal raha kanda kostja kontole selleks, et hiljem saaks hageja kostja vastu nõude esitada. Selline väide on hüpoteetiline ega ole leidnud menetluses tõendamist. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
6(7)
14.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.