L E (E) hagi E Ki (K) vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes
Tsiviilasja hind
10 157,37 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: L E (isikukood xxx; e-post xxx) Hageja lepinguline esindaja Tanel Riivits (e-post [email protected]) Kostja: E K (isikukood xxx; e-post xxx) Kostja lepingulised esindajad Robert Sarv (e-post xxx) ja advokaat Katrin Paulus (xxx)
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 21.02.2022.a, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista välja E K L E kasuks põhivõlgnevus summas 8 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 14.04.2022 summas 2 314,52 eurot ja viivis põhinõudelt (8 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.04.2022 kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse.
Mõista välja E K L Ea kasuks kahjuhüvitis summas 432 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta L E menetluskulud täies mahus E K kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
2-21-7725 kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on L E (E) hagi E K (K) vastu rahalise kohustuse täitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.09.2017 suulise laenulepingu, misjärel andis hageja kostjale laenu summas 8 000 eurot. Laenusumma andis hageja kostja kasutusse pangaülekandega. Enne laenusumma üleandmist suhtlesid laenu teemal hageja poeg R E ning kostja. R E teatas, et tema emal on ehk võimalus kostjale anda laenu misjärel läks kostja hagejaga kohtumisele hageja elukohta. Kostja rääkis hagejale, et temal on Tallinnas pood, aga kuna tal on ajutiselt äris raskused, siis vajaks ta poe äritegevusega jätkamiseks raha. Hageja vastas, et soostub raha andma kostjale vaid laenuks ja kuni aastaks. Kostjale pakutu sobis. Pooled ei leppinud kokku laenuintressis. Võttes arvesse, et laen oli antud kostjale tähtajaliselt, saabus selle tagastamise tähtaeg 01.09.2018.
2.2018. septembris kohtusid pooled kolmekesi, hageja, kostja ning R E. Teemaks oli kostja tagastamata laen ning hageja esitas kostjale nõude laen tasuda. Kostja kinnitas R E-a kuuldes, et kavatseb laenu tagastada, aga et sellega läheb veel aega. Seejuures ühtegi kindlat tähtaega ta ei nimetanud selleks. Peale nimetatud kohtumist esitas R E korduvalt hageja palvel kostjale nõudeid laenu tasumiseks, kuid ka nendele palvetele kostja ei reageerinud rohkem kui vaid andis kinnitusi – kavatsen laenu tasuda esimesel võimalusel. Kuivõrd tegemist oli n-ö oma inimesega, siis tingiski see olukorra et võla sissenõudmisega ei asutud tegelema aastate vältel ametlike teid pidi.
3.21.04.2021.a esitas hageja lepinguline esindaja kostjale võlanõude ja hagihoiatuse, andmaks viimase võimaluse võlaküsimuse kohtuväliseks lahendamiseks. Kostja sai nõude kätte ja võttis seisukoha, et tema väitel on nõue aegunud. Esindaja esitas sellele vastuväite ning pooled pidasid dialoogi nii e-posti kui ka telefoni teelgi. Hiljem esitas hageja nõudekirjale vastuväite ka kostja esindaja ning sellega sai veenvalt selgeks, et kohtuväliselt pole antud küsimust võimalik enam lahendada.
4.Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue summas 8 000 eurot, viivis summas 1 725,37 eurot (13.05.2021 seisuga), kahjuhüvitisena kohtueelsed õigusabikulud summas 432 eurot, rahuldatud põhinõude summalt kohustada kostjat tasuma hagejale viivist VÕS § 113 sätestatud määras alates 14.05.2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni, jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ning märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-21-7725
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist. Hageja on soovinud laenulepingu sõlmimist tõendada maksekorraldusega, millest nähtub, et hageja on kostjale teinud ülekande selgitusega „laen“ kuid kostja on juba kohtueelselt hagejale välja toonud, et viidatud dokument ei saa tõendada laenulepingu olemasolu. Hageja ei ole tõendanud ka ühtegi väidetava laenulepingu osaks olnud kokkulepet, nagu näiteks väidetavat tagasimaksetähtaega. Hageja väide, et poolte vahel esines suuline laenuleping, on praegusel juhul paljasõnaline. Arvestades poolte kohtueelset suhtlust pidi hagejale ka ilmselgelt teada olema, et ühepoolselt makseselgitusse lisatud väitega ei ole võimalik tõendada lepingu sõlmimist.
6.Kostja hinnangul ei ole hageja väited eluliselt usutavad. Kostja raha ülekandmise ajal suhtes hageja poja R E . Tegemist oli seega perekondlikes suhetes tehtud ülekandega. Kostja pangakonto väljavõttest on tõepoolest näha, et hageja kandis kostjale 01.09.2017 üle 8000 eurot. Samas nähtub, et samal päeval kandis kostja sellest summast 4500 eurot hageja lähikondse K E kontole. Ülejäänud 3500 eurot võeti samuti samal päeval sularahana välja ning seda summat asus kasutama hageja lähikondne R E. Taolises olukorras on eluliselt ebausutav hageja tõendamata väide, nagu oleks ta kostjaga sõlminud aastase tähtajaga laenulepingu. Tegemist ei ole summaga, mis oleks aastaks ajaks kostja kasutusse jäänud, vaid see summa liikus koheselt pärast ülekande tegemist hageja enda lähikondsete valdusesse. Tagantjärgi mõistab kostja, et hageja märkiski 2017. aastal ülekande selgituseks „laen“ ilmselt eesmärgiga asuda seda summat hiljem kostjalt alusetult sisse nõudma juhul, kui kostja suhe hageja pojaga peaks lõppema. Hageja on ka hagiavalduses maininud, et ülekande tegemise ajal ja selle järgselt oli kostja näol tegemist „n-ö oma inimesega“. Nüüd, kus kostja ei ole enam hagejale „n-ö oma inimene“, on hageja otsustanud hakata kostjale alusetuid nõudeid esitama.
7.Hageja üritab jätta muljet, justkui oleks kostja olnud kohustatud 01.09.2017 antud väidetava laenu hagejale 01.09.2018 tagastama. Samas on hageja taolise nõude kostjale esmakordselt esitanud alles 2021. aasta aprillis. Hageja on väitnud, et kostja on selle aja jooksul andnud „korduvaid kinnitusi“ laenulepingu olemasolu kohta, kuid hageja ei ole oma väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit.
8.Hageja nõue on aegunud. Hageja väited poolte vahel laenulepingu sõlmimise kohta on õiguslikult tõendamata ja eluliselt ebausutavad. Hagejal ei saa seega olla kostja vastu laenulepingust tulenevat nõuet. Sellest tulenevalt on võimalik, et hageja soovib muuta oma nõude õiguslikku alust ning asuda tuginema alusetu rikastumise sätetele. Menetlusökonoomia huvides esitab kostja sellele alternatiivsele õiguslikule alusele ennetava vastuväite. Esiteks toob kostja välja, et taoline nõue oleks kostja hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja ei ole hageja arvelt alusetult rikastunud. Hageja on küll kostjale 01.09.2017 8000 eurot üle kandnud, kuid esitatud tõenditest on ilmne, et selle ülekande tegelikuks kasusaajaks ei olnud kostja, vaid hageja enda lähikondsed. Raha oli hageja kontol vähem kui 24 tundi. Teiseks on hageja 01.09.2017. a teostatud ülekande tagastamist asunud nõudma alles 2021. aasta aprillis. Asjas on hagiavaldus esitatud 14.05.2021. Hageja teoreetiline alusetu rikastumise nõue on seega igal juhul aegunud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks esinenud laenuleping ning aegumise tõttu ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel, siis palub kostja, et kohus jätaks hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2-21-7725
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejalt saanud 01.09.2017 8 000 eurot (tl 6). Vaidlust ei ole ka selles, et samal päeval võttis kostja selle summa oma kontolt välja osaliselt sularahas (3 500 eurot) ja 4 500 eurot kandis hageja poja K E kontole (tl 28). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
11.Kostja leiab, et hagejal puudub alus 01.09.2017 talle üle kantud rahasumma tagasisaamiseks, kuivõrd leiab, et tegemist ei olnud tema ja hageja vahelise laenusuhtega. Kostja hinnangul läks raha tegelikkuses hageja pojale R E , kes oli raha kandmise ajal ka kostja elukaaslane.
12.Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks kindlaks teha, millisel õiguslikul alusel on kostja 01.09.2017 saanud hagejalt 8 000 eurot, kas raha üle kandmise aluseks oli laenuleping.
13.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
14.Kostja on seisukohal, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud. Kohus kostjaga ei nõustu. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud suulise laenulepingu sõlmimise poolte vahel.
15.Hageja on selgitanud, et kostja käis tema juures raha laenuks küsimas olles eelnevalt laenu kokku leppinud telefoni teel. Kostja on kinnitanud, et ta käis tõepoolest 01.09.2017 hageja juures raha saamas, kuid raha pidi minema hageja pojale ning kostja elukaaslasele R E . Selles osas pooled ei vaidle, et kostja 01.09.2017 hageja juures kodus käis ja edasi koos panka ülekannet tegema mindi. Pooled vaidlevad selle üle, mida pooled hageja juures omavahel rääkisid ja milles kokku leppisid. Hageja on soovinud tõendada laenulepingu sõlmimist tunnistaja Ü E ütlustega. Tunnistaja kirjeldas, et „teab, kuidas kostja käis raha küsimas laenuks. Abikaasa oli köögis, tunnistaja oli teises toas ja sirvis lehti seal ja hakkas huvitama. Kuulis, et kostja tahtis raha laenata, abikaasa küsis, et mille jaoks. Tunnistaja sai aru, et kostjal pidi olema kauplus ja tal on vaja kaupa osta. Tunnistaja kuulis summat, et taheti 8000 eurot. Abikaasa uuris, kuidas raha tagasi saab. Lubas, et aasta jooksul maksab tagasi. Seda ütles kostja. Abikaasa uuris seda kostjalt“.
16.Kohtu hinnangul on tunnistaja Ü E ütlused loogilised, tunnistaja on kirjeldanud poolte kokkuleppe asjaolusid nii, et sellega on sündmuse aset leidmine tehtud usutavaks. Kuigi kostja tugineb sellele, et tunnistaja ei suutnud meenutada ühtegi konkreetset lauset, mida pooled väidetavalt vahetasid, ei tähenda see koheselt, et tunnistaja ütlused oleks
2-21-7725 ebausaldusväärsed ja tuleks jätta arvestamata. Arvestada tuleb, et ütluste andmise ajal oli vaidlusalusest sündmusest möödunud enam kui 3 aastat. Kohtu hinnangul oli tunnistaja ütlusi andes veenev ja usutav, tema ütlused olid konkreetsed ja selged, ka tunnistaja kehakeel ei andnud märku ebatõestest ütlustest. Samas ei ole kummastav, et tunnistaja mäletas laenuandmise kuupäeva 01.09.2017. Tunnistaja selgitas, et „Oleks lihtsalt 1000 eurot olnud aga 8000 on paras summa. Eks ma arvestasin selle asjaga, aasta otsa sai seda raha oodata.“ Kohtu hinnangul on tunnistaja selgitus konkreetse kuupäeva osas loogiline ja arusaadav. Suhteliselt suures summas laenuandmine ei olnud peres igapäevane ning on mõistetav miks laenu andmise kuupäev tunnistajale meelde jäi. On igati mõistetav, et laenuandja abikaasa tunneb huvi, kas laenuks antu ka hiljem tagasi saadakse ja jätab meelde, millal raha anti, et siis hiljem uurida, kas raha tagasi ka saadi. Ka see, et tunnistaja Ü E on hageja abikaasa ei muuda tema ütlusi koheselt ebausaldusväärseks.
17.Ka tunnistaja R E kinnitas kohtule, et kostja vajas äritegevuse tarbeks raha, kuna temal seda anda ei olnud, jõuti mõttele et kostja küsiks raha hagejalt so R E emalt. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et tuleb pidada kummaliseks R E ütlusi nagu kaalunuks töötu ja blokeeritud kontodega R E kostjale laenu andmist. Kohus ei saa kuidagi teha tunnistaja R E istungil öeldud lausetest „Ettevõtte tegevuse laiendamiseks, kauba valiku suurendamiseks oli finantsi juurde vaja ja sellest sai kodus räägitud. Kuna mul seda raha anda ei olnud, siis tuli jutuks, et äkki mu emal on seda laenata.“ järeldust, et R E oleks kaalunud kostjale laenu andmist. Kohus saab siit vaid teha järelduse, et tunnistajal endal raha ei olnud ja kas kostja või tunnistaja tuli mõttele laenata hagejalt. Kuigi R E ei olnud laenu andmise ja selle tingimuste kokkuleppimise juures, kinnitavad tema antud ütlused seda, et kostja sõitis hageja käest raha saama.
18.Kohtule ei ole eluliselt usutav, et raha tegelikuks saajaks tuleb pidada R E ja laenulepingut näilikuks. Kuigi vaidlust ei ole selles, et samal päeval koheselt võttis kostja välja hagejalt saadud rahast sularahas kontolt välja 3 500 eurot ja ülejäänud 4 500 eurot kandis R E tarbeks K E kontole, ei tähenda see veel, et tegelikuks laenusaajaks oli R E. Ei ole loogiliselt põhjendatav, miks kandis hageja oma poja tarbeks suures summas raha just kostja kontole, kui ta oleks seda saanud samahästi teha ka otse R E või K E kontole (mida väidetavalt tegelikkuses kasutas R E). Seda enam, et kostja ise tõi kohtuistungil esile, et hageja on varemgi R E tarbeks raha kandnud just K E kontole. Kuigi kostja põhjendas seda pangalimiitide väiksusega, ei ole see kohtule usutav. Pangalimiitide suurused on nii pangas kui internetipangas hõlpsasti muudetavad. Lisaks toimus tehing, mille jaoks kostja väidete kohaselt R E raha sai alles 2017 septembri teises pooles. Seega oleks K E või väidetavalt tema kontot kasutaval R E aega vajadusel kontolt raha välja võtta kas mitmes osas või muuta pangalimiite. Kõik vande all ära kuulatud isikud kinnitasid, et Lätis küüslauku ostmas käisid tunnistajad Ü ja R E alles septembri teises pooles.
19.Kuigi kostja avaldas vande all, et kuivõrd raha oli vaja kiiresti, siis just sellepärast käis tema hageja juures raha saamas, ei ole avaldatu kooskõlas sellega, et Lätist küüslauku osteti alles septembri teises pooles, seega ei ole põhjendatud, miks oli laenu võtmisega nii kiire, et vajadusel ei saanud ema juurde laenu võtma sõita väidetavalt raha vajanud R E ise. Raha võttis kostja kontolt sularahas välja juba samal päeval ja tegi ka ülekande K E kontole samal päeval. Asjas ei ole ka tõendatud, et sularahas väljavõetud summa 3 500 andis kostja just R E kätte. Samuti ei ole kostja tõendanud, et küüslauku osteti just R E , mitte kostja huvides.
2-21-7725
20.Asja materjalist nähtub, et hageja on kostja kontole kandnud summa 8 000 eurot, selgitusega „laen“. Iseenesest on kostjal õigus selles, et pelgalt selgitus maksekorraldusel ei tõenda laenulepingu sõlmimist poolte vahel. Kuid Riigikohus on selgitanud et, „Asjaolu, et pooled ei vaielnud selle üle, et hageja andis kostjatele raha, ei võtnud hagejalt tõendamiskoormist, sest raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Eelnev ei tähenda aga seda, et tõendiga raha üleandmise kohta ei võiks tõendada muu hulgas ka laenulepingu olemasolu.“ RKTKo nr 2-17-14766, p 13). Kostja andis 21.02.2022 istungil vande all selgitusi, et ta käis koos hagejaga pangas ja koos pangatelleriga arutati, mida peaks selgituseks märkima, seega oli kostjal võimalik mõjutada seda, mida maksekorraldusele märgiti. Kui kostja oli ülekande tegemise ajal veendunud, et see raha ei ole tegelikult talle mõeldud, vaid R Eale, oli tal võimalus sekkuda ja seostada seda ülekannet R E . Kostja seda vajalikuks ei pidanud.
21.Eeltoodust tulenevalt ja hinnates kõiki tõendeid kogumis ei saa kohus teha teistsugust järeldust, kui seda, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Mingi muu tehingu sõlmimine poolte vahel või laenusuhe hageja ning kolmanda isiku vahel ei ole tõendamist leidnud.
22.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on kõiki väiteid kaaludes jõudnud järeldusele, et suuline laenuleping hageja ning kostja vahel on sõlmitud ja raha on kostjale üle antud. Tunnistaja ütlustega on tõendamist leidnud ka hageja väide, et pooled leppisid kokku laenu tagastamise tähtaja so 1 aasta raha saamisest. Laenuleping on muutunud 01.09.2018.a sissenõutavaks. Kostja on esitanud ka aegumise vastuväite, kuid seda juhuks kui kohus tuvastab, et laenulepingut ei ole sõlmitud. Kuivõrd kohus leiab, et poolte vahel on laenulepingust tulenev õigussuhe, siis kohus aegumise vastuväidet täiendavalt ei kaalu. Vaidlust ei ole ka selles, et laenulepingu alusel saadud raha tagastatud ei ole. Kostja ei ole kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega tuleb laenulepingu alusel saadud summa 8 000 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
23.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise väljamõistetud summalt VÕS § 113 sätestatud määras alates 02.09.2018 kuni kohtuotsuse tegemise päevani ja sealt edasi kuni põhinõude täitmiseni. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja on oma kohustusi rikkunud, tuleb kostjalt lisaks põhivõlgnevusele ka viivis välja mõista. Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 8 000 eurot kohtuotsuse tegemise seisuga 2 314, 52 eurot. Viiviseraporti lisab kohus asja materjalide juurde.
24.Hageja on palunud kostjalt välja mõista kahjuhüvitisena kohtueelse õigusabikulu summas 432 eurot. Kostja vaidleb kulule vastu. Riigikohus on selgitanud, et „kostja kohustuse
2-21-7725 rikkumisega seotud kohtueelsed õigusabikulud võivad olla osaks lepingu rikkumise tõttu põhjustatud kahjust (kulutustest) VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 järgi ning nende hüvitamist võib hageda, kuivõrd nende hüvitamiseks ei tule TsMS § 174 lg 7 järgi kohaldada menetluskulude kindlaksmääramise korda (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p-d 26– 30). Need on hõlmatud ka VÕS § 127 lg-tega 2 ja 3 (RKTKo nr 3-2-1-5-13).
25.Kohtuväliste õigusabikulude hindamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaselt kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, kas ilma selleta oleks hagejad saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-128-10 p 29 asunud seisukohale, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke võib vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Kohus tuvastas, et hageja esindaja poolt 21.04.2021 kostjale edastatud nõudekiri on seotud käesoleva kohtuvaidlusega. Kohtu hinnangul on kohtueelsele suhtlusele kulunud ajakulu põhjendatud ja vajalik. Kostjalt tuleb kahjuhüvitis summas 432 eurot välja mõista.
26.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus summas 8 000 eurot, kahjuhüvitis viivis summas 2 314,52 eurot ja lisanduv viivis ning kahjuhüvitis summas 432 eurot kostjalt välja mõista.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
29.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
30.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.