OÜ MARTINEX hagi Reimo Loomuse vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
2408,11 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. juuli 2022 otsus (otsusel ekslik kuupäev 28. juuli 2022)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ MARTINEX apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): OÜ MARTINEX (rk: 10766329), esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind Vastustaja (kostja): Reimo Loomus (ik: XXXXXXXXXXXX), esindaja Killu Kool
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. juuli 2022 otsus osas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista Reimo Looduselt OÜ MARTINEX kasuks välja võlgnevus 300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 18.11.2022 seisuga 21,30 eurot ja viivis võlgnevuselt (300 eurot) alates 19.11.2022 kuni võlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 17% Reimo Looduse kanda ja 83% OÜ MARTINEX kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ MARTINEX (hageja) esitas 30.12.2021 Reimo Loomuse (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 24.01.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 2475,73 euro saamiseks üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 07.02.2022 maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja 2266,41 eurot, sh põhivõlg 1771,31 eurot ja viivis 495,10 eurot. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale alates 01.10.2017 kasutada korteri X maakonnas X vallas X külas. Kostja kolis üürikorterist välja 2018. a novembris. Üüri ja sellega kaasnevate teenuste kohta esitas hageja kostjale igakuiselt arve. Kostjal on tasumata järgmised arved kokku summas 1771,31 eurot: - arve nr 18030 (13.01.2018) summas 142,66 eurot; - arve nr 18063 (13.02.2018) summas 111,06 eurot; - arve nr 18253 (13.07.2018) summas 321,87 eurot; - arve nr 18294 (13.08.2018) summas 344,19 eurot; - arve nr 18334 (13.09.2018) summas 358,73 eurot; - arve nr 18386 (13.10.2018) summas 347,23 eurot; - arve nr 18437 (13.11.2018) summas 145,57 eurot. Kui lugeda poolte vahel sõlmituks suuline üürileping, siis saab selle lugeda tähtajatuks lepinguks. Kostja ei ole lepingut üles öelnud. Seega pidi kostja tasuma üüri aja eest, kui pooltel oli kehtiv üürisuhe. Hageja ei kasuta õigust esitada nõue novembrile järgneva kolme kuu eest. Kuna kostja on olnud maksmisega viivituses, nõuab hageja ka seadusjärgses määras viivist. Hageja täpsustas menetluse käigus, et sisuliselt oli poolte vahel kaks üürilepingut. Perioodil oktoober 2017 kuni jaanuar 2018 üüris kostja XXX korterit. Kuna kostja töötas ehitusel ja hagejale teadaolevalt sai objekt valmis, siis kolis kostja korterist välja, võlga tasumata. 2018. a juunist oktoobrini soovis kostja uuesti korterit üürida, saavutas hagejaga kokkuleppe ja asus kasutama XXXXXX korterit. Kokkuleppe tingimus oli, et kostja hakkab tasuma ka vana võlga,
mis kajastus jooksvalt arvetel. Seetõttu on kostja 27.07.2018 teinud makse 500 eurot, kuigi arve summa oli sel kuul 321,87 eurot. Perioodil 2018. a märtsist maini kostja üheski korteris ei elanud ning talle ei esitatud ka ühtegi arvet. Kostja ei ole hagejale sularahas tasunud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud kaks suulist tähtajalist üürilepingut. Esimene üürileping sõlmiti kaheks kuuks – 2017. a oktoober ja november. Teine üürileping sõlmiti viieks kuuks – 2018. a märts, aprill, mai, juuni, juuli. 2017. a oktoobris ja novembris elas kostja ühes korteris, 2018. a märtsist juulini teises korteris. Mõlemad üürisuhted lõppesid tähtaja saabumisega. Kostja on tasunud kõik hageja esitatud arved, osa ülekannetega, osa sularahas (sularahas tehtud makseid ei ole kostjal võimalik tõendada). Hageja nõuab mh arve nr 18253 alusel 321,87 eurot, kostja on arve tasunud 27.07.2018 summas 500 eurot. Arveid nr 18030, 18063, 18294, 18334, 18386 ja 18437 kostjale esitatud ei ole ning ilmselt on need koostatud tagantjärele. Teise tähtajalise üürilepinguga lepiti kokku, et kostja tasub perioodil 2018. a märts kuni juuli üüri 200 eurot kuus, s.o 5 kuu eest kokku 1000 eurot. Kostja maksis märtsis ettemaksuna sularahas 300 eurot (kostjale kviitungit ei antud) ning ülekannetega 2018. a juunis 200 eurot ja juulis kokkuleppe lõppemisel 500 eurot (üür: 200 eurot juuli, 100 eurot märts, 100 eurot aprill, 100 eurot mai). Perioodil 2018. a märts kuni juuli andis hageja kostjale kaks arvet: nr 18214 ja 18253. Kostja ei ole sõlminud hagejaga kokkulepet, et hakkab tasuma ka vana võlga, mis kajastus jooksvalt arvetel. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi teadet võla kohta. Hagiavaldusele lisatud arved ei ole seostatavad väidetava tähtajatu üürilepinguga, tõendamata on ka kõrvalkulude tasumise kokkulepe. Ainuüksi arvete esitamisega kostjale kohustust ei teki. Hageja esile toodud asjaolud on otsitud ja tõenditega vastuolus ning ei ole eluliselt usutavad.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 29. juuli 2022 otsusega (otsusel ekslik kuupäev 28. juuli 2022) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja kostja kasuks kostja menetluskulude (õigusabikulud) katteks 720 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt võib üürileping olla sõlmitud suuliselt, kuid hagejal tuleb üürilepingust tuleneva nõude esitamisel tõendada lepingu sõlmimist ning lepingutingimusi, sh kokkulepet üüri suuruse ja kõrvalkohustuste tasumise osas (VÕS § 292), ning nõude suurust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis oma omandis olevad korterid X XXX-X ja XXXXXXX erinevatel perioodidel kostja kasutusse. Kohus oli seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud suuline üürileping. Poolte väidetest on järeldatav, et poolte vahel oli kaks üürikokkulepet (lepingut) erinevatel perioodidel kahe erineva korteri üürimiseks. Eeltoodut kinnitab hageja enda väide, et ajavahemikus 2018. a märtsist maini kostja üheski korteris ei elanud ja talle ei esitatud ka ühtegi arvet. Ei ole eluliselt usutav, et üürileandja, kelle huvi on saada tulu oma korteriomandi kasutusse andmisest, ei esita üürilepingu kehtivuse ajal üürnikule üüritasu nõuet. Samuti märgib hageja, et kostja töötas ehitusel ning hagejale teadaolevalt objekt sai valmis ja kostja kolis korterist välja, 2018. a juunist oktoobrini soovis kostja uuesti korterit üürida, saavutas hagejaga kokkuleppe ning asus kasutama XXXXXX korterit. Kui poolte vahel olnuks kehtiv tähtajatu üürileping, puudunuks kostjal vajadus „välja kolimiseks“ ja „uuesti üürimiseks“. Kostja on kinnitanud kokkulepet üüri suuruse osas – 200 eurot kuus, kuid eitab kokkulepet kõrvalkulude tasumises. Vastavalt VÕS § 292 lg-le 1 peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Ainuüksi arve esitamisest kostjale kohustust
ei teki. Kokkuleppe olemasolu on tõendamata. Kumbki pool ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et pooltel oli kokkulepe kõrvalkulude tasumise osas või et kostja on kommunaalteenuste eest tasunud, samuti milliste kõrvalkulude tasumises kokkulepe oli ja millised olid kulude arvestamise alused. Kostja on küll hageja arve nr 18253 tasunud, kuid selgitusse on märgitud üksnes arve number. Arve summa oli 321,87 eurot, kostja tasus 500 eurot, märkimata, mille katteks tasus. Hageja väidab, et on arvestanud enamtasutud osa varasema võla katteks. Kostja eitab kokkulepet varasema võla tasumiseks ning väidab, et tasus üürimakseid. Hageja on esitanud korteriühistu XXX ja XXXXXX poolt talle esitatud arved. Näiteks on XXX esitanud arve nr 180210 kommunaalteenuste eest summas 22,30 eurot, selle alusel on hageja väidetavalt esitanud kostjale arve nr 18063 kommunaalteenuste osas 84,10 eurot (käibemaksuta). XXXXXX KÜ on esitanud hagejale arve nr X kommunaalteenuste eest summas 55,49 eurot, selle alusel väidetavalt kostjale esitatud arvel nr 18253 on kommunaalteenused 84,15 eurot (käibemaksuta). Kuigi hageja selgitab, et korteriomanikel oli küttepuude ostmise kohustus, ei selgu lisadest, kuidas on jagatud küttepuude kulu korteriomandite vahel. Kirjeldatud vastuolud esinevad kõikide hagiavalduse lisadeks olevate arvete ja hageja 30.05.2022 esitatud alusdokumentides kajastatud kulude vahel. Kuivõrd tõendamata on üürilepingu tähtaeg, st kas üürisuhe oli tähtajatu või tähtaegne ja kui oli tähtaegne, siis sõlmitud milliseks ajavahemikuks, tõendamata on üürilepingu tingimused, sh kõrvalkulude kokkulepe, ei ole võimalik tuvastada, kas kostjal on hageja ees täitmata kohustusi ja kui on, siis millises ulatuses. Seega jättis kohus hagi rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ MARTINEX esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 29. juuli 2022 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda, või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus asunud põhjendamatult seisukohale, et kostjaga olid sõlmitud tähtajalised lepingud. Kostjaga oli kaks eraldi üürisuhet, kuid kumbki polnud sõlmitud selliseks tähtajaks, nagu väidab kostja. Pool, kes väidab, et üürileping on tähtaegne, peab oma väidet tõendama (TsMS § 230 lg 1). Tähtaegade kohta puuduvad tõendid. Hageja esitas kostjale arveid ja ta ei pidanud mõistlikuks rohkem arveid esitada, kui oli saanud teada kostja lahkumisest korterist. Korteri kasutamisest ei saa teha järeldusi selle kohta, et just selliseks tähtajaks oli leping sõlmitud. Hagejal puudus eelnevalt teadmine, kui kaua soovib kostja üht või teist korterit kasutada. Sellest, et kostja töötas ehitusel ja objektil töö lõppemisel kolis korterist välja, sai hageja teada hiljem. Just seetõttu jätkas hageja arvete esitamist 2018. a jaanuaris ja veebruaris. Kuna kehtivas õiguses ei ole kehtestatud eeldust, et üürileping on tähtajaline, kui ei ole teisiti kokku lepitud, siis tuleb eeldada, et üürisuhe oli tähtajatu, kui puuduvad tähtajalist üürisuhet tõendavad tõendid; 2) on kohus jätnud hageja nõude osaliselt lahendamata ja tõendid hindamata. Kohus on käsitlenud kõrvalnõudeid, kuid perioodi 2018. a märts, aprill, mai, juuni, juuli üürinõude mitterahuldamise kohta arusaadavaid põhjendusi ei ole. Kostja on algselt vastuses hagile olnud positsioonil, et tegemist oli põhjendatud arvetega, sest on kinnitanud nende tasumist ega ole väitnud, et tegemist oleks põhjendamatu kuluga või et kõrvakulusid ei pidanud tasuma. Probleem tekkis arvete tasumise tõendamisega. Kostja on möönnud, et tal puuduvad sularahas tasumise kohta tõendid. Arusaamatuks jääb, miks kohus on isegi selles osas jätnud hagi rahuldamata, kuigi üürikokkulepe 200 eurot kuus on justkui loetud tõendatuks.
5.R. Loomus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus jaganud tõendamiskoormust ebaõigesti. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et tuleb eeldada, et sõlmitud olid tähtajatud lepingud. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt lasus hagejal tõendamiskoormis asjaolude ja nõuete, sh ka tähtajatu lepingu sõlmimise osas. Kohus on õigesti hageja kinnituste põhjal järeldanud, et kui poolte vahel olnuks kehtiv tähtajatu üürileping, puudunuks kostjal vajadus „välja kolimiseks“ ja „uuesti üürimiseks“. Hageja on äriühing, kelle põhitegevusalaks on enda või renditud kinnisvara üürile andmine. Ei ole usutav, et hagejal puudus lepinguid sõlmides teadmine, kui kauaks on korterid üürilepingutega kaetud. Kostja kasutas mõlema lepingu raames kortereid tähtaja lõppemiseni ning peale lepingu lõppemist tagastas hagejale korterite valdused. VÕS §-s 310 ei ole ette nähtud tähtajalise üürilepingu lõpetamisest teatamise kohustust ja vorminõuet. Hageja ei ole tõendanud, et kostja jätkas XXXX korteri kasutamist peale 30.11.2017 ja XXXXXX-X korteri kasutamist peale 31.07.2018. Seega saab järeldada, et mõlemad lepingud lõppesid tähtaja möödumisega, esimene 30.11.2017 ja teine 31.07.2018; 2) ei või kohus otsuses ületada nõude piire. Hageja ei ole esitanud nõuet 2018. a märtsi, aprilli, mai ja juuni eest. Hageja ei ole välja toonud, milliseid tõendeid kohus ei ole arvestanud. Hageja on kinnitanud, et ei ole kostjale perioodil 2018. a märts, aprill, mai ja juuni arveid esitanud. Kostja on selgitanud, et hageja ei ole esitanud talle selliste sisukirjetega arveid, mis on esitatud kohtule. Kostja on tõendanud, et on tasunud hagejale üürimakse 500 eurot 27.07.2018, selgitusega arve nr 18253, ja üürimakse 200 eurot 26.06.2018, selgitusega arve nr 18214. Maksed on tehtud XXXXXX-X korteri üürimiseks sõlmitud tähtajalise lepingu perioodi (2018. a märts, aprill, mai, juuni, juuli) üüri katteks. Poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe ainult üüri maksmiseks 200 eurot kuus, 300 eurot maksis kostja sularahas ettemaksuna korteri valduse vastuvõtmisel. Hageja kostja 02.06.2022 ja 27.06.2022 menetlusdokumentides esitatud kokkuleppe asjaoludele maakohtus vastuväiteid ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 300 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 21,30 eurot ja viivise võlgnevuselt 300 eurot alates 19.11.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jäävad 17% ulatuses kostja ja 83% ulatuses hageja kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud suuliselt kaks tähtajalist üürilepingut, s.o perioodil oktoober-november 2017 X asuva XXX-X korteri kasutamiseks ja perioodil märtsjuuli 2018 X asuva XXXXXX-X asuva korteri kasutamiseks. Samuti tuvastas maakohus poolte kokkuleppe üüri suuruses, s.o 200 eurot kuus. Kostja kinnitas maakohtus, et ta on tasunud hagejale üüri kokku 1000 eurot, sh 300 eurot sularahas, mille kohta tal kirjalikku tõendit esitada ei ole. Hageja eitas sularahas arveldamist. Nimetatud poolte väidetele maakohus seisukohta ei võtnud ning õige on hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et selles osas on maakohtu otsus põhjendamata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja kasutas perioodil märts-juuli 2018 X asuvat XXXXXXX korterit ning ta ei vaidlusta üüri suurust 200 eurot kuus, siis tuleb hagi tasumata üüri 300 euro
osas rahuldada. Ringkonnakohus märgib, et tõendamiskoormis üüri tasumise kohta lasub kostjal ning praegusel juhul ei ole kostja tõendanud 300 euro ulatuses üüri tasumist. Asja materjalidest ei nähtu ka kostja selgitused, miks ta ühe makse 300 euro ulatuses tasus sularahas ilma selle kohta kviitungit küsimata. Eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning kostjalt hageja kasuks välja mõista üürivõlgnevus 300 eurot. Hageja nõudis kostjalt 1771,31 euro suuruse võlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt 300 euro ulatuses. Seega rahuldati hageja nõue ca 17% ulatuses (300x100:1771,31). Hageja nõudis kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Puudub vaidlus, et viivise maksmises ei olnud pooled kokku leppinud ning asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud kostjalt võlgnevuse tasumist enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist 30.12.2021. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud üüri maksmise aega, tulev viivist arvestada VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 30.12.2021. Viivisekalkulaatori järgi moodustab viivise summa võlgnevuselt 300 eurot alates 30.12.202118.11.2022 21,30 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis alates 19.11.2022 kuni võlgnevuse tasumiseni. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb tühistada maakohtu otsus ka osas, millega jäeti menetluskulud hageja kanda. TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 17% ulatuses kostja ja 83% ulatuses hageja kanda.
8.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata kõiki maakohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ekslik on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus jaotas valesti tõendamiskoormise. Hageja tugines menetluse kestel sellele, et poolte vahel oli sõlmitud kaks suulist tähtajatut üürilepingut. Sellisel juhul on hageja TsMS § 230 lg 1 alusel kohustatud tõendama üürilepingute tingimusi, s.o üüri suurust, kokkulepet kõrvalkulude osas, samuti lepingute tähtajatust. Hageja nimetatud asjaolusid ei tõendanud ning seetõttu lähtus maakohus põhjendatult kostja seisukohtadest üürilepingute tähtaja ning kokkuleppest üksnes üüri tasumise kohta. Ringkonnakohus rõhutab, et kui äriühingust hageja jätab üürilepingud kirjalikult vormistamata, siis ta kannab riski, et vaidluse korral võivad tema nõuded jääda rahuldamata. Maakohus on kohtuotsuse p-s 17 toonud esile ka muud asjas tuvastatud asjaolud, mis kinnitavad kostja positsiooni üürilepingute tähtajalisuse kohta. Nii on hageja ise kinnitanud, et kostja kasutas kahel erineval perioodil kahte erinevat korterit, mis oli tingitud kostja töötamisest kahel erineval ehitusobjektil. Samuti nähtub hageja nõudest, et ta ei nõua tasu perioodi märts-juuni 2018 eest. Kui tegemist oleks tähtajatu üürilepinguga, oleks loogiline, et tasu nõutakse kogu vahepealse aja eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles (vt kohtuotsuse põhjenduste p 19), et hageja nõude põhjendamatusele viitavad vastuolud tema seisukohtades. Nii nähtub hagiavaldusest, et poolte vahel oli sõlmitud üks üürileping. Menetluse kestel pärast kostja vastust hagiavaldusele on hageja nõustunud, et tegelikult oli poolte vahel kaks üürisuhet. Samuti on maakohus märkinud, et hageja poolt maakohtule esitatud arvetes on vastuolud. Nimetatud maakohtu seisukohtadele ei ole hageja apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.
9.Kuivõrd ringkonnakohus muutis menetluskulude jaotust ning maakohus ei ole kindlaks määranud kostja menetluskulude rahalist suurust, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulude
rahalise suuruse TsMS § 177 lg 2 alusel maakohtu otsustada (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15).
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.