Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. november 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-19290
Kohtuasi
AS-i A&P Mets hagiavaldus Y ja W vastu 26 000 euro nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 16. augusti 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
AS-i A&P Mets apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
25 177 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja AS A&P Mets (registrikood 10321314), lepingulised esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti ja vandeadvokaadi abi Kevin Kõo Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Alar Urm ja vandeadvokaat Kärt Saar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu AS-i A&P Mets 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsed tõendid.
2.Tühistada Pärnu Maakohtu 16. augusti 2022. a otsus osas, milles maakohus jättis ASi A&P Mets hagi Y vastu 25 177 euro saamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega AS-i A&P Mets hagi Y vastu rahuldada ja välja mõista Y-lt AS-i A&P Mets kasuks 25 177 eurot.
4.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus võttis vastu AS-i A&P Mets hagist loobumise W vastu ja osaliselt 823 euro ulatuses Y vastu ning lõpetas selles osas menetluse.
5.Rahuldada AS-i A&P Mets apellatsioonkaebus.
6.Jätta maakohtus kantud menetluskuludest 3% AS-i A&P Mets kanda ja 97% Y kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.
7.Määrata AS-i A&P Mets maakohtus kantud menetluskulude suuruseks 970 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 2380 eurot.
8.Määrata Y maakohtus kantud menetluskulude suuruseks 166,50 eurot.
9.Tasaarvestada vastastikku väljamõistetud menetluskulud (resolutsiooni p-d 7 ja 8) ning tasaarvestuse tulemusena mõista Y-lt AS-i A&P Mets kasuks välja menetluskulud 3183,50 eurot. Kohustada Y tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS A&P Mets (hageja) esitas 31. detsembril 2020 (täpsustus 1. märtsil 2021) Pärnu Maakohtule Y (kostja) ja W vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 26 000 eurot või alternatiivselt mõista 26 000 eurot välja W-lt või alternatiivselt mõista 26 000 eurot välja solidaarselt kostjalt ja W-lt. Samuti palus hageja välja mõista viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud määras. Hageja esitas kohtu nõudmisel 3. novembril 2021 hagi tervikteksti, milles loobus nõudest W vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista 25 177 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagi tervikteksti kohaselt sõlmisid hageja ja W 16. aprillil 2018 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu nr 01-04/18 (leping). Lepinguga omandas hageja õiguse langetada Pähklimetsa kinnistu eraldistel nr-d 4, 5 ja 9 puid raiemahuga 629 tm, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud sortimendid metsast ära vedada. Ostuhinnaks lepiti kokku 26 000 eurot, mille hageja tasus 20. aprillil 2018. Alates
4.detsembrist 2019 on Pähklimetsa kinnistu omanik kostja. Vastavalt lepingu p-le 19 oli raie lõpetamise ja materjali äraveo tähtajaks 16. aprill 2019. a. Pooled pikendasid tähtaega kuni 16. aprillini 2020 ning täiendavalt veel kuni 15. augustini 2020. Kostja ei olnud nõus enam tähtaega pikendama. Hageja leidis, et lepinguga ei lepitud kokku ainult raie teostamises, vaid lepingu alusel oli hagejal õigus omandada ka puud mahus 629 tm. MS § 37 lg 7 ja kohtupraktika kohaselt koosneb raieõiguse võõrandamisel makstav tasu tasust, mis vastab kasvava metsa väärtusele, ja tasust raieõigusele, s.o tasu maa kasutamise eest vastavalt raieõiguse sisule. Pooled ei ole lepingus määratlenud, milline osa ostuhinnast on tasu maa kasutamise eest ja milline on tasu omandatava metsa väärtuse eest. Arvestades poolte suhtlust lepingueelsetel läbirääkimistel, lepiti ostuhinna suurus 26 000 eurot kokku lähtudes raiutava puidu (maht 629 tm) väärtusest.
Hageja on seisukohal, et põhjendatud on arvestada kahekordset aastast renditasu perioodi 16. aprill 2018. a kuni 15. august 2020. a eest kokku 823 eurot. Kui kohus leiab, et tasu maa kasutamise eest summas 823 eurot ei ole põhjendatud, siis ei tohiks kohtu poolt põhjendatuks määratud tasu olla suurem kui 20% ostuhinnast. Kuivõrd hageja raieõigust ei kasutanud ja metsamaterjali ei omandanud, tuleb metsa väärtusele vastav ostuhind talle tagastada. Raie teostamist takistasid ebasoodsad ilmastikuolud, mis ei võimaldanud metsamaterjali metsast välja vedada. Pooled ei ole lepingus reguleerinud olukorda, kus raie jääb teostamata ning millises ulatuses tuleb sellisel juhul ostuhind tagastada. Raieõiguse võõrandamise leping vastab MS § 37 lg-d 6 ja 7 arvestades kinnisasja rendilepingu tunnustele. Kohtupraktika kohaselt saab raieõiguse võõrandamise lepingu puhul ostuhinna tagastamist nõuda VÕS § 296 lg 3 alusel. Kuna hageja raieõigust ei kasutanud, on kostjal säilinud kõik puud mahus 629 tm. Hageja loobus 11. mai 2022. a kohtuistungil 823 euro suurusest nõudest kostja vastu. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on 25 177 eurot kokku hoidnud. Lepingus lepiti kokku tähtajalise metsa raieõiguse andmises, mille hageja ka sai. Raieõiguse andmine tähendab teisele isikule kokkulepitud maatükil kasvava metsa raiumise õiguse andmist tingimusega, et raieõiguse saaja võib raiutud metsa omandada. Kostja on lepingu täitnud. Kostja ei ole lepingut rikkunud. Lepingu kohaselt oli raieõiguse tasu kokku lepitud ajatasuna ja see ei olnud seotud raiemahuga. Kostja hinnangul VÕS § 296 lg 3 käesoleval juhul ei kohaldu. Asjakohane säte on VÕS § 360, kuna metsa raieõiguse andmine kaheks aastaks ja neljaks kuuks ei ole võrreldav tavalise üürilepinguga, vaid selle eesmärk on sarnane rendilepinguga (saada vilju). Poolte kokkulepet tõlgendades leppisid pooled kokku, et kui hageja on jätnud raie teostamata, ei ole tal õigust tasu tagasi saada. Kui hageja jättis ilmastikuolude tõttu või muul põhjusel raie tegemata, kandis ta vastavalt lepingu p-le 6 sellega seotud riski. Lepingu kohaselt oli tasu määratud konkreetse raieõiguse perioodi eest ja see ei olnud seotud asjaoluga, kas raie teostatakse või mitte. Ka ei ole tegemist kostja poolse alusetu rikastumisega. Kostja on tasu saanud lepingu alusel ning hageja sai makstud tasu eest vastu kasvava metsa raieõiguse. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus võttis 16. augusti 2022. a otsusega (vaidlustaud otsus) vastu hageja loobumise nõudest W vastu ja hageja loobumise 823 euro suurusest nõudest kostja vastu ning lõpetas selles osas menetluse. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5550 eurot ja neilt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb poolte vahel sõlmitud raielepingut tõlgendada lähtuvalt MS § 37 lg-st 7. Viidatud sätte alusel sõlmitud lepingute puhul on põhjendatud asuda seisukohale, et isik omandab raieõiguse konkreetsel kinnistul teatud tingimustel ning langetatud puud võib ta omandada ja ära vedada. Kõige selle eest tasutakse kokku ostuhind kasvava metsa raieõiguse eest. Pooltel on õigus raielepingus leppida kokku hind nii, et määratakse kindlaks, milline on tasu puude väärtuse eest, tasu maa kasutuse eest ning milline on vastutus lepingu rikkumisel ka nende üksikute osade eest. Kui seda tehtud ei ole, siis tuleb lähtuda sellest, et ostuhind on kogu kasvava metsa raieõiguse eest, mis on lepingu esemeks. Maakohus leidis, et raieõiguse võõrandamise leping vastab kinnisasja rendilepingu tingimustele. Maakohtu hinnangul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 360 lg 2, kuivõrd tegemist ei
ole põllumajandusliku rendilepinguga. Kostja ega hageja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks asuda seisukohale, et Pähklimetsa kinnistu sihtotstarve on suunatud põllumajanduslikule tootmisele. Kinnistu kuulus kogu raielepingu kehtivuse ajal füüsilistele isikutele, mis välistab VÕS § 340 lg 2 kohaldamise. Maakohus tuvastas, et pooled ei ole eraldi kokku leppinud tasu metsa väärtuse eest ja tasu raieõiguse kui sellise eest. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja on metsandussektoris tegutsev äriühing, on põhjendatud eeldada, et ta mõistis lepingu sõlmimisel Muinsuskaitseameti kitsendust raietööde ja väljaveo teostamisel. Poolte vahel sõlmitud lepingu kehtivuse periood oli kokku kaks aastat ja viis kuud. Hageja on ebasoodsate ilmastikuolude osas esitanud tõendid, mis puudutavad lepingu kestvusest ca 6–8 kuulist perioodi. Esitatud tõendid ei tõenda raietööde tegemise võimatust. Seejuures ei tõenda poolte kokkulepe lepingu pikendamiseks lepingu p 20 asjaolude (s.o ebasoodsate ilmastikuolude) esinemist lepingu kehtivuse ja pikendamise ajal. Ka leidis maakohus, et hagejal puudub nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Tegemist on lepingulise suhtega, milles hageja ei realiseerinud oma lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ning kostja ei ole lepingut rikkunud. Maakohtu hinnangul ei ole kostja midagi kokku hoidnud, mida saaks hageja tasutust maha arvestada. Hageja poolt oma lepingujärgsete õiguste realiseerimata jätmine ei anna alust kostjalt lepingu järgi tasutu tagasi nõudmiseks, kui kostja tegevus ei ole põhjuslikus seoses asjaoluga, et hageja oma lepingust tulenevaid õigusi ei realiseerinud. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja hagi kostja vastu 25 177 euro nõudes. Hageja palus asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja hinnangul ei ole maakohus sisustanud õigesti lepingu p-s 7 ette nähtud ostuhinda, leides, et tasu on makstud raieõiguse eest. Kohtupraktika kohaselt on kasvava metsa raieõiguse võõrandamisel kokku lepitud ostuhind lepingu p 7 mõttes renditasuks. Riigikohus on 20. juunil 2018 tsiviilasjas nr 2-17-280/31 tehtud otsuses leidnud, et kui raieõiguse võõrandamise lepingus sätestatud tähtajaks jääb raie teostamata, siis saab raieks õigustatud isiku nõue võõrandajalt ettemaksuna tasutu tagasi saamiseks põhineda VÕS § 296 lg-l 3. Ringkonnakohus leidis samas asjas, et arvestades rendileandja (või raieõiguse võõrandaja) eeldatavaid huve ning MS § 37 lg 7 teises lauses sätestatut, võib mõistlikult eeldada, et osa tasust moodustas tasu raieõiguse eest. Käesoleval juhul on aga maakohus leidnud, et kuna pooled pole leppinud kokku, milline on tasu puude väärtuse eest ning milline on tasu raieõiguse eest, siis tuleb lähtuda sellest, et lepingus määratud ostuhind on tasu ainult ja üksnes kasvava metsa raieõiguse eest. Hageja hinnangul nähtub lepingust, et pooled on p-s 7 sätestatud ostuhinna puhul pidanud silmas tasu raiutavate puude eest. Kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping ei ole klassikaline rendileping, kuivõrd kokku lepitud maakasutusega (metsa raiumise ja väljaveoga) kaasneb ka kinnisasja väärtuse vähenemine. Üksnes raie teostamisega ja puude äraviimisega kinnisasja väärtus väheneb ning väärtuse vähenemise eest makstakse sisuliselt võõrandajale tasu. Seega ei ole kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingute puhul eesmärk võimaldada teisel isikul üksnes maakasutust ja lepingu esemeks ei ole mitte raieõigus kui selline, vaid lepingu eesmärgiks on puude omandamine ning kinnisasja väärtuse vähendamise hüvitamine. Hageja on menetluse käigus loobunud hagist 823 euro ulatuses. Tegemist on summaga, mis vastab vaidlusaluse raieala keskmisele rendihinnale lepingu kehtivuse perioodil. Hageja leiab, et lepingu alusel tasutu kuulub tagastamisele vastavalt VÕS § 195 lg-s 5 sätestatule. Juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul on kogu lepingu p-s 7 määratud ostuhind
tõlgendatav kui tasu raieõiguse eest, siis on hagejal vastavalt VÕS § 296 lg-s 3 sätestatule õigus renditasust maha arvestada kasvava metsa väärtus, mis jäi hageja poolt raiumata. Hageja on maakohtu menetluses tõendanud, et kasvama jäänud puude väärtus oli 2021. a II kvartali puiduhindasid arvestades ca 38 454 eurot. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 25 177 euro saamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostjalt 25 177 euro saamiseks, jaotab menetluskulud ning määrab need rahaliselt kindlaks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu 25 177 euro nõudes rahuldamata. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus võttis vastu W vastu esitatud hagist loobumise ja osaliselt kostja vastu esitatud 823 euro suurusest nõudest loobumise. Eeltoodud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Arvestades hagiavalduse tervikteksti, siis ei nõua hageja põhinõudelt viivist ning maakohus ei ole sellist nõuet ka menetlusse võtnud (I kd, tl 63). Hageja ei ole esitanud vastuväidet kohtu tegevuse kohta ega väidet apellatsioonkaebuses.
8.Hageja esitas 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendiga tõendid – Riigi Ilmateenistuse 2019–2020 talve ülevaade, põllumajandusmaa müügi- ja rendihinna kohta ülevaade, väljavõtted SIKK OÜ ja OÜ Muinasmets kodulehelt, väljavõtted SIHTASUTUSE ERAMETSAKESKUS veebilehelt, Maa-ameti riigimaade rendioksjonite tulemused ning ülevaated 2018. a ja 2021. a II kvartali puiduturust. Kostja leiab, et hageja on tõendid esitanud hilinenult ning neid ei tohiks apellatsioonimenetluses arvestada. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et 14. oktoobri 2022. a menetlusdokumendiga esitatud tõendid (lisad 1–9) tuleb vastu võtta. Kolleegium märgib, et kuigi apellatsioonimenetluses on uute tõendite ja asjaolude esitamine TsMS § 652 kohaselt piiratud, siis praegu ei ole tegemist uute tõendite esitamisega. Nimetatud tõendid on hageja esitanud juba maakohtu menetluses, kuid selle esitamise viis ei vastanud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud nõuetele. Tõend, millele on menetlusdokumendis viidatud hüperlingiga, ei pruugi olla menetluse lõpuni veebis kättesaadav. Maakohus on hüperlingiga viidatud tõendeid asja lahendamisel arvestanud ning need on olnud nii kohtule kui ka kostjale menetluses kättesaadavad. Ringkonnakohus kõrvaldab tõendi esitamisega seoses maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise ning võtab väljatrükina esitatud dokumentaalsed tõendid asja juurde (TsMS § 272 lg 1 ja § 274).
9.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja W sõlmisid 16. aprillil 2018 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu, hageja tasus kostjale 26 000 eurot, leping on tähtaja saabumisega
15.augustil 2020 lõppenud ning hageja ei kasutanud raieõigust lepingu tähtaja jooksul, st ta ei ole kasvavat metsa raiunud, seda välja vedanud ega kostjalt metsamaterjali omandanud. Kuigi kinnisasja omanik on muutunud, siis raieõiguse võõrandamise lepingust tulenevad õigused ja
kohustused lähevad üle kinnisasja omandajale (MS § 37 lg 7 kolmas ja neljas lause). Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõue lepingu p 7 alusel tasutud 26 000 eurost 25 177 euro tagastamiseks.
10.Maakohus tõlgendas lepingut ning leidis, et hageja ei ole tõendanud, et lepingueelsetel läbirääkimistel lepiti kokku, et metsa väärtus on 26 000 eurot ning raieõiguse kui sellise eest tasu ei maksta. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et lepingu p-s 7 sätestatud tasu näol on tegemist raieõiguse tasuga, mille tagastamist hageja kostjalt nõuda ei saa. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi rahuldada.
11.Riigikohtu hinnangul vastab raieõiguse võõrandamise leping MS § 37 lg-tes 6 ja 7 sätestatut arvestades kinnisasja rendilepingu tunnustele. Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-280/31, p 22.2). Maakohus leidis, et asjas ei kuulu kohaldamisele VÕS § 360 lg 2. Sellise õigusliku käsitlusega ei nõustu kostja, kes leiab jätkuvalt, et tegemist on põllumajandusliku kinnisasja rentimisega.
11.1.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Põllumajandusliku rendilepingu mõiste tuleneb VÕS § 340 lg-st 1. Põllumajandusliku rendilepingu sisu avatakse lepingu eseme kaudu ning ese peab vastama kahele olulisele tunnusele: 1) rendilepinguga peab rendileandja kohustuma rentniku kasutusse andma kinnisasja või kinnisasja osa või ettevõtte ja 2) vastava kinnisasja, selle osa või ettevõtte kasutusotstarve peab olema suunatud põllumajanduslikule tootmisele. VÕS § 340 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatut ka metsamajandusliku kinnisasja rendilepingu suhtes, kuid seda eeldusel, et vastav kinnisasi kuulub põllumajandusliku ettevõtte vara hulka. Samuti ei kohaldata põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatut rendilepingule, mille esemeks on alla 2 hektari suurune maatükk (VÕS § 340 lg 3).
11.2.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. Ettevõte on spetsiifiline varakogum, mille kaudu saab ettevõtja majandustegevust läbi viia. Kuigi maakohus on ebaõigesti märkinud, et VÕS § 340 lg 2 kohaldamise välistab juba see, et kinnisasi kuulub füüsilisele isikule, ei muuda see maakohtu järeldust valeks. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kinnisasi kuulub põllumajandusliku ettevõtte vara hulka, mille kaudu kostja ettevõtjana tegutseb. Samuti on hageja esile toonud, et raieala maatüki suuruseks oli 1,96 hektarit.
12.Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 296 lg 3, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale tasu mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega (vt eespool viidatud otsus nr 2-17-280/31, p 24). Kolleegiumi hinnangul ei ole pooled VÕS § 296 lg 3 kohaldamist välistanud. VÕS §-s 339 toodud rendilepingu õigusliku määratluse järgi kohustub üks isik (rendileandja) andma rendilepinguga teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Üürilepingu puhul on üürnikul ettemakstud üüri tagasi nõudmise õigus vaid osas, milles makse on tehtud aja eest pärast lepingu lõppemist (VÕS § 337). VÕS § 296 lg 3 järgi peab üürnik üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse.
13.Kolleegiumi leiab, et maakohus eksis lepingut tõlgendades VÕS § 29 kohaldamisel. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem
andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 9. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Maakohus on küll viidanud VÕS § 29 lg 5 p-le 1 (lepingu sõlmimise asjaolud, sh lepingueelsed läbirääkimised), kuid otsusest ei nähtu, kuidas maakohus lepingut kui tervikut arvesse võttis ning millistest tingimustest nende koosmõjus järeldas, et kokku lepiti tasu kasvava metsa raieõiguse eest. Maakohus ei ole poolte ühist tegelikku tahet VÕS §-s 29 sätestatut arvestades sisuliselt käsitlenud. VÕS § 29 lg-tes 1–3 sätestatud tõlgendamisreeglite järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes (subjektiivse tõlgendamise põhimõte). Kui need reeglid ei võimalda lepingupoolte ühist tegelikku tahet kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada VÕS § 29 lg 4 kohaselt nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (objektiivse tõlgendamise reegel).
14.Lepingus on sätestatud, et see annab hagejale õiguse langetada puid lepingus kokku lepitud tingimustel. Lepingu p-s 2 sätestatud tingimus on sama, mis on kajastatud MS § 37 lg 7 esimeses lauses. Lepingu p-s 7 on pooled kokku leppinud ostuhinna tasumises ning selle tähtajas, sidumata selle sissenõutavaks muutumist või tagastamist raiemahuga. Samas on pooled p-s 6 kokku leppinud, et langetatavate puude omandiõigus läheb hagejale üle pärast ostuhinna täielikku tasumist. Lepingu p 10 sätestab, et kinnistu kasutamise eest kostja lepingu kehtivuse ajal tasu ei nõua. Lepingus ei ole pooled kokku leppinud, et lepingu täitmata jätmisel kuuluks ostuhind täielikult või osaliselt tagastamisele.
15.Arvestades MS § 37 lg 7 esimeses ja teises lauses sätestatut, samuti eespool viidatud lepingutingimusi, on kolleegiumi hinnangul võimalik tuvastada lepingupoolte ühine tahe – tasu on seotud raiutava metsa väärtusega. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et lepingu tekst oli ette valmistatud hageja poolt. Kostja tugineb apellatsioonimenetluses tüüptingimuste tõlgendamisele (VÕS § 39 lg 1). Praegusel juhul ei oma see asja lahendamisel tähtsust, sest lepingu p 7 puudutab lepingulise kohustuse ja selle eest tasutava hinna vahekorda, mistõttu ei loeta sellist tüüptingimust VÕS § 42 lg 2 järgi ebamõistlikult kahjustavaks. Mis puudutab tüüptingimuste tõlgendamist, siis ka kostjaga sarnane mõistlik isik pidi kolleegiumi hinnangul samadel asjaoludel mõistma, et 26 000 eurot ei saanud olla tasu üksnes raieõiguse eest.
16.Lepingu tõlgendamisel lähtub ringkonnakohus järgmistest asjaoludest. Hageja tegi 5. aprillil 2018 kostjale hinnapakkumise, lähtudes hinna määramisel raiutavate puude kogumahust ja väärtusest (I kd, tl 146). Seda, et kokkulepitud hind põhineb puidu väärtusel ning kostjale jäi alles kasvav mets väärtusega vähemalt 26 000 eurot, tõendavad puiduturu ülevaated (II kd, tl-d 28–44). Seega kujunes lepingus kokku lepitud ostuhind välja raiutava puidu väärtusel. Lepingu eesmärgiks ei olnud võimaldada hagejal üksnes maakasutust ja raieõigust, vaid lepingu eesmärgiks oli puude omandamine ning kinnisasja väärtuse vähendamise hüvitamine. Samas on hageja jaatanud olukorda, et osa tasust maksis ta siiski ka raieõiguse eest. Kuna pooled raieõiguse tasu suuruses eraldi kokku ei leppinud, siis on hageja, võttes aluseks maatulundusmaa rendihinnad, arvestanud tasu suuruseks 822,61 eurot (II kd, tld 20, 25–27). Kolleegiumi hinnangul on hageja pakutud viisil raieõiguse tasu arvutamine põhjendatud. Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse esitada alternatiivselt oma seisukoht raieõiguse tasu arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta, kuid kostja, leides, et hageja pakutud viisil ei saa raieõiguse hinda arvutada, oma arvutust välja ei pakkunud. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue raiutud metsa väärtusega seotud ostuhinna tagastamiseks põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada.
17.Maakohus tuvastas ka selle, et hageja väited lepingu täitmist takistavate asjaolude kohta (ilmastikuolud) on tõendamata. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et hagejal on õigus nõuda kostjalt raiutava metsa väärtusega seotud tasu tagasi, siis ei oma nimetatud asjaolu asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei ole hageja maakohtu tuvastatut apellatsiooniastmes vaidlustanud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
19.Maakohtu menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-s 1 ja § 168 lg-s 2 sätestatust. Hageja on kostja vastu esitatud hagist osaliselt loobunud. Kolleegiumi hinnangul on osaline hagist loobumine asja kogumahust 3%. Seega jäävad maakohtus kantud menetluskuludest 3% hageja ja 97% kostja kanda. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja esitas hagi ka W vastu, on maakohus menetluskulud hagejalt välja mõistnud üksnes kostja kasuks. W ei ole maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas vaidlustanud. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
20.Apellatsioonimenetluse kulud jätab kolleegium TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
21.Maakohus määras kohtuotsuses kindlaks mõlema poole menetluskulude rahalise suuruse, mistõttu määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu muudab ringkonnakohus maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.
21.1.Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 1000 eurot (riigilõiv) ning kostja menetluskulude suuruseks 5550 eurot (lepingulise esindaja kulu). Pooled ei ole apellatsiooniastmes nende summade osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 970 eurot (= 1000 x 0,97) ning hagejalt kostja kasuks menetluskulud 166,50 eurot (= 5550 x 0,03).
21.2.Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, teeb kolleegium otsuse resolutsioonis nende menetluskulude nõuete osas vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele tasaarvestuse. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 803,50 eurot (= 970 – 166,50).
21.3.Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulud 2975 eurot ja riigilõivu 1400 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 21 tundi ja 15 minutit tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega ning ta on käibemaksukohustuslane. Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
21.4.Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks 12 tundi ja 45 minutit, vastusega tutvumiseks 30 minutit, kohtu nõudekirjaga tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks 4 tundi ja 15 minutit, täiendava seisukoha koostamiseks 3 tundi ja 15 minutit ning menetluskulude nimekirja koostamiseks 30 minutit. Kolleegium märgib, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle
esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Praegune asi on keskmise keerukusega. Maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu ei ole põhjendatud (12 tundi ja 45 minutit), sest apellatsioonkaebuses kordab hageja juba varem menetluses esitatud seisukohti. Hageja on vahetanud lepingulist esindajat, kuid hageja ei ole esile toonud, et ajakulu, mis läks uuel esindajal asja materjalidega tutvumiseks, tekkis lepingulise esindaja vahetamise vajaduse tõttu. Lepingulise esindaja vahetamise vajaduseks saab lugeda vaid asjaolusid, mis objektiivselt takistavad sama esindajaga jätkamist. Praeguses asjas ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis objektiivselt takistasid sama esindajaga jätkamist. Heas usus toimival menetlusosalisel tuleks vastavad põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses esitada omal algatusel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 17). Seega ei ole hageja uue lepingulise esindaja apellatsioonkaebuse koostamise suurem ajakulu põhjendatud ning kostja ei pea hüvitama sellest tingitud õigusabikulude suurenemist. Ka teiste menetlusdokumentide koostamiseks on hageja esindaja kulutanud põhjendamatult palju aega. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning asjaolu, et pooled olid arvestatavas osas oma väited juba maakohtus esitanud, on kolleegiumi hinnangul advokaadist esindajal põhjendatud kulutada apellatsiooniastmes tehtud toiminguteks kokku 7 tundi. Selle ajakulu sees on arvestatud ka asja menetlusega seotud esindaja ja menetlusosalise suhtlusega. Kolleegium möönab, et hageja uuel esindajal võis kuluda nimekirjas märgitud aeg, kuid praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse arvestada hageja uue esindaja tõttu tekkinud dubleerivate kuludega. Lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot peab kolleegium põhjendatuks.
21.5.Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu 980 eurot (= 7 x 140), millele lisandub riigilõiv 1400 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
22.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.