Andra Pärsimägi, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. oktoober 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-18720
Tsiviilasi
Debitum Collectio OÜ hagi Osaühingu Taagepera Loss vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
34 266,30 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Debitum Collectio OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Debitum Collectio OÜ (registrikood 16008417), lepinguline esindaja Indrek Põder Vastustaja (kostja): Osaühing Taagepera Loss (registrikood 10151349), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. juuni 2022 otsus ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.
2.Rahuldada Debitum Collectio OÜ apellatsioonkaebus.
3.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel arutamisel.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Debitum Collectio OÜ (hageja) esitas 29. novembril 2021 Osaühingu Taagepera Loss (kostja) vastu hagi võla nõudes. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 24 200 eurot, perioodil 8. juuni 2018 kuni 29. november 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 8090,30 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhinõudelt alates 30. novembrist 2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Genial Works OÜ ja kostja töövõtulepingu, mille alusel osutas Genial Works OÜ kostjale ehitusteenust. Tehtud ja vastu võetud tööde eest esitas Genial Works OÜ kostjale 31. augustil 2018 arve nr 180503 summas 160 200 eurot maksetähtajaga 7. juuni 2018. Kostja on tasunud kokku 136 000 eurot, s.o 15. juunil 2018 15 000 eurot; 22. juunil 2018 40 000 eurot; 5. juulil 2018 16 000 eurot; 31. juulil 2018 25 000 eurot; 27. augustil 2018 10 000 eurot ja 10. septembril 2018 30 000 eurot. Arve tasumata osa on 24 200 eurot. Töövõtulepingust tulenevad nõuded loovutas Genial Works OÜ hagejale. Hageja ei nõustunud kostja aegumise vastuväitega. Kostja on arvet aktsepteerinud ning seda viiel korral tasunud. 10. septembril 2018 (viimase tasumisega) algas uuesti nõude aegumise 3-aastane tähtaeg. Aegumistähtaeg ei ole saabunud. Asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4, mis näeb ette 10-aastase aegumistähtaja, sest kostja on teadlikult ja pahatahtlikult ilma igasuguse aluseta jätnud tööde eest sissenõutavaks muutunud tasu maksmata. Kostja on vaidlusaluse arve Maksu- ja Tolliametis deklareerinud ning arvel kajastatud käibemaksu tagasi küsinud/tasaarveldanud. Järelikult on kostja ka alusetult rikastunud. Kostja ei ole esitanud lepinguliste töödega seotud vastuväiteid. Hageja palus jätta vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata.
2.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja leidis, et hageja nõuded on aegunud ning palus teha vaheotsuse aegumise kohaldamise kohta. Kostja selgitas, et Genial Works OÜ ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel tehtud töö sai valmis juba 2017. aasta lõpus. Tasunõue muutus järelikult sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2018 ja nõude aegumistähtaeg saabus 1. jaanuaril 2021 (TsÜS § 146 lg 1). Hagi on esitatud alles 29. novembril 2021. Järelikult on nõue aegunud. Lisaks ei vastanud töö lepingutingimustele. Kostja tasaarvestab töö tingimustele mittevastavusest tulenevad nõuded hageja tasunõudega.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 550 eurot koos lisanduva viivisega. Maakohus leidis, et hagiavalduse põhinõue on aegunud. Hagi on esitatud töövõtulepingu (VÕS § 635 lg 1 ja § 637) alusel võlgnetava tasu väljamõistmiseks ning sellega seotud kõrvalnõuetes (viivis, sissenõudekulu). Niisiis tegemist on tehingust (töövõtuleping) tulenevate nõuetega. Maakohus tuvastas, et kostja ja Genial Works OÜ vahel oli töövõtuleping, mille alusel tööd tehti. Arve tehtud tööde eest esitati 31. mail 2018 ning arve tähtaeg oli 7. juuni 2018. Seega saab lugeda, et nõude aegumistähtaeg algas 7. juunist 2018 ning nõude aegumise üldise katkemiseta kulgemise korral saaks lugeda aegumistähtaja TsÜS § 146 lg 1 alusel lõppenuks
7.juunil 2021. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tasus arve osamaksetega kuni 10. septembrini 2018. Seega on kostja võlga hageja ees tunnustanud ja seda maksetega tasunud alates 15. juunist 2018 kuni
10.septembrini 2018. Maakohus leidis, et aegumine katkes ning algas uuesti iga makse tegemisega (TsÜS § 158 lg-d 1-2). Seega viimati katkes ning hakkas aegumistähtaeg uuesti kulgema 10. septembril 2018. Muid hagi katkemise või peatumise aluseid ei ole välja toodud ning neid ei nähtu ka poolte seisukohtadest ja tõenditest. Järelikult lõppes TsÜS § 146 lg 1 tulenev aegumistähtaeg
10.septembril 2021. Hageja esitas hagiavalduse 29. novembril 2021, s.o enam kui kaks kuud peale aegumistähtaja möödumist. Järelikult oli nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel hagi esitamise ajaks aegunud. TsÜS § 146 lg 4 sätestab, et selle paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja tugineb TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise alusena kostja poolsele kohustuse täitmata jätmisele. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Hagejal olnuks võimalik ja igati mõistlik pöörduda oma nõudega kohtusse 3-aastase aegumistähtaja jooksul. Arve käibedeklaratsioonis deklareerimine on tavapärane raamatupidamispraktika ning ainuüksi see asjaolu ei tõenda kostja poolt ühegi heade kommete vastase teo toime panemist ega õigusvastase tagajärje soovimist. Seejuures on hageja väited maksude deklareerimise osas ka tõendamata. Seega on antud juhul tegemist tavapärase arve tasumata jätmise juhtumiga, mille puhul kohaldub TsÜS § 146 lg 1 sätestatud üldine aegumistähtaeg. TsÜS § 144 lg 1 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Kostjal on seega õigus keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega saata asi maakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt rahuldada hagiavaldus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, millest aegumine sõltub ega lahendanud küsimust pooltevahelise õigussuhte olemasolust. Puudub vaidlus, et kostja on töövõtulepingust tulenevat teenust saanud. Samuti pole kostja vaidlustanud talle esitatud arvet.
TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. 31. mail 2018 koostatud arve maksetähtajaga 7. juuni 2018 tasumise aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2019 ning nõude aegumise üldise kulgemise korral aeguks nõue 31. detsembril 2021. Hageja esitas hagiavalduse maakohtusse 29. novembril 2021, st enne nõude aegumist. Maakohus leidis ebaõigesti, et nõue katkes kostja poolt arve tasumisega TsÜS § 158 alusel. Hageja ei nõustu maakohtu materiaalõiguse normi tõlgendamisega osas, mis lühendab nõude aegumise katkemist vähemaks kui 3 aastaks, kui võlgnik teeb makse nõude katteks. Maakohus pole kohaldanud aegumistähtaja katkemist ja peatumist TsÜS § 167 lg 2 ja § 168 lg 2 järgi. Hageja on hagiavalduses märkinud ja ka hagiavaldusele lisanud kostjale edastatud hagihoiatuse. Nimetatud dokumendis on hageja andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks.
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. VÕS § 637 lg 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Pooled ei vaidle, et töö sai valmis juba 2017. a lõpus. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Pooled ei ole kokku leppinud, et nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega. Seadus ei seo nõude sissenõutavust arve esitamisega. VÕS § 637 lg 3 on erisätteks TsÜS § 147 lg 3 teise lause suhtes, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Hageja jätab tähelepanuta, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause puhul on määravaks aeg, millal „võis arvet esitada“, mitte see, millal arve tegelikult esitati. Eeltoodust tulenevalt muutus nõue sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2018. VÕS § 637 lg 3 ja TsÜS § 146 lg 1 (ning tegelikult ka TsÜS § 147 lg 3) alusel on Genial Works OÜ (ja hageja) tasu nõude aegumistähtaeg saabunud 1. jaanuaril 2021. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu. Pärast tööde üleandmist 2017. a detsembris ja pärast arve esitamist selgus, et Genial Works OÜ tehtud tööd ei vasta osaliselt lepingutingimustele ja on oluliste puudustega. Genial Works OÜ juhatuse liige ja kostja praegune juhatuse liige Ago Kasak leppisid juunis-juuli 2018 läbirääkimiste tulemusena kokku, et hagiavalduses osundatud arvest tasutaksegi kompromissi korras ainult osa ja seejärel ei ole osapooltel vastastikkuselt nõudeid. Seda kinnitab mh asjaolu, miks tasumata nõuet ei asutud varem sisse nõudma.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse rikkumise tõttu ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3). Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Maakohus tegi asjas vaheotsuse, millega kohaldas kostja taotlusel hageja nõudele aegumist ja jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev 10-aastane aegumistähtaeg käesoleval juhul ei kohaldu, nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 alusel 3-aastane aegumistähtaeg, mille kulgemine algas 7. juunist 2018. Aegumistähtaeg katkes arve ositi tasumisel, viimati katkes ja hakkas aegumistähtaeg kulgema 10. septembril 2018. Kuna hagi esitati 29. novembril 2021, st enam kui kaks kuud pärast aegumistähtaja möödumist, on nõue aegunud.
8.Maakohus tuvastas, et hagi on esitatud töövõtulepingu alusel võlgnetava tasu väljamõistmiseks. Tegemist on suulise lepinguga. Maakohus leidis, et töövõtulepingus kokku lepitud tasunõue on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et aegumistähtaja pikkusele ei kohaldu TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev kümne aastane aegumistähtaeg ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi oma otsuses enam korrata (TsMS § 654 lg 6). Sega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et nõude aegumistähtaja pikkus on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti määranud kindlaks aegumistähtaja alguse. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused ja viited õigusnormidele, mille alusel luges maakohus aegumistähtaja alguseks arvel märgitud arve tasumise tähtpäeva 7. juuni 2018. Seejuures jättis maakohus täielikult tähelepanuta kostja väited nõude sissenõutavaks muutumise aja osas. Ringkonnakohus on seisukohal, et lepingust tuleneva tasu maksmise nõude aegumistähtaja algusele tuleb üldjuhul kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 teist lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Riigikohus on selgitanud (vt tsiviilasi nr 3-2-1-95-08 p 11 ja nr 32-1-44-15 p 12), et nimetatud teise lause osa "muutub sissenõutavaks arve esitamisega" tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. Nii võib see olla esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast. Maakohus jättis aegumistähtaja alguse tuvastamisel TsÜS §-des 147 lg-s 3 sätestatu tähelepanuta. Kui hageja nõue muutuski sissenõutavaks 31. mai 2018 arve esitamisega, algas nõude aegumistähtaeg mitte arvel märgitud tasumise kuupäevast, nagu leidis maakohus, vaid TsÜS § 147 lg 3 alusel selle kalendriaasta lõppemisest, mil arve esitati, st 1. jaanuarist 2019 ja nõue ei oleks aegunud.
9.Hageja tugineb vastuväites VÕS § 637 lg-le 3, mille kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Pooled vaidlevad, kas töö, mille eest töövõtja kostjale arve esitas, oli valmis juba 2017. aastal, mis ajal võis ka kostjale arve esitada. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-44-15 p-s 10 leidnud, et iseenesest ei ole välistatud otsustada nõude aegumise üle hageja esiletoodud asjaolude alusel nende õigsust eeldades, kui vaidluse asjaolud seda võimaldavad ja nende kohaselt oleks nõue aegunud. See eeldab aga, et hageja esiletoodud asjaolud oleksid nõude aegumise üle otsustamiseks piisavad. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja esiletoodud asjaolud nõude aegumisele hinnangu andmiseks piisavad, samuti on jätnud maakohus tähelepanuta kostja vastuväite, et hageja nõue muutus sissenõutavaks juba 2017. aastal. Selliselt ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele.
10.Praeguses asjas tõi hageja esile, et nõuab töövõtutasu lepingu alusel, mille töövõtja ja kostja sõlmisid suulises vormis kostja hotellis remonttööde tegemiseks ning millest tuleneva
tasunõude on töövõtja hagejale loovutanud. Hageja ei ole maakohtu menetluses ega apellatsioonkaebuses avaldanud, mis ajaperioodil töövõtja töid teostas, millal muutus töövõtja tasu nõue sissenõutavaks ja millised olid lepingu poolte kokkulepped töö eest tasumise osas. Hageja tugineb küll kostja poolt tööde vastu võtmisele, jättes märkimata, millal kostja seda tegi. Kohustuse täitmise sissenõutavust sätestavad üldnormina VÕS § 82 lg-d 3 ja 7. Erireegli töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse kohta sätestab VÕS § 637. Töövõtja tasunõude sissenõutavuse eeldusteks võivad olla töö valmimine ja ülevaatamise võimaluse andmine (VÕS § 637 lg-d 3 ja 5), töö vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine (VÕS § 637 lg 4 ja 5). Nii muutub VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama paragrahvi lg 5 järgi ei pea tellija töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Töö vastuvõtmisest õigustamatu keeldumise tagajärjed sätestab VÕS § 638. Selle sätte järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Riigikohus leidis tsiviilasja nr 3-2-1-44-15 p-s 13, et selleks, et VÕS § 637 lg 4 ei kohalduks, peab olema tuvastatud lepingupoolte kokkulepe, mille kohaselt muutub nõue sissenõutavaks muul kui sättes märgitud ajal. Et hageja esiletoodud asjaoludest hagi aegumine ei ilmnenud, pidi maakohus hagi aegumise kohaldamise eeldusena tuvastama asjaolud, millest aegumine sõltub, ennekõike lahendama küsimuse, millal muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3). Selleks tuli maakohtul arvestades kostja vastuväiteid välja selgitada suulise töövõtulepingu tingimused (sh tähtaja ja töö eest tasumise osas), lepingu täitmise asjaolud ning selgitada pooltele nende tõendamiskoormist (TsMS § 230 lg 1 ja 2). Maakohus võib pooli ka asjaolude selgitamiseks küsitleda. Kui maakohus tuvastab asja uuel arutamisel, et töövõtja tasunõue muutus sissenõutavaks 2017. aastal ja töövõtja võis talle arve esitada enne 2018. aastat, siis tuleb nõude aegumistähtaega arvestada kooskõlas TsÜS § 147 lg-ga 3 alates 1. jaanuarist 2018.
11.Vaheotsuse tegemise sätestab TsMS § 449, mille lg 3 järgi võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Riigikohus on selgitanud, et vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada (mitte komplitseerida) ning vaheotsuse tegemine on kohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-14, p 15). Kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud (vt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-09, p 11). Kui vaheotsus, millega aegumist ei kohaldata, jõustub, ei saa pooled aegumisele tuginedes lõppotsust vaidlustada isegi juhul, kui asja sisulisel läbivaatamisel tuvastatavate asjaolude alusel ilmneb, et hagi on aegunud (vt ka Riigikohtu
20.märtsil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-17-13 tehtud otsus, p 12).
Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades otsustada, kas vaheotsuse tegemine aegumise kohaldamise taotluse osas on käesolevas asjas põhjendatud. Kui maakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et vaidluse asjaolusid arvestades ei võimalda aegumise kohaldamise küsimuse lahendamine enne asja sisulist lahendamist menetlust lihtsustada ja kiirendada, võib maakohus juhul, kui see on menetlusökonoomia põhimõtte (TsMS § 2) järgimiseks vajalik, lahendada asja ilma vaheotsust tegemata. Kostja esitas koos 18. oktoobri 2022 vastusega ringkonnakohtule uued tõendid, mille vastuvõtmise otsustab maakohus asja uuel arutamisel.
12.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel arutamisel.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.