Kevo Septembri hagi Märt Sammuli vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7001 eurot 20 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Märt Sammuli apellatsioonkaebus Kevo Septembri apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I ja vastustaja II (kostja) Märt Sammul (isikukood XXXXXXXXXXXX, e-post XXXXXXXXXXXX Apellant II ja vastustaja I (hageja) Kevo September (isikukood XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tanel Riivits, e-post XXXXXXXXXX
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks menetluskuludena välja mõistmata 416 euro suuruse lepingulise esindaja tasu. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja täiendavalt 416 euro suurused menetluskulud.
2.Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus muutmata.
3.Jätta Märt Sammuli apellatsioonkaebus rahuldamata. Rahuldada Kevo Septembri apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:
4.1.Rahuldada hagi.
4.2.Mõista Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja põhivõlg 3750 eurot, intress 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2273 eurot 82 senti ja alates 25. märtsist
2022 kuni põhivõla (3750 eurot) täieliku tasumiseni viivis 0,067% tasumata põhivõlalt päevas.
4.3.Jaotada menetluskulud maakohtus ja jätta need kostja kanda.
4.4.Rahuldada Kevo Septembri maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt ja mõista Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja menetluskulud kokku 2005 eurot, samuti viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Märt Sammuli apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta Märt Sammuli kanda. Kevo Septemberi apellatsioonkaebusega seotud menetluskulusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.
6.Määrata Kevo Septembri menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 624 eurot ja mõista see summa Märt Sammulilt Kevo Septembri kasuks välja.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kevo September (hageja) esitas 23. septembril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Märt Sammuli (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 5250 euro suuruse võla. 14. oktoobril 2019 tegi kohus kostjale makseettepaneku, mis toimetati talle kätte e-posti aadressil XXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja ei kinnitanud dokumentide kättesaamist. 13. märtsil 2021 tegi Pärnu Maakohus maksekäsu, millega kohustas kostjat tasuma hagejale 3750 euro suuruse põhivõla ja 1500 euro suuruse kõrvalnõuete võla ning hüvitama menetluskulud. Maksekäsk loeti kostjale kättetoimetatuks 19. märtsil 2020 selle saatmisega kostja e-posti aadressile.
2.Kostja esitas 13. jaanuaril 2021 maksekäsu peale määruskaebuse, milles palus maksekäsu tühistada, kuna talle ei ole menetlusdokumente toimetatud kätte isiklikult allkirja vastu. Pärnu Maakohus tühistas 9. märtsi 2021. a määrusega maksekäsu ja andis hageja nõude üle Tartu Maakohtule selle menetlemiseks hagimenetluses.
3.Hageja esitas 15. märtsil 2021 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 3750 euro suuruse põhivõla, 1000 euro suuruse intressi ja 1334 euro 14 sendi suuruse viivise. Samuti palus hageja mõista kostjalt tema kasuks välja viivise põhinõudelt 0,067% päevas alates 16. märtsist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. detsembril 2018 kirjaliku laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 3750 eurot. Laenulepingu p 1.1.2 kohaselt andis hageja
laenusumma kostja kasutusse laenulepingu sõlmimise päeval sularahas. Laenusumma kättesaamist tõendab kostja omakäeline allkiri laenulepinguga samal päeval alla kirjutatud laenusumma üleandmise-vastuvõtmise aktil. Laenulepingu p 1.8 järgi kohustus kostja tasuma hagejale intressi 100 eurot kuus, seega oli intressimäär 2,67% kuus. Laenulepingu p 1.2 järgi pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 1. oktoobriks 2019. Laenusumma tagastamise tähtpäeva ei pikendatud ja laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alates 2. oktoobrist 2019. Kostja vastuväidete kohta leidis hageja, et ta on esitanud hagi õigesse kohtusse ja et vastutustundliku laenamise põhimõte pooltevahelisele suhtele ei kohaldu, sest tegu ei olnud tarbijakrediidilepinguga. Hageja ei ole arvestanud intressilt ega viiviselt viivist.
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle kas läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt elab ta alaliselt Soomes. Laenulepingus on kokku lepitud, et vaidlused lahendatakse kostja elukoha järgses kohtus. Seega tulnuks hagi esitada Soome kohtusse. Kuna hagi on esitatud valesse kohtusse, tuleb see jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja ei ole raha üleandmist kinnitavale laenulepingu lisale alla kirjutanud. See dokument on võltsitud. Kostja läks koos oma vennaga hageja juurde, et sõlmida kokkulepe tasumaks võlga, mis oli tekkinud sõiduauto rentimisest. Hageja vormistas laenulepingu suuremas summas ning hakkas kostjalt nõudma ka intressi ja viivist. Samuti on hageja arvestanud viiviselt intressi ja viiviselt viivist ja see ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6 kohaselt lubatud.
5.Maakohus jättis 5. augusti 2021. a määrusega hagi läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb praegusel juhul tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 70 lg 4 p 1 järgi kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1215/2012 (määrus), mis reguleerib mh rahvusvahelist kohtualluvust tsiviilasjades. Hagi on esitatud kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmiseks. Määruse art 5 lg 1 sätestab, et isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis (praegusel juhul Soome), võib hagi esitada teise liikmesriigi (praegusel juhul Eesti) kohtusse üksnes määruse II-VII jaos sätestatud korras. Määruse II jao art 7 alapunkt a sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Laenulepinguga tekib poolte vahel rahaline kohustus, laenuandja kohustub andma laenusaajale rahasumma, laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. VÕS § 85 lg 2 p 1 sätestab, et rahaline kohustus tuleb täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. Kuna laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise koht on hageja elukoht ehk Eestis, siis allub asi Eesti kohtule ja vaidlus tuleb lahendada Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajas, kuna hageja kui võlausaldaja elukoht on Viljandi linn. Maakohus märkis, et praegusel juhul ei saa kohtualluvuse määramisel juhinduda laenulepingu p-s 7.1 sisalduvast kohtualluvuse kokkuleppest. Määruse art 25 lg 1 näeb ette, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kuna laenulepingu pooled on eraisikud, ei ole kohtualluvuses võimalik kokku leppida ja vastav kokkulepe on TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 järgi tühine.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 24. märtsi 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3750 euro suuruse põhivõla, 1000 euro suuruse intressi, 2273 euro 82 sendi suuruse sissenõutavaks muutunud viivise, samuti viivise alates 25. märtsist 2022 kuni põhivõla täieliku tasumiseni 0,067% tasumata põhivõlalt päevas. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1589 euro suurused menetluskulud ning viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et pooled sõlmisid laenulepingu. Tegu ei ole tarbijakrediidilepinguga, kuna kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et laenuandja tegutses laenu andes majandus- või kutsetegevuses. Seega ei kohaldu praegusel juhul tarbijakrediidi sätted ega vastutustundliku laenamise põhimõte. Käekirjaeksperdi arvamusega saab lugeda tuvastatuks, et laenulepingu lisaks oleval raha üleandmise-vastuvõtmise aktil oleva allkirja ja trükitähtedes nime on tõenäoliselt kirjutanud kostja. Tõenäosus, et kirjutajaks oli keegi teine, on väike. Seega saab lugeda tõendatuks, et kostja sai hagejalt 3750 eurot. Kuna hageja ja kostja vahel on laenuleping ning kostja sai hagejalt raha, siis on hageja nõue põhjendatud. Laenulepingus on kokku lepitud intress 100 eurot kuus, mis tähendab, et intressimäär oli 2,67% kuus. Intressi vähendamiseks põhjust ei ole. Viivisemääraks oli lepingus 2% kuus ehk 0,067 % päevas. Maakohus leidis, et ka viivist ei ole põhjust vähendada. Viivis ole ebamõistlikult suur, kuna viivisenõue on oluliselt väiksem kui põhinõue. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 475 euro suuruse riigilõivu ja 282 euro suuruse ekspertiisikulu. Hageja lepingulise esindaja kulu mõistis maakohus kostjalt välja osaliselt ehk 1497 eurost 60 sendist pidas maakohus põhjendatud ja vajalikuks kuluks 832 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu oli 144 eurot koos käibemaksuga ja ajakulu 10,4 tundi. Maakohus leidis, et hageja esindaja tehtud toimingud ja ajakulu olid põhjendatud, kuid tunnitasu oli liiga kõrge. Hageja esindaja ei ole advokaat. Advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seega oli põhjendatud tunnitasumäär maakohtu hinnangul 80 eurot koos käibemaksuga.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palub kostja jätta hagi rahuldamata või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud Eesti kohus pädev seda vaidlust lahendama ja menetlus tuleb lõpetada. Laenuleping nägi ette, et vaidlused tuleb lahendada kostja elukoha kohtus. Kostja elab Soomes ja seega tulnuks asi lahendada Soome kohtus. Kostjalt võeti ebaseaduslikult õigus kaitsta oma õigusi elukohariigis. Maakohus leidis ekslikult, et kuna vaidlusalune laenuleping oli eraisikute vaheline leping, siis ei saanud pooled leppida kokku õigusaktides ette nähtust erinevat kohtualluvust. Lisaks kohaldas maakohus valesti TsMS § 104. Kui kohus menetlust ei lõpeta, siis tuleb hagi jätta rahuldamata. Asjas määratud käekirjaekspert on märkinud vaid seda, et laenulepingu lisaks oleval laenusumma üleandmise-vastuvõtmise aktil olev allkiri on tõenäoliselt kostja oma. Ekspert ei ole välistanud, et see ei ole kostja allkiri. Kostja on selgitanud, et tema ei ole kõnealust dokumenti allkirjastanud. Kostja taotles H.S tunnistajana ülekuulamist ja tunnistaja saanuks kinnitada, et kostja ei saanud hagejalt raha.
Maakohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Tunnistaja tulnuks üle kuulata, kuna ekspertiisitulemus ei ole kindel. Maakohus jättis ekslikult kohaldamata vastutustundliku laenamise põhimõtte. Maakohus on ise kohtualluvuse kohta tehtud määruses leidnud, et mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses, seega oleks maakohus pidanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollima.
8.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja arvates leidis maakohus õigesti, et asi allub Eesti kohtule. Kostja ei ole rahvastikuregistri väljavõttega tõendanud, et tema alaline elukoht on Soomes. Hageja ja kostja ei ole majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud, mistõttu kohtualluvuse kokkulepe ei kehti. Tegu ei ole ka tarbijakrediidilepinguga ja vastutustundliku laenamise põhimõte ei kohaldu. Maakohus võis käekirjaekspertiisi tulemustele tuginedes lugeda tõendatuks, et laenuraha üleandmise-vastuvõtmise aktile on alla kirjutanud kostja. Kostja väited on ka vastuolulised, kuna ühelt poolt väidab ta, et pole raha saanud, teisalt aga tugineb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele. Maakohus jättis tunnistaja ülekuulamise taotluse õigesti rahuldamata, kuna selle kohta, et raha kostjale üle anti, oli olemas teine tõend ehk eksperdiarvamus. Lisaks ei esitanud kostja tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise kohta vastuväidet kohtu tegevusele ja seega ei saa ta sellele apellatsioonkaebuses tugineda.
9.Hageja esitas samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hageja menetluskuludest 665 eurot 60 senti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata. Hageja palub teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks lisaks välja 665 eurot 60 senti. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus. Hageja apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas maakohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollides diskretsioonipiire, kui luges põhjendatud tunnitasuks 120 euro asemel 80 eurot. See on liiga madal tunnitasumäär ja maakohus ei ole tunnitasu vähendamist ka põhjendanud. Kuigi hageja ei ole advokaat, on ta võlavaidlustes kogenud jurist. Kohtupraktikas on 120 euro suurust tunnitasu ka mitteadvokaatide puhul peetud mõistlikuks. Lepingulise esindaja kvalifikatsioonist lähtuvad erinevused mõistliku tunnitasu hindamisel ei ole põhjendatud.
10.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse selles osas muutmata. Maakohus leidis õigesti, et hageja menetluskulud on ebamõistlikult suured ja vähendas neid. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire ja esindaja tunnitasu vähendamine oli õige.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja menetluskulud kostjalt osaliselt välja mõistmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 416 euro suurused menetluskulud. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
12.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1). Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse, käsitledes kõigepealt kohtualluvuse küsimust ja vastates seejärel teistele kostja apellatsioonkaebuse väidetele.
13.Kostja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et hageja pidanuks esitama hagi Soome kohtule ja et Eesti kohus ei olnud pädev käesolevat tsiviilasja lahendama. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja on seisukohal, et käesolev vaidlus allub Eesti kohtule ning põhjendab seda järgmiselt.
14.Kohtualluvus määratakse hagi esitamise aja seisuga. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagimenetluse tähenduses hagi esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 23. septembril 2019, seega tuleb kohtualluvus määrata selle aja seisuga.
15.Kostja sõnul elab ta Soomes alates 2020. a jaanuarist (dtl 66), seega oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal tema elukoht (või vähemalt üks nendest) Eestis. Seda kinnitavad mh kostja elukoha andmed rahvastikuregistris. Kuna nii hageja kui ka kostja elukoht oli hagi esitamise ajal Eestis, siis ei kohaldu kohtualluvuse määramisel määrus ja kohtualluvus tuleb määrata tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete järgi.
16.TsMS § 79 lg 1 kohaselt esitatakse hagi üldise kohtualluvuse järgi füüsilise isiku elukoha järgsele kohtule. Tegemist on tavalise võlavaidlusega ja erandlikku kohtualluvust ei ole. Kohtualluvuse kokkulepet ei saa füüsilisest isikust pooled TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 järgi sõlmida, ja isegi kui saaksid, siis oleks pädev kohus praegusel juhul ikkagi Eesti kohus. Seega on Eesti kohus pädev praegust vaidlust lahendama. Eeltoodust tulenevalt maakohus küll eksis, kui kohaldas kohtualluvuse kindlaksmääramisel määruse sätteid, kuid see eksimus ei viinud maakohut ebaõige tulemuseni.
17.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käekirjaekspertiis on ebausaldusväärne tõend. Maakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul on eksperdiarvamusega võimalik usaldusväärselt tuvastada, et laenuraha üleandmise aktile on alla kirjutanud kostja. Seetõttu võis maakohus küsimuse, kas kostja kirjutas laenuraha üleandmise aktile alla, lugeda tõendatuks eksperdiarvamusega ja sama asjaolu kohta ei olnud vaja tunnistajat üle kuulata. Lisaks nõustub ringkonnakohus hagejaga, et isegi kui maakohus oleks kostja venda tunnistajana üle kuulamata jättes rikkunud menetlusõiguse norme, saaks kostja sellisele rikkumisele apellatsioonkaebuses tugineda siis, kui ta oleks selle rikkumise kohta esitanud vastuväite kohtu tegevusele. Kuna kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, siis tulnuks vastuväide TsMS § 333 lg 2 kohaselt esitada hiljemalt rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis. Seda kostja teinud ei ole, seega ei saa ta apellatsioonkaebuses tugineda sellele, et maakohus rikkus tunnistaja ülekuulamise taotlust rahuldamata jättes menetlusõiguse norme. Samuti ei ole kostja taotlenud tunnistaja ülekuulamist apellatsioonkaebuses.
18.Maakohus ei eksinud ka materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui jättis kohaldamata vastutustundliku laenamise põhimõtte. VÕS § 4034 lg 1 esimese lause kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tarbijakrediidilepingu mõiste defineerib VÕS § 402 lg 1 ja selle kohaselt on tarbijakrediidileping selline krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma krediiti või laenu tarbijale.
19.Eelviidatud sätetest nähtub üheselt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmist saab majandus- või kutsetegevuses mittetegutsev füüsiline isik (tarbija) ette heita üksnes sellisele laenuandjale, kes tegutseb oma majandus- või kutsetegevuses. Asjaoludest nähtuvalt on vaidlusaluse laenulepingu sõlminud kaks füüsilist isikut. Selleks, et seda saaks lugeda
tarbijakrediidilepinguks, peaks hageja kui laenuandja olema laenu andes tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses. Kohtu ette ei ole aga toodud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja oleks selline isik. Seega ei pidanud maakohus nõude lahendamisel kontrollima, kas hageja on kostjale laenu andes järginud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid nõudeid. Eeltoodust tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
20.Järgmiseks lahendab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks osaliselt välja mõistmata hageja lepingulise esindaja tasu. Nimelt leidis maakohus, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 144 eurot koos käibemaksuga ei ole põhjendatud ja vajalik ning selle asemel tuleb põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks lugeda 80 eurot koos käibemaksuga.
21.Menetlusosalise lepingulise esindaja tasu teiselt lepinguosaliselt väljamõistmist reguleerib TsMS § 175 lg 1 esimene lause, mis näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seejuures on TsMS § 175 lg 1 kohane otsustus kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on ületatud. Ringkonnakohtu arvates see praegu nii ka on.
22.Hageja lepinguline esindaja tunnitasu oli maakohtu menetluses 120 eurot, millele lisandus käibemaks ehk koos käibemaksuga 144 eurot. Maakohus pidas sellest põhjendatud ja vajalikuks peaaegu poole väiksemat summat ehk 64 eurot, millele lisandub käibemaks ehk 80 eurot koos käibemaksuga. Niisugune tunnitasu on ringkonnakohtu hinnangul ka mitteadvokaadist esindaja jaoks liiga väike. Ringkonnakohtu arvates on praegusel juhul põhjendatud tunnitasu suurus 100 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga kokku 120 eurot. Selline on ka mitteadvokaadist esindaja ligikaudne keskmine tunnitasumäär. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 10,4 tundi on maakohtu menetluses olnud põhjendatud ja vajalikuks õigusabi mahuks ja seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 10,4 × 120 = 1248 euro (koos käibemaksuga) suurused lepingulise esindaja kulud. Kuna maakohus mõistis hageja lepingulise esindaja kuluna välja 10,4 × 80 = 832 eurot, siis tuleb kostjalt hageja kasuks maakohtu menetluskuludena lisaks välja mõista 1248 – 832 = 416 eurot Kokku on kostjalt hageja kasuks välja mõistetavate maakohtus kantud menetluskulude suurus 475 + 282 + 1248 = 2005 eurot. Kuna hageja soovis, et ringkonnakohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja 665 euro 60 sendi suuruse täiendava menetluskulu, siis rahuldatakse hageja apellatsioonkaebus osaliselt.
23.Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tema apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
24.Hageja apellatsioonkaebus küll osaliselt rahuldatakse, kuid kuna ta vaidlustas maakohtu otsust üksnes menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas, siis tema apellatsioonkaebusega seotud kulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.
25.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 kohaselt. Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.
26.Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille järgi on hageja lepingulise esindaja kulud apellatsiooniastmes olnud 624 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga 748 eurot 80 senti. Hageja on füüsiline isik, seega on tal õigus nõuda menetluskulude hüvitamist
koos käibemaksuga. Hagejale on õigusabiteenust osutatud tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga 144 eurot. Ringkonnakohus leiab, et samamoodi nagu maakohtu menetluses, on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu määr ka apellatsioonimenetluses 100 eurot, millele lisandub käibemaks ehk koos käibemaksuga 120 eurot.
27.Hagejale on õigusteenust osutatud kokku 5,2 tunni ulatuses. Sellest viis tundi on kulunud apellatsioonkaebusele vastamisele ja 0,2 tundi menetluskulude nimekirja koostamisele. Kogu kulu, mida hageja nõuab, on seega nende toimingute eest, mis esindaja on teinud seoses kostja apellatsioonkaebuse menetlemisega. Ringkonnakohtu arvates on õigusabi maht põhjendatud ja vajalik ning hageja õigusabikuluks apellatsiooniastmes tuleb seega määrata 5,2 × 120 = 624 eurot (koos käibemaksuga). See summa tuleb kostjalt hageja kasuks ka välja mõista.
28.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.