OÜ Pro Aris et Focis hagi Pärnu Commerce OÜ ja X vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. veebruari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Pärnu Commerce OÜ ja X 29. märtsi 2021. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
300 706.85 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) OÜ Pro Aris et Focis (registrikood 10654470), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maarja Pild, Virge Murak ja Erki Vabamets Kostja I (apellant I) Pärnu Commerce OÜ (registrikood 11306469) Kostja II (apellant II) X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja I ja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Leho Pihkva
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 26. septembri 2022. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26. veebruari 2021. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2022. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta solidaarselt Pärnu Commerce OÜ ja X kanda. Mõista Pärnu Commerce OÜ-lt ja X-lt OÜ Pro Aris et Focis kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis 2768 eurot 10 senti. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-18-6254 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Pro Aris et Focis (hageja) esitas kohtule hagi Pärnu Commerce OÜ (kostja I) ja X (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista 250 000 eurot ning kostjalt I 38 706.85 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised määras 5% aastas tasumata laenusummalt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2.Hageja ja kostja I sõlmisid 13. mail 2014. a kirjaliku laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 240 000 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäev oli lepingu kohaselt 1. oktoober 2014. a. Kostja II käendas lepingut maksimumsummas 250 000 eurot. Kostja II oli kostja I seaduslik esindaja. Pooled on kokku leppinud intressis 5% aastas tasumata laenusummalt. Ühtlasi on pooled kokku leppinud, et intressi hakatakse arvestama alates 1. oktoobrist 2013. a 150 000 eurolt. Pooled on kokku leppinud viivises 5% aastas tasumata laenusummalt.
3.30. aprillil 2015. a esitas hageja kostjatele nõudekirja paludes kompromissi korras tasuda laenu võlgnevusest hiljemalt 10. maiks 2015. a summas 11 239.73 eurot. Hageja nõudekirjale vastusena tasus kostja I 23. aprillil 2015. a ära 1500 eurot. Hageja on selles osas intresside nõuet vähendanud.
4.Hageja on seisukohal, et kostja I on rikkunud laenulepingut, jättes lepingujärgseks tähtajaks tagastamata laenusumma ning jättes laenusummalt maksmata intressi. Kostja I viivituse tõttu on hagejal õigus nõuda ka viivist. Hageja nõuab kostjatelt poolte vahel 13. mail 2014. a sõlmitud laenulepingu täitmist.
5.Hageja ei nõustunud kostjate alternatiivse väitega, et hageja nõue on aegunud. Kostjad on teinud lepingu täitmist silmas pidades hagejale 23. aprillil 2015. a makse, mis on käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1 mõistes. Tegemist ei ole ainsa korraga, mil kostjad on võlga tunnistanud. Poolte vahel on kestnud lepingut puudutavad läbirääkimised aastaid, millest nähtub kostjate teadlikkus nõude olemasolust. Kostjate vastuväited
6.Kostjad vaidlesid hagile täies ulatuses vastu ning palusid jätta see rahuldamata.
7.Kostjad selgitasid, et hageja andis kostjale I laenu põhisummas 150 000 eurot. Pooled vormistasid varasemalt antud laenu 13. mai 2014. a allkirjastatud laenulepingus selliselt, et lisasid põhisummale sellelt arvestatud tasumata intressi ja seega kujunes laenusummaks 240 000 eurot ning fikseerisid laenu uueks intressiks 5% aastas. Eelnevast nähtub, et laenule
2-18-6254 algselt lisatud intress oli väga kõrge, sest põhinõudele lisandus intressi 90 000 eurot ja seega kokkuvõttes teenib hageja laenuandjana laenult kõrget intressi.
8.Kostja I laenas raha eesmärgiga investeerida see Rumeenia projekti. Kostjal I on seega nõue Rumeenia projekti omaniku vastu, nõue muutub sissenõutavaks projekti realiseerimisel ja millest kostja I saab tagastada hagejalt võetud laenu. Rumeenia projekti realiseerimine on võtnud algselt kavandatust kauem aega, kui Rumeenia kinnisvaraturg on nüüd hakanud ilmutama paranemise märke ja seetõttu on Rumeenia projekti realiseerimise väljavaated paranenud. Kostja II on hageja esindajat (Y) hoidnud kursis Rumeenia projekti arengutega ja Y on olnud teadlik, et projekti realiseerimine ja seega ka laenu tagastamine võtab algselt kavandatust kauem aega. Laenuandja saab intressilt tulu.
9.Laenulepingu punktis 2.1 sätestati laenulepingu sõlmimise ajal mittesiduvaks eesmärgiks tagastada laen 1. oktoobril 2014. a. Laenulepingu punktis 3 lepiti kokku, et juhul, kui laenu nimetatud kuupäevaks ei tagastata, siis maksab laenusaaja intressi määras 5% aastas kuni laenu tagastamiseni. Seega on vale hageja väide, et tegemist on viivisega. Tegelikult leppisid pooled kokku, et laen kannab 5% intressi kuni selle tegeliku tagastamiseni.
10.Laenu tegelik tagastamise tähtaeg jäi lahtiseks ja sõltus sellest, millal laenusaajal õnnestub realiseerida Rumeenia projekt, millest saadav tulu võimaldab tagastada laenu. Poolte tegelikku kokkulepet kinnitab enne ja pärast laenulepingu punktis 2.1 märgitud indikatiivse tagastamise tähtaja (1. oktoober 2014. a) saabumist poolte vahel peetud kirjavahetus.
11.6. veebruaril 2016. a saatis hageja juhatuse liige Y kostjale II kirja, milles palus viimasel allkirjastada muudetud laenuleping, sest see on vajalik paberimajanduse korrastamiseks. Kostja II selgitas, et lepingu muutmine pole vajalik, sest punktis 3 on intressi tasumine kuni laenu tagastamiseni ette nähtud ja seega laenu tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud, vaid see saabub siis, kui õnnestub müüa laenu tagastamiseks vajalik kinnisvara. Kostja I laenulepingu muudatust ei allkirjastanud ja hageja ei esitanud kostjale 1 ühtegi pretensiooni. Sellest sai kostja I järeldada, et hageja jäi selgitustega rahule ja mõistab laenulepingut samal viisil, nagu oli poolte vahel algselt kokku lepitud. Ka vastuseks hageja 27. aprilli 2017. a kirjale vastas kostja II, et müügiga läheb veel aega ning et lepingu muutmine pole vajalik, sest seal on tähtaja pikenemine juba lubatud pidades silmas lepingu punkti 3. Vastuseks kirjutas Y, et tema raamatupidajad soovivad, et lepingus tähtaega pikendatakse. Kirjavahetusest saab järeldada, et Y mõistis laenulepingut samamoodi nagu kostja II, st et laen kuulub tagastamisele, kui on võimalik müüa selle tagastamiseks vajalik kinnisvara mitte konkreetseks kuupäevaks.
12.Laenulepingut tegelikkuses ei pikendatud ja hageja ei esitanud kostjale I sellega seoses enam täiendavaid nõudeid ega pretensioone. Sellest sai kostja I järeldada, et hageja jaoks on asi selge ja hageja ootab laenu tagastamist kinnisvara müügist nii nagu pooled olid omavahel tegelikult kokku leppinud.
13.Ebaõige on hageja väide, et kostja I on 23. aprillil 2015. a maksnud hagejale laenulepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi 30. aprilli 2015. a esitatud nõudekirja alusel. Hageja väide on ebaloogiline ja eluliselt mitteusutav, sest makse toimus enne nõudekirja esitamist. Makse selgitusse on kostja I märkinud „sissemakstud kapital vastavalt lepingule“ , mis ei viita intressi tasumisele.
14.Kostjad taotlesid, et juhul, kui kohus leiab, et laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks
1.oktoobril 2014. a, siis alternatiivselt taotlevad kostjad aegumise kohaldamist. Kostjate
2-18-6254 hinnangul aegus hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 alusel 1. oktoobril 2017. a, kuid hagi on esitatud kohtusse 22. aprillil 2018. a.
15.Kostja II asus 25. oktoobri 2018. a menetlusdokumendis seisukohale, et kostja II ei ole käendust andnud. Kostja II hinnangul on hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu punktis 4 on kostja II väljendanud vaid valmisolekut anda käendust tulevikus. Maakohtu otsus ja põhjendused
16.Harju Maakohus rahuldas 26. veebruari 2021. a otsusega hagi: mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 250 000 eurot (põhivõlgnevus 240 000 eurot, intress 6000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1. oktoobrist 2014. a 22. aprillini 2018. a 4000 eurot); mõistis kostjalt I hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 1. oktoober 2014. a kuni 22. aprilli 2018. a eest 38 706.85 eurot ning lisanduva viivise alates hagi esitamisest (s.o
23.aprillist 2018. a kuni põhivõlgnevuse 240 000 euro tasumiseni määraga 5% aastas. 26. veebruaril 2021. a kohaldatud hagi tagamise abinõu jättis maakohus jõusse lahendi täitmist tagava abinõuna. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ning mõistis neilt hageja kasuks välja menetluskulud 12 360 eurot (sh käibemaks) ning kohustas, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjatel tasuda hagejale solidaarselt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.
17.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja I sõlmisid 13. mail 2014. a kirjaliku laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 240 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas 13. mai 2014. a laenulepingust tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Alternatiivse vastuväitena väidavad kostjad, et hageja nõue on aegunud. Lisaks on poolte vahel tõusetunud vaidlus ka selles, kas kostjat II saab pidada 13. mai 2014. a laenulepingu käendajaks.
18.Maakohus järeldas laenulepingu punkte 1 ja 5 hinnates, et poolte vahel on olnud varasem võlasuhe (või võlasuhted), mille pooled on 13. mai 2014. a laenulepingu abil ümber kujundanud laenulepinguks, mis oma olemuselt on novatsioon (VÕS § 396 lg 2).
19.Maakohus asus seisukohale, et laenulepingust ei nähtu, et käendaja vastutaks üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Hagi kuuluks kostja II osas rahuldamisele juhul, kui kohus tuvastab kostja I vastu esitatud nõude rahuldamise eeldused ning tuvastab lisaks ka laenulepingu p-s 4 antud käenduse kokkuleppe kehtivuse.
20.Maakohus hindas VÕS § 29 alusel, milline oli poolte ühine tahe laenulepingu alusel võetud laenu tagastamise tähtaja osas. Maakohtu hinnangul ei saa kostjate poolt esitatud 15. augusti 2013. a kirjavahetusest järeldada, et pooled oleksid ühiselt soovinud laenu tasumise tähtaega siduda Rumeenia projekti realiseerimisega, sest eluliselt ei ole usutav, et hageja oleks olnud nõus kandma kostjate äririski. Arvestades, et hageja on pärast 18. oktoobrit 2014. a pöördunud kostjate poole küsimusega, miks nad ei ole võlga üle kandnud, oli hageja pidanud lepingu täitmise tähtajaks 1. oktoobrit 2014. a. Maakohtu hinnangul on poolte 6. veebruari 2016. ja 27. aprilli 2017. a elektronkirjade sisuks pooltevahelised läbirääkimised võla tasumiseks. Kirjadest ega ka poolte kirjavahetusest tervikuna ei saa välja lugeda seda, et pooltel oleks laenulepingu tähtaja osas olnud ebaselgusi. Kostja I nentis vaid seda, et tal ei ole võimalik laenusummat tagastada ning pooled ei ole laenulepingus kokku lepitud tähtaega muutnud. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus, et laenulepingu täitmise tähtajaks oli 1. oktoober 2014. a.
2-18-6254
21.Seoses nõude aegumisega tõi maakohus välja kostja I hagejale 21. aprillil 2015. a saadetud elektronkirja, millest ei nähtunud kohtule, et kostja tunnustaks sellega nõuet. Küll aga võimaldab kostjate kirja kontekst ja selle sisu tervikuna järeldada nõude tunnustamist muul viisil, sest kostjal I puudus muu mõistlik alus hagejale maksta 1500 eurot. Seetõttu katkes aegumistähtaeg kostjate poolt 23. aprillil 2015. a makse tegemisega. Maakohtu hinnangul on hageja tõendanud, et poolte vahel algasid läbirääkimised võla tasumise üle vahetult pärast tähtaja saabumist ning jätkusid veel ka kohtumenetluse ajal. Laenulepingust tulenevate nõuete aegumine on peatunud alates 18. oktoobrist 2014. a, kui hageja läbirääkimistega algust tegi. Arvestades, et poolte läbirääkimised ei ole sisulise lõpuni jõudnud, ei saa aegumise tähtaega TsÜS § 167 lg 1 jätkunuks lugeda. Seetõttu ei ole kostjate taotlus aegumise kohaldamise põhjendatud ning haginõue tuleb kostja I osas rahuldada.
22.Maakohus leidis, et kostja II poolt esitatud tõendite alusel ei saa teha järeldust selles, et poolte tegelikuks tahteks oli saada kostjalt II valmisolek anda käendus tulevikus. Lisaks ei ole kostja II kordagi enne 25. oktoobrit 2018. a kohtule avaldanud, et ei pea ennast käenduskohustusega seotuks. Nõustuda ei saa kostja II seisukohaga ka selles, et laenulepingu p-s 4 kokkulepitu ei vasta käenduslepingu minimaalsisu nõuetele, sest käesoleval juhul on lepingus p-s 4 käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas kokku lepitud – selleks on 250 000 eurot. Kuna pooled on ühes lepingus kokku leppinud varasemate võlasuhete ümberkujundamise laenulepinguks ning samas ka käenduse, siis ei pidanud pooled käenduse alapunkti detailsemal sisustama. Seega on tõendatud poolte ühine tahe käenduse andmises laenulepingu p-s 4 kokkulepitud viisil, mistõttu tuleb kostja II osas hagi rahuldada.
23.Maakohus pidas põhjendatuks laenujärgset intressi- ja viivisenõuet ning märkis, et kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista 250 000 eurot, millest moodustab põhivõlg 240 000 eurot, intress 6000 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 1. oktoober 2014. a kuni 22. aprill 2018. a eest 4000 euro ulatuses. Kostjalt I tuleb hageja kasuks lisaks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 1. oktoober 2014. a kuni 22. aprilli 2018. a eest 38 706.85 eurot ning lisanduv viivis alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni põhivõlgnevuse tasumiseni määraga 5% aastas.
24.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 kohaselt kostjate kanda ning mõistis neilt solidaarselt hageja kasuks välja 12 360 eurot (sh käibemaks esindajakuludelt) ja rahuldas hageja TsMS § 177 lg 4 järgse taotluse. Apellatsioonkaebus
25.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
26.Esmalt juhtisid kostjad tähelepanu asjaolule, et maakohus tegi 26. veebruaril 2021. a hagi tagamise määruse ning jättis hagi tagamise abinõu otsuses jõusse olukorras, kus hageja maksis tagatisena ainult 5000 eurot, st 5% taotletava tagatise summalt, mitte nõudesummalt nagu näeb ette TsMS § 383 lg 11. Kostjad on kõnealuse hagi tagamise määruse vaidlustanud.
27.Kostjad kordasid seisukohta, et kostja II ei ole käendust andnud. Laenulepingu punktis 4 on kostja II andnud nõusoleku anda käendus tulevikus, kuid kostja II ei ole käendust andnud. Muuhulgas kinnitab seda ka vandetõlgi 31. augusti 2018. a arvamus. Kostjad heitsid maakohtule ette, et maakohus tõlgendas valesti vandetõlgi 8. juuni 2020. a e-kirja. Kui
2-18-6254 maakohtu arvates on laenulepingu punkti 4 üldlevinud tähendus vandetõlgi arvamuses toodust erinev, siis on maakohus jätnud selgitamata maakohtu arvates õige üldlevinud tähenduse ja samuti põhjendamata, miks maakohus vandetõlgi arvamust ei arvesta. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vandetõlgi arvamust ei arvesta. Kostjate hinnangul ei kuulu kohaldamisele VÕS § 29 lg 4. Maakohus ei ole välja toonud, miks ei ole võimalik poolte ühist tahet kindlaks teha olukorras, kus laenulepingu punkt 4 on seda analüüsinud vandetõlgi arvates üheselt mõistetav nõusolekuna anda käendus tulevikus. Isegi kui VÕS § 29 lg 4 oleks kohaldatav, ei ole maakohus esile toonud, miks peaks mõistlik isik mõistma laenulepingu punkti 4 erinevalt vandetõlgi tuvastatust. Asjaolu, et kostja II esitas käendusele vastuväited esmakordselt 25. oktoobril 2018. a ei tõenda, et kostja II oleks nõustunud käenduse andmisega; pooled ei vaielnud varem käenduse üle, sest hageja nõudis võla tasumist kostjalt I ning kostja II suhtles hagejaga kostja I seadusliku esindajana.
28.Kostja II asus seisukohale, et isegi juhul, kui laenulepingu punkti 4 saaks tõlgendada käenduse andmisena, siis ei ole laenulepingu punkti 4 sõnastus piisav käenduslepingu minimaalsisu nõuete täitmiseks. Laenulepingu punktist 4 ei nähtu väidetava käendaja tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Samuti ei ole arusaadavalt määratletud tagatavaid nõudeid ning ei ole selgitatud, millist kohustust käendaja väidetavalt käendab.
29.Kostjad tõid esile, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud laenu tagastamise siduvas tähtajas. Kostjad selgitasid maakohtumenetluses, miks laenunõue ei ole sissenõutavaks muutunud ning esitasid vastavad tõendid (poolte kirjavahetuse), kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks ta kostjate esitatud tõenditega ei arvesta (15. augusti 2013. a, 6. veebruari 2016. a ja 27. aprilli 2017. a e-kirjad). Muuhulgas ei ole maakohus käsitlenud vandetõlgi 1. augusti 2018. a arvamust seoses laenulepingu punktiga 3 ega põhjendanud, miks kohus sellega ei arvesta.
30.Kostjad jäid maakohtus esitatud seisukohale ja põhjenduste juurde selles osas, et hageja nõue aegus 1. oktoobril 2017. a, s.o enne hagi esitamist. Kostjad leidsid, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et kostja I on 24. mai 2015. a ülekandega summas 1500 eurot tunnistanud laenulepingust tulenevat võlga, mistõttu aegumine katkes. Lisaks juhtisid kostjad tähelepanu asjaolule, et hageja esitas 21. aprilli 2015. a e-kirja suhtes 11. veebruaril 2021. a vastuväited ja tõendid, mida kostjatele avaliku e-toimiku vahendusel kätte ei toimetatud. Kostjad said 11. veebruari 2021. a vastusest teada alles maakohtu otsuse vahendusel. Kostjatel ei olnud seega võimalik hageja etteheidetele vastata ega hageja 11. veebruaril 2021. a esitatud tõendeid enne maakohtu otsuse tegemist uurida ega nende suhtes oma arvamust avaldada. Seega ei saanud maakohus hageja 11. veebruaril 2021. a esitatud tõendeid otsuse tegemisel arvestada TsMS § 436 lg 3 järgi. Kostjad leidsid, et nimetatud lisad ei tõenda 21. aprilli 2015. a e-kirja väidetavat mittesaatmist kostja II poolt. Kostjad heitsid ette, et maakohus ei ole põhjendanud, miks nõude tunnustamist saab järeldada muul viisil ning miks vabandamine ja sellega kaasnev rahaline kingitus ei ole maakohtu arvates mõistlik käitumisviis.
31.Kostjad leidsid, et maakohus leidis valesti, et aegumine oli alates 18. oktoobrist 2014. a kuni 6. oktoobrini 2020. a peatunud väidetavate läbirääkimiste tõttu, sest 11. mail 2018. a ja 9. augustil 2018. a saadetud kostja e-kirjadega ei saa tõendada läbirääkimiste peatumist väidetavalt ca 3 aastat ja 3-5 kuud varem (st alates 18. oktoober 2014. a). Mõlemad e-kirjad on saadetud pärast aegumistähtaja lõppu ja seega ei saaks nendest järeldada aegumise peatumist ka juhul, kui need kinnitaksid läbirääkimiste pidamist. Tegemist ei ole ka läbirääkimistega.
2-18-6254 Samuti ei toimunud läbirääkimisi ka 6. oktoobril 2020. a toimunud kohtuistungil, kuivõrd hageja ei reageerinud istungil kostjate kompromissile ning ka hiljem ei arutatud seda. Vastustaja seisukoht
32.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning otsustada, et menetluskulud jäävad kostjate kanda ning kostjatelt väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda seaduses sätestatud viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni hageja menetluskulude hüvitamiseni.
33.Hageja jäi enda varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning nõustus maakohtu otsusega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis hageja, et vandetõlk on rõhutanud ning maakohus õigesti sellest lähtuvalt tähendanud, et lõplike järelduste tegemiseks on vandetõlgile antud kontekst ülinapp ning tema ei saa anda õiguslikult tähtsust omavaid tõlgendusi. Vandetõlgi poolt lepingule antud tõlgendus on keeleline ning õiguslikult tõlgendab lepingut kohus. Lepingust ning kostja II käitumisest tuleneb kostja II tahe sõlmida käendusleping. Kostja II on suhelnud hageja esindajaga kohustatud isikuna ka pärast seda, kui lakkas olemast kostja I juhatuse liige ja osanik. Pooled ei ole kordagi enne käesolevat kohtumenetlusest vestelnud sellest, nagu oleks vajadus tulevikus sõlmida käendusleping, sest justkui oleks lepingus kokku lepitud vaid kostja II kohustuseks sõlmida leping tulevikus.
34.Käendusleping vastab VÕS § 143 lg-le 2 ja § 144 lg-le 2, st lepingu punktis 4 on kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas ning leping on sõlmitud kirjalikus vormis. Seega on käendus kehtiv.
35.Hageja nõustus maakohtuga ka selles, et hageja nõue on sissenõutav, sest lepingu sõnastus ning poolte kirjavahetus ei toeta kostjate argumenti, et poolte ühine tahe oli laenu tagasimakse tähtaeg siduda Rumeenia projekti realiseerimisega kostjate poolt. Hageja leidis, et maakohus on õigesti järeldanud, et hageja nõue ei ole aegunud: pooled on pidanud läbirääkimisi ning kostjad on nõuet korduvalt tunnustanud.
36.Viimaks märkis hageja, et hagi tagamise küsimus ei ole apellatsioonimenetluses kohane, kuid märkis lühidalt, et maakohus ei ole hagi tagamisel rikkunud menetlusõigust ning tõele ei vasta väited selle kohta, nagu kostja II kinnistule oleks seatud kaks kohtulikku hüpoteeki kogusummas 200 000 eurot, samal ajal kui hageja on tasunud vaid 5000 eurot tagatist. Menetluse edasine käik
37.Kostjad esitasid 2. juunil 2022. a menetluse peatamise taotluse TsMS § 356 lg 1 alusel. Hageja palus jätta kostjate taotlus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2022. a määrusega kostjate taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata (II kd, tl 120-121).
38.Hageja esitas 16. septembril 2022. a hagi tagamise taotluse, mida täiendas kohtu nõudel 22. septembril 2022. a. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. septembril 2022. a hageja hagi tagamise taotluse osaliselt ning keelas hagi tagamise korras kostjatel sõlmida laenulepingutele nr OI-2013.01 ja PLHB010314 mistahes täiendavaid lisasid ja/või muudatuskokkuleppeid (II kd, tl 192-195).
39.Tallinna Ringkonnakohtus toimus 26. septembri 2022. a kohtuistungil, kus ringkonnakohus jättis mh rahuldamata kostja taotluse võtta tsiviilasja juurde 21. aprilli 2015. a e-kirja.
2-18-6254
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
40.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist.
41.Pooled vaidlevad endiselt selle üle, kas kostja I peab täitma laenulepingu ning kostja II käenduslepingu alusel hageja ja põhivõlgniku vahelisest laenulepingust tuleneva laenukohustuse, või on kostjatel õigus kohustuse täitmisest keelduda, sest laenulepingust tulenev nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Alternatiivselt esitasid kostjad aegumise vastuväite. Kostja II väitel ei ole ta käendust andnud.
42.Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades põhjendatult, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud kehtivalt käendusleping. Hageja ja kostja II 13. mail 2014. a allkirjastatud laenulepinguna pealkirjastatud leping on sõlmitud inglise keelsena ning ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingu p-is 4 sisaldub kostja II tahteavaldus, mille sisu vastab käenduslepingu tunnustele (VÕS § 142 lg 1). Käenduse eesmärgiks on anda põhivõlgniku kohustuste kohta võlausaldajale isiklik tagatis, s.o võimalus nõuda kohustuse täitmist lisaks põhivõlgnikule ka tagatise andnud kolmandalt isikult (käendajalt), kelleks praktikas on sageli äriühingu juhatuse liige kui füüsiline isik. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista ka vaidlusaluse lepingu sõnastus “has agreed to provide a suretyship“, et hagejaga sarnane mõistlik võlausaldaja, kelle emakeeleks ei ole inglise keel, võis ilmselt aru saada, et kostja II andis kostja I juhatuse liikmena nõusoleku vastutada viimase kohustuste täitmise eest (VÕS § 29 lg 4). Arvestades, et võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse, ei saa lepingupooltega sarnane mõistlik isik kolleegiumi arvates praegusel juhul tõlgendada lepingut nii, et laenuandja annaks laenusaajale laenu, nõustudes vaid käendaja valmisolekuga käenduse andmiseks täpsustamata, kuidas see valmisolek realiseeruma peaks. Laenuandja näol on tegemist kasumit taotleva äriühinguga, kelle eesmärgiks on laenatud raha tagasi saada. Antud asjaoludel ei saa mõistlik isik eeldada, et laenuandja võimaldab märkimisväärse kohustuse tekkimist jättes tagatise andmise tingimused määratlemata.
43.Kuivõrd VÕS § 29 lg 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet, ei saa kolleegiumi arvates seetõttu, et pooled võisid kokkuleppe sõnastamisel valida grammatiliselt eksitava ajavormi, eeldada, et hageja nõustus tagatiseta laenu andma. Lisaks viitavad nii lepingu sõlmimise asjaolud, sh see, et kostja II allkirjastas vaidlusaluse kokkuleppe nii kostja I esindajana kui ka füüsilise isikuna (individual X), samuti poolte käitumine pärast lepingu sõlmimist (kostja II on suhelnud hagejaga kui lepingu järgi kohustatud isik ka pärast juhatuse liikme kostjas I volituste lõppemist 8. märtsil 2018. a [vt I kd tl 61, tõlge tl 60; tl 181, tõlge tl 181p]) selgelt, et kostja II tahe oli suunatud käenduslepingu sõlmimisele. Arvestades eeltoodut tuleb TsÜS § 75 lg 4 ning VÕS § 29 lg 2, 4 ja 5 alusel järeldada, et hageja ja kostja II vahel sõlmiti VÕS § 142 lg 1 mõistes käendusleping.
44.Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et vaidlusaluses lepingus ei sisaldu kokkuleppeid, mis täidaks käenduse minimaalsisu. Kuna kostja II on füüsiline isik, saab käenduslepingut pidada VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäenduslepinguks. Sellise lepingu kehtivuse eelduseks on VÕS § 143 lg 2 järgi käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkulepe, s.o kokkulepe selle kohta, millises ulatuses saab võlausaldaja nõuda käendajalt
2-18-6254 põhivõlgniku kohustuste täitmist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et praegusel juhul oli käendaja vastutuse maksimumsumma vaidlusaluse kirjalikult sõlmitud lepingu p 4 järgi 250 000 eurot. Samuti on maakohus õigesti VÕS § 29 lg-le 6 tuginedes viidanud sellele, et laenulepingust nähtuvad selgelt põhivõlgniku kohustused, mida käendaja kohustub oma vastutuse maksimumsumma ulatuses tagama. Seega vastab vaidlusalune leping käenduslepingu nõuetele.
45.Kolleegium ei nõustu kostjatega, et vaidlusalusest laenulepingust tulenev kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud. Vaidlusaluse lepingu p-s 2.1 sisaldub kokkulepe, mille kohaselt laenusaaja maksab laenuandjale laenu tagasi 1. oktoobriks 2014. a. Kostjate väitel ei olnud poolte tegeliku tahte kohaselt 1. oktoober 2014. a siduv tähtaeg laenu tagastamiseks, vaid laen kuulus tegelikult tagastamisele Rumeeniasse tehtud kinnisvara investeeringu realiseerimisest saadavast tulust. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Selleks, et tekiks poolte kokkulepe, peab esinema kaks kattuvat tahteavaldust, millest nähtub poolte tahe olla tahteavalduste ja pakkumusele nõustumuse andmise tagajärjel tekkiva lepinguga õiguslikult seotud. Selliseid kattuvaid tahteavaldusi, mille kohaselt oleks hageja nõustunud laenukohustuse täitmise tähtpäeva määramisega TsÜS § 136 lg 1 kohaselt mitte tähtaja, vaid kindlaksmääratud sündmusega, käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest kolleegiumi arvates ei nähtu. Sellele ei viita ka kostja esitatud e-kirjad (I kd tl 36-38, tõlked tl 41-43). Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et ainuüksi asjaolust, et lepingus puudub sõna viivis, ei tähenda, et laenukohustuse täitmise tähtpäeva poleks määratud tähtajaga arvestades ka, et viivis on intressi alaliik.
46.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi ei ole aegunud, kuna hagi aegumine katkes
23.aprillil 2015. a. Kolleegium selgitab, et aegumine katkeb ja algab TsÜS § 158 järgi uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, sh võib tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Praegusel juhul nähtub poolte e-kirjavahetusest, et hageja pöördus aegumistähtaja jooksul korduvalt kostjate poole ja palus võla tasuda (vt nt I kd, tl 182p-183). Seejuures nõudis hageja
9.aprilli 2015. a e-kirjas võla tasumist vähemalt intressi 7500 euro osas ning kostja I maksis
23.aprillil 2015. a hagejale 1500 eurot märkides maksekorralduse selgitusse “paid capital as per contract“, nagu maakohus õigesti tuvastas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellega on kostja I poolt võlgnetava osaliselt tasunud, millega aegumine katkes. Kolleegium ei nõustu kostjatega, et makse ei ole laenuga seotud. Maksekorralduse selgituses viidatakse lepingule ning kostjad ei ole näidanud ega tõendanud, et makse tehti mingi muu kohustuse täitmiseks. Kostja II väitel maksis kostja I hagejale raha vabandusena Rumeenia projekti realiseerimise viibimise pärast ning käsitab seda vabandusega kaasneva rahalise kingitusena. viidates kostja II 21. aprillil 2015. a saadetud e-kirjale. Osundatud e-kirjas palub kostja II võtta makset kui vabandust, et Rumeenia projekti realiseerimine on võtnud kauem kui plaanitud ja pakub, et hageja saab seda raha kasutada tagastamatult oma ettevõtte RealEyes kulude katteks. Arvestades hageja väidet, et ta ei ole sellist kirja saanud ning et kostja II ei ole tõendanud, et kiri saabus vähemalt hageja serverisse (vrdl RKTKo 3-2-1-123-07 p 14), on eluliselt usutav, et kostja tegi makse võlgnevuse osaliseks tasumiseks, mida kinnitab ka viide lepingule maksekorralduses. Hageja on hagi esitamisel 1500 eurot arvestanud kohustuse täitmisena ning ei ole selles osas intressinõuet maksma pannud. Kostjad ei ole võlaarvestusele vastuväited esitanud, kuigi nende väitel oli tegemist kinkega. Ainuüksi sel põhjusel, et hageja märkis esmalt, et kostja II maksis 1500 eurot ära vastusena hageja 30. aprilli 2015. a nõudekirjale, ei ole alust kahelda selles, et antud summa maksti ära vaidlusalusest laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks.
2-18-6254 Kostjate etteheide selle kohta, et neil ei olnud võimalik esitada hageja 11. veebruari 2021. a vastuväidetele ja tõenditele (II kd, tl 21-28) seoses 21. aprilli 2015. a e-kirjaga enda seisukohti, sest hageja menetlusdokumenti ei tehtud e-toimikus nähtavaks, ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostjatel oli võimalus esitada seisukoht hageja vastuväidete osas apellatsioonimenetluses. Seega leidis maakohus põhjendatult, et hagi ei ole aegumistähtaja katkemise tõttu aegunud, mistõttu ei ole tähtsust kostjate väidetel aegumise peatumise kohta, kuid ringkonnakohus järgib maakohtu vastavaid põhjendusi neid kordamata.
47.Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning see tuleb jätta muutmata.
48.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 23. septembril 2022. a hageja hagi tagamise taotluse osaliselt ning keelas hagi tagamise korras kostjatel sõlmida laenulepingutele nr OI-2013.01 ja PLHB010314 mistahes täiendavaid lisasid ja/või muudatuskokkuleppeid (II kd, tl 192-195). Kõnealune hagi tagamise abinõu jääb kehtima otsuse täitmise tagamiseks (TsMS § 445 lg 2). Menetluskulud
49.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda.
kantud
50.Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1 ). Hageja 26. septembri 2022. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks 5323 eurot (käibemaksuga): äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 3 eurot, riigilõiv hagi tagamise avalduselt 70 eurot; lepingulise esindaja kulu 5250 eurot koos käibemaksuga.
51.TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukuludeks on TsMS § 138 lg 2 järg riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Hageja on tasunud ringkonnakohtule hagi tagamise taotluse esitamisel 16. septembril 2022. a riigilõivu 70 eurot, kuivõrd ringkonnakohus rahuldas hagi tagamise osaliselt, kuulub hageja tasutud riigilõiv täies ulatuses hüvitamisele. Tulenevalt TsMS § 143 p-st 2 on asja läbivaatamise kuludeks ka dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud, mistõttu on põhjendatud ka äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 3 eurot hüvitamine.
52.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja 26. septembri 2022. a menetluskulude nimekirja järgi on tema esindajakuluks 5250 eurot (koos käibemaksuga): 16. aprillil 2021. a apellatsioonkaebuse läbitöötamine 1 tund 10 min; 19. aprillil 2021. a apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 6 tundi 40 min; 20. aprillil 2021. a apellatsioonkaebuse täpsustamine 30 min; 3. juunil 2022. a töö toimiku ja tõenditega 10 min; 6. juunil 2022. a kohtumääruse ning kostjate 2. veebruari 2022. a taotluse ning selle lisaga tutvumine 1 tund 30 min; 6. juunil 2022. a hageja 7. juuni 2022. a seisukoha koostamine 1 tund 12 min; 7. juunil 2022. a kohtuga suhtlemine istungi edasilükkamise küsimuses 12 min;
2-18-6254 7. juuni 2022. a hageja 7. juuni 2022. a seisukoha koostamine – jätk 18 min; 11. juulil 2022. a vastustaja täiendav info kohtule seoses tsiviilasja nr 2-21-11534 menetlusega ja täiendav hagi tagamise taotlus 3 tundi 30 min; 29. augustil 2022. a tutvumine kostja määruskaebusega Riigikohtule (hagi tagamisega seoses) ja taotluse tegemine kinnistusosakonnale juurdepääsu saamiseks 30 min; 30. augustil 2022. a registriosa 1220501 (Supluse pst 1-W402) kinnistustoimikust osaline tutvumine dokumentidega 42 min; 31. augustil 2022. a Supluse pst 1- W402 kinnistustoimiku dokumentatsiooniga tutvumine 1 tund; 4. septembril 2022. a täpsustatud hagi tagamise avalduse koostamine 4 tundi; 14. septembril 2022. a töö toimiku ja tõenditega 18 min; 16. septembril 2022. a tagamise täiendavate abinõude taotluse kontroll, töö lisadega 18 min; 16. septembril 2022. a täpsustava hagi tagamise taotluse esitamine 1 tund 30 min; 21. septembril 2022. a tutvumine ringkonnakohtu 19. septembri 2022. a kohtumäärusega, õiguslik analüüs; täiendava hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamine 2 tundi; 21. septembril 2022. a täpsustava hagi tagamise taotluse täpsustamine vastavalt Ringkonna juhistele 1 tund; 22. septembril 2022. a hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamine, resolutsiooni täpsustamine 30 min; 23. septembril 2022. a Tallinna Ringkonnakohtu 26. septembri 2022. a istungiks ettevalmistus 3 tundi 30 min; 23. septembril 2022. a menetluskulude nimekirja koostamine 24 min; 26. septembril 2022. a Tallinna Ringkonnakohtu
26.septembri 2022. a istungil kliendi esindamine (hinnanguline aeg) 2 tundi. Kokku on hageja lepingulisel esindajal kulunud 32.54 töötundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 132.98 eurot (ilma käibemaksuta).
53.Kolleegiumi hinnangul tuleb hageja apellatsioonimenetluses menetlustoimingutele kulunud aega vähendada. Hageja on menetluskulude nimekirjas märkinud, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele on kulunud kokku 7 tundi 10 minutit (19. aprillil 2021 a 6 tundi 40 minutit ja 20. aprillil 2021. a 30 minutit). Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja apellatsioonkaebuse sisu ning apellatsioonkaebuse vastuses esinevaid maakohtu otsuse ning maakohtus esitatud tõendite arvukaid tsitaate, on hageja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud aeg põhjendatud 6 tunni ulatuses. Ringkonnakohus peab täies ulatuses põhjendamatuks 3. juuni 2022. a ja 14. septembri 2022. a menetlustoiminguid „töö toimiku ja tõenditega“, millele kulus kokku 28 minutit, kuivõrd tsiviilasja materjalidest ega hageja menetluskulude nimekirjast ei ilmne, millega seoses toiminguid tehti ning mille jaoks see vajalik oli. Arvestades kostjate 6. juuni 2022. a taotluse mahtu, vähendab ringkonnakohus hageja 6. juuni 2022. a menetlustoimingut 30 minuti võrra ning peab põhjendatuks kostjate 6. juuni 2022. a taotluse ning selle lisaga tutvumisele kulunud aega 1 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja 16. septembri 2022. a täiendavale hagi tagamise taotluse koostamisele on kulunud kokku 9 tundi 18 minutit (11. juulil 2022. a 3 tundi 30 minutit,
4.septembril 2022. a 4 tundi; 16. septembril 2022. a 18 minutit ja 1 tund 30 minutit). Arvestades
16.septembril 2022. a esitatud hagi tagamise taotluse mahtu (4 lk) ning selles esinevaid korduvusi, peab ringkonnakohus põhjendatuks nimetatud menetlusdokumendi koostamisele kulunud aega 3 tunni ulatuses. 30. ja 31. augustil 2022. a kulunud aeg Supluse pst 1-W402 kinnistustoimikust dokumentidega tutvumisele on hagejal kulunud kokku 1 tund 42 minutit. Kuivõrd kinnistustoimikuga tutvumine oli vajalik 16. septembri 2022. a hagi tagamise taotluse esitamiseks, peab ringkonnakohus kokku kõnealusetele toimingule kulunud vajalikuks ajaks 1 tundi. Hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamisega seoses on hagejal kulunud kokku 3 tundi 30 minutit (21. septembril 2022. a 2 tundi ja 1 tund; 22. septembril 2022. a 30 minutit). Arvestades menetlusdokumendi sisu ning teatud kordusi võrreldes esialgselt esitatud taotlusega, vähendab ringkonnakohus menetlustoimingule kulunud aega 1 tunni võrra ning peab hagi tagamise taotluse puuduste kõrvaldamisega seoses tehtud menetlustoimingutele kulunud aega põhjendatuks 2 tunni 30 minuti ulatuses. Kuivõrd kohtuistungi protokollist nähtub, et ringkonnakohtus 26. septembril 2022. a peetud istung kestis ca 1 tund (III kd, tl 1911
2-18-6254 20), on kohtus hageja esindamisele kulunud aega põhjendatud vähendada 1 tunni võrra. Arvestades kohtuistungi kestust, on istungiks ettevalmistamiseks kulunud aeg põhjendatud maksimaalselt 2 tunni ulatuses, mistõttu vähendab nimetatud toimingule kulunud aega 1 tunni 30 minuti võrra. Ülejäänud hageja menetluskulude nimekirjas esile toodud menetlustoimingute ajakulu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Seega kokku vähendab ringkonnakohus hageja lepingulise esindaja menetlustoimingutele kulunud aega 12 tunni 38 minuti võrra ning peab hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetlustoimingutele kulunud ajaks 20 tundi 16 minutit.
54.Arvestades tsiviilasja olemust ning hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni peab kohus hageja lepingulise esindaja keskmist tunnitasumäära 132.98 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks.
55.Eelnevat arvestades on hageja esindaja põhjendatud tasu kokku 2695.10 eurot (20 tundi 16 minutit x 132.98 eurot, koos käibemaksuga). Kokku tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 2768.10 eurot (äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 3 eurot, riigilõiv 70 eurot, esindaja tasu 2695.10 eurot).
56.Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.