Hageja: Capitalia, SE (välisriigi registrikood 40003933213; asukoht: Brīvības iela 40-35, Riia, LV-1050 Läti Vabariik); Hageja lepinguline esindaja: V S (Debitum Collectio OÜ; epost: xxx); Kostja: E A (isikukood XXX; elukoht XXX); Kostja lepinguline esindaja: A O (Olli & Partnerid OÜ; e-post: xxx).
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt E A hageja Capitalia, SE kasuks välja 11.12.2020 sõlmitud laenulepingust nr xxx ja selle käendusest tulenev põhivõlgnevus summas 14 530,67 eurot, intress 15.07.2022 seisuga summas 927,99 eurot, lepingujärgne haldustasu 15.07.2022 seisuga summas 1 938,42 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 15.07.2022 seisuga summas 894,92 eurot.
3.Jätta hagi rahuldamata võla sissenõudmiskulude 560 euro nõudes.
4.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 4.1 Jätta menetluskulud 97% ulatuses kostja ning 3% ulatuses hageja kanda. 4.2 Määrata kindlaks, et kostja poolt hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 1 770,25 eurot. 4.3 Määrata kindlaks, et hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus on 34,05 eurot. 4.4 Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud ning mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud summas 1 736,20 eurot. 4.5 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 736,20 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-22-10480 Käesolevale kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Capitalia, SE (hageja) esitas 18.07.2022 Harju Maakohtule hagi E A (kostja) vastu põhivõlgnevuse, intressi, lepingulise haldustasu, viivise ja võla sissenõudmiskulude nõudes. Harju Maakohus võttis hagi 01.08.2022 määrusega menetlusse. Hageja taotleb mõista kostjalt välja 11.12.2020 sõlmitud laenulepingust nr xxx ja selle käendusest tulenev põhivõlgnevus summas 14 530,67 eurot, intress 15.07.2022 seisuga summas 927,99 eurot, lepingujärgne haldustasu 15.07.2022 seisuga summas 1 938,42 eurot, viivis 15.07.2022 seisuga summas 894,92 eurot ja võla sissenõudmiskulud summas 560 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt hageja ja Xxx OÜ sõlmisid 11.12.2020 laenulepingu nr xxx, mille alusel hageja andis Xxx OÜ-le laenu summas 15 710 eurot. Hageja ja Xxx OÜ leppisid kokku, et laenusaaja Xxx OÜ kohustub tasuma hagejale tagasi laenusumma lepingus fikseeritud maksegraafiku alusel hiljemalt 15.06.2022. Hageja ja laenusaaja leppisid lepingu I osas kokku, et intressimääraks on 0,54% kuus, haldustasuks 1,04% kuus ning finantseerimistasuks on 710 eurot. Laenu väljastamise tingimuseks lepingu alusel oli laenusaaja Xxx OÜ seadusliku esindaja E A isiklik käendus. Lepingu p 7.1 järgi tagab käendaja kõikide laenusaaja praeguste ja tulevaste kohustuste täitmise laenuandja ees. Lepingu p 7.2 alusel kõik lepingust tulenevad kohustused kaasa arvatud võimalike kõrvalnõuetega (trahvid, viivised jne) seotud kohustused, laienevad käendajale samas ulatuses nagu laenusaajale. Kostja nõustus lepingu punkti 7.3 alusel jälgima lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ning tasuma laenusaaja nimel kõik maksed, mille laenusaaja on tegemata jätnud. Lepingu p 7.4 järgi on kostja vastutuse piirmääraks 18 852 eurot.
3.Hageja ja laenusaaja Xxx OÜ sõlmisid lepingu lisa 1, kus pooled kinnitasid, et tasumata laenu põhisumma seisuga 26.05.2021 on 14 530,67 eurot, millele lisandub maksmata intress, haldustasu ning viivis, mis lisatakse lepingu lisas fikseeritud uude maksegraafikusse. Lepingu lisa p 5 alusel lepiti hageja ja laenusaaja vahel kokku, et pikendatakse uue laenu tagasimaksmise tähtaega 15.12.2022 kuupäevani.
4.Hageja edastas 01.10.2021 nii laenusaajale kui käendajast kostjale hoiatuskirjad laenu tagasimaksete hilinemise kohta ning kohustas võlgnevuse tasuma 08.10.2021 kuupäevaks. Hageja edastas 20.10.2021 nii laenusaajale kui kostjale nõuded laenu koheseks tagastamiseks 27.10.2021. Kuivõrd kostja ei tagastanud hagejale ka peale meeldetuletusi lepingu alusel laenusummat, siis pöördus hageja 27.10.2021 Debitum Collectio OÜ poole kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks, kes
2-22-10480 edastas 18.11.2021 kostjale e-posti aadressile võlateatise. Võlateavituses selgitas hageja lepinguline esindaja kostjale tema võlgnevust hageja ees ning palus võlgnevuse koos sellele lisanduvate kõrvalkuludega tasuda hiljemalt 25.11.2021 . Hageja edastas 02.12.2021 laenusaajale ja kostjale hagi -ja pankrotihoiatuse. Kostja ei ole võlateatisele ega telefonikõnedele reageerinud ega võlgnevust tasunud.
5.Laenusaaja volitatud esindaja xxx teavitas 23.12.2021, et alates 21.12.2021 puuduvad xxx ning E Al kõik õigused ettevõtte Xxx OÜ esindamiseks. xxx volitus on tagasi võetud ning kostja E A ei ole enam Xxx OÜ juhatuse liige. Laenusaaja esitas 14.01.2022 Harju Maakohtule laenusaaja Xxx OÜ pankrotiavalduse. Harju Maakohus lõpetas 22.02.2022 Xxx OÜ pankrotiavalduse menetluse tsiviilasjas nr 2-22-637 raugemise tõttu. Hageja lepinguline esindaja on suhelnud eposti teel 09.02.2022 kostjaga ja edastanud kostja palvel laenulepingu ning palunud vastata võlgnevuse tagasimaksmise osas 11.02.2022. Kostja ei ole tänaseni reageerinud teavitustele ega hoiatustele.
6.Hageja 12.09.2022 täiendava seisukoha järgi oli hageja olnud kostjaga (k.a laenuvõtja Xxx OÜ seadusliku esindajana) e-kirjavahetuses korduvalt seoses laenulepingust nr xxx tuleneva võlgnevusega alates 22.02.2021. Kostja oli igapäevaselt tegev laenuvõtja Xxx OÜ igapäevase majandustegevusega. Osa laenulepingu alusel ülekantud laenurahast kanti edasi kostja isiklikule arvele. Kostja oli teadlik laenuvõtja juhatuse liikmena laenuvõtja OÜ Xxx OÜ laenulepingu alusel tasumata osamaksetest. Kostja kui laenuvõtja seaduslik esindaja jagas hagejale katteta lubadusi laenulepingust tulena võlgnevuste tasumiseks. Kostja oli tihedas e-kirja suhtluses hagejaga laenulepingust tuleneva võlgnevuse osas ning oli teadlik asjaolust, et võlgnevuse mittetasumisel pöördub hageja oma õiguste kaitseks kohtusse. Kostja oli ainukeseks isikuks kellega hageja pidas läbirääkimisi laenulepingu tingimuste üle ning hilisemalt ka laenulepingu tähtaja pikendamise osas.
7.Laenuvõtja Xxx OÜ juhatuse liige ja kostja on üks ja seesama füüsiline isik E A. Viimane oli laenuvõtmise ajal ja laenu teenindamise perioodil ainuke juhatuse liige perioodil 02.07.201920.12.2021. E-kirjavahetus käis läbi laenulepingus fikseeritud ametliku e-posti aadressi xxx, mis oli ka laenulepingus märgitud kostja isiklikuks e-posti aadressiks. Samuti edastati kogu kirjavahetus ka laenuvõtja ametlikule äriregistris fikseeritud e-postile xxx. Seega kostja väide mingis arusaamatus kokkumängus nõuda võlga tagasi mitte põhivõlgnikult vaid ainult kostjalt on alusetud ja ei vasta tõele.
8.Hageja sai pankrotimenetluse raugemisest teada peale pankroti raugemist, mistõttu ei saanud ka hageja kostjat sellest teavitada VÕS § 146 lg 2 kohaselt. 10.02.2022 esitas võlgnik Xxx OÜ ajutisele pankrotihaldurile seisukoha, kus muu hulgas väitis, et võlgnikul ei ole vastuväiteid selles osas, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Samuti ei ole võlgnikul vastuväiteid tuvastatud asjaolude osas. Samas märkis võlgnik, et seaduslikule esindajale V K ́ile ei olnud enne detsembrit 2021 teada äriühingu majanduslik seisund. Võlgniku seaduslik esindaja E A varjas teise juhatuse liikme eest andmeid ning kuivõrd isik ei viibinud alaliselt Eesti Vabariigis, siis oli tal võimalik asuda tuvastama ettevõtte tegelikku seisundit detsember 2021 keskpaigast.
9.Kostja väited mingitest osanike omavahelistest kokkulepetest ja äriplaanidest ei oma hageja seisukohalt mingit tähtsust ning on kostja poolt tõendamata. Kostja isiklikult pole laenulepingust tulenevat kohustust kordagi täitma asunud ning kostja väited täitma asumisest on alusetud. Kostja sõlmis käenduslepingu tagamaks äriühingu kohustuste täitmist laenulepingutest, mille alusel saadud laen kulus äriühingu majandustegevuse tarbeks. Seega sõlmis juhatuse kostja käenduslepingu ajendatuna huvist põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Eeltoodust tulenevalt ei sõlminud kostja käenduslepingut tarbijana.
2-22-10480
10.Kostjal kui võlgniku juhatuse liikmel lasus kohustus täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). Hageja hinnangul pidi kostja sellest kohustusest juhinduma võlgniku nimel tehingute tegemisel. Kuivõrd võlgniku juhatuse liige sõlmis vaidlusalused laenulepingu hagejaga, siis eelduslikult vastas tehing juhatuse liikme s.o kostja hinnangul võlgniku huvidele. Hageja leiab, et viidatud juhatuse liikme hoolsuskohustus ei laiene juhatuse liikmele olukorras, kus ta otsustab kas sõlmida käendusleping äriühingu kohutuste tagamiseks või mitte. Juhatuse liikme hoolsuskohustusega ei saa sisustada kostja sõltuvussuhet. Kostja ei ole toonud käesolevas menetluses välja selliseid asjaolusid, et kostja viibis vaidlusaluste käenduslepingute sõlmimisel olukorras, kus tal puudus võimalus keelduda lepingute sõlmimisest.
11.Kostja sai käenduslepingutega tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Põhivõlgnikule antud laenude eesmärgiks oli finantseerida äriühingu majandustegevust. Kostja oli üks põhivõlgniku osanikest. Eeltoodust nähtub, et kostja saanuks tagatavast kohustusest isiklikku kasu, sest kui põhivõlgnik oleks asunud majanduslikult edukalt tegutsema, oleks kostja osanikuna teeninud kasumit.
KOSTJA VASTUVÄITED
12.Kostja esitas 31.08.2022 vastuse hagiavaldusele. Kostja ei võta tema vastu esitatud hagi õigeks ega tunnista ühtegi hageja poolt esitatud nõuet. Kostja hinnangul on hagi põhjendamatu ja tõendamata.
13.Kostja ei vaidle vastu sellele, et 11.12.2020 sõlmisid hageja ja Xxx OÜ laenulepingu nr xxx, mille alusel hageja andis Xxx OÜ-le laenu summas 15 710 eurot. Ka ei vaidle kostja vastu sellele, et 26.05.2021 oli hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingu lisa 1, kus lepingu pooled kinnitasid, et tasumata laenu põhisumma seisuga 26.05.2021 on 14 530,67 eurot, millele lisanduvad maksmata intress, haldustasu ning viivis.
14.Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud väidetavalt 01.10.2021 hoiatuskirja ja 20.10.2021 nõude laenu tagastamise edastamist kostjale. Hageja on küll esitanud need dokumentidena, kuid puudub selle edastamise viis ning puudub kinnitus, kas kostja on selle ka kätte saanud. Paljasõnaline on hageja väide nagu oleks hageja lepinguline esindaja püüdnud kostjaga ühendust võtta. Kostja pole ühtegi kõnet saanud. Kostja, et ei ole võlausaldajalt ega ka tema lepinguliselt esindajalt mistahes kirju e-postile saanud.
15.Hageja tegevuses nähtub pahatahtlikkus, võimalik ka kokkumängimine põhivõlgnikuga nõuda kostjalt põhivõlgniku võlga, kuna puuduvad mistahes sammud nõuda põhivõlgnikult laenu tagastamist, näiteks kirjavahetus põhivõlgnikuga ning sellele ei viita ka hagiavalduse sisu. Pigem on hageja nähes, et põhivõlgnikul puudub vara ning lisaks on tegemist juhatuse liikmega, kellel puudub alaline elukoht Eestis, ja et tegemist on kolmanda riigi kodanikuga, otsustanud esitada nõude koheselt käendaja vastu, mida ta ka tegi. Kostja seisukohalt on hageja kunstlikult venitanud kirjade ja nõuete saatmisega. Esimene väidetav kohustuse nõue saadeti põhivõlgnikule ja kostjale 01.10.2021, milles paluti hiljemalt 08.10.2021 tasuda võlgnevus summas 1 374,04 eurot. Järgmine nõue laenu koheseks tagastamiseks edastati väidetavalt 20.10.2021 ehk viimase nõudekuupäeva täitmisest möödus 12 päeva. Võlateatis on esitatud ligi kuu aega hiljem ehk 18.11.2021, mille täitmiseks oli märgitud 25.11.2021. Eelmainitud võlateatise edastamisest möödub veel 2 nädalat ning hageja esitab hagi- ja pankrotihoiatuse 02.12.2021. Seejärel ei ole hageja enam samme ette võtnud, vaid jääb ootele. Vaevalt, et hageja nägi ette Xxx OÜ pankrotiavalduse esitamist 14.01.2022. Seega on kostja seisukohal, et hageja tegevus võlgnevuse nõudmisel põhivõlgnikult peale nii mitme kirja väljasaatmist on ebaloogiline. Kostjal tekib küsimus, miks hageja ei võtnud ette samme pöörduda hagiavaldusega põhivõlgniku vastu, vaid esitas hagiavalduse alles
2-22-10480 18.07.2022 juba kostja kui käendaja vastu. Kostja seisukohalt hageja selline tegevus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.
16.Xxx OÜ teiseks omanikuks on alates 12.08.2020 olnud V K 50% osalusega ja alates 02.09.2021 51% osalusega. Alates osaluse saamisest on V K olnud kursis ettevõtte kõikidest tehingutest, sealhulgas vaidlusolevast laenulepingust ning selle täitmisest. Kuna ettevõtte majanduslik seis ei olnud hea, otsustas V K kaasata enda tutvusringkonnast investoreid, kuid nende kaasamiseks nõudis V K kostjalt osaluse kinkimist temale ja juhatuse liikmeks saamist. Kostja soovis ettevõtet päästa halvast majanduslikust olukorrast ning nõustus sellega. Seetõttu 31.08.2021 saab V K juhatuse liikmeks ja 02.09.2021 vormistatakse 51% osalus V K ́i kasuks. Koheselt, kui V K sai juhatuse liikmeks (omades ka 51% ettevõtte osalusest), sulges ta kostjale ligipääsu ettevõtte kontole ning kogu ettevõtte majandusdokumentatsioon läks üle V K ́ile. Seega peale 31.08.2021 puudus kostjal arusaam ettevõtte majanduslikust tegevusest. Enne V K ́i juhatuse liikme saamiseks kostja püüdis ja osaliselt täitis laenulepingust tulenevat kohustust. Kostjal oli arusaam, et laenukohustus on täitmisel ning oli rahulik ega võtnud ette ennast kaitsvat meedet antud laenulepingu käenduse kestel.
17.Käenduslepingu eesmärgist lähtuvalt sõlmitakse käendusleping isikuga, kellel on piisavalt vara, et täita selle vara arvel põhivõlgniku kohustus. Käendus peab katma tagatud nõudest ilmajäämise riski. Vastav eeldus peab kostja hinnangul olema täidetud juba käenduslepingu sõlmimise ajal. Kui käendatakse kohustust, mis mitmeid kordi ületab käendaja vara või kui käendajal lasuvad ülisuured kohustused teiste isikute ees, siis on ilmne, et käenduslepingu eesmärgiks ei ole reaalse tagatise andmine, vaid selle eesmärgiks on survemehhanismi loomine, et äriplaani ebaõnnestumisel n.ö kättemaksuna käendaja majanduslikult hävitada. Selline eesmärk ei ole aga käenduslepingu olemusega kooskõlas. Laenulepingu nr 12803-3-EE sõlmimisel puudus kostjal mistahes vara. Kostjale ei ole ei käenduslepingu sõlmimise ajal ega ka pärast seda kuulunud vara, mis üleüldse võimaldaks käenduslepingus märgitud summa 18 852 euro ulatuses või märkimisväärses ulatuses käenduslepingust tulenevat nõuet rahuldada.
18.VÕS § 142 lg 6 järgi on kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale VÕS 8. ptks sätestatust, tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses ei ole käenduse kohta sätestatud, et käenduslepingu eesmärgi ja olemasoluga vastuolus olev nö „käendusleping“ peaks kehtima. Seega, kuivõrd käendusleping ei ole käesoleval juhul mõeldud reaalse materiaalse tagatisena (VÕS § 142 lg 1), on käendusleping VÕS § 142 lg 6 alusel tühine. Ka juhul, kui oleks tõendatud käenduslepingu aluseks oleva põhikohustuse sissenõutavus, oleks käendusleping eeltoodud asjaoludel tühine ning hageja nõue seetõttu alusetu. Kostja tegutses käenduslepingu sõlmimisel tarbijana ehk tegemist on tarbijakäenduslepinguga.
19.VÕS § 146 lg 2 kohaselt põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. Ilmselgelt oli hageja teadlik pankrotimenetlusest, kuid sellist kohustust ei ole võlausaldaja, ehk hageja kostja ees täitnud. Ettevõte Xxx OÜ majanduslik olukord laenulepingu sõlmimisel oli halb ning see kajastus ka ametlikes aruannetes. Hageja on ilmselt jätnud VÕS § 14 lg 1 tähenduses jätnud kogumata andmeid, ega hinnanud, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi või mitte.
20.Kostja 22.09.2022 täiendava seisukoha järgi kirjad, mis olid hagejale saadetud 22.02.2021, 13.03.2021, 18.03.2021, 26.03.2021, 31.05.2021 ja 22.07.2021 on tõepoolest kostja kirjutatud, kuid järgnevad kirjad alates 20.09.2021 kuni 25.11.2021 on tõenäoliselt saadetud V Ki poolt. Kostja pole neid vastuseid koostanud ega teadnud hageja saadetud kirjadest midagi.
21.31.01.2022 kostja tõepoolest palus hageja lepingulisel esindajal edastada laenuleping, mis
2-22-10480 veelkord kinnitab kostja sõnu, et kostjal puudus mistahes ligipääs ettevõtte Xxx OÜ dokumentatsioonile, kuna V K ́i poolt olid suletud kõik ligipääsud. Lisaks kinnitab see kostja väidet, et hageja ei ole enne 31.01.2022 kostjale ühtegi kirja võlgnevuse nõuetest ja hoiatustest edastanud. Hageja ei ole tõendanud kostja poolt kirjade kättesaamist. Hageja märgib enda vastuse punktis 5, et on saatnud laenulepingus märgitud e-posti aadressile xxx, kuid jääb arusaamatuks hageja eeldus, et kõik tema kirjad on eelmainitud e-posti aadressile ka jõudnud. Kostja seisukohalt ei ole hageja kasutanud kõiki seadusest tulenevaid saatmisviise. Menetlusdokumendi kättetoimetamine on dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. TsMS 34. peatükis on sätestatud erinevad kättetoimetamise viisid, mh menetlusdokumendi kättetoimetamine tähitud kirjaga, elektrooniliselt, kohtutäituri vahendusel, kättetoimetamine saaja esindajale, menetlusdokumendi kättetoimetamine saatmisega ja avalikult väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisega. Hageja poolne tegevus saata teated ainult elektrooniliselt jätab kostja ilma oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda dokumentidega. Hageja ei ole kordagi püüdnud kasutada ka muid teavitamisviise, mis ostja seisukohalt viitab endiselt hageja pahatahtlusele suunata kõik nõuded koheselt kostja vastu.
22.Hageja on jätnud täielikult täitmata VÕS § 146 kohustused. Võlausaldaja võib esitada käendaja vastu nõude, kui põhivõlgnik ei täida kohaselt võlaõiguslikust lepingust tulenevaid kohustusi. Hageja on hagi esitamisega viivitanud ilmse sooviga saada rohkem viivist ja kasutades oma positsiooni need sisse nõuda käendajalt. Käendusleping on kahjulik käendajale ning käendaja on asetatud olukorda, mis on teda kahjustav, samas puuduvad tal võimalused ja õigused seda muuta või parandada.
23.Hageja, kes seadusest tulenevalt on kohustatud võlgnevuse sisse nõudma algselt põhivõlgnikult, ei kontrollinud ettevõtte staatust Ametlikest Teadaannetest, kus esimesed teated pankrotimenetlusest olid üles pandud 19.01.2022 ja 11.02.2022. Ainuüksi selline hageja käitumine kinnitab kostja arvamust, et hageja on huvitatud võlgnevuse sissenõudmisest kostjalt kui käendajalt, aga mitte põhivõlgnikult, mida näeb kehtiv seadus ka ette.
25.Poolte vahel puudub vaidlus asjaoludes, et hageja ja Xxx OÜ sõlmisid 11.12.2020 laenulepingu nr xxx mille alusel hageja andis Xxx OÜ-le laenu summas 15 710 eurot ning et 26.05.2021 oli hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingu lisa 1, kus lepingu pooled kinnitasid, et tasumata laenu põhisumma seisuga 26.05.2021 on 14 530,67 eurot, millele lisanduvad maksmata intress, haldustasu ning viivis. Pooltel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjalt kui eelnimetatud laenulepingu käendajalt laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. Hageja nõuded võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 145 lg 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 1132 alusel. Kostja kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et hageja ja kostja vahel on kehtiv käendusleping, hagejal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma (vt ka Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-119-16 p 14).
26.Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohus loeb hageja esitatud dokumentaalse tõendi järgi tuvastatuks, et 11.12.2020 laenulepingu nr xxx p-s 7.1 leppisid hageja ja kostja kokku, et kostja käendajana tagab kõikide laenusaaja praeguste ja tulevaste kohustuste
2-22-10480 täitmise laenuandja ees (dtl 17). Lepingu punkti 7.2. alusel kõik lepingust tulenevad kohustused kaasa arvatud võimalike kõrvalnõuetega (trahvid, viivised jne) seotud kohustused, laienevad käendajale samas ulatuses nagu laenusaajale. Kostja nõustus lepingu punkti 7.3 alusel jälgima lepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ning tasuma laenusaaja nimel kõik maksed, mille laenusaaja on tegemata jätnud. Lepingu punkti 7.4 järgi on kostja vastutuse piirmääraks 18 852 eurot.
27.Kostja vastuväite kohaselt on käendusleping VÕS § 142 lg 6 alusel tühine, kuivõrd käendusleping ei ole käesoleval juhul mõeldud reaalse materiaalse tagatisena. Kostja väitel tuleb käendusleping sõlmida isikuga, kellel on piisavalt vara, et täita selle vara arvel põhivõlgniku kohustus. Kostjale ei ole ei käenduslepingu sõlmimise ajal ega ka pärast seda kuulunud vara, mis võimaldaks käenduslepingus märgitud summa (18 852 eurot) ulatuses või märkimisväärses ulatuses käenduslepingust tulenevat nõuet rahuldada. Kohus eelnimetatud seisukohaga ei nõustu. Kuigi kohus nõustub kostja käsitlusega, et poolte sõlmitud käendusleping on tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses - kostjast käendaja on füüsiline isik (vt ka Riigikohtu tsiviilasja nr 32-1-148-11 p 14, Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-4584) - on käenduslepingu p-des 7.1-7.4 sätestatud kohustus selge, piiritletud laenulepinguga, kooskõlas seadusega ning sisaldab kostja rahalist maksimumsummat, mistõttu ei esine VÕS § 142 lg 6 kohaldamise eeldusi.
28.Sisuliselt heidab kostja hagejale ette kostja krediidivõimelisuse hindamata jätmist. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-1421710 otsuse p-s 48 leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. Küll leidis Riigikohus, et käendusleping võib siiski olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: 1) käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; 2) käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; 3) käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; 4) eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Kuigi kostja ei ole käenduslepingu vastuolu heade kommetega selgelt esile toonud, on kostja sisuliselt eelnimetatud eelduste täitmisele tuginenud.
29.Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolus, et kostja oli 11.12.2020 laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimise hetkel laenuvõtja Xxx OÜ osanik ja juhatuse liige, mis nähtub ka kostja poolt esitatud äriregistri väljavõttest (dtl 106-107), mistõttu võib eeldada kostja isiklikku seotust põhivõlgnikuga. Samuti nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja sai käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Lähtudes kostja osaniku rollist Xxx OÜ ́s ning laenu eesmärgist (ettevõtte jooksvate kulude katmine ning toodete sisseost), oli kostja otseselt huvitatud laenuvõtjale laenu andmisest ning laenu eesmärk oli lõppkokkuvõttes suunatud äriühingu tulu teenimisele. Samuti loeb kohus hageja poolt esitatud tõendi ning kostja vastuväidete puudumise alusel tuvastatuks, et osa laenulepingu alusel ülekantud laenurahast kanti edasi kostja isiklikule arvele (dtl 122). Eeltoodust tuleneb, et kostja sai käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu. Kuivõrd käenduslepingu tunnistamiseks heade kommetega vastuolus olevaks peavad Riigikohtu tsiviilasja nr 2-14-21710 otsuse p-s 49 esile toodud eeldused esinema kogumis, siis ühe eelduse täitamata jätmise tõttu ei analüüsi kohus ülejäänud eelduste esinemist. Sel põhjusel ei hinda kohus kostja poolt kohtule esitatud tõendeid kostja sissetulekute kohta 2020 ja 2021 aastatel ega tõendit kostja kinnisvara puudumise kohta (dtl 108-112).
2-22-10480
30.Riigikohus on eelviidatud asja nr 2-14-21710 otsuse p-s 49 selgitanud, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastutuse maksimumsumma 18 852 eurot sedavõrd suur, et võimaldaks üksnes selle suuruse tõttu tunnistada käendusleping vastuolus heade kommetega. Kohtu hinnangul ei esine seega käesoleval juhul käenduslepingu tühisuse alust. Käendusleping on kehtiv ning pooltele täitmiseks kohustuslik.
31.Samuti väidab kostja, et laenuvõtja Xxx OÜ majanduslik olukord oli laenulepingu sõlmimisel halb ning hageja olevat jätnud VÕS § 14 lg 1 tähenduses kogumata andmeid ega hinnanud, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi või mitte. Riigikohus selgitas 27.11.2012 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-136-12 p-s 24, et professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Käesoleval juhul on kostja üldsõnaliselt märkinud, et Xxx majanduslik olukord oli halb ning see kajastus ka ametlikes aruannetes. Eelneva väite tõendamiseks ei ole kostja esitanud kohtule ühtegi tõendit. Xxx OÜ on juriidiline isik ning kostja enda väitel oli laenu võtmise eesmärk ettevõtte jooksvate kulude katmine ning vähesel määral ka toodete sisseost. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks siduda vastutustundliku laenamise printsiipi juriidiliste isikutega (ettevõtjatega). Erandina on VÕS § 403 lg 2 kohaselt laiendatud tarbijakrediidilepingutele kohaldatavaid nõudeid ka füüsilistele isikutele, kes võtavad laenu iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Seaduse eesmärk on kaitsta tarbijat ja erandina ka iseseisvat majandustegevust alustavat isikut krediidi võtmisel samal viisil kui tarbijat. Laenuvõtja ei olnud tarbija ning talle ei kohaldu ka VÕS § 4034 regulatsioon, sh lg 13, mille kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
32.Olukorras, kus kostja leidis, et laenuvõtja majanduslik olukord oli laenulepingu sõlmimisel halb, pidi kostja eelnimetatud väidet tõendama. Samuti oleks kostja ise kui põhivõlgniku juhatuse liige pidanud laenulepingu sõlmimisele eelnenud läbirääkimiste käigus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel teatama hagejale, et põhivõlgniku jaoks võivad lepinguga võetavad rahalised kohustused osutuda üle jõu käivaks. Kohtu hinnangul kostja üldsõnaline viide, et hageja jättis ilmselt VÕS § 14 lg 1 tähenduses kogumata andmeid ega hinnanud, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi või mitte, ei tekitanud hagejal kohustust tõendada vastupidist. Kui kostjal puudus võimalus tõendite esitamiseks, siis oli kostjal õigus esitada TsMS § 236 lg 2 alusel maakohtule taotluse tõendite kogumiseks. Kostjat esindas menetluses õigusteadmistega isik, mistõttu eeldab kohus, et kostjale oli tsiviilkohtumenetluses kehtivad (klassikalised) tõendamispõhimõtted ning taotluste esitamise õigus teada.
33.Lisaks eelnevale vaidlustab kostja 01.10.2021 hoiatuskirja ja 20.10.2021 nõude laenu tagastamise edastamise kättesaamise. Kohtu hinnangul on hageja esitanud piisavalt tõendeid eelnimetatud nõudekirjade saatmise kohta. Kohtule nähtub, et hageja on saatnud 01.10.2021 ekirja, mille manuses sisaldusid failid nimega „xxx, Warning letter, Xxx, OU, 2021-10-01.pdf“ ja „xxx, Warning letter, Xxx, OU, 2021-10-01.pdf“ (dtl 149), millised andmed vastavad hagile
2-22-10480 dokumentidena lisatud kirjade numbrile ja saatmise kuupäevale (dtl 25-26). Hageja 01.10.2021 kiri oli saadetud e-posti aadressile xxx, xxx ja xxx (dtl 149). Eelnimetatud kirjale saabus 06.10.2021 vastus e-posti aadressilt xxx, milles kostja lubas võlgnevust likvideerida (dtl 149-150). Kohtule nähtub, et hageja 20.10.2021 saadetud e-kirjale olid lisatud failid „ xxx, Termination letter, Xxx, OU, 2021-10-20.pdf“ ja „xxx, Termination letter, Xxx, OU, 2021-10-20.pdf“ (dtl 152), millised andmed vastavad hagile dokumentidena lisatud teavituste numbrile ja saatmise kuupäevale (dtl 27-28). Hageja 20.10.2021 kirjale saabus 21.10.2021 e-posti aadressilt xxx vastus, milles laenuvõtja selgitas tasumata jätmise põhjuseid ning väljendas lootust võlgnevus likvideerida (dtl 152). Seega loeb kohus tuvastatuks, et laenuvõtja on 01.10.2021 hoiatuskirja ja 20.10.2021 laenu tagastamise nõude kätte saanud.
34.Hageja esitas kohtule hageja ja laenuvõtja kirjavahetuse perioodi 22.02.2021-10.11.2021 eest (dtl 121-156). Kostja väitel kirjad, mis olid hagejale saadetud 22.02.2021, 13.03.2021, 18.03.2021, 26.03.2021, 31.05.2021 ja 22.07.2021 on kostja kirjutatud, kuid kirjad alates 20.09.2021 kuni 25.11.2021 on tõenäoliselt saadetud V K ́i poolt. Kuigi e-kirjade saatmine V. K ́i poolt on käesoleval juhul tõendamata, ei oma kohtu hinnangul määravat tähtsust, kas ja millisel kuupäeval on käendajast kostja saanud teada põhivõlgniku võlast. Kostja pidi võlgnevusest teada saama hiljemalt 31.01.2022, mil vastas hageja esindaja võlateatisele palvega edastada talle laenudokumendid (dtl 61-75). Seadusest ega käenduslepingust ei tulene põhimõte, et käendaja vastutus tekib võla kohta teate esitamisest (vt ka Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-121-10 otsuse p 12). Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepinguga võib kokku leppida solidaarvastutuse kohaldamata jätmises, st võlausaldajal on nõue käendaja vastu üksnes siis, kui on tuvastatud, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida (vt ka Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1113-06 p 10). Käesoleval juhul ei ole pooled käenduslepingus ette näinud (ning sellele ei tugine ka kostja), et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega leiab kostja vääralt, et hageja nõue kostja vastu sõltub mh võlateate kostjale kätte toimetamisest.
35.Kostja ei ole vaielnud vastu asjaolule, et laenuvõtja on laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi rikkunud. Poolte sõlmitud käenduslepingu p 7.3 järgi käendaja nõustub jälgima käesolevast Lepingust tulenevate Laenusaaja kohustuste täitmist ning tasuma Laenusaaja nimel kõik maksed, mille Laenusaaja on tegemata jätnud (dtl 17). Seega vastutab kostja käenduslepingust laenuvõtja laenulepingus sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest ka juhul kui leping ei ole üles öeldud. Kuivõrd hageja on esitanud kostja vastu käenduslepingust tuleneva laenulepinguliste kohustuste täitmise nõude ning kostja ei ole tuginenud vastuväitele, et nõue põhivõlgniku vastu ei ole lepingu erakorralise lõpetamata jätmise tõttu sissenõutavaks muutunud, siis kohus lepingu lõppemist ei hinda ega analüüsi. Nagu kohus eelnevalt leidis, siis vastavalt käenduslepingu p-le 7.3 ei sõltu käesoleval juhul kostja vastutus lepingu ülesütlemisest (dtl 17).
36.Kuivõrd käesoleval juhul vastutab põhivõlgnik ja kostja VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad hageja ees solidaarselt, siis on asjakohatud kostja vastuväited seoses hageja väidetava hea usu põhimõtte vastase tegevusega kostjalt võlgnevuse sissenõudmisel ilma eelneva hagita ega muude sissenõudmise sammudeta põhivõlgniku suunal. Käendaja vastutus tekib, st nõue muutub sissenõutavaks siis, kui põhivõlgnik rikub põhikohustust (VÕS § 145 lg 1). Järelikult oli hagejal õigus valida, kelle vastu ta nõude esitab. Käendajast kostja vastu nõude esitamisega realiseeris hageja seadusest tulenevat õigust nõuete maksma panekul, mis oma olemuselt ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega. Paljasõnalised on kostja väited seoses hageja ja põhivõlgniku pahatahtlikkuse ja võimaliku „kokku mängimisega“ kostjalt võlgnevuse nõudmisel. Tsiviilasja materjalides ei viita ükski tõend hageja ja põhivõlgniku mistahes pahatahtlikule kokkuleppele kostjalt käenduslepingu alusel võla nõudmisel. Niisamuti on asjakohatud kostja väited seoses
2-22-10480 hageja väidetava kuntsliku venitamisega kostjale kirjade saatmisel. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis kostja vastutus ei sõltu talle võla teavituste edastamisest ega nende kättesaamisest. Hagejal on õigus valida, kelle vastu ta võla tasumise nõudega pöördub. Hagejal ei ole seadusest ega lepingust tulenevalt kohustust nõuda esmalt võlgnevuse täitmist põhivõlgnikult ning hiljem tõendada põhivõlgniku maksejõuetust. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole põhivõlgniku maksejõuetus ega hageja eelnev võla sissenõudmine põhivõlgnikult tõendamist vajavad asjaolud, siis kohus ei arvesta ega hinda asja lahendamisel poolte esitatud tõendeid, mis puudutavad hagi- ja pankrotihoiatust põhivõlgnikule (dtl 36-39), põhivõlgniku pankrotiavalduse menetluse lõpetamist raugemise tõttu (dtl 53-58), pankrotiavalduse menetlemisel avaldatud teadaandeid (dtl 190-191). Nii samuti ei ole asja lahendamisel tähtsust asjaolul seoses põhivõlgniku uue esindaja määramisega (dtl 43-52).
37.Asjakohatud ja paljasõnalised on kostja väited, et V K sulges kostjale ligipääsu ettevõtte kontole. Käendaja vastutust ei välista põhivõlgnikus toimuvad osanike ja juhatuse liikme muudatused. Käendus on seotud tagatava nõude nõuetekohase täitmisega sõltumata põhivõlgniku organite koosseisust. Kostja ei ole ka arusaadaval viisil põhjendanud, milline tagajärg peaks juhatuse liikme vahetuse tõttu kostja vastutuse osas saabuma, mh ei väida kostja, et põhivõlgnik oli juhatuse liikme vahetumisel maksejõueline ning et V. K takistas põhivõlgnikul kohustuste täitmist.
38.Asjakohatu on kostja viide VÕS § 146 lg 2 rikkumisele. Ka juhul, kui hageja ei teavitanud kostjat pankrotimenetlusest või ei olnud sellest teadlik, ei oleks see ei seaduse ega käenduslepingu järgi aluseks, et jätta hagi rahuldamata. VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis pankrotimenetlusest teatamata jätmisega ei tekkinud käendajast kostjale mistahes kahju ning kostja ei ole sellele menetluses ka tuginenud (vt ka Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-3-10 otsuse p 11).
39.Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevust summas 14 530,67 eurot, intressi 15.07.2022 seisuga summas 927,99 eurot, lepingujärgset haldustasu seisuga 15.07.2022 seisuga summas 1 938,42 eurot, lepingujärgset viivist 15.07.2022 seisuga summas 894,92 eurot ja sissenõudmiskulu summas 560 eurot. Hageja on esitanud kohtule põhinõude, intressi, viivise ja lepingu haldustasu arvestuse, millele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Kostja võttis 31.08.2022 kostja vastuse p-s 2 omaks, et 26.05.2021 oli hageja ja laenusaaja vahel sõlmitud lepingu lisa 1, kus pooled kinnitasid, et tasumata laenu põhisumma seisuga 26.05.2021 on 14 530,67 eurot, millele lisanduvad maksmata intress, haldustasu ning viivis. Kostja ei ole väitnud, et põhivõlgnik või käendaja oleks pärast 26.05.2021 kuupäeva teinud hagejale täiendavaid makseid või et võlgnevuse suurus oleks mistahes muul põhjusel vale. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja põhivõlgnevuse nõue summas 14 530,67 eurot, intressinõue summas 927,99 eurot, viivisenõue summas 894,92 eurot ja lepingujärgse haldustasu nõue summas 1 938,42 eurot, mistõttu kohus mõistab kostjalt eelnimetatud summad VÕS § 145 lg 1, VÕS § 108 lg 1, VÕS § 113 lg 1 alusel hageja kasuks välja.
40.Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 560 eurot. Nõude
2-22-10480 esitamisel tugineb hageja VÕS § 1131 ning käenduslepingu p-le 4.2, mille kohaselt kui laenuandja on laenusaaja kohustuste mittetäitmise korral kaasanud laenusaajalt võlgade sissenõudmise tegevuste läbiviimiseks kolmandad isikud, on laenusaaja kohustatud lisaks laenu tagastamisele tasuma ka võlgade sissenõudmisega seotud kulud. Hageja nõuab 14 maksete hilinemise eest võla sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas 560 eurot (14 x 40). Kohus selgitab, et VÕS § 1131 lg 1 sätte mõtteks on lihtsustada sissenõudmiskulude hüvitamist majandus- ja kutsetegevuses tegutsevalt isikult. Käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, on VÕS § 143 järgi tarbijakäendusleping. Tarbijast võlgnikult ei saa VÕS § 1131 lg 4 järgi lihtsustatud korras sissenõudmiskulude hüvitamist nõuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12364, p 15). Tarbijalt saab võlausaldaja nõuda võla sissenõudmisega tekkinud kahju hüvitamist VÕS § 115 alusel. Selleks peab võlausaldaja tooma hagis esile kahjuhüvitise aluseks olevad asjaolud. Seejuures kehtivad tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist nõudes VÕS §-s 1132 sätestatud piirangud. Kohus on 27.07.2022 käiguta jätmise määruses juhtinud hageja tähelepanu hagiavalduse puudusele seoses võla sissenõudmiskulude nõudega ning määranud tähtaja nõude täpsustamiseks. Hageja jäi eelnevalt esitatud nõude juurde. Hageja ei ole tuginenud hagiavalduses ega hilisemates menetlusdokumentides, et oleks saatnud kostjale võla meeldetuletuskirju vastavalt VÕS §-s 1132 regulatsioonile, samuti ei ole hageja väitnud, et talle oleks tekkinud võla sissenõudmise tõttu kahju VÕS § 115 tähenduses, mistõttu ei ole alust rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõuet summas 560 eurot, mistõttu jätab kohus selle rahuldamata.
41.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 14 530,67 eurot, intressi 927,99 eurot, lepingujärgse haldustasu 1 938,42 eurot ja viivise 894,92 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata võla sissenõudmiskulude nõude osas summas 560 eurot.
42.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 97% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud 3% ulatuses hageja ja 97% ulatuses kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal.
43.Hageja menetluskulud koosnevad hagi esitamisega seoses tasutud riigilõivust 1 050 eurot ja õigusabikuludest summas 775 eurot, kokku 1 825 eurot. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1,2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna riigilõiv summas 1 050 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud mahus 775 eurot ilma käibemaksuta (õigusabi eest mahus 7 tundi ja 45 minutit tunnihinnaga 100 eurot) on tervikuna põhjendatud ja mõistlikud. Seega on hageja menetluskulud tervikuna põhjendatud summas 1 825 eurot. Võttes arvesse kohtu poolt käesolevas asjas määratud kulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 97% hageja menetluskuludest summas 1 825 eurot, st 1 770,25 eurot.
44.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja käesolevas tsiviilasjas õigusabikulu 1 135 eurot talle osutatud õigusabiteenuse eest mahus 9 tundi ja 25 minutit tunnihinnaga 120 eurot. Hageja kostja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja kulu 1 135 eurot on käesoleva tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja mõistlik. Võttes arvesse kohtu poolt käesolevas asjas määratud kulude jaotust, tuleb
2-22-10480 hagejalt kostja kasuks välja mõista 3% kostja menetluskuludest summas 1 135 eurot, st 34,05 eurot. TsMS § 445 lg 1 teise lause kohaselt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab kohus hageja ja kostjate vastastikused väljamõistetavad menetluskulud summas 1 770,25 eurot ja 34,05 eurot, mille tulemusena mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1 736,20 eurot. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 736,20 eurot eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
45.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.