Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-21-4496

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest (06.10.2022). Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUDED

1) Hageja on esitanud kostja vastu rahalise nõude ning palub kohtul kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 66 783,54 eurot ja sellelt arvestatud viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi protsendina põhinõudest (I kd, tl 1-6; II kd, tl 79-85; II kd, tl 124-127; II kd, tl 138-142). 2) Hageja on kaubandusettevõtja, kelle põhitegevusalaks on erinevate kaupade (sh kinkekaubad, meened, mööbel) jae- ja hulgimüük era- ja äriklientidele. 28.04.2010 sõlmisid hageja ning OÜ Combinent äriruumi üürilepingud (I kd, tl 7-20). 01.07.2012 läksid üürilepingutest tulenevad OÜ Combinent üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale EfTEN SPV7 OÜ-le (I kd, tl 21). Kostja asus alates 07.09.2012 takistama hagejal üürilepingutest tulenevate õiguste teostamist, võttes omavoliliselt enda valdusesse poe- ja laoruumi ning kõik seal asuvad kaubad ning muud esemed. Kaup, mille kostja pandiõiguse teostamise ettekäändel kinni pidas, koosnes nii hageja omandis olnud kaupadest kui kolmandate isikute omandis olnud kaupadest. Omandireservatsiooniga oli hageja omandanud erinevaid kaupu (meened, mängud, sisustukabad jms), mh D OÜ-lt (I kd, tl 24-74; 179-184). 18.10.2012 sõlmisid kostja ja kolmas isik OÜ S müügilepingu (I kd, tl 150), mille kohaselt kostja müüs ja OÜ S omandas 15 000 euro eest tervikvarana kogu poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari. Selle vara hulka kuulusid ka D OÜ-le kuulunud asjad. 3) Hageja esitas 08.05.2013 kostja vastu hagi, nõudes kostja poolt OÜ-le S võõrandatud kauba ja inventari väärtuse hüvitamist ning kauba müügist saamata jäänud tulu hüvitamist kogusummas 267 273,11 eurot. Hageja 08.05.2013 hagi alusel tegi Harju Maakohus 06.11.2014 otsuse (I kd, tl 152-160) tsiviilasjas nr 2-13-21939, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 240 190,75 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tegi 01.04.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-21939 (I kd, tl 161-170), millega tühistas Harju Maakohtu 06.11.2014 otsuse osaliselt õigusliku põhjenduse ja väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 97 441,87 eurot. 4) 16.10.2015 sõlmisid D OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu (I kd, tl 171-172), millega D OÜ loovutas hagejale kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid kostja poolsest D OÜ kaupade kinnipidamisest, enda valdusesse võtmisest ja/või käsutamisest, sh võõrandamisest. 2 (14)

2-21-4496 5) Tsiviilasjas nr 2-15-15514 esitas hageja 16.10.2015 kostja vastu uue hagi, milles nõudis kostjalt kahjuhüvitist selle kauba väärtuse ulatuses, milles need kaubad ei olnud hageja omandis. Harju Maakohus tegi 17.06.2016 otsuse, millega rahuldas hageja nõude kostja vastu hageja omandis mitte olnud kauba väärtuse hüvitamiseks osaliselt (I kd, tl 173178). Maakohus leidis, et hageja koostööpartneritel, sh D OÜ-l tekkis kahju, kuna nad jäid asjade omandist ilma (otsuse p 8), ning et hageja tõendas omandiõiguse rikkumise (otsuse p 9). Samuti leidis maakohus, et kostja teostas pandiõigust seadusevastasel viisil (otsuse p 6). Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata (I kd, tl 179-184). Riigikohus tühistas 15.03.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tegi 24.11.2017 uue otsuse, millega tühistas Harju Maakohtu 17.06.2016 otsuse ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata (II kd, tl 58-65). Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et hagejal vindikatsiooninõude asemel kahju hüvitamise nõudeõiguse olemasolu tõendamist ei leidnud (p 43). 6) D OÜ esitas 12.03.2018 kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt tema omandis olnud kaupade väljaandmist AÕS § 80 lg 1 alusel hiljemalt 22.03.2018 (I kd, tl 185). Nõudekirjale oli lisatud nimekiri väljanõutavatest kaupadest, mille järgi oli nende väärtuseks 66 783,54 eurot (I kd, tl 187-220). Kostja esitas 22.03.2018 D OÜ-le vastuse, milles leidis, et kostjal on õigus keelduda kaupade üleandmisest kuni D hüvitab nende kaupade hoidmise eest tekkinud kulud. Samuti väljendas kostja kahtlust D OÜ omandiõiguse osas (I kd, tl 221-223). Kostja ei ole D OÜ omandis olevaid kaupu siiani üle andnud. 22.03.2021 sõlmisid D OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega D OÜ loovutas hagejale nõuded, mis tulenevad asjaolust, et kostja hoiab siiani D OÜ-le kuuluvaid kaupu kinni (I kd, tl 224-225). 7) Seega on hageja menetluslikuks nõudeks käesolevas tsiviilasjas koostööpartnerile D OÜ-le kuulunud asjade (meenete, mängude jms ning sisustuskaupade) väärtuse hüvitamine. Hageja nõude materiaalõiguslikuks aluseks on hageja arvates kas VÕS § 1037 lg 2 või VÕS § 1043, VÕS § 1045 lg 1 p 5, VÕS § 1050 sõltuvalt sellest, kas 17.04.2018 e-kirjast (II kd, tl 69) nähtuv D OÜ tahteavaldus on käsitletav käsutuse heakskiitmisena TsÜS § 114 lg 2 mõttes või mitte. 8) Hageja leiab, et tänase seisuga ei saa enam objektiivselt eeldada, et asjade omanikul D OÜ-l on asjade tagastamise vastu huvi ja niisamuti on kostja keeldunud asjade väljaandmisest D OÜ-le. Vindikatsiooninõude täitmise tähtpäevast on möödunud kolm aastat, millele lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et D OÜ kaotas asjade valduse juba aastal 2012, mil kostja ebaseaduslikult üürileandja pandiõigust teostas. 9) Hageja nõue ei ole aegunud sõltumata sellest, kas nõude materiaalõiguslikuks kvalifikatsiooniks on alusetu rikastumine või kahju hüvitamine. Alusetu rikastumise korral hakkas nõue aeguma kõige varem käsutustehingu heakskiitmise hetkest, millest tulenevalt ei ole nõue aegunud. Juhul kui kohus tuvastab, et D kiitis 18.10.2012 tehtud käsutustehingu TsÜS § 114 lg-le 2 vastavalt heaks, tuleb aegumistähtaja alguse fikseerimisel kohaldada TsÜS § 151 lg 1 teist lauset. VÕS § 1037 lg-st 2 tulenev nõue hakkab aeguma varaseimalt käsutustehingu heakskiitmise hetkest ja mitte hetkest, mil tehti heakskiidetav käsutustehing. Seda seetõttu, et alles siis omandab õigustatud isik VÕS § 1037 lg 2 järgi alusetu rikastumise nõude. Enne nõude omandamist ei saa aga nõue hakata aeguma. D ei olnud võimalik kohustatud isikust teada saada enne käsutustehingu heakskiitmist. Nii algas VÕS § 1037 lg 2 nõude aegumistähtaeg 17.04.2018. Kuna hagi esitamise päevaks (22.03.2021) ei olnud möödunud 3 aastat, ei ole hageja nõue järelikult aegunud (II kd, tl 79-85). 3 (14)

2-21-4496 10) Kahju hüvitamise korral hakkas nõue aeguma kahju tekkimise hetkest, st hetkest, mil tekkisid objektiivsed asjaolud, mis olid asjade omaniku huvi kadumise aluseks, millest tulenevalt ei ole nõue samuti aegunud. Juhul kui hageja nõue on õige kvalifitseerida VÕS § 1043, VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 järgi, tuleb aegumistähtaja alguse fikseerimisel kohaldada TsÜS § 150 lg-t 1. Kahju hüvitamise nõue hakkab hageja hinnangul kõige varem aeguma kahju tekkimise hetkest (tingimusel, et kahju tekkimise hetkel on kannatanu juba kahju tekkimise faktist ja kohustatud isikust teadlik). Praeguses asjas tuleb arvestada, et hageja kahjunõude eelduseks on ka VÕS § 115 lg 2 teisest lausest tulenev, s.o huvi kadumine eseme tagastamise vastu. Kõige varasemaks hetkeks, mil D-l kadus huvi vaidlusaluste kaupade tagastamise osas, saab lugeda hetke, mil kostja vastas D 12.03.2018 nõudekirjale (vindikatsiooninõudele), s.o kuupäeva 22.03.2018. Seega ei ole hageja nõue aegunud ka siis, kui kohus peaks selle kvalifitseerima kahju hüvitamise nõudena, sest hagi esitati niisuguse nõude aegumistähtaja viimasel päeval (22.03.2021). Pärast vindikatsiooninõude esitamist 12.03.2018 ei ole hageja vastuvõtuviivituses olnud, sealhulgas ei pidanud hageja täitma kostja üdini põhjendamatut nõuet tõendada asjade omandiõigus (II kd, tl 79-85). Seega saab hageja kostja rikkumisele tugineda. 11) Kaupade väärtus on 66 783,54 eurot, nagu nähtub hagi lisadest 5 (I kd, tl 24-137), 6 (I kd, tl 138-149) ja 14 (I kd, tl 187-220), kusjuures lisad 5 ja 6 on tõendid, mis said kohtule esitatud ka tsiviilasjas nr 2-15-15514 ja mille alusel luges kohus asjade väärtuse tõendatuks. Lisa 14 on kokkuvõte lisadest 5 ja 6 ehk kokkuvõte, mis nimetab ainult D OÜ-le kuulunud asju ja nende väärtust. 12) Väljamõistetavast hüvitisest ei tule säästetud kulusid maha arvestada. Samuti ei ole alust hüvitise vähendamiseks. Kostja tasaarvestuse vastuväide on põhjendamatu ja tasaarvestus välistatud, sest kostjale ei ole hageja vastu nõudeid tekkinud. Kuna kostja teostas pandiõigust ebaseaduslikult ja isegi pahatahtlikult, ei saa talle sellest tekkida mitte mingisuguseid õigusi. Pandiõiguse ebaseadusliku teostamisega sai kostjast asjade omavoliline valdaja. Sellest tulenevalt ei ole tekkinud nõuet ei üürilepingu, käsundita asjaajamise sätete (VÕS § 1018 ja § 1023 lg-d 1 ja 2), alusetu rikastumise (VÕS § 1042 lg 1) ega asjaõigusseaduse (AÕS § 88 lg 1) alusel. Samuti ei saanud kostjale tekkida kahju hüvitamise nõuet. 13) Hageja leiab, et kohtus peaks käesolevas asjas arvestama varasemates tsiviilasjades nr 2-13-21939 ja nr 2-15-15514 tuvastatud järgmisi fakte: 1) kostja teostas pandiõigust õigusvastaselt; 2) panditud vara koosseisus ei olnud vaidlust, st koosseis on selline, nagu nähtub hageja esitatud tõenditest; 3) panditud vara omandiõigus kuulus hageja koostööpartneritele, sh D OÜ-le; 4) kostja väitis, et hageja koostööpartnerid ei olnud kaotanud asjade omandiõigust ja kohtu hinnanguid: 5) kostja vastuväited üüripinnal asunud asjade koosseisu ja omandiõiguse kohta on paljasõnalised ja kostja oleks pidanud esitama omalt poolt tõendid selle kohta, et ta viis ära teistsugused asjad, teistsugustes kogustes ja et nende väärtus on teine; 6) panditud vara väärtust ei saa hinnata X OÜ hinnangu järgi (I kd, tl 1-6; II kd, tl 79-85; 124-127; 138-142).

KOSTJA SEISUKOHAD

14) Hagi vastuses palub kostja: a) lõpetada tsiviilasja nr 2-21-4496 menetlus otsust tegemata; b) teha vaheotsuse tegemise korras lõppotsus, millega jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu; jätta hagi rahuldamata; c) jätta hagi täies ulatuses rahuldamata; d) tasaarvestada kohtulahendi resolutsioonis hageja kasuks välja mõistetav rahasumma 4 (14)

2-21-4496 kostja rahalise nõudega 130 815 eurot; e) jätta kostja menetluskulu hageja kanda (II kd, tl 37-46). 15) Kostja leiab, et käesoleval juhul tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetlus lõpetada, sest hageja esitatud kahju hüvitamise nõude kohta juba eksisteerib tsiviilasjas nr 2-1515514 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2017 otsus (jõustus 31.01.2018), millega jäeti kahjunõue rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-15-15514 vaidlesid samad pooled, kes käesolevas menetluses, s.o Osaühing Rest Art Group ja EfTEN SPV7 OÜ. Teiseks on käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi samal alusel kui tsiviilasjas nr 2-15-15514. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi aluseks on sama faktikogum, mis tsiviilasjas nr 215-15514 esitatud hagi puhul. Hageja tugineb mõlema hagi puhul hagi alusena sellele, et: 1) kostja võttis 2012 septembris D (ja teiste koostööpartnerite) asjad õigusvastaselt enda valdusse; 2) kostja kahjustas D omandiõigust nii asjade lubamatu valdamise kui 18.10.2012 käsutusega, millega kostja võõrandas asjad Sile; 3) D tuleb hüvitada kaduma läinud asjade väärtus ning 4) hüvitisnõude võib maksma panna hageja kui D-ilt nõude omandanud isik. Eelnev nähtub ka hageja esitatud nõude loovutamise lepingutest, mille punktis 1.1 on märgitud, et hagejale loovutatud D nõue kostja vastu tuleneb asjade kinnipidamisest, enda valdusse võtmisest ja käsutamisest. Seda, et hageja tugineb käesolevas tsiviilasjas kahju hüvitamise nõude alusena 18.10.2012 käsutusele (millele hageja tugines hagi alusena ka tsiviilasjas nr 2-15-15514), kinnitab mh asjaolu, et kohtueelselt asjade vastuvõtmisest keeldumist põhjendades tuginesid hageja/D väitele, et D on 18.10.2012 käsutuse heaks kiitnud, millise ajahetke seisuga tekkis D-ile omandi kaotuse tõttu ka väidetav varaline kahju. Eluliste asjaolude kogum on kahe kohtuasja puhul täpselt sama. Ka hagi ese on sama, sest hageja nõudis tsiviilasjas nr 2-15-15514 D-ile kuulunud samade asjade väärtuse (kahju) hüvitamist kui käesolevas asjas. Eelmises vaidluses oli hagiga nõutav kahjusumma küll suurem, aga seda teiste koostööpartnerite kahjunõuete arvelt. D nõue on jäänud samaks. Seega tuleb käesolevas tsiviilasjas menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. 16) Juhul, kui kohus ei pea võimalikuks menetlust lõpetada, esineb alus jätta hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu. Hagi esemeks olev väidetav nõue on aegunud ja seda sõltumata, kas käsitada nõuet alusetust rikastumisest või kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena. Alusetust rikastumisest tuleneva väidetava nõude kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 151 lg 1 teise lause järgi hakkas käesoleval juhul kulgema hiljemalt 18.10.2012, mil kostja sõlmis asjade võõrandamiseks OSAÜHINGUGA S (edaspidi S) müügilepingu. Hiljemalt sellest hetkest alates said D/hageja teada nii omandiõiguse väidetavast rikkumisest (asjade käsutamine) kui väidetavast kohustatud isikust (kostja). Samuti on D veel eraldi kirjalikult kinnitanud, et hageja oli kõigis asjadega seotud küsimustes käsitatav D esindajana. Järelikult saab hageja teadmise omistada ka D-ile. Ebaõige ning otsitud on hageja väide, justkui said D/hageja kostjast kui kohustatud isikust esmakordselt teada alles 17.04.2018. Heakskiidu andmise hetke ei saa käsitada teadasaamisena TsÜS § 151 lg 1 teise lause tähenduses, sest see viiks ebaloogilise olukorrani, kus võlausaldaja saakski justkui ise kunstlikult otsustada, millal ta kohustatud isikust „soovib teada saada“. Teisisõnu, see ajahetk, millal võlausaldaja otsustab talle juba varasemalt teada oleva käsutustehingu heaks kiita, on võlausaldaja mõjusfääris olev asjaolu ning tema riisiko. Aegumistähtaja algust heakskiidu andmise hetk ei mõjuta. Eelnevat kinnitab ka TsÜS § 113, millisest sättest tuleneb, et heakskiidul on tagasiulatuv mõju, st heakskiidu korral käsitletakse tehingut alusest peale kehtivana. Seega hakkab heakskiidetud käsutustehingu tegemise hetkest kulgema ka aegumistähtaeg ning alusetust rikastumisest tulenev väidetav nõue 5 (14)

2-21-4496 aegus hiljemalt18.10.2015 (TsÜS § 151 lg 1). Kuna hageja esitas hagi alles 22.03.2021, on nõue aegunud ning tuleb jätta rahuldamata (TsÜS § 142 lg 1 teine lause). 17) Samuti on aegunud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev väidetav nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi. Kostja leiab, et hagi esemeks olev nõue on aegunud ka juhul, kui kvalifitseerida nõue lepinguväliseks kahju hüvitamise nõudeks. 17.04.2018 heakskiidu tulemusena omandas 18.10.2012 käsutustehing tagasiulatuvalt kehtivuse ning D kaotas asjadele omandiõiguse (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Väidetavast kahjust (asjadest ilmajäämine nende käsutamise tulemusena) ning kohustatud isikust (kostja), olid D/hageja teadlikud juba 18.10.2012 seisuga. Järelikult, ka juhul, kui kvalifitseerida hageja nõue deliktinõudeks, hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 18.10.2012 käsutustehingust, mitte aga 17.04.2018 heakskiidu andmise hetkest. Järelikult aegus ka lepinguväline kahju hüvitamise nõue TsÜS § 150 lg 1 järgi hiljemalt 18.10.2015 ning hagi on esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Hageja viidatud kuupäeva 22.03.2018 ei saa lepinguvälise kahju hüvitamise nõude aegumise algushetkeks lugeda. Esiteks tugineb hageja sellele, et D kiitis 17.04.2018 avaldusega 18.10.2012 käsutustehingu heaks. TsÜS § 114 lg-s 2 viidatud heakskiit on tahteavaldus ning sellel tahteavaldusel on tagasiulatuv mõju, sh hakkas aegumistähtaeg vastavalt TsÜS §-le 113 kulgema käsutustehingu tegemise hetkest (18.10.2012). Hageja ei saa heakskiitu kui tahteavaldust ühepoolselt tagasi võtta (TsÜS § 72). Seetõttu ei ole hageja viide 22.03.2018 kuupäevale aegumise kontekstis ühelgi juhul asjakohane. Kui jätta 17.04.2018 heakskiit mis tahes põhjusel siiski arvestamata, ei saa ka sel juhul käsitada aegumise algushetkena 22.03.2018 kuupäeva, kuna hageja ei ole tõendanud Di huvi väidetavat kadumist 22.03.2018 seisuga. On vale hageja väide, et kostja keeldus 22.03.2018 asjade üleandmisest. Vastupidiselt hageja väidetule oli kostja valmis asjad üle andma ning avaldas seejuures 03.04.2018 e-kirjas (ja ka edaspidi) kiire lahenduse huvides valmisolekut asjad üle anda ilma kostjale hoiustamiskulude hüvitamiseta. Hoopis D/hageja olid need, kes keeldusid otsitud põhjendustel asju vastu võtmast, rikkudes sellega oluliselt poole koostöökohustust. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 82 lõige 1 kohaselt peab vallasasja omanik tõendama, et valdaja valdab omanikule kuuluvat asja. Omandiõiguse tõendamine oli eriti aktuaalne käesoleval juhul, mil pooled vaidlesid omandiõiguse üle ka tsiviilasjas nr 2-15-15514. Arvestades eeltoodut, leiab kostja, et hagi esemeks olev rahaline põhinõue aegus hiljemalt 18.10.2015 ning seda sõltumata, kas kvalifitseerida nõue alusetust rikastumisest tuleneva nõude või lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena. Põhinõude aegumise tõttu on aegunud ka viivisenõue (TsÜS § 144). Järelikult tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata juba nõude aegumise tõttu. 18) Lisaks ei ole hageja tõendanud hagi aluseks olevate asjade koosseisu, D OÜ omandiõigust ega asjade väärtust. Hageja ei saa enda tõendamiskoormise täitmisel piirduda pelgalt viitega tsiviilasjades nr 2-13-21939 ja 2-15-15514 tehtud kohtuotsustele. Esiteks on teises tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusest samadele pooltele siduv vaid resolutsioon, mitte aga kohtuotsuse põhjendused (TsMS § 457 lg 1). Teiseks ei lahendanud kohtud tsiviilasjas nr 2-13-21939 D OÜ varalist nõuet, vaid hageja nõuet talle endale tekitatud kahju hüvitamiseks. Seegi kinnitab, et tsiviilasjas nr 2-13-21939 kohtu poolt tuvastatud asjaolud (sh asjade koosseis) ei saa olla käesolevat asja lahendavale kohtule siduvad. Kolmandaks ei nõustu kostja hageja väitega, justkui oleks kostja tsiviilasjas nr 2-15-15514 tunnistanud asjade koosseisu, D OÜ omandiõigust ning asjade väärtust. Tegelikult vaidles kostja eelmainitud asjaoludele vastu, mida mh kinnitab kostja 23.11.2015 vastus hagile. Seejuures on väär 25.05.2022 6 (14)

2-21-4496 kohtuistungil esitatud hageja väide, et tsiviilasjas nr 2-15-15514 tehtud Riigikohtu otsus kinnitab, et D OÜ omandiõigus ei olnud enam vaidluse all. Tegelikult nähtub Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-170-16 punktidest 2, 7 ja 10, et vaidluse all olid nii asjade koosseis, omandiõigus kui väärtus. 19) Isegi kui kohus peaks nõustuma hagejaga selles, et kostjal ei olnud alust nõuda 2018 märtsis ja aprillis D OÜ omandiõiguse tõendamist, ei saa vaidlust olla selles, et hageja/D OÜ vastuvõtuviivitus kestis igal juhul kuni 12.03.2018. Alles siis pöördus D OÜ esmakordselt asjade tagastamise nõudega kostja poole. See asjaolu mõjutab aga omakorda haginõude ulatust, sest perioodi eest 2012 september kuni 2018 märts tuleb seetõttu: 1) haginõudest igal juhul maha arvata hageja/D OÜ poolt säästetud kulud (VÕS § 127 lg 5), milliste summa on sel perioodil vähemalt 138 012,20 eurot6 ; ja 2) vähendada haginõuet kostja tasaarvestuse vastuväite võrra. Perioodi eest 2012 september kuni 2018 märts on kostja rahaliste nõuete summa vähemalt 103 113 eurot (tl 138-142).

MENETLUSE KÄIK

20) Tsiviilasjas on toimunud kaks kohtuistungit: 11.03.2022 ja 25.05.2022 (II kd, tl 93-98, 143-153).

KOHTU PÕHJENDUSED

21) Kohus, kuulanud ära pooled, tutvunud poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata ning menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Samuti tuleb jätta rahuldamata kostja taotlus tsiviilasja menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. 22) Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lõikele 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud hagis esitatud rahalise nõude ja viivise nõude suhtes aegumise kohaldamist (II kd, tl 37-46, 133-136). 23) Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • • •

•

•

28.04.2010 sõlmisid hageja ning OÜ Combinent äriruumi üürilepingud (I kd, tl 7-20). 01.07.2012 läksid üürilepingutest tulenevad OÜ Combinent üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale EfTEN SPV7 OÜ-le (I kd, tl 21). Kostja kui üürileandja teostas alates 07.09.2012 pandiõigust, pidades kinni nii hageja omandis olnud kaupa kui kolmandate isikute omandis olnud kaupa, sh D OÜ-le kuulunud kaupa (I kd, tl 24-74; 179-184). 18.10.2012 sõlmisid kostja ja kolmas isik OÜ S müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs ja OÜ S omandas 15 000 euro eest tervikvarana kogu poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari, sh ka D OÜ-le kuulunud asjad (I kd, tl 150). Hageja esitas 08.05.2013 tsiviilasjas nr 2-13-21939 kostja vastu hagi, nõudes kostja poolt OÜ-le S võõrandatud kauba ja inventari väärtuse hüvitamist ning kauba müügist saamata jäänud tulu hüvitamist kogusummas 267 273,11 eurot. Hageja 08.05.2013 hagi alusel tegi Harju Maakohus 06.11.2014 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-21939, millega 7 (14)

2-21-4496

•

•

•

•

•

•

rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 240 190,75 eurot (I kd, tl 152-160). Tallinna Ringkonnakohus tegi 01.04.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-21939, millega tühistas Harju Maakohtu 06.11.2014 otsuse osaliselt õigusliku põhjenduse ja väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 97 441,87 eurot. Kohtuinfosüsteemi kohaselt on 01.04.2015 Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustunud 26.06.2015 (I kd, tl 161-170). 16.10.2015 sõlmisid D OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu (I kd, tl 171-172), millega D OÜ loovutas hagejale kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid kostja poolsest D OÜ kaupade kinnipidamisest, enda valdusesse võtmisest ja/või käsutamisest, sh võõrandamisest. Tsiviilasjas nr 2-15-15514 esitas hageja 16.10.2015 kostja vastu uue hagi, milles nõudis kostjalt kahjuhüvitist selle kauba väärtuse ulatuses, milles need kaubad ei olnud hageja omandis. Harju Maakohus tegi 17.06.2016 otsuse, millega rahuldas hageja nõude kostja vastu hageja omandis mitte olnud kauba väärtuse hüvitamiseks osaliselt (I kd, tl 173178). Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata (I kd, tl 179-184). Riigikohus tühistas 15.03.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tegi 24.11.2017 uue otsuse, millega tühistas Harju Maakohtu 17.06.2016 otsuse ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtuinfosüsteemi kohaselt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2017 otsus 31.01.2018 (II kd, tl 58-65). D OÜ esitas 12.03.2018 kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt tema omandis olnud kaupade väljaandmist AÕS § 80 lg 1 alusel hiljemalt 22.03.2018 (I kd, tl 185). Nõudekirjale oli lisatud nimekiri väljanõutavatest kaupadest, mille järgi oli nende väärtuseks 66 783,54 eurot (I kd, tl 187-220). Kostja esitas 22.03.2018 D OÜ-le vastuse, milles leidis, et kostjal on õigus keelduda kaupade üleandmisest kuni D hüvitab nende kaupade hoidmise eest tekkinud kulud. Samuti väljendas kostja kahtlust D OÜ omandiõiguse osas (I kd, tl 221-223). 22.03.2021 sõlmisid D OÜ (edaspidi D) ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega D OÜ loovutas hagejale nõuded, mis tulenevad asjaolust, et kostja hoiab siiani D OÜle kuuluvaid kaupu kinni (I kd, tl 224-225). 17.04.2018 saatis D OÜ esindaja kostjale e-kirja, milles märgib muu hulgas järgmist: „EFTENi jätkuvat asjade üleandmisest keeldumist arvestades on D käesolevaga otsustanud rakendada õigust kiita heaks EFTENi poolt OSAÜHING S kasuks käsutusõiguseta tehtud D asjade käsutamine (EFTENI ja Si vahel 18.10.2012 sõlmitud müügileping, millega EFTEN võõrandas tervikvarana Sile Rest Arti üüritud ruumidest äravõetud asjad). Käesolevaga kiidab D nimetatud EFTENi käsutuse heaks.“ (II kd, tl 69).

24) Hageja põhinõude aegumise üle otsustamisel on esmalt vajalik kvalifitseerida õigussuhe, millest vaidlusalune nõue tuleneb. Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu rahalise nõude 66 783,54 eurot ja sellelt arvestatud viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi protsendina põhinõudest. Hageja menetluslikuks nõudeks on hageja koostööpartnerile D OÜ-le kuulunud asjade (meenete, mängude jms ning sisustuskaupade) väärtuse hüvitamine, mille D OÜ on hagejale loovutanud (I kd, tl 1-6; 224-225).

8 (14)

2-21-4496 25) Hageja nõue võiks kuuluda rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel võlaõigusseaduse VÕS § 1037 lg 2 kohaselt, millest tuleneb väärtuse hüvitamise nõue õiguse rikkumise korral, täpsemalt, kui õigustatud isiku omandi või muu õiguse rikkumine seisneb selle käsutamises rikkuja poolt, võib õigustatud isik (hageja) käsutustehingu kehtetuse korral nõuda rikkujalt (kostjalt) saadu hariliku väärtuse hüvitamist juhul, kui ta kiidab käsutustehingu vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 114 lõikes 2 sätestatule heaks. 26) Õiguskirjanduses on leitud, et VÕS § 1037 lg 2 sisaldab eriregulatsiooni juhtumiteks, kus teise isiku õiguse rikkumine seisneb temale kuuluva eseme õigustamatus käsutamises rikkuja poolt. VÕS § 1037 lõiget 2 kohaldatakse juhtudel, kus õigusrikkumine seisneb teisele isikule kuuluva asja õigustamatus käsutamises, eelkõige kui üks isik võõrandab või koormab teisele isikule kuuluva asja või õiguse ilma õigustatud isiku nõusolekuta. TsÜS § 114 kohaselt on õigustamata isiku poolt tehtud käsutustehing kehtetu, kui selleks ei ole õigustatud isiku nõusolekut või kui õigustatud isik käsutust hiljem heaks ei kiida. Kui õigustamata isiku poolt tehtud käsutustehing on õigustatud isiku suhtes kehtiv, on õigustatud isiku juriidilised võimalused järgnevad. Kui temale kuulunud eset käsutanud isik oli teadlik oma omandiõiguse puudumisest, saab käsutuse tulemusena omandiõiguse heausksele omandajale kaotanud isik nõuda eset käsutanud isikult temale tekitatud kahju hüvitamist vastavalt VÕS §-le 1043. Kui eset käsutanud isiku teadmist oma õiguste puudumisest ei õnnestu tõendada, saab käsutuse tagajärjel omandiõiguse kaotanud isik esitada VÕS § 1037 lõikes 1 nimetatud nõude ja nõuda käsutuse teel saadu väljaandmist. Kui õigustamata isiku suhtes tehtud käsutustehing ei ole õigustatud isiku suhtes kehtiv, on õigustatud isikul võimalik valida kahe võimaluse vahel. Esmalt võib ta temale kuuluva eseme isikult, kellele õigustamata isik ehk rikkuja selle võõrandas, välja nõuda (tegemist oleks AÕS §-s 80 sätestatud vindikatsiooninõudega). Teiseks võib isik, kellele kuuluvat eset on ilma tema nõusolekuta käsutatud, kasutada VÕS § 1037 lõikes 2 sätestatud nõude esitamise võimalust. Õigustatud isik võib õigustamatu isiku ehk rikkuja poolt tehtud käsutustehingu vastavalt TsÜS § 114 lõikele 2 heaks kiita. Heakskiidu tulemusena muutub käsutus kehtivaks ning õigustatud isik kaotab eseme suhtes omandiõiguse. Rikkuja poolt tehtud käsutuse heakskiitmise korral omandab õigustatud isik rikkuja vastu alusetu rikastumise nõude ning võib nõuda temalt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse väljaandmist (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne IV, P.Varul, I.Kull, V.Kõve jt, lk 701-702, p 3.2). 27) Hagi kohaselt on käsutustehinguks 18.10.2012 kostja ja kolmanda isiku OÜ S vahel sõlmitud müügileping, mille kohaselt kostja müüs ja OÜ S omandas 15000 euro eest tervikvarana kogu hageja poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari, sh ka D OÜ-le kuulunud asjad (I kd, tl 1-6, 150). 28) Hageja on hagis väljendanud seisukohta, et kostja on olnud õigustamata isik müüma 18.10.2018 müügilepinguga hageja poe- ja laoruumides olnud kaupa ja kaupluse inventari (sh ka D OÜ-le kuulunud asju) OÜ-le S (I kd, tl 1-6). 29) 17.04.2018 saatis D OÜ esindaja kostjale e-kirja, milles märgib muu hulgas järgmist: „EFTENi jätkuvat asjade üleandmisest keeldumist arvestades on D käesolevaga otsustanud rakendada õigust kiita heaks EFTENi poolt OSAÜHING S kasuks käsutusõiguseta tehtud D asjade käsutamine (EFTENI ja Si vahel 18.10.2012 sõlmitud müügileping, millega EFTEN võõrandas tervikvarana Sile Rest Arti üüritud ruumidest äravõetud asjad). Käesolevaga kiidab D nimetatud EFTENi käsutuse heaks.“ (II kd, tl 69). Seega leiab hageja, et kostja on D-ile kuuluvat eset ilma D nõusolekuta käsutanud. 9 (14)

2-21-4496 30) Kohtu hinnangul on 17.04.2018 e-kirjast nähtuv tahteavaldus käsitletav käsutuse heakskiitmisena TsÜS § 114 lg 2 mõttes. TsÜS § 114 lg 2 sätestab, et kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema poolt eseme käsutamine kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse heaks. 31) Käesoleval juhul ongi õigustatud isikuks olev D TsÜS § 114 lõike 2 kohaselt 17.04.2018 heaks kiitnud õigustamatu isiku ehk kostja poolt 18.10.2012 tehtud käsutustehingu. Heakskiidu tulemusena muutus käsutus kehtivaks ning õigustatud isik kaotas eseme suhtes omandiõiguse. Rikkuja poolt tehtud käsutuse heakskiitmise korral omandab õigustatud isik (hageja) rikkuja (kostja) vastu alusetu rikastumise nõude ning võib nõuda temalt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse väljaandmist VÕS § 1037 lg 2 alusel. 32) Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1037 lg 2 kohaselt (väärtuse hüvitamise nõue õiguse rikkumise korral), mistõttu kohus ei analüüsi hageja alternatiivset nõude õiguslikku alust kahju õigusvastase tekitamise alusel VÕS § 1043, VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 kohaselt. 33) TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. 34) VÕS § 1037 lg 2 alusel kvalifitseeritava nõude aegumisega seoses leiab hageja, et alusetu rikastumise korral hakkas nõue aeguma kõige varem käsutustehingu heakskiitmise hetkest, so 17.04.2018 (II kd, tl 79-85). Juhul kui kohus tuvastab, et D kiitis 18.10.2012 tehtud käsutustehingu TsÜS § 114 lg-le 2 vastavalt heaks, tuleb aegumistähtaja alguse fikseerimisel kohaldada TsÜS § 151 lg 1 teist lauset. VÕS § 1037 lg-st 2 tulenev nõue hakkab aeguma varaseimalt käsutustehingu heakskiitmise hetkest ja mitte hetkest, mil tehti heakskiidetav käsutustehing. Seda seetõttu, et alles siis omandab õigustatud isik VÕS § 1037 lg 2 järgi alusetu rikastumise nõude. Enne nõude omandamist ei saa aga nõue hakata aeguma. Dil ei olnud võimalik kohustatud isikust teada saada enne käsutustehingu heakskiitmist. Kui hagejale loovutatud nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 1037 lg 2, algas nõude aegumistähtaeg 17.04.2018. Kuna hagi esitamise päevaks (22.03.2021) ei olnud möödunud 3 aastat, ei ole hageja nõue järelikult aegunud (II kd, tl 79-85). 35) Kostja seisukoha järgi hakkas alusetust rikastumisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 151 lg 1 teise lause järgi kulgema hiljemalt 18.10.2012, mil kostja sõlmis asjade võõrandamiseks OSAÜHINGUGA S (edaspidi S) müügilepingu (II kd, tl 99-105). Hiljemalt sellest hetkest alates said D/hageja teada nii omandiõiguse väidetavast rikkumisest (asjade käsutamine) kui väidetavast kohustatud isikust (kostja). Heakskiidu andmise hetke ei saa käsitada teadasaamisena TsÜS § 151 lg 1 teise lause tähenduses, sest see viiks ebaloogilise olukorrani, kus võlausaldaja saakski justkui ise kunstlikult otsustada, millal ta kohustatud isikust „soovib teada saada“. Teisisõnu, see ajahetk, millal võlausaldaja otsustab talle juba varasemalt teada oleva käsutustehingu heaks kiita, on võlausaldaja mõjusfääris olev asjaolu ning tema riisiko. Seega hakkab heakskiidetud käsutustehingu tegemise hetkest kulgema ka aegumistähtaeg ning alusetust rikastumisest tulenev väidetav nõue aegus hiljemalt18.10.2015 (TsÜS § 151 lg 1). Kuna hageja esitas hagi alles 22.03.2021, on nõue aegunud ning tuleb jätta rahuldamata (TsÜS § 142 lg 1 teine lause) (II kd, tl 99-105, 133-136). 10 (14)

2-21-4496 36) VÕS § 1037 lg 2 alusel kvalifitseeritava nõude puhul kohaldub TsÜS § 151 lg 1 teine lause, mille kohaselt algab õiguse rikkumise korral rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega peab kohus tuvastama, millal õigustatud isik ehk D sai teada rikkumisest ja kohustatud isikust ehk kostjast. 37) Nii hageja kui ka D OÜ juhatuse liikmeks on I. K. (II kd, tl 106, 107). Hageja ning kostja vahel kehtisid üürilepingud, milliste rikkumise tõttu teostas kostja 2012 septembris üürileandja pandiõigust (I kd, tl 7-21). Juba enne käsutustehingut (18.10.2012) on kostja esindaja 06.09.2012 saatnud I.K.le e-kirja, milles viitab sellele, et OÜ Rest Art Groupil on maksmata kostja poolt esitatud üüri- ning muud arved. Samuti antakse e-kirjas teada, et kostja on teostanud vastavalt seadusele pandiõigust kõigi enda nõuete tagamiseks OÜ Rest Art Group üüripindadel asuvatele vallasasjadele (II kd, tl 168). Lisaks on poolte vahel toimunud kirjavahetus 25.10.2012 (II kd, tl 47) ja 07.11.2012 (II kd, tl 47 pöördel). 38) D OÜ juhatuse liige I. K. on 08.05.2017 kinnitanud järgmist: „OÜ Rest At Group on alates D OÜ kaupade EFTEN SPV7 OÜ poolt EFTEN SPV7 valdusesse võtmist tegutsenud nende kaupade tagasisaamise nimel, sh nende kaupade väljaandmiseks nõudeid esitades, D OÜ esindajana ning OÜ-l Rest Art Group oli õigus vastu võtta kaupade valdus D OÜ eest. D OÜ kiidab heaks kõik OÜ Rest Art Group nõuded, avaldused jm toimingud, mis olid suunatud OÜ Rest Art Group poolt D OÜ kaupade tagasisaamisele EFTEN SPV7 OÜ valdusest“ (II kd, tl 57). Kuna D on läbivalt kinnitanud, et hageja oli kõigis asjadega seotud küsimustes käsitatav D esindajana, siis saab hageja teadmise omistada ka D-ile. 39) Eeltoodust tulenevalt pidi hagejale olema üheselt arusaadav, et üürileandja pandiõigust teostas just kostja kui üürileandja. Lisaks on hageja kostjapoolse pandiõiguse teostamisega seoses esitanud Harju Maakohtusse hagi kostja vastu nii 08.03.2013 (tsiviilasi nr 2-13-21939; I kd, tl 152-160), kui ka 16.10.2015 (tsiviilasi nr 2-15-15514, I kd, tl 173-178). Seejuures on vaidlustamata asjaoludel kostja nimetatud hagides tuginenud väitele, et kostja teostas pandiõigust õigusvastaselt ning mh oli õigusvastane kostja poolt 18.10.2012 tehtud käsutus. Samuti esitas D OÜ 12.03.2018 (so enne 17.04.2018 heakskiitu) just kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt tema omandis olnud kaupade väljaandmist AÕS § 80 lg 1 alusel hiljemalt 22.03.2018 (I kd, tl 185). D adresseeris kostjale ka 17.04.2018 avalduse käsutustehingu heakskiitmiseks (II kd, tl 69). 40) Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et D OÜ sai kostjast kui kohustatud isikust esmakordselt teada alles 17.04.2018, so ajal, mil toimus käsutuse heakskiit. Heakskiidu andmise hetke ei saa käsitleda teadasaamisena TsÜS § 151 lg 1 teise lause tähenduses. TsÜS § 151 lg 1 teises lauses sätestatud aegumistähtaja algust heakskiidu andmise hetk ei mõjuta. TsÜS § 113 sätestab, et kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooled kokku leppinud teisiti. Seega hakkab aegumistähtaeg kulgema heakskiidetud käsutustehingu tegemise hetkest, so alates 18.10.2012 ning alusetust rikastumisest (VÕS § 1037 lg 2) tulenev nõue aegus TsÜS § 151 lg 1 kohaselt hiljemalt 18.10.2015. Kuna hageja esitas hagi 22.03.2021 (I kd, tl 1-6), on hageja nõue kostja vastu aegunud ning seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. 11 (14)

2-21-4496 41) Põhinõude aegumise tõttu on aegunud ka viivisenõue. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. 42) Seega tuleb hageja hagi kostja vastu VÕS § 1037 lg 2 järgi kvalifitseeritavas rahalises nõudes summas 66 783,54 eurot ja viivise nõudes jätta aegumise tõttu rahuldamata. 43) Kuigi hagi jääb rahuldamata ainuüksi seetõttu, et hageja nõue kostja vastu on aegunud, siis märgib kohus muu hulgas järgmist. Poolte vahel on olnud varasemalt menetluses kaks tsiviilasja - tsiviilasi nr 2-13-21939 (I kd, tl 152-160) ja tsiviilasi nr 2-15-15514 (I kd, tl 173-178). Mõlemas tsiviilasjas on kohtuotsused jõustunud. Hageja esitas 08.05.2013 tsiviilasjas nr 2-13-21939 kostja vastu hagi, mille Harju Maakohus 06.11.2014 otsusega osaliselt rahuldas (I kd, tl 152-160). Tallinna Ringkonnakohus tegi 01.04.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-13-21939, millega tühistas Harju Maakohtu 06.11.2014 otsuse osaliselt õigusliku põhjenduse ja väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise summas 97 441,87 eurot. Kohtuinfosüsteemi kohaselt on 01.04.2015 Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustunud 26.06.2015 (I kd, tl 161-170). Tsiviilasjas nr 2-15-15514 esitas hageja 16.10.2015 kostja vastu hagi, milles nõudis kostjalt kahjuhüvitist selle kauba väärtuse ulatuses, milles need kaubad ei olnud hageja omandis. Harju Maakohus tegi 17.06.2016 otsuse, millega rahuldas hageja nõude kostja vastu hageja omandis mitte olnud kauba väärtuse hüvitamiseks osaliselt (I kd, tl 173178). Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata (I kd, tl 179-184). Riigikohus tühistas 15.03.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tegi 24.11.2017 uue otsuse, millega tühistas Harju Maakohtu 17.06.2016 otsuse ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtuinfosüsteemi kohaselt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2017 otsus 31.01.2018 (II kd, tl 58-65). 44) TsMS § 457 lg 1 järgi jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on teises tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusest samadele pooltele siduv vaid resolutsioon (vt nt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58). Kohtu hinnangul on mõlemad eelpool nimetatud kohtulahendid käesolevas tsiviilasjas dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 mõttes. Sama asja korduva menetlemise keelust tulenevalt ei tohi kohus anda teistsugust hinnangut asjaoludele, mis olid jõustunud kohtulahendi tegemise aluseks, kuid see kehtib üksnes kohtulahendiga lahendatud vaidluse eseme piires. Kohtu hinnangul ei olnud tsiviilasjas nr 2-15-15514 esitatud hagi samal alusel, samuti ei olnud hagi ese sama, mis käesolevas tsiviilasjas. Seetõttu ei rahulda kohus ka kostja taotlust (II kd, tl 37-46) tsiviilasja menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Kohtul tuleb lisaks nendele jõustunud kohtuotsustele kui dokumentaalsetele tõenditele TsMS § 232 lg 1 järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. 45) Kohus leiab, et isegi kui hageja nõue ei oleks aegunud, siis jääks hagi rahuldamata ka seetõttu, et hageja rahaline nõue kostja vastu on tõendamata, kuna hageja ei ole tõendanud haginõude eeldusi, sh D OÜ omandiõigust ning asjade väärtust (VÕS § 1037 lg 3 kohaselt). Seejuures ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-1515514 tehtud Riigikohtu otsus kinnitab, et D OÜ omandiõigus ei ole vaidluse all (vt 12 (14)

2-21-4496 Riigikohtu otsust nr 3-2-1-170-16, p 2, 7, 10; 25.05.2022 kohtuistungi protokoll II kd, tl 143-153). Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 46) TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. 47) TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama sätte lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 48) Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. 49) Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja õigusabi kulud kokku 8356,25 eurot (ilma käibemaksuta) (II kd, tl 129-132). Kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjale osutatud õigusabi tunnihinnaks 175 euro ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et kostjale õigusabi osutamisel rakendatud tunnitasumäär 175 eurot ilma käibemaksuta on käesoleva vaidluse sisu, mahtu ja keerukust arvestades lepingulise esindaja tasuna mõistlik. Samuti leiab kohus, et kogu kostja õigusabikulu 8356,25 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik kulu. Ajaliselt on kostjale osutatud õigusabi kokku 47 tundi ja 45 minutit. Kohus ei pea vajalikuks hinnata minutilise täpsusega iga kostjale osutatud teenuse raames tehtud õigusabitoimingu vajalikkust ja põhjendatust, vaid annab hinnangu kostja menetluskulude põhjendatusele tervikuna, arvestades käesoleva tsiviilasja menetluse kestvust, mahtu (sh kohtuistungite arvu) ja keerukust. Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasumäär 175 eurot (ilma käibemaksuta) on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega ning seda võib kohtupraktikat arvestades pidada keskmiseks tunnihinnaks. Kohtu hinnangul võib põhjendatuks ja vajalikuks teenuse mahuks pidada kogu hageja õigusabikulu, so kokku 47 tunni ja 45 minuti eest kogusummas 8356,25 eurot (ilma käibemaksuta). 50) Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 8356,25 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista TsMS § 162 lg 1 alusel. 51) Lisaks palub kostja kohtul määrata menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda alates menetluskulude suuruse kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Kooskõlas TsMS § 177 lg 4 tuleb rahuldada hageja taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 52) Hageja ei ole käesolevas menetluses menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid kostja menetluskuludele esitanud (II kd, tl 155). 53) TsMS § 178 lg-st 1 nähtub, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/ allkirjastatud digitaalselt / 13 (14)

2-21-4496 Reena Nieländer Kohtunik

14 (14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.