Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.05.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-4496
Kohtuasi
OÜ Rest Art Group hagi EfTEN SPV7 OÜ vastu 66 783,54 euro ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.10.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Rest Art Group apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
72 126,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: OÜ Rest Art Group (registrikood 10921913), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaadi abi Aleksander Muru Kostja: EfTEN SPV7 OÜ (registrikood 12307838), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andreas Veeret
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 18.04.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 06.10.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud OÜ Rest Art Group kanda.
4.Määrata EfTEN SPV7 OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks apellatsiooniastmes 2490,25 eurot ning mõista need välja OÜ-lt Rest Art Group. Nimetatud summalt tuleb OÜ-l Rest Art Group maksta alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-21-4496 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Rest Art Group (hageja) esitas 22.03.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse EfTEN SPV7 OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 66 783,54 eurot ja sellelt arvestatud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja sealt edasi protsendina põhinõudest.
2.Hagiavalduse kohaselt on hageja kaubandusettevõtja, kelle põhitegevusalaks on erinevate kaupade jae- ja hulgimüük era- ja äriklientidele. 28.04.2010 sõlmisid hageja ning OÜ Combinent äriruumi üürilepingud. 01.07.2012 läksid üürilepingutest tulenevad OÜ Combinent kui üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale. Kostja asus alates 07.09.2012 takistama hagejal üürilepingutest tulenevate õiguste teostamist, võttes omavoliliselt enda valdusesse poeja laoruumi ning kõik seal asuvad kaubad ning muud esemed. Kaup, mille kostja pandiõiguse teostamise ettekäändel kinni pidas, koosnes nii hageja kui ka kolmandate isikute omandis olnud kaupadest. Hageja oli omandanud omandireservatsiooniga erinevaid kaupu mh Donum OÜ-lt. 18.10.2012 sõlmisid kostja ja kolmas isik OÜ Survisor müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs ja OÜ Survisor omandas 15 000 euro eest tervikvarana kogu poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari. Selle vara hulka kuulusid ka Donum OÜ-le kuulunud asjad.
3.Hageja esitas 08.05.2013 kostja vastu hagi, nõudes kostjalt OÜ-le Survisor võõrandatud kauba ja inventari väärtuse hüvitamist ning kauba müügist saamata jäänud tulu hüvitamist kogusummas 267 273,11 eurot. Harju Maakohtu 06.11.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-21939 rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 240 190,75 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 01.04.2015 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt õigusliku põhjenduse ja väljamõistmisele kuuluva kahjuhüvitise suuruse osas ning tehti uus otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 97 441,87 eurot.
4.16.10.2015 sõlmisid Donum OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega Donum OÜ loovutas hagejale kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid kostjapoolsest Donum OÜ kaupade kinnipidamisest, enda valdusesse võtmisest ja/või käsutamisest, sh võõrandamisest.
5.16.10.2015 esitas hageja kostja vastu uue hagi, milles nõudis kostjalt kahjuhüvitist selle kauba väärtuse ulatuses, milles need kaubad ei olnud hageja omandis. 17.06.2016 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-15514 otsuse, millega rahuldas hageja nõude kostja vastu hageja omandis mitte olnud kauba väärtuse hüvitamiseks osaliselt. Maakohus leidis, et hageja koostööpartneritel, sh Donum OÜ-l, tekkis kahju, kuna nad jäid asjade omandist ilma ning et
2-21-4496 hageja tõendas omandiõiguse rikkumise. Samuti leidis maakohus, et kostja teostas pandiõigust seadusevastasel viisil. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 15.03.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus tegi 24.11.2017 uue otsuse, millega tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et tõendamist ei leidnud, et hagejal oleks vindikatsiooninõude asemel kahju hüvitamise nõudmise õigus.
6.Donum OÜ esitas 12.03.2018 kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt enda omandis olnud kaupade väljaandmist asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel hiljemalt 22.03.2018. Nõudekirjale oli lisatud nimekiri väljanõutavatest kaupadest, mille järgi oli nende väärtuseks 66 783,54 eurot. Kostja vastas 22.03.2018 Donum OÜ-le, et tal on õigus keelduda kaupade üleandmisest kuni Donum OÜ hüvitab nende kaupade hoidmise eest tekkinud kulud. Samuti väljendas kostja kahtlust Donum OÜ omandiõiguse suhtes. Kostja ei ole Donum OÜ omandis olevaid kaupu siiani üle andnud. 22.03.2021 sõlmisid Donum OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega Donum OÜ loovutas hagejale nõuded, mis tulenevad asjaolust, et kostja hoiab siiani Donum OÜ-le kuuluvaid kaupu kinni.
7.Arvestades eeltoodut, pidas hageja oma menetluslikuks nõudeks koostööpartnerile Donum OÜ-le kuulunud asjade (meenete, mängude jms ning sisustuskaupade) väärtuse hüvitamist ning tugines VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050. Vastuseks kostja 23.09.2021 vastuses viidatule, et Donum OÜ on 17.04.2018 kiitnud 18.10.2012 müügitehingu heaks, leidis hageja 11.10.2021 menetlusdokumendis, et kui kohus peab heakskiitu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg 2 mõttes kehtivaks, siis on nõude aluseks VÕS § 1037 lg 2.
8.Hageja leiab, et tänase seisuga ei saa enam objektiivselt eeldada, et asjade omanikul Donum OÜ-l on asjade tagastamise vastu huvi. Samuti on kostja keeldunud asjade väljaandmisest Donum OÜ-le. Vindikatsiooninõude täitmise tähtpäevast on möödunud kolm aastat, millele lisaks tuleb arvestada asjaoluga, et Donum OÜ kaotas asjade valduse juba 2012. aastal, mil kostja ebaseaduslikult üürileandja pandiõigust teostas.
9.Hageja nõue ei ole aegunud. Alusetu rikastumise korral (VÕS § 1037 lg 2) hakkas nõue aeguma kõige varem käsutustehingu heakskiitmise hetkest, mitte hetkest, mil tehti heakskiidetav käsutustehing. Seda seetõttu, et alles siis omandab õigustatud isik VÕS § 1037 lg 2 järgi alusetu rikastumise nõude. Enne nõude omandamist ei saa nõue hakata aeguma. Juhul kui kohus tuvastab, et Donum OÜ kiitis 18.10.2012 käsutustehingu TsÜS § 114 lg-le 2 vastavalt heaks, tuleb aegumistähtaja alguse määramisel kohaldada TsÜS § 151 lg 1 teist lauset. Donum OÜ-l ei olnud võimalik kohustatud isikust teada saada enne käsutustehingu heakskiitmist. Nii algas VÕS § 1037 lg 2 nõude aegumistähtaeg 17.04.2018. Kahju hüvitamise korral (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1050) hakkas nõue aeguma kahju tekkimise hetkest, st hetkest, mil tekkisid objektiivsed asjaolud, mis olid asjade omaniku huvi kadumise aluseks. Aegumistähtaja alguse määramisel tuleb sel juhul kohaldada TsÜS § 150 lg-t 1. Kõige varasemaks hetkeks, mil Donum OÜ-l kadus huvi vaidlusaluste kaupade tagastamiseks, saab lugeda hetke, mil kostja vastas Donum OÜ 12.03.2018 nõudekirjale (vindikatsiooninõudele), s.o 22.03.2018. Pärast vindikatsiooninõude esitamist 12.03.2018 ei ole hageja vastuvõtuviivituses olnud, sh ei pidanud hageja täitma kostja põhjendamatut nõuet tõendada asjade omandiõigust. Kostja vastuväited
10.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-21-4496
11.Kostja hinnangul on hageja nõue aegunud. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 151 lg 1 teise lause järgi hakkas kulgema hiljemalt 18.10.2012, mil kostja sõlmis asjade võõrandamiseks OÜ-ga Survisor müügilepingu. Hiljemalt sellest hetkest alates said Donum OÜ ja hageja teada nii omandiõiguse väidetavast rikkumisest (asjade käsutamine) kui väidetavast kohustatud isikust (kostja). Ebaõige ning otsitud on hageja väide, justkui said Donum OÜ ja hageja kostjast kui kohustatud isikust esmakordselt teada alles 17.04.2018. Heakskiidu andmise hetke ei saa käsitada teadasaamisena TsÜS § 151 lg 1 teise lause tähenduses. Ajahetk, millal võlausaldaja otsustab talle juba varem teada oleva käsutustehingu heaks kiita, on võlausaldaja mõjusfääris olev asjaolu ning tema riisiko. Aegumistähtaja algust heakskiidu andmise hetk ei mõjuta. Eelnevat kinnitab ka TsÜS § 113, millest tuleneb, et heakskiidul on tagasiulatuv mõju, st heakskiidu korral käsitletakse tehingut alusest peale kehtivana. Seega hakkab heakskiidetud käsutustehingu tegemise hetkest kulgema ka aegumistähtaeg ning alusetust rikastumisest tulenev väidetav nõue aegus hiljemalt 18.10.2015 (TsÜS § 151 lg 1). Hagi esemeks olev nõue on aegunud ka juhul, kui kvalifitseerida nõue lepinguväliseks kahju hüvitamise nõudeks.
12.Kostja esitas taotluse menetluse lõpetamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel, sest hageja esitatud kahju hüvitamise nõude kohta eksisteerib juba tsiviilasjas nr 2-15-15514 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2017 otsus (jõustus 31.01.2018), millega jäeti kahjunõue rahuldamata.
13.Lisaks ei ole hageja tõendanud hagi aluseks olevate asjade koosseisu, Donum OÜ omandiõigust ega asjade väärtust. Maakohtu otsus ja põhjendused
14.Harju Maakohtu 06.10.2022 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse menetluse lõpetamiseks. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 8356,25 eurot (s.o õigusabikulu) ja viivise menetluskuludelt.
15.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: -
28.04.2010 sõlmisid hageja ning OÜ Combinent äriruumi üürilepingud;
-
01.07.2012 läksid üürilepingutest tulenevad OÜ Combinent üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale;
-
kostja kui üürileandja teostas alates 07.09.2012 pandiõigust, pidades kinni nii hageja kui ka kolmandate isikute omandis olnud kaupa, sh Donum OÜ-le kuulunud kaupa;
-
18.10.2012 sõlmisid kostja ja kolmas isik OÜ Survisor müügilepingu, millega kostja müüs OÜ-le Survisor 15 000 euro eest tervikvarana kogu poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari, sh ka Donum OÜ-le kuulunud asjad;
-
hageja esitas 08.05.2013 tsiviilasjas nr 2-13-21939 kostja vastu hagi, nõudes kostja poolt OÜ-le Survisor võõrandatud kauba ja inventari väärtuse hüvitamist ning kauba müügist saamata jäänud tulu hüvitamist kogusummas 267 273,11 eurot. Hageja 08.05.2013 hagi alusel tegi Harju Maakohus 06.11.2014 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 240 190,75 eurot. Tallinna Ringkonnakohus tegi 01.04.2015 otsuse (jõustunud 26.06.2015), millega tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 97 441,87 eurot;
2-21-4496 -
16.10.2015 sõlmisid Donum OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega Donum OÜ loovutas hagejale kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid Donum OÜ kaupade kinnipidamisest, enda valdusesse võtmisest ja/või käsutamisest, sh võõrandamisest kostja poolt;
-
tsiviilasjas nr 2-15-15514 esitas hageja 16.10.2015 kostja vastu hagi hageja omandis mitte olnud kauba väärtuse hüvitamiseks. Harju Maakohus rahuldas 17.06.2016 otsusega hagi osaliselt. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 15.03.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus tegi 24.11.2017 uue otsuse (jõustunud 31.01.2018), millega tühistas Harju Maakohtu 17.06.2016 otsuse ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata;
-
Donum OÜ esitas 12.03.2018 kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt tema omandis olnud kaupade väljaandmist AÕS § 80 lg 1 alusel hiljemalt 22.03.2018. Nõudekirjale oli lisatud nimekiri väljanõutavatest kaupadest, mille järgi oli nende väärtuseks 66 783,54 eurot;
-
kostja esitas 22.03.2018 Donum OÜ-le vastuse, milles leidis, et kostjal on õigus keelduda kaupade üleandmisest kuni Donum hüvitab nende kaupade hoidmise eest tekkinud kulud. Samuti väljendas kostja kahtlust Donum OÜ omandiõiguse suhtes;
-
22.03.2021 sõlmisid Donum OÜ ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega Donum OÜ loovutas hagejale nõuded, mis tulenevad asjaolust, et kostja hoiab siiani Donum OÜ-le kuuluvaid kaupu kinni;
-
17.04.2018 saatis Donum OÜ esindaja kostjale e-kirja, milles märkis muu hulgas järgmist: „EFTENi jätkuvat asjade üleandmisest keeldumist arvestades on Donum käesolevaga otsustanud rakendada õigust kiita heaks EFTENi poolt OSAÜHING SURVISOR kasuks käsutusõiguseta tehtud Donum asjade käsutamine (EFTENI ja Survisori vahel 18.10.2012 sõlmitud müügileping, millega EFTEN võõrandas tervikvarana Survisorile Rest Arti üüritud ruumidest äravõetud asjad). Käesolevaga kiidab Donum nimetatud EFTENi käsutuse heaks.“
16.Hageja menetluslikuks nõudeks on hageja koostööpartnerile Donum OÜ-le kuulunud asjade väärtuse hüvitamine. Donum OÜ on selle nõude hagejale loovutanud. Hageja põhinõude õiguslikuks aluseks on alusetust rikastumisest tulenev nõue (VÕS § 1037 lg 2). Hagi kohaselt on käsutustehinguks 18.10.2012 kostja ja kolmanda isiku OÜ Survisor sõlmitud müügileping, millega kostja müüs OÜ-le Survisor tervikvarana kogu hageja poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari, sh ka Donum OÜ-le kuulunud asjad. Õigustatud isikuks olev Donum OÜ on 17.04.2018 e-kirjast nähtuvalt kiitnud heaks õigustamatu isiku ehk kostja 18.10.2012 käsutustehingu (TsÜS § 114 lg 2). Heakskiidu tulemusena muutus käsutus kehtivaks ning õigustatud isik kaotas eseme suhtes omandiõiguse. Rikkuja käsutuse heakskiitmise korral omandab õigustatud isik (hageja) rikkuja (kostja) vastu alusetu rikastumise nõude ning võib nõuda temalt rikkumise teel saadu hariliku väärtuse väljaandmist VÕS § 1037 lg 2 alusel.
17.VÕS § 1037 lg 2 alusel kvalifitseeritava nõude puhul kohaldub TsÜS § 151 lg 1 teine lause, mille kohaselt algab õiguse rikkumise korral rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
2-21-4496
18.Maakohus märkis, et nii hageja kui ka Donum OÜ juhatuse liikmeks on IK. Juba enne käsutustehingut (18.10.2012) on kostja esindaja 06.09.2012 saatnud IKle e- kirja, milles viitab sellele, et hagejal on maksmata kostja esitatud üüri- ning muud arved. Samuti antakse e-kirjas teada, et kostja on teostanud vastavalt seadusele pandiõigust kõigi enda nõuete tagamiseks hageja üüripindadel asuvatele vallasasjadele. Lisaks on poolte vahel toimunud kirjavahetus 25.10.2012 ja 07.11.2012. Donum OÜ juhatuse liige IK on 08.05.2017 kinnitanud järgmist: „OÜ Rest At Group on alates Donum OÜ kaupade EFTEN SPV7 OÜ poolt EFTEN SPV7 valdusesse võtmist tegutsenud nende kaupade tagasisaamise nimel, sh nende kaupade väljaandmiseks nõudeid esitades, Donum OÜ esindajana ning OÜ-l Rest Art Group oli õigus vastu võtta kaupade valdus Donum OÜ eest. Donum OÜ kiidab heaks kõik OÜ Rest Art Group nõuded, avaldused jm toimingud, mis olid suunatud OÜ Rest Art Group poolt Donum OÜ kaupade tagasisaamisele EFTEN SPV7 OÜ valdusest“. Kuna Donum OÜ on läbivalt kinnitanud, et hageja oli kõigis asjadega seotud küsimustes käsitatav Donum OÜ esindajana, siis saab hageja teadmise omistada ka Donum OÜ-le. Eeltoodust tulenevalt pidi hagejale olema üheselt arusaadav, et üürileandja pandiõigust teostas just kostja kui üürileandja. Lisaks on hageja kostjapoolse pandiõiguse teostamisega seoses esitanud Harju Maakohtusse hagi kostja vastu nii 08.03.2013 (tsiviilasi nr 2-13-21939) kui ka 16.10.2015 (tsiviilasi nr 2-15-15514). Seejuures on hageja nimetatud hagides tuginenud väitele, et kostja teostas pandiõigust õigusvastaselt ning mh oli õigusvastane kostja 18.10.2012 käsutus. Samuti esitas Donum OÜ 12.03.2018 (s.o enne 17.04.2018 heakskiitu) just kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt tema omandis olnud kaupade väljaandmist AÕS § 80 lg 1 alusel hiljemalt 22.03.2018. Donum OÜ adresseeris kostjale ka 17.04.2018 avalduse käsutustehingu heakskiitmiseks.
19.Arvestades eeltoodut, ei nõustunud kohus hagejaga, et Donum OÜ kui õigustatud isik sai kostjast kui kohustatud isikust esmakordselt teada 17.04.2018, s.o ajal, mil toimus käsutuse heakskiit. Heakskiidu andmise hetke ei saa käsitada teadasaamisena TsÜS § 151 lg 1 teise lause tähenduses. TsÜS § 151 lg 1 teises lauses sätestatud aegumistähtaja algust heakskiidu andmise hetk ei mõjuta. TsÜS § 113 sätestab, et kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooled kokku leppinud teisiti. Seega hakkab aegumistähtaeg kulgema heakskiidetud käsutustehingu tegemise hetkest, s.o alates 18.10.2012 ning alusetust rikastumisest tulenev nõue aegus TsÜS § 151 lg 1 kohaselt hiljemalt 18.10.2015. Kuna hageja esitas hagi 22.03.2021, on hageja nõue kostja vastu aegunud. Põhinõude aegumise tõttu on aegunud ka viivisenõue.
20.Otsuse p-s 45 märkis maakohus, et isegi kui hageja nõue ei oleks aegunud, jääks hagi rahuldamata ka seetõttu, et hageja rahaline nõue kostja vastu on tõendamata, kuna hageja ei ole tõendanud haginõude eeldusi, sh Donum OÜ omandiõigust ning asjade väärtust (VÕS § 1037 lg 3 kohaselt). Maakohus ei nõustunud hagejaga, et tsiviilasjas nr 2-15-15514 tehtud Riigikohtu otsus kinnitab, et Donum OÜ omandiõigus ei ole vaidluse all (vt Riigikohtu otsust nr 3-2-1170-16, p 2, 7, 10).
21.Poolte vahel on olnud varem menetluses kaks tsiviilasja – tsiviilasi nr 2-13-21939 ja tsiviilasi nr 2-15-15514. Kohtu hinnangul ei olnud tsiviilasjas nr 2-15-15514 esitatud hagi samal alusel, samuti ei olnud hagi ese sama, mis käesolevas tsiviilasjas. Seetõttu ei rahuldanud kohus kostja taotlust tsiviilasja menetluse lõpetamiseks TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel.
22.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja lepingulise esindaja kulu 8356,25 eurot (ilma käibemaksuta) (47,75 h x 175 eurot/h) on põhjendatud ja vajalik kulu, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
2-21-4496 Apellatsioonkaebus
23.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
24.Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 151 lg 1 teist lauset ja jättis kohaldamata TsÜS § 142 lg 1, kui leidis, et VÕS § 1037 lg-st 2 tulenev nõue hakkab aeguma heakskiidetud käsutustehingu tegemise hetkest. Hageja leiab, et TsÜS § 142 lg-st 1 tulenevalt saab aegumise regulatsiooni kohaldada ainult nõuetele ehk nõudeõigustele. Kujundusõigustele aegumise regulatsioon ei kohaldu. Maakohus kohaldas aegumist kujundusõigusele, sest TsÜS § 114 lgs 2 kirjeldatud käsutustehingu heakskiitmine on kujundusõigus.
25.TsÜS § 151 lg 1 teist lauset tuleb tõlgendada selliselt, et VÕS § 1037 lg-st 2 tuleneva alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama rikkumisest ja kohustatud isikust, kuid mitte varem kui tehingu heakskiitmisest. Alternatiivselt saab TsÜS § 151 lg 1 teist lauset tõlgendada selliselt, et VÕS § 1037 lg-st 2 tuleneva nõude puhul loetakse, et õigustatud isik saab kohustatud isikust teada alles käsutustehingu heakskiitmise hetkel. Teise alternatiivina ei välista hageja, et VÕS § 1037 lgst 2 tuleneva nõude puhul kohaldub hoopis TsÜS § 151 lg 1 esimene lause. Ka selle kohaldamisel saab nõue hakata aeguma kõige varem käsutustehingu heakskiitmise hetkest. Hageja kiitis 18.10.2012 käsutustehingu heaks 17.04.2018, mis tähendab, et VÕS § 1037 lgst 2 tulenev nõue oleks aegunud 17.04.2021.
26.Maakohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1, kui leidis, et hageja ei ole tõendanud haginõude eeldusi, sh Donum OÜ omandiõigust ja asjade väärtust. Hageja on Donum OÜ omandiõiguse ja asjade väärtuse tõendanud hagi lisadega 5, 6 ja 14 ning varasemates asjades tehtud kohtuotsustega. Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1170-16 ei kinnita, et Donum OÜ omandiõigus ei ole vaidluse all. Vastustaja seisukoht
27.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
28.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõuded on aegunud. Alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 151 lg 1 teise lause järgi kulgema 18.10.2012 müügitehingu tegemisest, sest i) heakskiidul on tagasiulatuv mõju (TsÜS § 113) ning ii) hageja / Donum OÜ teadsid juba 2012. a oktoobris nii väidetavast rikkumisest (asjade käsutamine 18.10.2012 müügitehinguga) kui ka kostjast kui väidetavast kohustatud isikust (pandiõiguse teostaja ning asjade müüja). Hageja viide TsÜS § 151 lg 1 esimesele lausele ei ole asjakohane, sest VÕS § 1037 lg 2 järgsele hüvitisnõudele kohaldub TsÜS § 151 lg 1 teine lause. Lõppastmes ei muudaks ka esimese lause kohaldamine tulemust. Seda põhjusel, et koostoimes TsÜS §-ga 113 hakkas aegumistähtaeg selgi juhul kulgema 18.10.2012 käsutustehingu tegemisest.
29.Kui ringkonnakohus nõustub hageja käsitlusega, palub kostja jätta hageja nõude VÕS § 6 lg 2 ja TsÜS § 138 lg 2 alusel rahuldamata, sest hageja viivitas käsutustehingu heakskiitmisega ebamõistlikult kaua. Taoline viivitus tingib nõudeõiguse kaotuse.
30.Kostja ei nõustu hageja väitega, et maakohus kohaldas ekslikult aegumist kujundusõigusele. Maakohus kohaldas aegumist VÕS § 1037 lg 2 alusel esitatud rahalisele hüvitisnõudele. See, et vastava hüvitisnõude esitamise eelduseks oli käsutustehingu heakskiitmine ning maakohus
2-21-4496 analüüsis otsuses heakskiidu tagasiulatuvat mõju, ei muuda hüvitisnõuet kujundusõiguseks ega tähenda, et maakohus kohaldas aegumist kujundusõigusele.
31.Maakohus leidis õigesti, et hagi on tõendamata ega rikkunud seejuures menetlusõiguse norme.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
32.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda, nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus jaotab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (TsMS § 173 lg 1) ning määrab need rahaliselt kindlaks (TsMS § 174 lg 3).
33.Kuna hageja vaidlustas maakohtu 06.10.2022 otsuse tervikuna, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
34.Maakohus on tuvastanud ja pooled ei ole apellatsiooniastmes vaidlustanud järgmisi asjas tähtsust omavaid asjaolusid (TsMS § 652 lg 1 p 1). -
28.04.2010 sõlmisid hageja ning OÜ Combinent äriruumi üürilepingud (I kd, tl 7–20) ning 01.07.2012 läksid üürilepingutest tulenevad OÜ Combinent üürileandja õigused ja kohustused üle kostjale (I kd, tl 21).
-
Kostja kui üürileandja teostas alates 07.09.2012 pandiõigust poe- ja laoruumides olnud kauba suhtes, mille hulka kuulusid nii hageja kui ka kolmandate isikute omandis olnud kaup, sh Donum OÜ-le kuulunud kaup (I kd, tl 22–23 pöördel).
-
18.10.2012 sõlmisid kostja ja kolmas isik OÜ Survisor müügilepingu, millega kostja müüs OÜ-le Survisor tervikvarana kogu poe- ja laoruumides olnud kauba ja kaupluse inventari, sh Donum OÜ-le kuulunud asjad (I kd, tl 150).
-
17.04.2018 e-kirjas kiitis Donum OÜ heaks kostja 18.10.2012 käsutuse ehk müügilepingu OÜ-ga Survisor (II kd, tl 69 ja pöördel).
-
22.03.2021 loovutas Donum OÜ hagejale kõik oma nõuded, mis tal on kostja vastu kaupade kinnipidamisest (I kd, tl 224 ja pöördel).
-
22.03.2021 pöördus hageja 66 783,54 euro nõudega kohtusse (I kd, tl 1–6).
-
Samade poolte vahel on varem toimunud vähemalt kaks tsiviilkohtumenetlust. o 08.05.2013 hageja algatatud tsiviilasjas nr 2-13-21939 mõisteti 01.04.2015 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega (jõustunud 26.06.2015) kostjalt hageja kasuks välja 97 441,87 eurot (I kd, tl 161–169 pöördel). See hüvitis hõlmas hüvitist hageja omandis olnud kaupade jm eest, mille suhtes kostja oli pandiõigust teostanud.
2-21-4496 o Hageja algatatud tsiviilasjas 2-15-15514 on viimaseks lahendiks Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2017 otsus (jõustunud 31.01.2018), millega jäeti rahuldamata hageja kahjunõue mh Donum OÜ-le kuulunud kaupade eest hüvitise saamiseks (II kd, tl 58–64). Hagi jäeti rahuldamata põhjusel, et hageja ei olnud tõendanud, et tal on vindikatsiooninõude asemel tekkinud kahju hüvitamise nõudmise õigus.
35.Maakohus leidis, et asja tuleb lahendada VÕS § 1037 lg 2 alusel, kuna Donum OÜ kiitis 18.10.2012 müügitehingu 17.04.2018 heaks. Pooled ei ole maakohtu kvalifikatsiooni vaidlustanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et asjas kuulub kohaldamisele VÕS § 1037 lg 2 (vt ka 18.04.2023 istung, ajamärge 00:06:50, II kd, tl 207-208).
36.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et hageja nõue on aegunud, kuid leiab, et maakohus on ennatlikult lisanud, et hageja ei ole tõendanud Donum OÜ omandiõigust ning vaidlusaluste asjade väärtust (maakohtu otsuse p 45). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu otsuse p 45 ei vasta TsMS 436 lg-le 1, kuna otsus ei ole põhjendatud. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.
36.1.Ringkonnakohus leiab, et kuna nõude aegumise kindlakstegemiseks ei pea iseenesest tuvastama nõude olemasolu (vt RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 22 kolmas lõik), siis ei pidanud maakohus esmalt tuvastama Donum OÜ-le väidetavalt kuulunud kaupade omandiõigust ega nende asjade väärtust. Kuna maakohus kohaldas aegumist ega hinnanud oma otsuses seejärel Donum OÜ omandiõigust ja kaupade väärtust puudutavaid tõendeid, siis ei oleks maakohus pidanud tegema otsuse p-s 45 esitatud järeldust. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui antakse alternatiivne õiguslik põhjendus nõude rahuldamata jätmiseks, tuleb see otsuses selgelt välja tuua. Kui seda tehtud ei ole, peaks ringkonnakohus asjaomase puuduse kõrvaldama (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 22 kolmas lõik). Käesolevas asjas saab ringkonnakohus kõrvaldada maakohtu otsuse p-s 45 oleva puuduse ise, jättes maakohtu otsuse p-s 45 toodud põhjendused kohtuotsusest välja, kuna kohus ei pea esitama alternatiivset põhjendust nõude rahuldamata jätmiseks, kui on tuvastatud, et nõue on aegunud.
36.2.Eelnevaga seoses, kuna ringkonnakohtu hinnangul kuulub apellatsioonastmes hindamisele üksnes see, kas aegumist on õigesti kohaldatud, jätab ringkonnakohus arvestamata ja oma otsuses käsitlemata ka apellatsioonkaebuse p-s 29–40 esitatud väited Donum OÜ omandiõiguse ja asjade väärtuste kohta, samuti apellatsioonkaebuse vastuse alap-s 2.2 samade küsimustega seoses esitatud vastuväited.
37.Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hagi jääb rahuldamata aegumise tõttu. Ringkonnakohus on juba märkinud, et nõustub nõude õigusliku kvalifikatsiooniga (VÕS § 1037 lg 2). Samuti nõustub kolleegium sellega, et kuna tegemist oli alusetu rikastumise nõudega, siis kuulus aegumise hindamisel kohaldamisele TsÜS § 151 lg 1 teine lause, mille kohaselt algab õiguse rikkumise korral rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 151 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat (maakohtu otsuse p-d 32-33). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka selle, et Donum OÜ teadis oma omandiõiguse väidetavast rikkumisest ning väidetavast rikkujast juba septembris 2012, kui kostja teostas hageja üüritud pinnal olnud kaupade ja muude asjade suhtes pandiõigust. Nii hageja kui ka Donum OÜ juhatuse liige on IK, kes on korduvalt kinnitanud, et hageja on alates Donum OÜ kaupade kostja valdusesse võtmisest tegutsenud nende kaupade tagasisaamise nimel Donum OÜ esindajana. Kuna Donum OÜ kiitis 18.10.2012 müügitehingu 17.04.2018 heaks, tuleb aegumist hakata arvutama alates 18.10.2012 (maakohtu otsuse p-d 36–40).
2-21-4496 Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõlgendustega TsÜS § 114 ja § 113 kohta, mille kohaselt, kui tehing on heaks kiidetud, siis kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest (maakohtu otsuse p 40). Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi täiendavalt (TsMS § 654 lg 6).
38.Apellatsioonkaebuse aegumist käsitlevatele väidetele vastab ringkonnakohus järgmist.
39.Hageja väidab, et VÕS § 1037 lg-st 2 tuleneva nõude puhul on asjakohane TsÜS § 151 lg 1 teist lauset tõlgendada koos TsÜS § 142 lg 1 esimese lausega, mis sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Hageja väitel ei olnud tal (Donum OÜ-l) VÕS § 1037 lg-st 2 tulenevat nõuet enne, kui tehing heaks kiideti. Seetõttu saab nõue hakata aeguma kõige varem käsutustehingu heakskiitmisest, st 17.04.2018.
39.1.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et VÕS § 1037 lg-st 2 tulenev nõue hakkab aeguma käsutustehingu heakskiitmise hetkest. Isegi kui Donum OÜ-l ega hagejal (nõude omandajana) ei olnud enne 17.04.2018 VÕS § 1037 lg-st 2 tulenevat nõuet kostja vastu, oli Donum OÜ-l kostja vastu pandiõiguse väidetavast ebaseaduslikust teostamisest tulenevad nõuded ning seejärel kinnipeetud asjade õigustamatust müügist tulenevad nõuded. Hageja on Donum OÜ nimel erinevaid õiguskaitsevahendeid nende kaupade väärtuse hüvitamiseks ka kasutanud.
39.2.Esmakordselt pöördus hageja kostja vastu kohtusse 08.05.2013, kuid tema nõue nende asjade väärtuse hüvitamiseks, mis ei kuulunud hagejale, jäi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-1321939). Seda, et hageja pöördus kohtusse kahju hüvitamise nõudega, mille esitamiseks tal ei olnud mingit alust, ei saa kuidagi võtta arvesse aegumise arvestamisel.
39.3.Ka asjaolu, et hageja (Donum OÜ nõude omandajana) kasutas teisena õiguskaitsevahendit, mis samuti ei osutunud lõppastmes edukaks, ei muuda 2012. aastal alanud rikkumisest tuleneva nõude aegumistähtaja algust. Õiguskaitsevahendi valik – 16.10.2015 uue kahjuhüvitise nõude esitamine – oli hageja (Donum OÜ) riisiko. Aegumise alguse määramisel ei oma tähtsust, et Riigikohus andis 15.03.2017 otsuses ringkonnakohtule suunise selgitada asja uuel läbivaatamisel välja, kas hageja koostööpartnerile (sh Donum OÜ) kuulunud kauba omandiõigus sai kehtivalt OÜ-le Survisor üle minna, ning kui ei saanud, siis kas hageja poolt on täidetud VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 nimetatud tingimused (selleks et nõuda asjade asemel kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamisena). Ringkonnakohus leidis seejärel 24.11.2017 otsuses, et hageja ise oli 2012. aasta novembris keeldunud asjade tagasivõtmisest, kuna inventuuri tegemine oleks olnud liiga töömahukas (24.11.2017 otsuse p 41). Ringkonnakohus tuvastas samas, et kaubad olid sel ajal veel tagasisaadavad, kuna asusid samas kaubanduskeskuses (24.11.2017 otsuse p 41). Ringkonnakohus leidis, et hageja ise sattus vastuvõtuviivitusse peale 07.09.2012 mõistliku aja möödumist – mõistlik aeg asjade vastuvõtmiseks oleks olnud hiljemalt 31.12.2012 (24.11.2017 otsuse p 41). Edasi asus ringkonnakohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et võlausaldaja oli 2012. aasta lõpu seisuga kaotanud huvi esemete tagastamise vastu ning seetõttu ei saanud hageja esitada vindikatsiooninõude asemel kahju hüvitamise nõuet (24.11.2017 otsuse p-d 42-43).
39.4.Asjaolu, et pärast Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2017 otsuse jõustumist 31.01.2018 otsustas Donum OÜ 17.04.2018 kiita 18.10.2012 müügitehingu heaks, ei muuda aegumise algusaega. Kui tehing on heaks kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti (TsÜS § 113). Seadusest või kokkuleppest käesoleval juhul teisiti ei tulene. Aegumise kontseptsioon kuulub ringkonnakohtu hinnangul samuti õiguslike tagajärgede alla, mis kehtivad alates tehingu
2-21-4496 tegemisest. Ka õiguskirjanduses on TsÜS §-s 114 sätestatud õigustatud isiku hilisema heakskiidu tagajärgede selgitamisel viidatud tagasiulatuva mõju osas TsÜS §-le 113 (P. Varul jt, Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu, 2023, lk 544, p 3.4.2). TsÜS § 113 kohta on TsÜS-i kommentaarides selgitatud, et seadus loob õigusliku fiktsiooni, mille kohaselt käsitletakse heakskiidu andmise korral tehingut selliselt, nagu oleks see juba algusest peale kehtiv olnud. Nii algab intressi maksmise kohustus sellisel juhul tagasiulatuvalt tehingu tegemisest alates ning kui õigustamatu käsutustehing oli tehtud mingi asja suhtes, siis kuulub asja omandajale asjast saadav kasu alates käsutustehingu tegemisest. Seejärel on kommentaarides selgitatud, et aegumistähtajad on siiski TsÜS §-des 164 ja 165 juhtudel peatunud (ibid, lk 539-540). Seega on ka õiguskirjanduses kinnitatud, et aegumine algab heaks kiidetud tehingu tegemisest alates, v.a kahel erandlikul juhul (TsÜS §-d 164 ja 165), mis ei ole käesolevas asjas relevantsed.
39.5.Kui Donum OÜ kiitis 17.04.2018 heaks 18.10.2012 kostja tehtud müügitehingu, võttis ta ise riski, et nõude kostja vastu maksmapanekul saab kostja tugineda aegumisele ja võib keelduda oma kohustuse täitmisest (TsÜS § 142 lg 1 teine lause). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et heakskiit on käsitatav võlausaldaja tehinguna ning võlausaldajal on võimalik enne heakskiidu andmist hinnata tahteavalduse andmisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi, sh aegumise riski, ja teha vastavalt kaalutletud otsus – st kiita tehing heaks või kasutada mõnda muud õiguskaitsevahendit.
40.Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja alternatiivse väitega, et TsÜS § 151 lg 1 teist lauset võiks tõlgendada nii, et VÕS § 1037 lg-st 2 tuleneva nõude puhul loetakse, et õigustatud isik saab kohustatud isikust teada alles käsutustehingu heakskiitmise hetkel. Ringkonnakohus on juba märkinud, et nõustub maakohtu tuvastatuga, et Donum OÜ oli kohustatud isikust ehk kostjast teadlik juba 2012. a sügisel (ülal p 37). TsÜS § 151 lg 1 teine lause koosmõjus VÕS § 1037 lg-ga 2 ei anna võimalust nõustuda hageja tõlgendusega.
41.Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja teise alternatiivse väitega, et kui kohaldada VÕS § 1037 lg-le 2 tuginemisel TsÜS § 151 lg 1 esimest lauset, siis algaks aegumine igal juhul kõige varem käsutustehingu heakskiitmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele TsÜS § 151 lg 1 esimene lause, mistõttu puudub vajadus seda analüüsida. Igal juhul ei saa aga aegumise algus sõltuda sellest, millal võlausaldaja peab tehingu heakskiitmist endale sobivaks. Selline tõlgendus oleks vastuolus aegumise eesmärkidega, milleks on mh võlgniku kaitse, samuti üldine õigusrahu ja õiguskindlus. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kaitstud peavad olema ka võlausaldaja õigused, kuid võlausaldajal on valdavalt võimalus takistada nõude aegumist hagi kohtusse esitamisega (P. Varul jt, Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tartu, 2023, lk 682 p 3.1 b-c).
42.Ringkonnakohus leiab, et hageja väited, sh ringkonnakohtu istungil viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13 (konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmise nõude erisused muudest rikastumisnõuetest ja sellest tulenev erandlik teistsugune aegumistähtaja alguse arvestamine) ei anna alust asuda käesolevas asjas seisukohale, et hageja nõude aegumine algas 17.04.2018 heakskiidust, mitte 18.10.2012 tehingust, mis heaks kiideti. Käesoleval juhul on heaks kiidetud 5,5 aastat varem tehtud väidetavalt õigustamatu tehing, et Donum OÜ saaks nõuda asjade omandi asemel nende väärtuse hüvitamist. Sellises olukorras võttis Donum OÜ ise tehingu 5,5 aastat hilisema heakskiitmisega riski, et kostja võib tugineda aegumisele (TsÜS § 142 lg 1 teine lause).
2-21-4496
43.Kuna ringkonnakohus leiab, et hageja nõue on aegunud, siis puudub vajadus hinnata käsutustehingu heakskiitmise teostamisega viivitamise võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega.
44.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et koos põhinõudega on aegunud ka viivisenõue (maakohtu otsuse p 41-42). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
45.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks kostja menetluskulude suuruse (TsMS § 162 lg 1, § 173 lg 1). Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise kohta, siis puudub alus menetluskulude teisiti jagamiseks. Kostja menetluskulude suurust hageja vaidlustanud ei ole ja maakohtu otsus jääb ka selles osas muutmata.
46.Samuti jäävad hageja kanda ringkonnakohtus kantud menetluskulud, kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 171 lg 1, § 173 lg 1). Kuna maakohus määras kostja menetluskulud rahaliselt kindlaks, siis teeb ringkonnakohus seda ka kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulude osas ja mõistab need hagejalt kostja kasuks välja (TsMS § 174 lg 3).
47.Kostja taotles, et kohus mõistaks hagejalt välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 3430,75 eurot, millele lisandub 18.04.2023 ringkonnakohtu istungile kulunud aeg korrutatuna alates 01.02.2023 kehtiva tunnihinnaga 198 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja jättis 18.04.2023 ringkonnakohtu istungil kostja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle otsustamise kohtu hinnata.
47.1.Kostja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud koosnevad esindaja toimingutest, mille saab kokku võtta järgmiselt: - maakohtu otsusega tutvumine – 0,50 tundi; - apellatsioonkaebusega esmane tutvumine ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise järgselt menetluskulude tagatise andmise taotluse koostamine – kokku 4,25 tundi; - kohtumäärusega tutvumine, kohtumaterjalide vastuvõtmine, kliendisuhtlus – kokku 0,50 tundi; - apellatsioonkaebusele vastuse koostamine – kokku 10,25 tundi; - menetluskulude nimekirja koostamine – 0,25 tundi; - ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks – 3 tundi; - ringkonnakohtu istung – 0,50 tundi.
47.2.Kuni 31.01.2023 oli kostja lepingulise esindaja tunnitasu 175 eurot (ilma käibemaksuta) ning alates 01.02.2023 on see 198 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja taotleb menetluskulu väljamõistmist käibemaksuta summas.
48.TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja
2-21-4496 asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Viidatud sätte järgi tuleb arvestada ka esindaja põhjendatud tunnitasu suurust. Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261, p 14; RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164, p-d 9 ja 10).
49.Mis puudutab tehtud toimingute (eespool p 47.1) mõistlikkust ja vajalikkust, siis peab ringkonnakohus kõiki kostja esindaja toiminguid vajalikeks. Kuigi apellatsiooniastmes on ringkonnakohtu hinnangul küsimuse all vaid aegumine, siis kuna hageja käsitles oma apellatsioonkaebuses ka Donum OÜ omandiküsimusi, on põhjendatud, et kostja vastas neile väidetele oma vastuses apellatsioonkaebusele. Siiski leiab ringkonnakohus, et apellatsioonivastuse koostamise ajakulu ei ole täielikult põhjendatud, kuna samad väited ja vastuväited esitasid pooled ka maakohtus. Ringkonnakohus peab apellatsioonivastuse koostamisele kulunud 10,25 tunni asemel mõistlikuks ajakuluks 7 tundi. Samuti vähendab ringkonnakohus kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu 3 tunnilt 1 tunnile. Muud ajakulu peab ringkonnakohus mõistlikuks. Kuna ringkonnakohtu istung kestis 30 minutit, siis lisas kohus selle aja toimingute nimekirjale.
50.Maakohus pidas käesoleva asja sisu, mahtu ja keerukust hinnates põhjendatuks tunnitasu 175 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei ületa sarnase keerukusega vaidluse puhul tavaliselt makstavat tunnitasumäära. Ringkonnakohus peab seda tunnihinda põhjendatuks ka apellatsiooniastmes. Alates 01.02.2023 on kostja tasunud õigusabi eest 198 eurot tunni eest (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et kuna sellist tunnihinda on keskmiselt keerulises asjas peetud põhjendatuks, siis saab seda pidada põhjendatuks ka käesolevas asjas (vt nt RKTKo 18.05.2022, 2-21-1824, p 13).
51.Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulud kokku 14 tunni eest. Neist 12,25 tundi on hinnaga 175 eurot (ilma käibemaksuta) ning 1,75 tundi (alates menetluskulude nimekirja koostamisest) hinnaga 198 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 2490,25 eurot (2143,75 (= 12,25 * 175) + 346,50 (= 1,75 * 198)).
52.Kostja taotluse kohaselt tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.