Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-21-138932

Edasikaebamise kord Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 420 lg 1 kohaselt võib hageja, kelle avalduse alusel on tehtud tagaseljaotsus või kelle avaldust kostja vastu tagaseljaotsuse tegemiseks ei rahuldata ja jäetakse tema hagi rahuldamata, esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest. Kostja ei saa tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebust esitada, kuid võib esitada kaja. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kaja võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostjal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpule viimiseks vajalik ning tasuda seadusega määratud riigilõiv Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS-is või arvelduskontole nr EE567700771003819792 AS-is LHV Pank. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 19 kohaselt kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotleja menetlusabi taotlemise korral seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses,

2-21-138932 millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg-st 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 444 lg 3 järgi võib tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse teha kohus kirjeldava ja põhjendava osata. Asjaolud ja menetluse eelnev käik Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 25.11.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse I. K. (kostja) vastu 2 352.20 euro saamiseks. Makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ja asi anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28.01.2022 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhinõue 1 765.17 eurot, intressid 245.22 eurot, viivised 504.38 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1765.17 eurot alates 29.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni 40.90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tulenevad hageja nõuded X AS-i (võlausaldaja) ja kostja vahel 22.12.2020 sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 4614645802, mille alusel võimaldati kostjale arvelduskrediidi limiidi 2000 euro kasutamist. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 40.90% aastas. Kostja kasutas kokku krediidilimiiti summas 1 765.17 eurot. Kostja rikkus lepingut ning ei teostanud krediidi tagasimakseid ega tasunud intressi alates 16.01.2021. Võlausaldaja loovutas oma nõude hagejale. Kostjale on edastanud kolm võlateatist, seega on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot. Lepingust tulenevalt on viivise määr võrdne intressimääraga 40.90% aastas. Sissenõutavaks muutunud viivis on 28.01.2022 seisuga 504.38 eurot. Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte avalikult väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kostja hagile vastust ei esitanud.

2-21-138932 Harju Maakohus rahuldas 16.06.2022 tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1 765.17 eurot, intressid 245.22 eurot, viivised 99.04 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivised põhivõlgnevuselt 1 765.17 eurolt alates 29.01.2022 kuni põhivõlgnevuse 1 765.17 euro täitumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud 69.86% ulatuses kostja ja 30.14% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruse. Maakohtu tagaseljaotsuse põhjenduste on kostja ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu lepingutingimus, millega pooled lepivad kokku, et viivise määr on 40.90% aastas, tühine. Kokkulepitud viivisemäär on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Ainuüksi asjaolu, et pooled on tarbijat ebamõistlikult kahjustavas viivisemääras kokku leppinud, ei muuda viivisele kohalduvat määra kehtivaks. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus viivise nõude VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Kuivõrd maakohus tuvastas, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär on tühine, jättis kohus rahuldamata hagis esitatud nõude, mille kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates 29.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgses määras 40.90% aastas. Maakohus mõistis kostjalt eeltoodud viivise välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Hageja esitas 20.06.2022 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu tagaseljaotsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 405.34 eurot ja põhinõudelt 1 765.17 eurot alates 29.01.2022 arvestatava viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas rahuldamata. Hageja palus tühistatud osas saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Hageja palus määrata menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja leidis, et Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 40.90% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4 sätestab, et juhul, kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma võlausaldajale viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja alusel on viivise määr aastas lepingus fikseeritud intressimäär. Kostja on sõlminud lepingu krediidikulukuse määraga 59.28% aastas. Alates 31.05.2020 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20.52% (20.52% x 3 = 61.56%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Ringkonnakohtu otsus Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.06.2022 kohtuotsusega aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebuse ning tühistas tsiviilasjas nr 2-21-138932 tehtud Harju Maakohtu 16.06.2022

2-21-138932 tagaseljaotsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata (hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 99.04 eurot ületavas summas ja edasiulatuva viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas), samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tallinna Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et maakohus eksis materiaalõiguse normide kohaldamisel, kui ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras lisanduva viivise määra VÕS § 113 lg 1 teise lause määraga. Ringkonnakohtu selgituste kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses tarbija kaitseks ettenähtud erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s 1. Ringkonnakohus leidis, et hageja on asjakohaselt viidanud Riigikohtu seisukohale, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-120-08, p 12; 15.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). Käesoleval juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 40.90% aastas, mis on suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Seega kuulub kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada määras, mis võrdub lepingus ette nähtud intressimääraga. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust pidada krediidilepingut tühiseks ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu selgituste kohaselt ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Maakohus oli viidanud Riigikohtu 10.05.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määrusele, kuid Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul ei kohaldu viidatud määruses avaldatud Riigikohtu seisukohad, kuivõrd kõnealuses asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga. Samuti ei olnud viidatud asjas pooled lepingus kokku leppinud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Ringkonnakohtu selgituste kohaselt maakohus on jätnud tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingutele on kehtestatud erisused viivisemäära osas ning ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus nõusts hagejaga, et ebamõistlikuks VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel saab tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus

2-21-138932 intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Kolleegium märkis lisaks, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Käesoleval juhul ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. Ringkonnakohtu selgituste kohaselt eeltoodud põhjendustel tuli maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (Riigikohtu 17.12.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-14, p 18). Ringkonnakohus leidis, et ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd käesoleval juhul tuli apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning ringkonnakohus ei saanud puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudus menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Arvestades, et ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt viivise välja mõistmata jätmise osas ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. 01.07.2022 kohtumäärusega on kostjale I. K.’le tsiviilasjas nr 2-21-138932 Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2022 kohtuotsus toimetatud kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Tühistatud osas hagiavalduse lahendamine Tagaseljaotsuse teeb kohus käesoleval juhul ilma kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3). Siiski peab kohus vajalikuks märkida, et TsMS § 407 lg 6 kohaselt, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega on kohtul õigus jätta hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldamata, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2022 kohtuotsuses Harju Maakohtule antud suunistele, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud ulatuses õiguslikult põhjendatud ja rahuldab hagi esitatud ja Tallinna Ringkonna kohtu poolt tühistatud nõude osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt täiendavalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised summas 405.34 eurot (arvutuskäik: hageja nõue 504.38 eurot – Harju Maakohtu 16.06.2022 tagaseljaotsusega väljamõistetud 99.04 eurot) ja kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1 765.17 eurot alates 29.01.2022 kuni põhinõude

2-21-138932 täitmiseni 40.90% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus leiab, et kuna hageja esitas kostja vastu nõude võlgnevuse väljamõistmiseks, mille kohus rahuldas, siis on põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulude suuruseks hagiavalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on tasutud riigilõiv kokku summas 420 eurot ja lepingulise esindaja tasu 420 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on tasunud riigilõivu 85.13 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel ja ülejäänud vajaliku riigilõivu (334.87 eurot) hagiavalduse esitamisel. Hageja esindaja on osutanud õigusteenust tunnihinnaga 100 eurot tunnis (ei sisalda käibemaksu) 3.5 tunni ulatuses. Vastavalt TsMS § 138 lg 1 menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). Hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagi esitamisel tasunud riigilõivu kokku 420 eurot. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kohtukuluga, mis tuleb kostjalt välja mõista. Juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus peab lepingulise esindaja kulu põhjendatuks summas 420 eurot (sisaldab käibemaksu). Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. TsMS § 455 lõikest 1 ja TsMS § 317 lg 11 tulenevalt tuleb tagaseljaotsus kostjale avalikult kätte toimetada väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.