Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-22-116018

2-22-116018 aadressil. 09.08.2022 edastas kohus menetlusdokumendid kostja e-posti aadressile pdfformaadis. Kostja ei teatanud, et ta ei saa neid avada. Kohus luges menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks TsMS § 3141 lg 3 p 2 alusel 13.08.2022. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhinõue, intress, lepinguhaldustasu ja viivised on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks tagaseljaotsusega välja mõista. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 40 eurot. Puudub vaidlus, et kostja on tarbija ning et nii esialgne võlausaldaja kui ka hageja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus märgib, et VÕS § 1132 seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid. Tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 1132 lg 6), st igasugused kokkulepped laenulepingus, aga ka igasugused laenuandja poolt kehtestatud hinnakirjad. VÕS § 1132 regulatsioon seob suures osas hüvitise meeldetuletuskirjade saatmisega, v.a osaliselt VÕS § 1132 lg 2. Meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades VÕS § 1132 tarbijakaitselist iseloomu. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Seega ei saa meeldetuletuskirjadeks lugeda lepingu ülesütlemise hoiatust, ülesütlemise avaldust või nõude loovutamise teadet, sest nende kirjade ainuke eesmärk ei ole tuletada meelde

2-22-116018 eelneva võlgnevuse tasumise kohustust. Hageja nõuab lepingu kehtivuse ajal saadetud teise meeldetuletuskirja eest 5 eurot. Hageja on märkinud, et tegemist on 13.07.2020 saadetud meeldetuletuskirjaga lepingu ülesütlemise kohta. Lisaks nõuab hageja pärast lepingu lõppemist saadetud kolme meeldetuletuskirja eest 35 eurot. Hageja märkis, et nendeks on 10.08.2020 kostjale saadetud nõude loovutusteade (25 eurot) ning 20.08.2020 ja 30.08.2020 saadetud meeldetuletuskirjad (kokku 10 eurot). Ülesütlemisavaldus ega nõude loovutusest teatamine ei ole võlgnevuse meeldetuletamine ning neid ei saa pidada meeldetuletuskirjadeks VÕS § 1132 lg 1 ja 2 tähenduses. Sellest tulenevalt ei saa hageja nõuda kostjalt hüvitist 13.07.2020 avalduse ja 10.08.2020 teate saatmise eest. Sissenõudekulude hüvitise nõue on põhjendatud üksnes 20.08.2020 (1. meeldetuletuskiri 25 eurot) ja 30.08.2020 (2. meeldetuletuskiri 5 eurot) saadetud meeldetuletuskirjade eest kokku summas 30 eurot. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue õiguslikult põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks tagaseljaotsusega välja mõista 30 eurot. Ülejäänud nõude, 10 euro ulatuses, jätab kohus rahuldamata. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised 15,9% aastas. Kohus leiab, et see on võimalik. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 2584,88 eurot, millest 1844,26 eurot on põhivõlgnevus, 114,13 eurot intress, 590,49 eurot 18.07.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis, 6 eurot lepinguhaldustasu ning 30 eurot sissenõudmiskulude hüvitis ning viivise 15,9% päevas alates 19.07.2022 tasumata põhivõlalt (1844,26 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 99% ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldustega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 385 eurot. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses, s.o 385 eurot, ning see on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud 20 eurot, mis on kohtu hinnangul põhjendatud (TsMS § 4842). Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 405 eurot, millest 385 eurot on riigilõiv ja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud. Kohus jättis menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 4,05 eurot ja kostja kanda 400,95 eurot. Kostja

2-22-116018 menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 400,95 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.