Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

I on hoolduslepingu p-i 2.2.2 järgi võtnud endale kohustuse tasuda R.P. hooldusteenuse eest iga kuu 100 eurot. Kuna R.P. omaosalusest ja kostja I kui kaasfinantseerija panusest ei piisanud hooldusteenuse eest tasumiseks, peavad kostjad maksma puuduoleva osa, kuna nad on perekonnaseaduse järgi kohustatud oma isa ülal pidama. Hageja ei nõua tasumist R.P. abikaasalt L.P., kuna abikaasa on vanaduspensionär ning tema vanust ja sissetulekuid arvestades võib eeldada, et ta ei suuda R.P.le ülalpidamist anda. R.P. pension katab hooldusteenuse arvest 415 eurot. Kuni 1. aprillini 2019 oli hoolekandeasutuse kuutasu 630 eurot, pärast 1. aprilli 2019 on see 680 eurot. Detsembrist 2018 kuni märtsini 2019 tasus hageja hoolekandeasutusele R.P. hooldekodukoha eest kokku 483 eurot. Kostja I maksab iga kuu isa hooldusteenuse eest 100 eurot. Seega jääb hooldusteenuse eest tasumisel puudu 680 – 415 – 100 eurot = 165 eurot, mida tasub hageja. Kostja I ei saa vaielda vastu lepingu muudatusele, millega suurenes hooldusteenuse tasu. R.P. on lepingu muudatusega 1. märtsil 2019 nõustunud. 29. mai 2019. a korraldusega nr 2.3/393 otsustas hageja tasuda osaliselt R.P. hooldusteenuse eest seni, kuni kostjad täidavad vabatahtlikult oma kohustuse või kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. Hageja on püüdnud välja selgitada, milline on kostjate varaline seis ja võimalus isale ülalpidamist anda. Kostjad on keeldunud tõendeid esitamast.

MAAKOHTU LAHEND

Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Pooled ei vaidle selle üle, et R.P. vajas hooldusteenust ja kostjad ei ole ka väitnud, et nad oleksid soovinud oma isa hooldust kuidagi teisiti korraldada. 15. novembril 2018 on R.P. hagejale esitanud avalduse hooldusteenuse saamiseks (I kd, tl 4) ja 19. novembril 2018 on sõlmitud hooldusteenuse osutamise leping (I kd, tl 5–6). Seega saab järeldada, et R.P. paigutamine Antsla Tervisekeskusesse oli põhjendatud ja ta vajas hooldusteenust. R.P. vajas ülalpidamist ega suutnud vaidlusalusel ajavahemikul ise ennast täies ulatuses üleval pidada. R.P. sissetulekutest ei piisanud kogu hooldusteenuse eest tasumiseks vaatamata sellele, et kostja I maksis kaasfinantseerijana hoolekandeasutusele iga kuu 100 eurot. 5% R.P. pensionist kulus R.P.l selleks, et katta inimväärseks eluks vajalikud hooldusteenuse välised kulud. Kostjad ei ole väitnud, et hooldusteenust oleks olnud võimalik saada odavamalt. Kostja II on väitnud, et ta ei ole isa hooldekodusse paigutamist heaks kiitnud, kuid ei ole selgitanud, kuidas oleks tulnud isa eest hoolitseda. PKS § 96 järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostjad on R.P. tütred (I kd, tl 15, 26 ja 27). PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Seega oli kostjatel kohustus R.P.t ülal pidada. Maakohus ei nõustunud kostja II väitega, et R.P.t peavad ülal pidama üksnes isikud, kellega ta enne hoolekandeasutusse minekut koos elas. Selline käsitlus ei ole kooskõlas perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustusega. Kostja II on väitnud ka seda, et esmalt peaks R.P.t ülal pidama tema abikaasa L.P.. Maakohus nõustus hagejaga, et arvestades seda, et L.P. on vanaduspensionär ja asjas esitatud asjaolude järgi vajab ise hooldust, ei oleks ta tõenäoliselt suuteline R.P.le ülalpidamist andma. Kohalikul omavalitsusel oli vaidlusaluse õigussuhte tekkimise ajal (2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini) kehtinud sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 20 lg 1 järgi kohustus korraldada väljaspool inimese kodu osutatavat üldhooldusteenust. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik ise nõuda ülalpidamiskohustuslaselt PKS § 96 ja § 97 p 3 alusel ülalpidamiskohustuse täitmist. Kuid välistatud ei ole ka see, et ülalpidamiseks seaduse järgi kohustatud isiku eest täidab tema kohustuse kolmas isik. VÕS § 78 lg 1 esimese lause järgi võib kolmas isik täita võlgniku kohustuse, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Perekonnaseadusest ja ülalpidamiskohustuse olemusest ei tulene, et ülalpidamiskohustuslane peab täitma ülalpidamiskohustust isiklikult. PKS § 106 lg 2 teise lause järgi läheb küll kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu, kuid PKS §-de 106 lg 1, 107 lg 3 ja 111 lg 6 kohaselt läheb nõue PKS § 106 lg 2 järgi üle üksnes juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isiku asemel täidab ülalpidamiskohustuse asenduskohustusena järgmises järjekorras kohustatud isik. Seega ei saa kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täitnud kolmandale isikule, kellel ei ole seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, minna seaduse alusel üle ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue. Kolmas isik ei saa nõuda kohustatud isiku asemel ülalpidamiskohustust täites ülalpidamist saama õigustatud isiku asemel ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Kolmandal isikul võib aga tekkida VÕS § 78 lg 4 järgi mh käsundita asjaajamisest tulenev nõue. SHS § 5 lg 1 järgi on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Kohalik omavalitsus on siiski kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda teha. Tasulise sotsiaalteenuse korral võib seega olla

tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kui kohalik omavalitsus on rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 13). Asjaolu, et hageja on kohalik omavalitsus, kes täitis hooldusteenuse osutamise lepingu järgi tasumisele kuuluva ning R.P. pensionist ja kostja I panusest puudjääva summa tasumisel enda SHS-ist tulenevaid kohustusi, ei välista tema pidamist käsundita asjaajajaks VÕS § 1018 lg 1 p 3 mõttes. Seega on ekslik kostja II seisukoht, et hageja ei saa olla käsundita asjaajaja, kuna ta täitis R.P. hooldusteenuse eest tasudes omaenda seadusest tulenevat kohustust Hageja 29. mai 2019. a korraldusest nr 2.3/393 (I kd, tl 9) nähtub, et hageja on 17. aprillil 2019 otsustanud, et ei tasu R.P. hooldusteenuse puuduolevat osa ja sama korraldusega on otsustatud tasuda kõnealune osa siiski seni, kuni jõustub kohtuotsus käesolevas tsiviilasjas. Seega ei ole hageja praegu täitnud omaenda seadusest tulenevat kohustust, vaid ajutiselt kostjate kohustust ja seega saab lugeda tõendatuks ka selle, et hageja on soovinud kostjaid soodustada (täita nende eest nende kohustust). Kui hageja ei oleks puuduolevat summat tasunud, oleks kostjate kohustus R.P.t üleval pidada jäänud täitmata. Hoolekandeasutusel oleks sel juhul olnud alus R.P. ja tema vaheline leping erakorraliselt üles öelda. Kostja I on vaielnud vastu alates 2019. a aprillist kohaldatud hooldustasu suurusele. Hoolekandeasutus ei oleks tohtinud hooldusteenuse eest nõuda rohkem, kui lepingu sõlmimisel kokku lepitud 630 eurot, hoolekandeasutus on aga nõudnud aprillist kuni septembrini 2019. a iga kuu 680 eurot. Hooldusteenuse lepingu lisast (I kd, tl 100) nähtub, et

selle aja seisuga, millal isikule hooldusteenust osutati (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 15). Praegusel juhul tuleb seega eelkõige hinnata, milline oli kostjate varaline olukord ajavahemikus 2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini. Kohtu arvates saab ja tuleb lisaks mõistlikult arvesse võtta siiski ka kostjate praegust varalist seisu. Maakohus leidis, et kostja I on andnud R.P.le ülalpidamist maksimaalses ulatuses, milleks ta on võimeline, arvestades PKS § 102 lg-s 1 sätestatud tingimusega, et ülalpidamise andmisel ei tohi ohtu sattuda tema enda ja tema teiste ülalpeetavate toimetulek. Seega on kostja I ülejäänud ulatuses R.P. ülalpidamise kohustusest vabastatud ja tema vastu esitatud ülalpidamiskulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Maksu- ja Tolliameti teatise (II kd, tl 15) kohaselt ei ole kostja I esitanud 2018., 2019. ega 2020. a tuludeklaratsioone. Maksuja Tolliametile ajavahemiku 1. jaanuarist 2018 kuni 31. detsembrini 2020 kohta esitatud tuluja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonides ei kajastu andmeid kostjale I tehtud väljamaksete ega nendelt tasumisele kuuluvate maksude või maksete kohta. Kostja I SEB Pank AS-i kontoväljavõtte (I kd, tl 199– 212) kohaselt on kontole 2018. – 2021. a laekunud tema ema L.P.i pension, R.P. pension ja sotsiaaltoetused. Muid korrapäraseid laekumisi ei ole kontol näha. Kostja I Swedbank AS-i kontojääk on 0,12 eurot ja ajavahemikus 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2021 ei ole kontol tehinguid tehtud (II kd, tl 17). Teistes pankades kostjal I kontot ei ole. Eesti väärtpaberite registri pidaja teatise kohaselt ei ole kostjal I väärtpaberikontosid (I kd, tl 195). Samuti ei nähtu, et kostjal I oleks olnud muid sissetulekuid. Kostja I on selgitanud, et ta on isa hoolduskulusid tasunud pere ühisest eelarvest. Maakohus leidis, et R.P. ülalpidamiskulude hüvitamise nõue kostja II vastu tuleb rahuldada osaliselt ja kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista 100 eurot x 10 kuud = 1000 eurot. Ülejäänud osas tuleb hageja nõue kostja II vastu jätta rahuldamata. Kostja II 2018. a tuluks oli palgatulu 5144 eurot 85 senti OÜ-st X (II kd, tl 3–6). Sellelt summalt on kinni peetud 112 euro 50 sendi suurune tulumaks. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek (toetusi arvestamata) 2018. aastal (5144,85 – 112,5) / 12 = 419 eurot 36 senti. 2019. aasta tuludeklaratsiooni (II kd, tl 7–10) järgi oli kostja II palgatulu 2019. a 1841 eurot 97 senti, millelt on kinni peetud tulumaks 62 eurot 50 senti. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek 2019. aastal (1841,97 – 62,5) / 12 = 148 eurot 29 senti. Kostja II 2020. a tuluks oli 2020. a tuludeklaratsiooni (II kd, tl 11–14) kohaselt palgatulu 6986 eurot 76 senti OÜ-st X. Sellelt summalt on kinni peetud 275 euro suurune tulumaks. Seega oli kostja II ühe kuu netosissetulek 2020. aastal (6986,76 – 275) / 12 = 559 eurot 31 senti. Kostjal II on kaks kontot Swedbank AS-is. Konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest (II kd, tl 18–62) nähtub, et kontole tehtud mitmeid sularaha makseid, kostja II on oma teiselt kontolt teinud ülekandeid, 1. septembril 2019 on kontole laekunud 600 euro suurune tasu OÜ-st X. Konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõttest (II kd, tl 63–72) nähtub, et sellele kontole on iga kuu laekunud 520–558 euro suurune peretoetus ja alates juulist 2021 ka töötasu 650 eurot OÜ-st X. Eesti väärtpaberite registri pidaja teatise (I kd, tl 195) kohaselt ei ole kostjal II väärtpaberikontosid. Kostja II konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX sissetulekud ajavahemikus 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2021 olid 27 057 eurot 70 senti ja väljaminekud 27 592 eurot 74 senti. Konto lõppsaldo seisuga 30. november 2021 oli 879 eurot 53 senti. Kostja II arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX sissetulekud ajavahemikus 1. detsembrist 2018 kuni 30. novembrini 2021 olid 23 839 eurot 11 senti ja väljaminekud 20 794 eurot 60 senti. Konto lõppsaldo seisuga 30. november 2021 oli 3715 eurot 22 senti. Seisuga 30. november 2021 oli kostjal II arvelduskontodel raha kokku seega 4594 eurot 75 senti. Kostja II on oma pere ühe kuu kulutusteks märkinud kulutused eluasemele 450 eurot, toidule 225 eurot, transpordile 200 eurot, sideteenustele 35 eurot, tervishoiule 125 eurot. Muude vältimatute püsikulutustena on kostja II märkinud lastele ostetud arvutid 1100 eurot, poja

koolilõpukulud 185 eurot, laste ekskursioonide ja laagrite kulud 525 eurot ning täpsustamata arstiabikulud 210 eurot (I kd, tl 148). Lisaks on kostja II märkinud, et osa kuludest kannab tema abikaasa. Maakohus leidis, et lastele ostetud arvutite kulud, samuti nende koolilõpu-, ekskursiooni- ja laagrikulud ei ole püsikulud, vaid ühekordsed kulutused. Kostja II ei ole selgitanud, kuidas või miks kulub tal arstiabile iga kuu 210 eurot. Seega on kostja II pere kulud umbes 1200 eurot (siia hulka on arvestatud ka ühekordsed kulud arvestatuna ümber ühe kuu kuluks). Kostja II on avaldanud, et pere kulude kandmisel osaleb ka tema abikaasa. Eeltoodud tõendite kohaselt ei ole kostja II R.P. ülalpidamise kohustusest täies ulatuses vabastatud, kuna tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades oli ta vaidlusalusel ajal võimeline andma R.P.le ülalpidamist. Kohtu arvates oleks ta suutnud tasuda 100 eurot kuus ja see ei oleks kahjustanud tema ega tema pere ülalpidamist. Samuti ei kahjustaks hagi osaline rahuldamine kostja II pere ülalpidamist praegu. Kostja II on saanud palka ja tema kontole on tehtud sularaha sissemakseid, seega ei ole õige tema väide, et tal ei olnudki mingit muud tulu kui lastetoetused. Isegi kui osa sularaha sissemaksetest on teiselt kontolt väljavõetud raha, ei ole see täies ulatuses nii. Kostja II on abielus ning tema ja abikaasa vara on kohtule esitatud vaidlustamata asjaolude kohaselt ühisvara. Kuigi kostjal II on alaealised lapsed, kellele ta peab samuti ülalpidamist andma, kannab kostja II sõnul pere ühiseid kulusid ka tema abikaasa. Kostja I ja hageja on viidanud sellele, et kostja II ning tema abikaasa omavad 100% osalust OÜ-s X ja kostja II ei ole seda ümber lükanud, vaid on leidnud, et eelviidatud äriühing on menetlusväline isik, kes ei puutu asjasse. Kuigi nimetatud äriühing on menetlusväline isik ja kuigi kohtule ei ole esitatud OÜ X majandusseisu kajastavaid andmeid, võib eeldada, et tegemist oli ja on tegutseva äriühinguga, kuna vastasel korral ei oleks äriühing maksnud kostjale II töötasu. Seega ei saa eeldada, et kostja II pere muutuks abivajajaks, kui kostja II peaks vaidlusaluse aja eest kandma isa 1000 euro suuruse hoolduskulu. Hageja nõuet tuvastada kostjate kohustuse tasuda hoolekandeasutusele R.P. hooldusteenuse eest iga kuu teenusesaaja arvest osa, mis ületab 95% R.P. pensionist, ei saa rahuldada. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Tuvastushagi eesmärk on teha siduvalt kindlaks mingi õigussuhte olemasolu või puudumine. Õigussuhe peab seejuures olema konkreetne ja esitatud asjaoludest tulenev suhe isikute vahel, st see peab vastama poolte vahel tekkinud konkreetsele vaidlusele. Tuvastusnõude esemeks ei saa olla hüpoteetiline õigussuhe (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, § 368, kommentaar 3.1.2.2). Praegusel juhul ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada seepärast, et tegemist ei ole konkreetse õigussuhtega, vaid abstraktse õigusliku olukorra kirjeldusega. Niisugust õigussuhet ei ole võimalik tuvastada. Hageja õigussuhe kostjatega põhineb käsundita asjaajamisel ja nõude aluseks on VÕS § 1023 lg 1 koostoimes VÕS § 1018 lg-ga 1. Need sätted ei anna hagejale õigust nõuda selle tuvastamist, et kostjad peavad oma isale tulevikus ülalpidamist andma. Kui isikul on seadusest tulenev teise isiku ülalpidamise kohustus, saab eelkõige ülalpidamist saama õigustatud isik ise nõuda ülalpidamiskohustuslaselt kohustuse täitmist. Seega võiks kostjate ülalpidamisvõimekuse tuvastamiseks olla tuvastushuvi R.P.l endal.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

täienduses esitanud nõude R.P. hooldekodukoha eest perioodil 2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini eest 1096 eurot 10 senti. Sellist nõuet, nagu maakohus on rahuldanud, hageja esitanud ei ole. Kostja II ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna L.P. on vanaduspensionär ja asjas esitatud asjaolude järgi vajab ise hooldust, ei oleks ta tõenäoliselt suuteline R.P.le ülalpidamist andma. PKS § 16 lg 3 kohaselt kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel PKS § 16 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. PKS § 107 lg 1 sätestab, et abivajava isiku abikaasa annab ülalpidamist enne abivajava isiku sugulasi. Kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Maakohtu otsusest ei nähtu tõendeid, millest oleks saanud järeldada, et R.P. abikaasa L.P. ei ole suuteline ülalpidamist üldse andma. Maakohus on pidanud viidatud asjaolu tõenäoliseks, kuid jätnud viitamata seda tõenäosust kinnitavatele tõenditele. Selles osas on maakohtu otsus põhjendamata. Maakohus tegi hageja 29. mai 2019. a korralduse nr 2-3/393 alusel ebaõige järelduse, et hageja on täitnud ajutiselt kostja II kohustust. Korraldusest nähtuvalt on hageja võtnud endale kohustuse maksta kuni kohtuotsuse jõustumiseni MTÜ Antsla Tervisekeskuse esitatava arve alusel alates 1. detsembrist 2018 Antsla Vallavalitsuse eelarvest üldhooldusteenuse puudujääva osa. Korraldusest nähtub, et hageja ei ole veendunud kostja II kohustuses puudujäävat osa maksta ja on selle kohustuse võtnud enda kanda. Korralduses ei ole viidet, et üldhooldusteenuse puudujääva osa tasumisega täidetakse kostjal II lasuvat kohustust. Seega on hageja täitnud seaduse alusel haldusaktiga võetud kohustust ja ei ole esitanud arveid tasumiseks. Ebaõige on maakohtu otsus osas, milles on järeldatud, et kuna kostja I on täitnud oma lepingulise kohustuse tasuda 100 eurot kuus, on ta täitnud ühtlasi oma ülalpidamiskohustuse R.P. suhtes. Isegi kui eeldada, et kostja I hooldas R.P.t, viis tema poolt teostatud hooldamine selleni, et 5. oktoobrist 2018 kuni 8. oktoobrini 2018 oli R.P. jäetud hooletusse, talle kutsuti 8. oktoobril 2018 kiirabi ja kiirabi tuvastas puusaluu murru ja verevalumid. Kirjeldatud vigastused tekkisid väidetavalt kostja I ja tema elukaaslase poolt R.P. peksmise tagajärjel. Seega ei ole tõendeid selle kohta, et kostja I oleks R.P.t hooldanud vajalikul määral. Kuna kostja I ametlikult ei tööta, on pigem ilmselge, et tema kontole laekuvaid R.P. pensionit ja sotsiaaltoetusi kasutas kostja I ka enda huvides ja täitis lepingulist kohustust (100 euro kuus) mitte enda rahast, vaid teiste isikute rahast. Maakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles on arvestatud kostjate majanduslikku seisu esitatud nõudest erinevatel perioodidel, sh aastatel 2020, 2021. Arvestada tuleb majanduslikku olukorda, mis oli kostjatel nõude esitamise perioodil, s.o ajavahemikus 2018. a detsembrist kuni 2019. a septembrini. Maakohtu viide seotusele OÜ-ga X ei ole asjakohane. Maakohus on 26. novembri 2021. a määruses märkinud, et jätab rahuldamata hageja taotluse kohustada kostjat II esitama andmed OÜ X kasumi jaotamise kohta. Samas on maakohus otsuses viidanud OÜ-le X ja järeldanud, et kostja II on suuteline maksma oma isa 1000 euro suuruse hoolduskulu. Selles osas on maakohtu otsus põhjendamata. Kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, palub kostja II kohaldada TsMS §-i 445 ja määrata kindlaks otsuse täitmise kord selliselt, et kostja II on kohustatud täitma 1000 euro tasumise kohustuse 10 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest,

tasudes igas kuus 100 eurot. Kostjale II oleks majanduslikult väga koormav tasuda koheselt ühekordse maksena 1000 eurot, samuti paneks sellise summa kohene tasumine tema ja tema pere raskesse majanduslikku olukorda. Kostja II on palunud maakohtul arvestada viimasel ajal toimunud hinnatõusu igas valdkonnas, kuid maakohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Kuna L.P.i vastu ei ole nõuet esitatud, ta ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaliseks, ei saa tema õiguste ja kohustuste üle otsustada. Hageja poolt viidatud PKS § 102 lg 1 ei ole asjakohane, sest sättes viidatud asjaolu saab tuvastada siis, kui isiku vastu on esitatud nõue või isik ise selle tuvastamist taotleb. Seega tuleks hagi jätta rahuldamata ka seetõttu, et nõuet ei ole esitatud PKS § 107 lg-s 1 sätestatud kohustatud isikute vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Seega olukorras, kus abivajaval isikul on abikaasa, tuleb abivajava isiku laste vastu nõude esitamiseks tuvastada, kas abivajava isiku abikaasa saab olla vabastatud oma ülalpidamiskohustusest. TsMS § 652 lg 5 sätestab, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Kuivõrd apellatsioonkaebuses leidis kostja II muuhulgas, et maakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, millega maakohus leidis, et L.P. ei ole võimeline täitma ülalpidamiskohustust ning ringkonnakohus nõustus selle väitega, kohustas ringkonnakohus hagejat esitama tõendid L.P.i majandusliku seisundi kohta. Ringkonnakohus saab ise maakohtupoolse kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise kõrvaldada. Ringkonnakohtule esitatud tõendite alusel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et L.P. ei ole võimeline R.P.le ülalpidamist andma kahjustamata enda tavalist ülalpidamist ning seetõttu on ta R.P. ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastatud (PKS § 107 lg 1). L.P. on vanaduspensionär, tema pension oli perioodil september 2019 – mai 2022 455 eurot kuni 570 eurot, millest arvestatakse maha tulumaks. Lisaks saab L.P. puudega vanaduspensioniealise inimese toetust 26 eurot 85 senti. Tal on määratud liikumispuue tähtajaga 8. märts 2026. Kinnisvara L.P. ei oma. Arvestades L.P.i vanust (sünd. 1946. aastal) ning puuet on usutav hageja väide, et tal on lisasissetulekute teenimine piiratud ning kogu tema sissetulek kulub tema enda vajaduste rahuldamiseks.

omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajaja ülalpidamiskohustuslase vastu (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 13). Kui kohalik omavalitsus on rahastanud hoolekandeteenuse osutamist, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel. See tähendab, et ajutiselt täidab abivajava isiku ülalpidamise kohustust kohalik omavalitsus, kes saab seadusjärgsetelt ülalpidamiskohustuslastelt nõuda kohustuse täitmist. Seejuures tuleb arvestada PKS §-s 102 sätestatut (Riigikohtu 27. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-13, p 10; 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15, p 14). Hageja 29. mai 2019. a korraldusest nr 2-3/393 tuleneb, et hageja täidab kostjate kohustust ajutiselt.

võimaldab tal oma isa ülalpidamiskohustust täita pärast enese ja oma kolme alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. Hageja nõudis hooldekodu tasu hüvitamist perioodi detsember 2018 – september 2019 eest. Kogutud tõendistest tulenevalt oli kostja II keskmine neto töötasu 2018. aastal 419 eurot 36 senti ning 2019. aastal 148 eurot 29 senti. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusalusest perioodist 2018. aastale, kui kostjal II oli mõnevõrra suurem sissetulek, langeb vaid üks kuu ning ülejäänud perioodil oli kostja II sissetulek vaid umbes 150 euro kuus. Kostjale II laekusid küll lastetoetused, kuid neid ei saa kostja II sissetulekuna arvesse võtta, kuivõrd lastetoetuste eesmärk on katta osaliselt laste vajadustega seotud kulud (PHS § 15). Ringkonnakohus ei võta arvesse kostja II sissetulekuid aastatel 2020–2021. Seega maakohtu seisukoht, et kostja II oleks suutnud tasuda vaidlusalusel perioodil 100 eurot kuus ja see ei oleks kahjustanud tema ega tema pere ülalpidamist, ei tugine asjas kogutud tõenditele. Ringkonnakohus jätab hagi kostja II vastu täies ulatuses rahuldamata. Maakohus leidis otsuse p-s 55, et kostja II on abielus ning tema ja abikaasa vara on kohtule esitatud vaidlustamata asjaolude kohaselt ühisvara. Kuigi kostjal II on alaealised lapsed, kellele ta peab samuti ülalpidamist andma, kannab kostja II sõnul pere ühiseid kulusid ka tema abikaasa. Vastavad maakohtu järeldused ei tugine asjas esitatud tõenditele. Ainuüksi kostja II kinnitus, et perekonna ülalpidamisel osaleb ka tema abikaasa, ei anna alust hageja nõude rahuldamiseks. Maakohtus ei olnud vaidluse all, kuivõrd suures ulatuses osaleb kostja II abikaasa ühise pere kulude katmisel või mis on kostja II abikaasa sissetuleku suurus. See ei oma ka tähtsust, kuivõrd vaidluse all on kostja II võimekus oma isa ülal pidada kahjustamata enese ja oma alaealiste laste ülalpidamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.