Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi H S vastu parkimisega seotud leppetrahvide võlgnevuse nõudes
Hagihind
70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA 10811490), lepinguline esindaja Piret Muinast
(registrikood
Kostja: H S Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista H Slt (S ) Osaühing EUROPARK ESTONIA kasuks 70 eurot, millest leppetrahvide võlgnevus on 60 eurot ja võla sissenõudmiskulu 10 eurot. Menetluskulud
3.Jätta menetluskulud kostja H S kanda.
4.Määrata kostja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 320 eurot ning mõista nimetatud summa H Slt Osaühing EUROPARK ESTONIA kasuks välja.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostja H Sl tasuda viivist alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud, menetluse käik
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 02.03.2022 Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult S E vastu 70 euro saamiseks. Kohus tegi 04.03.2022 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik S E esitas 09.03.2022 nõudele vastuväite,
millega seoses lõpetati 15.03.2022 maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Pärnu Maakohtu 18.03.2022 määrusega tegi kohus Osaühingule EUROPARK ESTONIA ettepaneku esitada oma nõue (hagi) S E vastu Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajja ja põhjendada seda hagiavaldusele ettenähtud vormis määratud tähtajaks.
2.06.04.2022 esitas Osaühing EUROPARK ESTONIA hagi S E vastu parkimisega seotud leppetrahvide võlgnevuse nõudes ning taotluse kostja asendamiseks. Taotluse kohaselt vastavalt Transpordiameti vastusele hageja päringule oli sõiduki XXXXXX omanik leppetrahvide määramise ajal S E. S E esitas koos maksekäsu kiirmenetluse vastuväitega tõendi, et vaatamata Transpordiameti väljavõttele kasutas sõidukit H S (isikukoodXXXXXXXXX), mida viimane kinnitas. Hageja palub senine kostja S E asendada uue kostjaga, kelleks on H S.
3.Pärnu Maakohus 05.05.2022 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse ja asendati senine kostja S E teise kostja – H Sga.
4.Hagiavalduse kohaselt oli sõiduk numbrimärgiga XXXXXX (edaspidi Sõiduk) alljärgnevatel kuupäevadel pargitud hageja OÜ Europark Estonia (edaspidi ka EP) opereeritavale parkimisalale: 1) 27.02.2019, Ringi 2a (EP58), Pärnu, leppetrahvinumber 1312 7021 9160 6256, maksetähtaeg 13.03.2019, võlgnevuse summa 30 eurot; 2) 19.06.2019, Ahtri 3 (EP42), Tallinn, leppetrahvinumber 1351 9061 9114 3084, maksetähtaeg 03.07.2019, võlgnevuse summa 30 eurot. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud Sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimispiletit, parkimise algusaeg ei olnud fikseeritud parkimiskellal või sedelil ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. EP esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõuded, paigutades need Sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. Hageja tugineb järgmistele õigusnormidele: VÕS § 3 p 1, § 8 lg 1-2, § 9 lg 1, § 16 lg 1, § 20 lg 1. EP on parkimisteenust osutav ettevõte. Iga EP poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on EP avaldanud tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto EP parklasse pargib. Ka Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklusja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator EP on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Võttes arvesse, et sissesõidul on Sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks EP eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja EP avaldas tüüptingimustes selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda EP-poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Vastavalt parkimistingimustele tegi EP pakkumuse lepingu sõlmimiseks sõiduki parkimisel parklasse. See tähendab, et isikul on õigus EP esitatud lepingutingimustega tutvuda ning juhul, kui talle parkimislepingu tingimused ei sobi või tal puudub nõutav parkimisõigust andev parkimiskaart/luba, EP-le kuuluvast parkimisalalt lahkuda ja parkida oma sõiduk mujale. Juhul, kui talle parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust antavat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Lähtudes eeltoodust
ning võttes arvesse, et käesolevaga on tõendatud EP pakkumus ja Sõiduki kasutaja nõustumus lepingu sõlmimiseks, oli poolte vahel sõlmitud leping. Vastavalt kohtupraktikale vastutab parkimislepingu täitmise eest sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja kuni viimane ei ole tõendanud vastupidist (Riigikohus 23.03.2016 lahendis nr 3-2-1-3-16, 25.01.2017 lahendis 3-2-1-68-16 (p 31), 26.01.2017 lahendis 32-1-77-16, 06.12.2017 lahendis 2-15-3430). Vastavalt Transpordiametist saadud teabele oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja hagiavalduse punktis 2 väljatoodud leppetrahvinõuete esitamise ajal S E. Sõiduk oli pargitud EP opereeritavale parkimisalale hagiavalduse punktis 2.1. väljatoodud aegadel. Kuna kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, väljastas EP hagiavalduse punktis 2.1. nimetatud kuupäevadel leppetrahvid. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli EP-l õigus esitada leppetrahvi nõue. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. EP esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle Sõiduki kojamehe vahele. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Seega EP-l oli/on õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse. Leppetrahvinõudeid ei ole käesoleva ajani tasutud. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Hageja tõendab oma nõuet kostja vastu hagiavalduse Lisas 1–2 esitatud leppetrahvinõuetega, millel on märgitud parkimise aeg ja koht, ning rikkumise tuvastamisel Sõidukist tehtud fotodega. EP esitas leppetrahvinõude koheselt pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist, millest tulenevalt on hagiavalduse esemeks kaks tasumata leppetrahvinõuet kogusummas 60 eurot. VÕS § 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostjapoolset raha maksmise kohustuse täitmata jätmist tuleb seega käsitleda kohustuse rikkumisena VÕS § 100 mõttes. VÕS § 101 on sätestatud õiguskaitsevahendite loetelu, mida võlausaldaja võib kasutada juhul kui võlgnik rikub kohustust. VÕS § 101 lg 1 p 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõuabki kostjalt rahalise kohustuse täitmist. EP tegi kõik endast oleneva, et asja lahendada kohtueelselt, teavitades kostjat võlgnevuse olemasolust. Kohtueelselt saatis EP kirja teel nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile Tallinna tn 72-17, Kuressaare, Saare maakond, 93818, mis oli avaldatud rahvastikuregistris. Kostja oma kohustust täiendava tähtaja jooksul ei täitnud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Sissenõudmiskuludesse (10 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti füüsiline kiri tähitult Omniva vahendusel võlgnevuse kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale. Vaidlusalused ei ole asjaolud, et kostja on oma rahalise kohustuse täitmisega sattunud viivitusse ning kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni toimus kostjalt võlgnevuse sissenõudmine EP poolt, milles hageja on kulutusi
kandnud päringute tegemise näol andmete saamiseks ning meeldetuletuskirja välja saatmiseks. Kõigest eelnevast tulenevalt on kostja võlg hageja ees hagiavalduse esitamise päeva seisuga kokku 70 eurot, millest 60 eurot on leppetrahvivõlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu. Tuginedes eeltoodule palub hageja: 1) rahuldada hagi; 2) välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 70 eurot, millest 60 eurot on leppetrahvide võlgnevus ja 10 eurot on sissenõudekulud; 3) märkida vastavalt TsMS § 177 lg 2 menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; jätta poolte menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja seisukohad
5.Kostja H.S tunnistab õigeks ainult leppetrahvi 19.06.2019, Ahtri 3 (EP42), Tallinn, leppetrahvinumber 1351 9061 9114 3084, maksetähtaeg 03.07.2019, võlgnevuse summa 30 eurot. Teise leppetrahviga, numbriga 1312 7021 9160 6256, 27.02.2019 kostja ei nõustu, viidates nõude aegumisele, kus mõistliku aja jooksul ei ole kostjale leppetrahvi edastatud. Kostja leiab, et menetluskulud tuleks jätta poolte enda kanda, võttes arvesse asjaolu, et kui kostja oleks saanud leppetrahvi nr 1351 9061 9114 3084 nõude koheselt, oleks ta selle tasunud. Kostja ei tunnista hageja poolt esitatud nõuet ning leiab, et hageja poolt esitatud nõue ei ole õige, on põhjendamatu ja kostjat kahjustav ning ebaselge. Hageja oma hagis ei selgita nõude kujunemist ja kostja laekumiste jaotust. Hageja oma hagis ei selgita, millal ja millises summas on talle kostjalt raha laekunud ning milliste võlgnevuste katteks on ta seda liigitanud – põhivõla, intressi ja muude nõuete katteks. Kostja leiab, et leppetrahvinõue nr 1312 7021 9160 6256 on aegunud, kuna leppetrahv muutus aegunuks 14.03.2022 ning kostjale esitati maksekäsu kiirmenetlus 06.04.22. Kostja asendamisel peatub nõude aegumine kostja asendamise hetkest ehk antud nõue on seega aegunud. Kostja on endiselt seisukohal, et leppetrahvi ei ole mõistliku aja jooksul edastatud, kuna kostja pole leppetrahvi kojamehe vahelt leidnud, aga kostja on valmis trahvi kinni maksma, kuna on tõendatud, et trahv seal oli. Seega ei näe kostja põhjust, miks peaks kostja maksma õiguskulusid, sest kui oleks kostja poole pöördutud koheselt, oleks ka trahv tasutud. Hageja vastus kostja seisukohtadele
6.Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. EP esitas leppetrahvinõude 27.02.2019, mille maksetähtaeg oli 13.03.2019. See tähendab, et 27.02.2019 esitatud leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 14.03.2019 ja oleks aegunud 14.03.2022. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 02.03.2022, s.o enne nõude aegumist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nõude aegumine peatus. Seega ei ole hageja nõue 27.02.2019 leppetrahvi osas aegunud, mistõttu tuleb jätta kostja aegumise vastuväide rahuldamata. Lisaks juhib hageja kohtu tähelepanu asjaolule, et H S allkirjastas 09.03.2022 kinnituse sõiduki kasutamise kohta 27.02.2019 ja 19.06.2019. Samal kuupäeval, 09.03.2022, esitas S E vastuväite maksekäsuettepanekule koos H S (S) kinnitusega. Hageja pöördus 10.03.2022 S E poole ja palus anda hagejale H S kontaktandmed, et kostjaga ühendust saada ja leida asjas kompromisslahendus. Kuid kuna S E keeldus kontaktandmete saatmisest, oli hageja sunnitud asja arutamisega hagimenetluses.
Kostja leiab, et leppetrahvi ei ole mõistliku aja jooksul edastatud. Hageja ei saa nõustuda sellise käsitlusega meeldetuletusest. EP esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle Sõiduki kojamehe vahele. Hageja on esitatud fotodega tõendanud, et leppetrahvi nõue oli pandud kohe pärast rikkumise tuvastamist kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Seega on kostjat teavitatud rikkumise tuvastamise järgselt. Hageja on seisukohal, et kui sõiduki kojamehe alla asetatakse leppetrahv, siis tulenevalt leppetrahvi sisust on kostjal võimalik esitada neljateistkümne päeva jooksul vaie või tasuda leppetrahv. Pärast seda muutub leppetrahv sissenõutavaks. See tähendab, et sõidukit juhtinud isikut on hageja juba teavitanud leppetrahvi olemasolul sel hetkel, kui on selle vormistanud ja asetanud kojamehe alla. Arvestades, et leppetrahvi kojamehe alla asetamisega on mõistlikul viisil teavitatud sõiduki juhti vormistatud leppetrahvist, siis on ka mõistlik järeldada, et sõidukijuht on tehtud leppetrahvist teada saanud. Tõendamiskoormis, et leppetrahvi ei ole kätte saanud, lasub kostjal (analoogselt nt võlanõudega tuleb võlgnikul tõendada, et ta kohustus on täidetud). Hageja on tõendanud, et leppetrahv on sõiduki kojamehe vahele jäetud. Riigikohus on leidnud lahendis 2-17-117146 p-s 12, et parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele saab pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes. Kohtu seisukoht
7.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.
8.Pärnu Maakohtu 4.07.2022 määrusega määrati asja lahendamine kirjalikus menetluses, pooltele lõplike seisukohtade ja menetluskulude esitamiseks tähtaeg ning kohtuotsuse teatavaks tegemise tähtaeg.
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest ning lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lõike 2 järgi ei vaja poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lõike 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
10.TsMS § 436 lõike 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lõike 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lõike 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
11.Poolte vahel puudub vaidlus selles, kostja H S kasutuses oli sõiduauto, registreerimistunnusega XXXXXX, mille kostja parkis 27.02.2019 parklasse, asukohaga Ringi 2a (EP58), Pärnu, sõlmis seeläbi hagejaga lepingu ja jättis lepingukohase parkimistasu maksmata. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja kasutuses oli sõiduauto, registreerimistunnusega XXXXXX, mille kostja parkis 19.06.2019 parklasse, asukohaga Ahtri 3 (EP42), Tallinn, sõlmis seeläbi hagejaga lepingu ja jättis lepingukohase parkimistasu maksmata. Viimasel kuupäeval vormistatud leppetrahvinõude tunnistab kostja õigeks ega vaidlusta seda.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas 27.02.2019 vormistatud leppetrahvi nõue on aegunud või mitte. Samuti leiab kostja, et kõnealust leppetrahvi ei ole talle õigeaegselt esitatud, hageja aga vaidleb sellele vastu. Samuti leiab kostja, et kuna leppetrahv ei ole talle õigeaegselt esitatud, ei ole põhjendatud ka sissenõudmiskulude tasumise nõue.
13.TsÜS § 146 lõike 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lõike 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 160 lõike 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. VÕS § 82 lõike 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja on kohtule tõendanud, et esitas leppetrahvinõude 27.02.2019, mille maksetähtaeg oli 13.03.2019. See tähendab, et 27.02.2019 esitatud leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 14.03.2019 ja oleks aegunud 14.03.2022. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 02.03.2022, s.o enne nõude aegumist. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega nõude aegumine peatus. Seega ei ole hageja nõue 27.02.2019 leppetrahvi osas aegunud, mistõttu tuleb jätta kostja aegumise vastuväide rahuldamata. Koos maksekäsu kiirmenetluse dokumentidega esitati kohtule tõendina kostja 09.03.2022 kinnitus, et 27.02.2019 ja 19.06.2019 kasutas tema sõiduautot, registreerimistunnusega XXXXXX. Kohus leiab seega, et 27.02.2019 tehtud leppetrahvi nõue ei ole aegunud ning leppetrahv tuleb kostjalt välja nõuda.
14.Kostja vaidleb vastu ka sissenõudmiskulude välja nõudmisele. VÕS § 115 lõike 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 127 lõige 1 näeb ette, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 4 järgi peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lõike 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja rikkus parkimistingimusi. Kohus leiab, et võla sissenõudmiseks tehtud kulutused on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja teinud järelepärimise sõiduki omaniku/vastutava kasutaja ja tema kontaktandmete väljaselgitamiseks ning saatnud kohtueelse nõudekirja. Tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks. VÕS §-s 1132 on sätestatud piirangud tarbijalt sissenõudmiskulude nõudmise kohta. VÕS § 1132 lg 2 punkti 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja nõutavad võla sissenõudekulud jäävad eeltoodud piiridesse. VÕS § 159 lõike 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on kohtule fotodega tõendanud, et esitas leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (RKTsKO 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Seega
oli hagejal õigus nõuda parkimislepingu rikkumisel leppetrahvi, olles täitnud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse. Kostja on oma seisukohas väitnud, et kui ta oleks teadnud leppetrahvi olemasolust, oleks ta selle kohe tasunud. Samas ei ole ta seda 09.03.2022 järgnevalt ja enne kohtumenetluse algatamist teinud. Ka ei ole ta muul viisil tõendanud, et ta ei teadnud leppetrahvist. Seega leiab kohus, et kostja väide leppetrahvist mitteteadmisest ei ole veenev. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et hageja sissenõudmiskulude nõue summas 10 eurot on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Menetluskulud
15.TsMS § 162 lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud antud menetlused järgmisi menetluskulusid: hageja on tasunud 02.03.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 65 eurot ja 06.04.2022 hagiavalduse esitamisel täiendavat riigilõivu 35 eurot. Kokku on seega hageja tasunud riigilõivu 100 eurot. Samuti on hagejal tekkinud õigusabikulud summas 200 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus on 80 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et esindaja õigusabi tunnitasu suurus on mõistlik. Õigusabikulud 2,5 tunni ulatuses on tekkinud seoses maksekäsu kiirmenetluse õigusabiga, hagiavalduse koostamise ja hageja seisukoha koostamisega kostja seisukohtadele vastamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena riigilõivu, õigusabikulud ja TsMS § 4842 alusel 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Kohus nõustub hageja õigusabikulude suurusega, kuna leiab, et õigusabikulud on esitatud mõistlikus suuruses. Hageja on märkinud menetluskulud koos käibemaksuga, samas ei ole hageja esitanud kinnitust selle kohta, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). TsMS § 174 lõike 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kohus kontrollis Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslaste registrist hageja andmeid ning selgitas välja, et tegu on käibemaksukohustuslasega. Niisiis mõistab kohus menetluskulud välja käibemaksuta. TsMS § 177 lõikest 4 tulenevalt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.