Eesistuja Liis Arrak, liikmed Margó Klaar ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuli 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-138474
Kohtuasi
Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi X vastu 100 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Menetluse liik
lepinguline
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 30. juuni 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Osaühingul EUROPARK ESTONIA ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud veel hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 24. novembril 2021 maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 100 euro saamiseks. Kostja esitas vastuväite ning Pärnu Maakohus lõpetas 20. detsembri 2021. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 5. jaanuaril 2022 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 100 eurot, sh leppetrahvi 90 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise koos kohustusega tasuda võlgnetavalt menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Hagiavalduse kohaselt on hageja parkimisteenust osutav äriühing. Sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk) oli 11. detsembril 2018 pargitud hageja opereeritavale Mustamäe tee 17 asuvale parkimisalale ning 13. ja 15. detsembril 2018 Juhkentali 19 asuvale parkimisalale. Parklate sissesõidu juurde oli paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele. Tüüptingimustes on selge viide sellele, et sõiduki kasutaja avaldab parklas parkimisega tahet sõlmida parkimisleping ning lepingutingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Sõiduki armatuurlaual ei olnud parkimisõigust andvat parkimiskaarti, samuti ei olnud alustatud mobiilset parkimist, st parkimise eest oli tasumata. Hageja väljastas iga kord leppetrahvinõude (30 eurot) ja pani selle sõiduki kojamehe vahele. Kostja oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 6. juulist 2018 kuni 29. septembrini 2021. Kostja ei ole leppetrahvi tasunud. Hageja saatis kostjale enne kohtu poole pöördumist 9. märtsil 2021 tähitud kirjaga ning 29. jaanuaril ja 22. septembril 2021 rahvastikuregistrist nähtuvale e-postiaadressile meeldetuletuse, kuid kostja ei ole sellele vastanud. Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt ka sissenõudmiskulu (tähitud kirjaga saadetud meeldetuletus ning rahvastikuregistri ja transpordiameti päringute kulu) 10 euro hüvitamist. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja võttis omaks, et sõiduk kuulus leppetrahvide vormistamise ajal temale ja sõidukile on vormistatud kolm leppetrahvi. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja minetanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest mõistlik aeg selleks on möödas. Kostja sai leppetrahvidest teada alles kohtumenetluses. Hageja ei ole tõendanud, et ta teatas kostjale pärast leppetrahvi väljastamist leppetrahvist. Teate panemine kojamehe vahele ei ole piisav, teade tulnuks saata e-posti või tähitud kirjaga. Kostja sõiduk oli leppetrahvide määramise ajal remondis ja sõidukit kasutas pahatahtlikult teine isik, kelle huvides ei olnud see, et kostja saaks leppetrahvidest teada. Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahvide määramise ajal olid infotahvlid parkimisaladele paigaldatud. Juhkentali parkimisalal on mitu erinevat parklat, sh hageja ja ühisteenuste tasuline ning korteriühistu tasuta parkla, ning parklal on kolm sissesõitu. Mustamäe tee parklal on samuti kolm sissesõitu, kuid fotod on ainult kahest. Fotod on tehtud parkimisest erineval aastaajal, mistõttu ei tõenda need olukorda parkimise ajal.
2-21-138474 Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 100 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 395 eurot koos kohustusega tasuda sellelt alates otsuse jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
-
-
-
kostja oli ajavahemikul 6. juulist 2018 kuni 29. septembrini 2021 sõiduki (registreerimisnumber XXXXXX) omanik; sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX oli 11. detsembril 2018 pargitud hageja opereeritaval Mustamäe tee 17 asuval parkimisalal, parklas oli selgelt nähtav parkimistahvel ning parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse rikkumise korral oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi; hageja jättis sõiduki kojamehe vahele leppetrahviteate; sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX oli 13. ja 15. detsembril 2018 pargitud Juhkentali 19 asuval parkimisalal, parklas oli selgelt nähtav parkimistahvel ning parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse rikkumise korral oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi; hageja jättis sõiduki kojamehe vahele leppetrahviteate; hageja tegi päringu Maanteeametile ja Rahvastikuregistrile ning saatis kostjale kohtueelse leppetrahvinõude meeldetuletuse, mida ei õnnestunud kostjale üle anda, kuid teatis kirja kohta jäeti postkasti; kostja ei ole leppetrahvi tasunud.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel lepingutingimuste kohaselt kolme rikkumise eest kokku leppetrahvi 90 eurot (3×30 eurot). Hageja ja kostja vahel saab lugeda hagis nimetatud kuupäevadel ja parkimisaladel parkimislepingud sõlmituks. Kostjale kuuluv sõiduk parkis ülalnimetatud parkimisaladel. Parklates olid fotode kohaselt selgelt nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on tasulise parkimisalaga, samuti viide parkimistingimustele, mille kohaselt luges hageja lepingu sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja esitas kohtule leppetrahvide väljastamise ajal kehtinud parkimistingimused ja selgitas, et Mustamäe tee parkimisala fotod on tehtud 20. septembril 2018 ning Juhkentali parkimisala fotod 15. detsembril 2018. Seega kehtisid rikkumiste ajal kohtule esitatud parkimistingimused ning kostja rikkus neid. Kohtule on usutav, et hageja ei vaheta tingimusi sageli. Tegemist on püsivate liiklusmärkidega, mistõttu ei ole usutav, et leppetrahvide tegemise päeval ei olnud neid parklas või et neid oleks muudetud. Kuigi kostja väitel kasutas keegi teine tema sõidukit ega teavitanud kostjat leppetrahvidest, kehtib Riigikohtu praktika kohaselt eeldus, et leping sõlmiti sõiduki omanikuga. Kuna andmed sõidukit tegelikult juhtinud isiku kohta on sõiduki vastutava kasutaja kontrolli all, siis tuleb eelduslikult lugeda lepingupooleks sõiduki vastutavat kasutajat, kellel on õigus tõendada, et sõidukit juhtis parkimislepingu sõlmimise ajal keegi teine (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11 ja 26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24). Kostja on pargitud sõiduki omanik. Kohus selgitas, et kui kostja soovib nimetatud vastuväitele tugineda, peab kostja esitama selged faktilised asjaolud, millal ja kelle kätte või kuhu ja kui kauaks sõiduk remontimiseks anti, ning samuti peab kostja neid vastuväiteid tõendama. Kostja ei ole seda teinud.
2-21-138474 Hageja ei ole VÕS § 159 lg 2 järgi minetanud õigust nõuda leppetrahvi, sest hageja jättis vahetult pärast rikkumiste tuvastamist leppetrahviteated sõiduki kojamehe vahele ja tegi sellest fotod, mis on Riigikohtu praktika järgi mõistlik viis selle edastamiseks (Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Teate hüpoteetilist kaotsimineku riski kannab tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 järgi lepingutingimusi rikkunud pool. Leppetrahvi sissenõudmise eelduseks ei ole meeldetuletuskirja saatmine.
4.3.Lisaks on hagejal õigus nõuda VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulu hüvitamist 10 euro ulatuses, sest hageja saatis kostjale kohtuvälise nõudekirja ning tegi registritesse päringud.
4.4.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 395 eurot, sh 75 eurot riigilõiv, 220 eurot maksekäsukiirmenetluse kulude hüvitis ja 300 eurot kohtumenetluse õigusabikulu. Hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt, s.o 3 tunni ja 45 minuti ulatuses. Hageja hagiavalduse koostamise, lisade komplekteerimise, riigilõivu tasumise ja dokumentide kohtule esitamise kulu on ülepaisutatud ja nende toimingute mõistlikuks ajakuluks saab pidada ühte tundi. Õigusabi tunnistasumäär 80 eurot ei ületa keskmist tasumäära. TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb hüvitiselt tasuda viivist. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitis 3200 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et leppetrahvinõue tuleb VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada. Poolte vahel ei ole lepingut sõlmitud, sest kostja ei kasutanud leppetrahvide määramise ajal sõidukit. Kostja sõiduk oli remondis ja sõidukit kasutas kostja nõusolekuta Oleg Filitov, mida kinnitab vestlus isikuga, kellele kostja sõiduki remontida andis. Kuna tänaseks on parkimistest möödas kolm ja pool aastat, ei ole kõiki sündmusi ja asjaolusid võimalik täpselt tuvastada. Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite alusel vääralt, et hageja on tõendanud, et parkimise päevadel olid parklates nähtavad parkimistahvlid hageja väidetud tingimustega. Hageja esitatud fotod seda ei kinnita, mh ei saa fotode alusel järeldada, kas sõiduk on pargitud tasulisel või tasuta alal. Fotod tahvlitest on tehtud parkimisest erineval ajal. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited mitme erineva sissepääsu kohta. Tahvlid võisid olla lumega kaetud. Võimalik, et sõiduki kasutaja külastas Bliss kohvikut ja parkis seetõttu kaks tundi tasuta. Maakohus leidis vääralt, et hageja ei ole VÕS § 159 lg 2 järgi minetanud leppetrahvi nõudmise õigust. Kostjal tekkis hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud ootus, et hageja ei nõua pea kolm aastat hiljem leppetrahvi. Kostja sai hageja nõude alles maksekäsukiirmenetluses. Andmeid sõiduki kasutaja kohta peab liiklusseaduse § 72 järgi hoidma aga üksnes kuus kuud. Hageja ei ole tõendanud, et ta edastas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Maakohus on pidanud mõistlikuks ajaks kolme aastat, mis ei arvesta asja eripära.
5.2.Kuna leppetrahvinõue on alusetu, on alusetu ka sissenõudmiskulude nõue.
2-21-138474
5.3.Hageja õigusabikulud on ebamõistlikud ja ebaproportsionaalselt suured. Hageja ei kasutanud advokaadibürood.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastas enne 1. jaanuari 2022 kehtinud redaktsiooni järgi 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (lihtmenetlus). 1. jaanuaril 2022 jõustunud redaktsioonis on vastavad summad 3500 eurot ja 7000 eurot. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 100 eurot, sh sissenõudmiskulu 10 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos viivisega 4000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.
9.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
9.1.Kuigi kostja hinnangul ei ole poolte vahel lepinguid sõlmitud ja hageja ei ole edastanud kostjale mõistlikul viisil mõistliku aja jooksul leppetrahvinõuet, ei anna kostja väited alust järeldada, et maakohus oleks vaidlust lahendades ilmselt eksinud. Maakohus asus põhjendatult ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et iga parkimise puhul saab lugeda lepingu kostja ja hageja vahel sõlmituks, sest kostja oli sõiduki omanik. Kuigi kostja väitel ei kasutanud tema sel ajal sõidukit, ei selgitanud ta maakohtule täpsemalt sõiduki kasutamise asjaolusid ega esitanud vastavaid asjaolusid kinnitavaid tõendeid, hoolimata maakohtu selgitusest. Apellatsioonimenetluses on aga uute asjaolude ja tõendite esitamine TsMS § 652 järgi oluliselt piiratud. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud uue tõendina
2-21-138474 vestluse väidetavalt sõidukit remontinud isikuga, kelle väitel võis sõidukit tõenäoliselt kasutada kolmas isik, kuid kostja ei ole TsMS § 652 lg 4 tähenduses põhjendanud ega põhistanud, miks ta ei saanud seda vestlust varem esitada, mistõttu on ringkonnakohtul alus jätta hilinenult esitatud asjaolud ja tõend tähelepanuta. Mh ei saaks ringkonnakohus vestlusest tõsikindlalt järeldada, et hagis nimetatud kuupäevadel juhtis kostja asemel sõidukit vestluses nimetatud isik. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse etteheited seoses parkimistingimuste nähtavaks tegemisega parklates. Maakohus asus hageja esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 alusel siseveendumuse kohaselt hinnates põhjendatult seisukohale, et hageja on esitatud fotodega tõendanud, et parkimistingimused olid parkas enne parkimist nähtavaks tehtud. Kostja väited tahvlite võimaliku puudumise, parklate erinevate sissepääsude võimaliku tähistamata jätmise, tahvlite lumega kaetuse ning tasuta parkimiskohal parkimise kohta on otsitud ja oletuslikud ega anna alust arvata, et parkimistingimused ei olnud parkijatele selgelt nähtavaks tehtud. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel võiks kohtul tekkida kahtlus, et tahvleid ei olnud, need ei olnud parkijatele mõistlikult nähtavad või varem paigaldatud tahvlid olid asendatud uute tingimustega tahvlitega. Õige ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga on ka maakohtu järeldus, et hageja ei ole ca kolm aastat pärast rikkumisi maksekäsukiirmenetluse avaldust esitades VÕS § 159 lg 2 järgi minetanud õigust leppetrahvi nõuda, sest hageja jättis vahetult pärast rikkumise avastamist leppetrahviteate sõiduki kojamehe vahele, mida saab parkimislepingute rikkumiste puhul pidada mõistlikuks teate edastamise viisiks. Seejuures ei ole maakohus pidanud VÕS § 159 lg 2 tähenduses teate edastamise mõistlikuks ajaks kolme aastat, nagu väidab ekslikult kostja. Kolleegium mõistab, et ligi kolm aastat hiljem leppetrahvinõuet kohtu kaudu saades võib sõiduki omanik olla häiritud, kui ta ei ole varem mingil põhjusel sõiduki kojamehe vahele jäetud teadet kätte saanud, kuid seaduse järgi kannab selle kättesaamise riisikot sõiduki omanik. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
9.2.Kuigi kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 395 eurot, ei ole kostja esitanud vastuväiteid riigilõivu ja maksekäsukiirmenetluse kulude kohta. Seega ei ole kostja sisuliselt menetluskulude hüvitise suurust kogu ulatuses vaidlustanud. Kostja vaidleb selgelt vastu üksnes lepingulise esindaja kulule (300 eurot), pidades seda ebamõistlikult suureks ja ebaproportsionaalseks, kuid ei ole ka selle puhul selgelt välja toonud, kas lepingulise esindaja kulud on kogu ulatuses või üksnes osaliselt põhjendamata. Kui kostja pidas lepingulise esindaja kulusid osaliselt, st vähemalt 20 euro ulatuses põhjendatuks, ei ole kostjal õigust esitada menetluskulude hüvitise osas maakohtu otsuse peale kaebust. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Olukorras, kus kostja on eelduslikult vaidlustanud lepingulise esindaja kulu kogu ulatuses, on kostja apellatsioonkaebus selles osas TsMS § 637 lg 1 p 6 tähenduses õiguslikult perspektiivitu, sest kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kulu pidada kogu ulatuses põhjendamatuks. Ainuüksi see, et hageja ei ole kasutanud lepingulise esindajana advokaadibürood, ei anna alust jätta hagejale lepingulise esindaja kulusid hüvitamata, kui hagejal oli menetluses lepinguline esindaja. Seda, et mingid konkreetsed toimingud ei olnud vajalikud või kulud muul põhjusel põhjendatud, ei ole kostja esile toonud. Võrreldes kostja apellatsioonkaebuses nimetatud lepingulise esindaja kuludega (3150 eurot), ei saaks hageja esindaja kulud (300 eurot) olla ebaproportsionaalselt või ebamõistlikult suured.
2-21-138474
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Kaebuse menetlusse võtmise korral tekiksid aga apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad kulud.
11.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (50 eurot). Seejuures on kostja tasunud riigilõivu ettenähtust vähem. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 järgi tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hinnaks maakohtus oli 100 eurot ning apellant vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses. Seega tuleb RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 (1. jaanuaril jõustunud redaktsiooni) kohaselt tasuda riigilõivu 100 eurot. Kuigi praeguses asjas ei ole apellant kogu ulatuses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei nõua ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt täiendavat riigilõivu, s.o apellatsioonkaebuse puuduse kõrvaldamist (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise otsustamist, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.