Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

võlgnetavatelt menetluskuludelt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

nõue 1072 eurot). Lisaks nõuab hageja TsMS § 367 alusel summalt 4000 eurot viivist alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni lepingu punktis 3.4 sätestatud määras ehk 0,4% päevas. Hea usu põhimõttest tulenevalt nõuab hageja põhivõlgnikult edasiulatuvat viivist mitte rohkem kui 2928 eurot (4000 – sissenõutavaks muutunud viivis 1072 = 2928 eurot. VÕS § 113.1 lg 1 alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot, kui võlausaldaja võib nõuda viivist. Kuivõrd hageja ja põhivõlgnik on majandustegevuses tegutsevad isikud ja hagejal on õigus nõuda põhivõlgnikult viivist, mille tõttu on põhivõlgnik 1 kohustatud hagejale hüvitama sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Hageja ja H.S. H. (endise nimega J.) vahel on sõlmitud käendusleping, mille alusel vastutab ta laenulepingust tulenevate kõikide kohustuste eest, tema laenulepingust tulenevad kohustused on täitmata, nõue on muutunud sissenõutavaks ja hageja on esitanud tema suhtes käenduslepingust tuleneva täitmisnõude. Tema kohustuste vastutuse ulatus on 12 000 eurot. Hageja nõuab temalt käenduslepingu täitmist ehk põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kokku summas 5 872 eurot (põhivõlgnevus 4 000 eurot, intressi nõue 800 eurot, viivise nõue 1 072 eurot) ning edasiulatuvalt viivist määras 0,4% määras põhinõudelt 4000 eurot, aga mitte rohkem kui 2928 eurot (4000 – sissenõutavaks muutunud viivis 1072 = 2928 eurot). Hageja palub solidaarselt Make It Hapn OÜ-lt, H. S. J.ilt ja S. R.alt Gatsby OÜ kasuks välja mõista võlgnevus 4 800 eurot, välja sissenõutavaks muutunud viivis 1072 eurot; viivis 0,4% päevas põhinõudelt 4 000 eurot hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte rohkem kui 2928 eurot, sissenõudmiskulude hüvitamiseks 40 eurot. Hageja ei nõustunud kostjate 1, 2 väidetega. Kostjad 1, 2 pole oma väiteid tõendanud. Hageja on heauskne, kes on andnud laenu. Majanduskutsetegevuses tegutsev ettevõte, selle juhtkond, tegevdirektor ei saa jätta teisele poole muljet, et võttes laenu, ei kavatseta tegelikult selle eest vastutada (TsÜS § 139, VÕS § 6 lg 1). Kostja 1 sai laenu ja on seda on kasutatud ettevõtluses, sealhulgas on ka kostjale 2 laenu tagastatud (hageja vastus 04.02.21). Kostja 1 osade võõrandamiseks pidi olema notariaalne vorm ÄS § 149 lg 4 järgi, sest kostja 1 osad ei ole registreeritud väärtpaberite registris. Kostja 2 on osanik alates 10.01.18, seega pidi olema teadlik, et osa võõrandamiseks kehtib notariaalne nõue. Nii pidi ta olema teadlik, et tehingut ei saa teha mobiili id-ga. Isegi, kui kostjate 1, 2 väited oleksid õiged, ei ole see hagejale siduv, sest kostja 3 tegutses kostja 2 esindajana ning vastutaks koos järelevalvet tegema pidanud R. T. kostja 2 ees sisesuhte rikkumise eest. Kostja 2 pidi möönma, et S. R. võib teha tehinguid kui kostja 2 andis talle võimaluse kasutada kostja 2 mobiili id-d ja hageja võis mõistlikult eeldada, et laenulepingule ja käenduslepingule alla kirjutanud kostja 2. Hageja ei saanud kuidagi eeldada, et see pole kostja 2 või et tema asemel kirjutab alla kostja 3. Hageja edastas enda poolt alla kirjutanud laenulepingu ja käenduslepingu e-posti aadressile xxxx 20.05.20 kl 14.10 ja laenu väljastamise maksekorralduse samal päeval 15.39. Kostja 2 on oma vastuses märkinud, et viidatud e-posti aadress on ainuke firma ametlik aadress, seega sai hageja uskuda, et laenulepingu ja käenduslepingu kirjutas alla kostja 2. Tähtust ei oma, kusasus kostja 2 kui ta lepingud alla kirjutas. Kostjate Make It Hapn OÜ (kostja 1) ja H.S. H. (kostja 2) ja vastuväited. (21.12.20, 15.12.21, 09.02.22, 28.03.22) Kostjad 1, 2 palusid jätta hagi rahuldamata. Kostja 2 ei ole sõlminud laenulepingut kostja 1 nimel ega ole sõlminud ka ise käenduslepingut, kostja 2 ei viibinud sellel ajal Eestis, kui allkirjastati tehingud, seega ilma tema volituseta ja

teadmiseta, tema identiteeti ära kasutades. Tegemist on tühise tehinguga ja kelmusega, sest S. R.al ei olnud volitusi nende tehingute tegemiseks. Õige on, et kostja 1 kontole on raha hageja poolt kantud, kuid seda pole kasutada kostja 1 huvides. Hagejal saaks olla alusetu rikastumise nõue S. R.a vastu. Sel päeval kui kanti kostja 1 kontole 4000 eurot, on see omakorda kantud üle A. D. arvele, kellega pole kostjal 1 mingit seost. S. R.a valduses oli kostja 2 id-mobiiliga seotud mobiili number ja paroolid. Tehingud ei ole seotud ettevõtte tegevusega. Palju ülekandeid on tehtud S. R.ale. Laenuleping ja kostjaga 2 sõlmitud leping on heade kommetega vastuolus. Kostja 2 pole andnud nõusolekut nende tehingute tegemiseks. Tehingud on tühised ja seega pole kostja 1, 2 solidaarvõlgnikud. Kostja 1 andis oma id- mobiili kasutamiseks S. R.ale, kes pidi korraldama vajalikke kostja 1 kuuluva osa omandamiseks D OÜ poolt, muudeks toiminguteks puudusid volitused ja S. R.a tegevuse üle pidi kontrolli teostama kostja 2 varasem esindaja R. T., kes seda ei teinud. S. R. sõlmis teisigi lepinguid, mida ta varjab kostja 2 eest. Ta kasutas loodud e-posti aadresse, sh xxxx, mis pole firma aadress. Selleks on xxxx, millelt S. R. esines ja saatnud allkirjastatud dokumente, pannes toime pettusi, kasutas Eesti sideoperaatoreid. Kostja 2 ei ole ühestki tehingust kasu saanud, kasu sai S. R. ja muud ettevõtted. Mobiili id ja pin- koodid olid S. R.a käes, et ta saaks korraldada kostja 1 tegevust maksu ja tolliametis ja toimetada pangakontol ja tegema ülekandeid. Seega olid tal piiratud volitused. Ta kuritarvitas kostja 2 usaldust, sh ei ostnud ta ära ettevõtet. Tehingud on tehtud Telia võrgus Eestis, kuid kostja 2 viibis samal ajal Soomes. S. R. ei olnud kostjate esindaja, töötaja. Kostjale 1 saadeti küll lepingu dokumendid, ent kostja 2 ei ole nendega tutvunud, neid heaks kiitnud ega pole sellele vastanud. Allkirjastatud leping on saadetud vaid hagejale ja allkirjastatud lepingut ei ole saadetud e-posti aadressile xxxx. Kohtu põhjendused Kohus tegi kostja 3 ehk S. R. ́a suhtes tagaseljaotsuse 01.07.21, menetlus jätkus kostjate Make It Hapn OÜ ja H.S. H. suhtes. Kohus käsitleb esmalt kohalduvaid õigusnorme (I), seejärel lahendab vaidluse (II), seejärel lahendab menetluskulud (III). I Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 järgi tekivad lepingust tulenevad õigused ja kohustused lepingu pooltele. Leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel VÕS § 9 lg 1 järgi ning VÕS § 11 lg 1, 4 järgi võidakse leping sõlmida kirjalikult, mis tähendab, et lepingu pooled on lepingule alla kirjutanud. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja § 113 lg 1 järgi viivist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS 397 lg 1

sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, lg 2 järgi on tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, § 144 lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 kohaselt vastutab käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus, § 116 lg 1 järgi võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. TsÜS § 117 lg 1 järgi on esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel ning lg 2 sätestab, et esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Seadusjärgne esindusõigus on näiteks äriühingu juhtorganil – juhatusel, selle liikmeil. TsÜS § 129 lg 1 sätestab, et teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. II Riigikohus on lahendi nr 2-16-124450 punktis 22 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kohtu hinnangul kehtiva samad põhimõtted ja id-mobiili ja sellega seotud pin- koode kasutamise kohta. Kohtule on esitatud hageja ja kostja 1 vaheline laenuleping (hagiavalduse lisa 1), millele on 20.05.20 alla kirjutanud digitaalselt kostja 2, kes on kostja 1 juhatuse liige ja osanik (leping äriregistri andmete väljatrükk on lepingu juures; hagiavalduse lisa 1). Koos sellega on alla

kirjutatud digitaalselt käendusleping kostjaga 2 (hagiavalduse lisa 3). Ka hageja on lepingud alla kirjutanud digitaalselt. Vaidlust ei ole selles, et kostjale 1 on ka laenulepingus märgitud laenusumma 4000 eurot üle kantud, mida kinnitab hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldus (hagiavalduse lisa 2) ja kostjate 1, 2 poolt esitatud kostja 1 konto väljavõte (21.12.20 vastuse lisa 1). Seega on kostja 1 saanud 4000 eurot. Kostjad 1, 2 väitsid, et S. R. kuritarvitas kostjate 1, 2 õigusi, kuna kostja 2 ei ole andnud talle õigust võtta firma nimel laenu ja kostja 2 nimel sõlmida käenduslepingut, vaid volitused olid piiratud ja selleks sai S. R. kostja 2 mobiili -id ja kasutamiseks vastavad pin- koodid. Seega tuleb kontrollida, kas üldse on tõendatud, et kostja 2 andis S. R.ale oma mobiili - id ja nendega seotud pin-koodide kasutamise võimaluse. Tulenevalt esinduse sätetest, teeb esindaja tehingud esindatava nimel (TsÜS § 115 lg 1, § 116 lg 1, § 117 lg 1, 2), aga kohus ei saa jätta tähelepanuta seda, et esinduse korral kirjutab esindaja alla oma allkirja kas omakäeliselt või digitaalselt (id kaarti, id- mobiili ja vastavaid pin – koode kasutades) ning õiguslikud tagajärjed tekivad esindatavale, kuid esindaja ja esindatava isikute identiteedid on eristavad. Sellise eristatuse puhul on võlausaldajal võimalik aru saada, kes võlgnikuna lepingu allkirjastab ja kas tehingule kirjutab alla isik volituste alusel või isik ise. Nagu kohus ülalpool tuvastas, on nii kostjaga 2 sõlmitud käendusleping kui ka kostjaga 1 sõlmitud laenuleping digitaalselt alla kirjutatud kostja mobiili id ja pin -koode kasutades ehk H. S. H. (endine J.) identiteedi alusel ehk et lepingutel on tema isikut identifitseeriv digitaalne allkiri. Hageja esitas kohtule e-kirja 20.05.20 (hageja 28.02.22 dokumendi lisad 1), mis on saadetud epostile xxxx ja selle ametlikkust on kinnitanud kostjad 1, 2 oma vastuses kohtule. Selline e-posti aadress nähtub ka kostja 1 registriandmeist (hageja 03.11.21 dokumendi lisa 1, 2). Sellele e-posti aadressile saatis hageja enda poolt allkirjastatud vaidlusalused laenu- ja käenduslepingud. Nii on ainetud kostja 2 väiteid, et ta pole saanud lepinguid lugeda ja neid kätte saada või nendega tutvuda, kuna tema kui juhatuse liige saab alati kontrollida tema juhitud äriühingu e-kirjavahetust või selle võimatuse korral midagi ette võtta. Veelgi enam. Ka käesolevas menetluses on kostja 2 just suhelnud samalt e-posti aadressilt, mis kinnitab, et seesama e-posti aadress, mis on ja oli ka lepingute allakirjutamise ajal kostja 1 eposti aadress, on hallatav ja kasutav kostja 2 enda poolt. Ülalviidatud hageja esitatud e-kirjast nähtub, et hageja saatis 20.05.20 kl 14.10 enda poolt allkirjastatud lepingud kostjale 1 ja S. R.ale, mille palus alla kirjutada (28.02.22 dokumendi lisa 1). Lepingud on tagastatud allkirjastatult aadressilt xxxx kl 15.25 ehk enam kui tund aega hiljem kui need allkirjastamiseks saadeti (hageja 28.02.22 dokumendi lisa 2). Kostja 2 väide, et ta ei saanud lepinguga tutvuda, on seega alusetu ega ole millegagi tõendatud. Kostja 1, 2 väide, et allkirjastatud lepinguid pole tagasi saadetud, on ainetu, sest leping loetakse alla kirjutatuks ja sõlmituks siis, kui mõlemad pooled on alla kirjutanud. Kui seda on tehtud elektrooniliselt nii, et hageja saatis esmalt omapoolselt allkirjastatutud dokumendi kostjale 1 ja see on allkirjastatud kostjate, sh S. R.a poolt, siis ongi olemas kostjatel 1, 2 mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatud leping. Seega on poolte poolt vahetatud tahteavalduste tulemusel sõlmitud nii laenuleping kui H.S. J. (H.) käendusleping kooskõlas VÕS § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 11 lg 1, 4. Tegemist on elektrooniliselt sõlmitud kirjalike lepingutega ning selle uuesti tagasisaatmine hageja poolt kostjatele 1, 2 ei mõjuta selle lepingu kehtivust. Seetõttu puudus tolle tagasisaatmiseks igasugune vajadus. Kostja 2 väitis, et S. R. ei olnud selliste tehingute tegemiseks volitusi, sest viimane pidi valmistama ette vaid äriühingu osa võõrandamise, vajadusel tegema tehinguid pangas ja Maksuja tolliametis. Kostja 2 väitis, et leping on allkirjastatud Telia võrgus Eestis, kuid kostja 2 viibis samal ajal Soomes.

Kostja 2 esitas väljavõtte väidetavalt enda mobiili - id-ga seotud toimingutest perioodil 20.05.20.21.05.20 (28.03.22 vastuse lisa), ent sellest ei nähtu üldse, kus kohas on mobiilset idteenust kasutatud. Ka kõne eristuste väljavõte ei kinnita kuidagi seda, et kostja 2 id- mobiili kasutas keegi teine, antud juhul S. R. Eestis samal ajal kui kostja 2 oli väidetavalt Soomes. Kostja 2 esitatud laevapiletite väljavõtted kinnitavad küll seda, et kostja tuli Tallinnasse 27.11.19,

Vaidlust ei olnud selles, et kostja 1 sai 4000 € ning lepingu p 3.1 järgi pidi kostja 1 tagastama laenu 20.09.20, mida pole tehtud ning et lepingu p 2.1, 3.2 järgi pidi kostja 1 maksma laenult intressi 4 kuu eest 5% kuus ehk 800 €, mida pole tasutud. Vaidlust polnud ka selles, et lepingu p 3.4 järgi tuleb võlalt tasuda viivist 0,4% päevas ja viivis on 21.09.20-26.11.20 /hagi esitamise aeg/ eest 1072 €. Ka viivist ei ole tasutud, milles puudub vaidlus. Kuna ei kostja 1, 2 ei ole võlga, intressi ega viivist tasunud, on kostja 1 VÕS § 100 mõttes VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1 tulenevas laenu ja intressi tasumise kohustuse rikkumises ja viivituses. Kostja 2 rikub aga VÕS 100 mõttes VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2 tulenevat põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamise kohustust, olles ka viivituses. Seega saab hageja nõuda kostjatelt solidaarselt võla, intressi, lepingulise viivise tasumist VÕS § 65 lg 1, 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg1, 142 lg 1, 145 lg 1, 2 järgi ning alates hagi esitamisele järgnevast päevast ehk 27.11.20 edaspidist viivist 0,4% päevas võlalt kuni selle tasumiseni, kuid mitte enam kui 2928 €. Kuna hageja võib nõuda viivist, saab ta nõuda ka VÕS § 113.1 lg 1 järgi kostjatelt solidaarselt sissenõudmiskulusid 40 €. Seda, et hageja on nõudnud kohustuse täimist kostjalt 1, 2 enne hagi esitamist, kinnitab kohtule esitatud e-kiri 21.09.20 (hagiavalduse lisa 5). Kostjad 1, 2 väitsid, et tehingud on heade kommetega vastuolus. TsÜS § 86 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine, lg 2 kohaselt on tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, lg 3 kohaselt, kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kohus leiab, et need väiteid pole põhjendatud. Kohtu hinnangul, et kahe äriühingu vahel laenulepingu sõlmimine, laenu andmine ja asjaolu, et sellelt tuleb maksta intressi ning et juhatuse liige käendab laenu, sj käendas laenu ka S. R., ei ole heade kommetega vastusolus, kuna ei ole miskitki viisi ühiskonnas ja äriühingute majandustegevuses sobimata TsÜS § 86 lg 1 järgi. Muid asjaolusid, mis viitaks TsÜS 86 lg 2,3 sätestatule, ei ole. Seega on tehingud kehtivad. Eeltoodu alusel on hageja nõue tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjatelt tuleb välja mõista solidaarselt hageja kasuks põhivõlga 4800 eurot, sissenõudmiskulusid 40 eurot, viivised 1072 eurot ja alates 27.11.2020 viivised 0,4% päevas põhinõudelt (4 000 eurot) kuni põhinõude täitmiseni, aga mitte rohkem kui 2928 eurot.

III Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et menetluskulud jäävad selle poole kanda kelle kahjuks on tehtud otsus. TsMS § 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 järgi

on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust, sealjuures ei ole vaja kohtul hinnata esindaja töö mahtu ja kulusid tunni, minuti, sendi täpsusega ja lehekülje pikkusega. Kohus saab tehtud tööd hinnata kogemusele tuginedes, lähtudes asja mahust, keerukusest, asja hinnast, vastaspoole ettenähtavusest. Hageja menetluskulud on lõiv 600 € ja esindajate kulud 2990,67 € 11,45 tunni eest (nimekiri 07.06.22). Kostjad ei ole vastuväiteid kuludele esitanud. Arvestades asja mahtu, kostjate vastuväidete korduvaid täpsustusi, hageja esindajate tehtud menetlustoiminguid, mis seisnevad materjalide analüüsis, menetlusdokumentide esitamises, ühe istungi ettevalmistamise (selle lükkas kohus edasi), asub kohus järeldusele, et tehtud töö on olnud asjas vajalik ja põhjendatud. Aeg, mis on kulunud tööle, on veidi üle 1 tööpäeva 8-tunnise tööpäevase arvestuse juures. Tasu määr on vandeadvokaadist (M. Braun) esindaja puhul 170 € pluss käibemaks ja advokaadist esindaja (A.L. Kõuts) puhul 130 € pluss käibemaks. Selline tasu on kohtupraktikas aktsepteeritav. Eeltoodu alusel on hageja põhjendatud menetluskulud TsMS § 175 lg 1, § 138 lg 1, § 144 p 1 järgi kokku 3590,67 € (sh lõiv 600 €), mis tuleb TsMS § 162 lg 1, 2, § 165 lg 3 alusel kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Kooskõlas hageja taotlusega ja vastavalt TsMS § 177 lg 4, tuleb kostjatel solidaarselt tasuda väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest võlgnetavatelt menetluskuludelt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjate menetluskulud on 1080 € (nimekiri 07.06.22), mis on esindaja kulud 6 tunni eest, tasu määr on 150 € tunnis pluss käibemaks. Tehtud töö vastab asja mahule, hõlmates endas esinduse ettevalmistamist, materjalide analüüsi, seisukoha kujundamist, menetlusdokumendi koostamist. Tasu määr on kohtupraktikas aktsepteeritav. Eeltoodu alusel on kostjate põhjendatud menetluskulud TsMS § 175 lg 1, § 144 p 1 järgi kokku 1080 €, kuid need kulud jäävad kostjate enda kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.