Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. juuni 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-14557
Tsiviilasi
MAPOMETS OÜ hagi Priit Soosaare ja Liivi Raigi vastu 10 700 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
11 993,79 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MAPOMETS OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. juuni 2022
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): MAPOMETS OÜ (rk: 10663598), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso Vastustajad (kostjad): Priit Soosaar (ik: XXXXXXXXXXX) ja Liivi Raig (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 10. jaanuari 2022 otsus osaliselt, s.o hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja hagejalt kostjate kasuks väljamõistmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt.
3.Välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõlgnevus 8560 eurot, viivis põhivõlgnevuselt 8560 eurot 22.06.2022 seisuga 1439,71 eurot ja viivis alates 23.06.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõlgnevuse 8560 eurot tasumiseni ning jätta menetluskulud 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
5.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1. Rahuldada MAPOMETS OÜ hagi Priit Soosaare ja Liivi Raigi vastu osaliselt ning mõista Priit Soosaarelt ja Liivi Raigilt solidaarselt MAPOMETS OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 8560 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt 8560 eurot 22.06.2022 seisuga 1439,71 eurot ja viivis alates 23.06.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõlgnevuse 8560 eurot tasumiseni.
2.Jätta menetluskulud 20% ulatuses MAPOMETS OÜ kanda ning 80% ulatuses solidaarselt Priit Soosaare ja Liivi Raigi kanda.“
6.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
7.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 20% ulatuses MAPOMETS OÜ ning 80% ulatuses solidaarselt Priit Soosaare ja Liivi Raigi kanda.
8.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras pärast käesoleva otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.MAPOMETS OÜ (hageja) esitas 05.10.2020 maakohtule Priit Soosaare ja Liivi Raigi (kostjad) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 10 700 eurot, viivis 10 700 eurolt 05.10.2020 seisuga 439,69 eurot ja seadusjärgne viivis põhivõlalt alates 06.10.2020 kuni põhivõla tasumiseni. Alternatiivselt palus hageja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 8560 eurot, viivis 8560 eurolt 05.10.2020 seisuga 351,76 eurot ja seadusjärgne viivis alternatiivselt põhivõlalt alates 06.10.2020 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt müüsid kostjad Timber.ee oksjonikeskkonnas neile kuuluva X kinnistu raieõiguse eraldistel 2, 3 ja 5. Enampakkumise võitis hageja pakkumisega 10 700 eurot. 07.08.2019 raieõiguse võõrandamise akti allkirjastamisega oli raieõiguse võõrandamise leping poolte vahel sõlmitud. 14.08.2019 raieõiguse võõrandamise lepingu eritingimuste kohaselt oli raie- ja väljaveotähtaeg 31.03.2020. Hageja saatis 11.02.2020 AS Timber kliendihaldurile, kelle kaudu oli toimunud suhtlus kostjatega, teate, et kinnistul puuduvad kehtivad metsateatised ja omanik peab need pikendama, ning avaldas soovi raietähtaega pikendada, kuna tulenevalt ilmaoludest ei jõua nad talvel metsa raiuma. Kostjad tegid 12.02.2020 uued metsateatised ning olid seega hageja kirjast teadlikud.
Hagejal ei olnud võimalik raiet 31.03.2020 teostada, sest kinnistu on madal ja niiske ning talvel ei olnud külma ilma, mis võimaldanuks raiet teostada lepingu punkte 8.1.6 ja 8.1.10 ning metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p 2 rikkumata. Pikemat kuivemat aega ei olnud ka sügisel. Hageja esitas 11.05.2020 kostjatele nõude lepingu muutmiseks või ettemaksu 10 700 eurot tagastamiseks. Kostjad keeldusid 03.06.2020 vastuses. Hageja pakkus 15.06.2020 kostjatele kompromissi, et kostjad tasuvad hagejale 80% lepingu tasust, s.o 8560 eurot, ja 20% maakasutustasu, s.o 2140 eurot, jääks kostjatele. Kostjad keeldusid pakkumisest. Lepingu p 1 järgi oli poolte tahe suunatud kasvava metsamaterjali müümisele, mitte kinnistu rendile, ja lepingus ei olnud kokku lepitud tasu kinnistu kasutamise eest. Kinnistul raieks kavandatud kasvava metsa väärtus oli 10 718 eurot. Hageja 11.05.2020 nõuet tuleb käsitleda hinna alandamise avaldusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 112 ja § 296 alusel. Kuna hagejal ei olnud õigust kasutada kinnistut muuks otstarbeks kui raie teostamiseks ja metsamaterjali omandamiseks, siis kinnistu ja ilmastikuolude puuduste tõttu tuleb lugeda kinnistu lepingu kehtivuse jooksul täies ulatuses lepingu tingimustele mittevastavaks. Kui 11.05.2020 avaldus ei ole hinna alandamise avaldus, siis alandab hageja kohtumenetluses kinnistu „kasutamise” eest tasutud rendi/raieõiguse tasu 10 700 euro ulatuses, kuna hageja ei saanud temast sõltumata asjaoludel lepingu tähtaja jooksul raiet teostada. Kui hinna alandamine ei ole õigustatud, siis tugineb hageja VÕS § 296 lg-le 3. Kuna hageja ei saanud kinnistu puuduse tõttu kasutusõigust teostada, on kostjad kokku hoidnud 10 700 eurot. Kostjatele jäi alles metsamaterjali 10 700 euro eest, mille sisse olid arvestatud ülestöötamise kulud, lisaks metsa juurdekasv. Kuna kostjad on raieõiguse edasi võõrandanud või asunud ise raiet teostama, on hagejal võimatu nõuda lepingu pikendamist/täitmise võimaldamist. Alternatiivselt, kui kostjatel on õigus tasule kinnistu „kasutamise võimaluse“ eest, palus hageja kostjatelt välja mõista 8560 eurot, s.o 80% raieõiguse eest tasutust. Kui hinna alandamine ei ole kohane õiguskaitsevahend, siis nõuab hageja kostjatelt kahju hüvitamist 10 700 euro ulatuses, kuna hageja on jäänud ilma sellises väärtuses metsamaterjalist. Hagejal võib olla ka alusetust rikastumisest tulenev nõue, kuna kostjad on saanud 10 700 eurot metsamaterjali eest, mida hageja ei saanud raiuda ja seetõttu ka lepingu järgi kinnistut kasutada.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt oli poolte vahel sõlmitud kinnisasja üürileping. Kui hageja oma õigust kinnistut kasutada ei kasutanud, siis oli see tema valik ning hageja ei saa üüri tagasi nõuda. Üür moodustus tasust raieõiguse (kinnistu kasutusvõimaluse) eest ja õiguse eest saada kinnistult vilja (teostada raiet). Hinna alandamiseks puuduvad alused ning hinna alandamine ei nähtu ka 11.05.2020 nõudekirjast. Kinnistu ei olnud liigniiske, hageja teadis enne ostmist, milline kinnistu on, ja hagejal oli kaheksa kuu jooksul võimalik raie teostada. Hageja ei teavitanud kostjaid asja väidetavast puudusest mõistliku aja jooksul. Hageja 11.02.2020 e-kiri oksjoni korraldajale ei ole kostjate teavitamine. Kiri ei jõudnud ka kostjateni. Hageja ei saa esitada nõuet VÕS § 296 lg 3 alusel, sest kostjad ei ole hageja poolt asja kasutamata jätmise tõttu midagi kokku hoidnud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 10. jaanuari 2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja menetluskulud 1692 eurot (1410 eurot + käibemaks 282 eurot). Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on raieõiguse müügi näol metsaseaduse (MS) § 37 lg 7 järgi tegemist metsakinnisasja kasutusse andmisega koos õigusega raiuda kinnisasjalt mets ja see omandada. Metsa majandamine ja kasutamine on valdkond, mis on õigusaktides täpselt reguleeritud, ning selles kasutatavad mõisted teevad selgelt vahet raieõiguse võõrandamisel ja metsamaterjali võõrandamisel. Lepingu sõnastusest (tüüptingimuste p 1, p 4) ja eesmärgist
nähtuvalt on pooled sõlminud kasvava metsa raieõiguse lepingu, mille puhul ei ole tegemist müügilepinguga, ning selline leping vastab olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 16; 20.06.2018, 2-17-280). Rendilepingule kohaldatakse VÕS § 341 järgi ka üürilepingu sätteid. Lepingu ja raieõiguse eritingimuste järgi oli hageja kohustus mets maha raiuda ja välja vedada
31.märtsiks 2020. Lepingu tüüptingimuste p 12.2 kohaselt pool, kelle lepinguliste kohustuste täitmine on takistatud vääramatu jõu (milleks p 12.1 järgi loetakse mh liigniiskusest tingitud metsapinnase mittekandvust) tõttu, on kohustatud sellest viivitamatult teist poolt teavitama. Hageja 11.02.2020 AS Timber kliendihaldurile saadetud teadet ei saa lugeda kostjatele kättetoimetatuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 tähenduses. Lepingu tüüptingimuste p-s 13 on pooled kokku leppinud, et pooltevahelised teated edastatakse telefoni, faksi, elektronposti või muul üldkasutataval viisil. Alles 29.04.2020, s.o kuu aega peale lepingu lõppemist 31.03.2020, saatis hageja kirja kostja P. Soosaarele, kus palus raieõiguse pikendamist ja oli nõus tasuma kompensatsiooni 520 eurot. Asjaolu, et hageja sai kehtivad metsateatised 12.02.2020, ei tõenda, et kostjad said hageja soovist raietähtaega pikendada teada 11.02.2020. P. Soosaare seletusest nähtuvalt AS Timber esindaja palus ainult pikendada metsateatised. 11.02.2020 ja 29.04.2020 kirjades hageja hinna alandamise soovi avaldanud ei ole. Hageja 11.05.2020 kirja ei saa lugeda hinna alandamise avalduseks VÕS § 112 mõttes. Kirjast hageja tahe hinna alandamiseks ei ilmne. VÕS § 112 lg 2 kohaselt toimub hinna alandamine avalduse tegemisega teisele lepingupoolele ja hageja on seda teinud alles hagiavalduses. Tulenevalt VÕS § 282 lg 1 p-st 1 ja lg-st 3 eeldab üüri alandamine, et üürnik on eelnevalt täitnud teatamiskohustuse. Hageja ei ole lepingu kehtivuse ajal pöördunud kostjate poole, et ta ei saa raietegevust lepingujärgselt teostada, kuna rendilepingu ese ei vasta lepingutingimustele, ega palunud takistusi kõrvaldada. Teatamiskohustuse rikkumise tõttu on hageja minetanud õiguse nõuda üüri alandamist ja tasutud üüri tagastamist. Selleks, et hagejal tekiks õigus üüri alandamisele või mittemaksmisele, pidid kostjad rikkuma oma lepingujärgset kohustust. Hageja on nähtuvalt lepingu p-st 2.2 raieõiguse piirid looduses üle vaadanud. Hageja kogenud metsa ülestöötajana pidi nägema, et maa võib olla liigniiske. Hageja kannab ise oma majandustegevuses kasutusriski ja peab ka üüri maksma. Tõenditest nähtuvalt ei ole hageja suhtunud lepingu täitmisse kohusetundlikult ja on seda kaudselt möönnud oma 29.04.2020 kirjas, kus ta on nõus tasuma kostjatele kompensatsiooni 520 eurot. Ka asjatundja arvamuse raie teostamise võimatuse kohta on hageja võtnud alles 19.11.2020, kuigi pidanuks teatama raie võimatusest lepingu ajal. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 296 lg-le 3 tuginedes saab tagasi nõuda õigusliku aluseta makstud tasu. Selle sätte kohaldamiseks tuleb hinnata kokkulepitud tasu sisu ning kas pooled võisid olla kokku leppinud nimetatud paragrahvi kohaldamata jätmises, leppides kokku ettemakse tasumise kindla summana ja ülejäänud tasu mõõtetulemustest lähtudes (Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-280). Hageja kinnitab, et sellist kokkulepet ei olnud. Kohus oli seisukohal, et ei lepingust ega poolte tahtest ei tulene, et kogu raieõiguse hind oli seotud ainuüksi metsa väärtusega, kuna lepingust ei nähtu, et kokku oleks lepitud selles, et hageja pidi maksma tasu vastavalt saadud metsamaterjali kogusele. Tegemist on rendilepinguga ja lepingu p 4.2 hõlmas tasu ka maa kasutamise eest, mh õigust ladustada saadud metsamaterjali teatud perioodil, ning seega ei ole hageja nõue VÕS § 296 lg 3 alusel põhjendatud. Kuna tõendamist ei leidnud kostjapoolne lepingu rikkumine, ei ole põhjendatud hageja nõue kahju hüvitamiseks, sest täidetud ei ole kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 järgi. Nõude rahuldamine VÕS § 1028 lg 1 järgi on välistatud, sest ettemakse on tasutud õiguslikul alusel (raieleping) ja leping ei ole tühine ega tühistatud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.MAPOMETS OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
10.jaanuari 2022 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 10 700 eurot või alternatiivselt 8560 eurot ja viivised. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus vääralt leidnud, et vaidlusalusele lepingule tuleb kohaldada rendi- ja üürilepingu sätteid. Riigikohtu praktika käsitleda raieõiguse võõrandamise lepinguid rendilepingutena on väär ning ei ole kooskõlas metsamajanduse praktika ja raieõiguse võõrandamise lepingute eesmärgiga, milleks on kinnistul kasvava metsamaterjali müük, mille hind arvestatakse kasvavast metsast saadava metsamaterjali väärtuse järgi. Maa kasutamine on raieõiguse võõrandamisel tasuta. Raieõiguse võõrandamise lepingute puhul on vili ehk mets olemas ning metsamaad saab kasutada vaid puude maha võtmiseks; 2) oli vaidlusaluse lepingu eesmärgiks kinnistu eraldistel 2, 3 ja 5 kasvava 430 tm metsamaterjali müük hagejale 10 700 euro eest. Müügileping oli sõlmitud VÕS § 208 lg-te 1 ja 3 kohaselt edasilükkava tingimusega (TsÜS § 102 lg 2). Selleks, et raiet teha, pidid saabuma sobilikud (ilmastiku)tingimused. Tegemist on hübriidlepinguga, s.o tingimuslik müügileping ja tasuta kasutamise leping. Hageja on tõendanud Pille Mäeranna ekspertiisiga, et kinnistul raieks kavandatud kasvava metsa väärtus 2019. a juulis–augustis võis olla 10 718 eurot. Seega sõlmitud oli fikseeritud hinnaga leping, mille väärtus arvestati kasvava metsa väärtust silmas pidades, ning tasu kinnistu kasutamise/rendi eest kokku lepitud ei olnud. Hageja on Mart Eriku analüüsiga Tartu-Tõravere meteoroloogiajaama andmete kohta tõendanud, et raiet ei olnud võimalik lepingu kehtivuse ajal lepingut (p-d 8.1.6; 8.1.10) ja metsa majandamise eeskirja § 19 lg 1 p 2 rikkumata teha. Hageja ei saanud ette näha, et külma talve, mis võimaldaks raiet teostada, ei saabu. Olukorras, kus hagejal ei olnud ilmastikutingimustest tulenevalt võimalust raiet teostada ning müügilepingu tingimus, mis oleks võimaldanud hagejal omandada 430 tm metsamaterjali, ei saabunud, tuleb mõista kostjatelt hageja kasuks välja 10 700 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel; 3) on Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olnud tsiviilasja nr 2-17-280 ning käesoleva tsiviilasja asjaolud sarnased. Alternatiivselt tuleb õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise tagamiseks mõista kostjatelt VÕS § 296 lg 3 alusel välja 80% hageja tasutust, s.o 8560 eurot. VÕS § 282 ei saa kohaldada, kuna pooled ei ole lepingus kokku leppinud, millistele tingimustele peaks kinnistu maapind vastama. Samas hageja on edastanud kostjatele teate, et ilmastikuolud ei võimalda raiet teha, ning palunud lepingu tähtaega pikendada. Asjaolu, et kostja on teate kätte saanud, tõendab 12.02.2020 uute metsateatiste tegemine. Kostja väidet, et M. Miilberg ütles vaid, et on vaja metsateatised pikendada, ei saa tõsiselt võtta; 4) tekib maakohtu otsuse jõustumisel äärmiselt ebaõiglane olukord. Hageja jääb ilma rahast, mille ta maksis kinnistult saadava 430 tm metsamaterjali eest, ja kostjad rikastuvad alusetult. Kostjad müüvad sama puitu teist korda, lisaks metsa juurdekasv ja puiduhinna kallinemine.
5.P. Soosaar ja L. Raig vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) oli poolte vahel sõlmitud kinnisasja üürileping. Maakohus on õigesti lähtunud Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 2-17-280. Kui hageja ei kasutanud õigust kinnistut kasutada, sh puid raiuda ja metsamaterjali ära vedada, oli see hageja valik. See ei loo õigust üüri tagasi nõuda – hageja on maksnud kasutusvõimaluse eest, mida talle on võimaldatud. 10 700 eurot ei ole
kokku lepitud vaid omandatava metsamaterjali eest. Lepingu tüüptingimuste p 4 kohaselt tekkis hagejal ka õigus kasutada võõrandatava raieõiguse maaüksust lepingus kirjeldatud piirides. Seega moodustus üür tasust raieõiguse kui sellise, st kinnistu kasutusvõimaluse eest, ja õiguse eest saada kinnistult vilja (teostada raiet). Hageja ei ole ostnud endale puidumaterjali; 2) ei ole üüri alandamine põhjendatud. VÕS § 112 rakendamine eeldab täpsema valemi esitamist ja VÕS § 296 lg 2 üürileandja viivitamatut teavitamist, vastasel juhul kaotab üürnik õiguse üüri alandamiseks. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjaid puudustest ei teavitatud, hageja teavitas kostjaid esmakordselt rohkem kui kuu peale lepingu tähtaja saabumist, et soovib lepingut pikendada. Lisaks apellatsioonis ei ole hageja VÕS §-le 112 ja § 296 lg-le 2 tuginenud; 3) on hageja väide liigniiskest pinnasest ja ebasobivast ilmast tõendamata. Kinnistu ei ole liigniiske. Hageja on suur ja kogenud metsafirma ning oli looduses raieõiguse piirid üle vaadanud ja kinnistu seisukorrast teadlik. Hagejal oli perioodil 07.08.2019 kuni 31.03.2020 ehk kaheksa kuu jooksul võimalik leida rohkelt võimalusi raie teostamiseks. Isegi kui raske metsatehnika jaoks oli talv pehme, saanuks 430 tm raie teostada saemeeste abil. Tartu-Tõravere meteoroloogiajaama andmed sademete kohta koos keskmiste temperatuuridega kinnitavad, et anomaalselt rohkeid sademeid ei esinenud. Hageja väited vääramatu jõu asjaoludest ei ole usutavad. Kui hageja nägi, et tal oleks vaja lisaaega, pidanuks ta kostjaid teavitama; 4) ei ole hageja nõue VÕS § 296 lg 3 järgi põhjendatud. Riigikohus on lahendi nr 2-17-280 p-s 24 leidnud, et hageja nõue saab õiguslikult kõne alla tulla vaid VÕS § 296 lg-le 3 tuginedes, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale tasu mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega. Tallinna Ringkonnakohus ei ole 14.02.2019 lahendis tsiviilasjas nr 2-17-280 lugenud VÕS § 296 lg 3 järgi üürileandja poolt kokkuhoituks raiumata metsamaterjali väärtust, mistõttu seda ei saa arvestada ka praegusel juhul. Kostjad ei hoidnud midagi kokku seetõttu, et hageja kinnistut ei kasutanud. Tsiviilasjas nr 2-17-280 olid pooled lepingutasu pannud sõltuma saadava metsamaterjali kogusest. Käesolevas asjas ei ole pooled seda teinud ja hageja sellele ka ei tugine; 5) ei ole maakohtu lahend hageja suhtes ebaõiglane. Hageja on kogenud metsafirma ja eelduslikult teadlik, et kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping on olemuslikult rendileping ning seega peab hageja oma tegutsemise läbi mõtlema sellest lähtuvalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt, s.o hagi täies ulatuses rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja hagejalt kostjate kasuks väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 8560 eurot, viivise põhivõlgnevuselt 8560 eurot 22.06.2022 seisuga 1439,71 eurot ja viivise alates 23.06.2022 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõlgnevuse 8560 eurot täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäävad 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
7.Asja materjalide kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 07.08.2019 sõlmisid nad raieõiguse võõrandamise lepingu ning kostjad on hagejalt saanud raieõiguse tasuks oleva summa 10 700 eurot. Samuti puudub pooltel vaidlus, et kokkulepitud tähtajaks 31.03.2020 hageja raiet ei teostanud. Maakohus jättis hageja nõude tasutud 10 700 euro tagastamiseks rahuldamata ning apellatsioonkaebuses nõuab hageja jätkuvalt hagi rahuldamist. Ringkonnakohus leiab, et hageja on apellatsioonkaebuses põhjendatult leidnud, et maakohtul puudus alus hagi täielikult rahuldamata jätmiseks.
8.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.1.Maakohus on poolte vahel sõlmitud lepingu tüüptingimuste p-de 1 ja 4 ning MS § 37 lg-te 6 ja 7 alusel õigesti tuvastanud, et raieõiguse võõrandamise leping vastab õiguslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu tunnustele, millele kohaldatakse VÕS § 341 järgi ja üürilepingu sätteid. Seejuures on maakohus põhjendatult võtnud arvesse Riigikohtu 20.06.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-280 väljendatud seisukohad, milles Riigikohus asus seisukohale, et raieõiguse võõrandamise leping vastab õiguslikult kinnisasja rendilepingu tunnustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel sõlmitud raieõiguse võõrandamise lepingule ei kohaldu müügilepingu sätted ning hageja nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1028 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited materiaalõiguse kohaldamise kohta ei ole põhjendatud.
8.2.Nii rentnik kui ka üürnik peavad maksma üüri üldjuhul ka siis, kui nad kasutusse antud eset tegelikult ei kasuta, st maksma kasutusvõimaluse eest. VÕS § 296 lg 3 järgi peab üürnik maksma üüri ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvata üürileandja kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Riigikohus asus eelmärgitud 20.06.2018 otsuses seisukohale, et hageja nõue saab õiguslikult kõne alla tulla vaid sellele sättele tuginedes, kui tegelikult ei pidanud ta kostjale tasu mingis ulatuses maksma, mis juhul võib olla tegu õigusliku aluseta maksega. Riigikohus märkis, et hinnata tuleb ka seda, kas ja kuivõrd võisid pooled olla kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises. Mh võis poolte tahe olla suunatud sellele, et osa tasust tuli maksta raieõiguse kui sellise eest ja osa oli seotud raiutud metsa väärtusega. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et praeguse vaidluse asjaolud on sarnased (hageja ei kasutanud raieõigust lepingu tähtaja jooksul, st ta ei ole kasvavat metsa raiunud, seda välja vedanud ega kostjalt metsamaterjali omandanud, kuid hageja oli tasunud raieõiguse tasu). Kostjad on nii vastuses hagile (I kd, tl 148) kui apellatsioonkaebuse vastuses (II kd, tl 47) kinnitanud, et hageja makstud üür moodustas endas tasu raieõiguse eest (kinnistu kasutusvõimaluse eest) ja õiguse eest saada kinnistult vilja (teostada raiet) ning et hageja ei ostnud endale puidumaterjali. Seejuures on kostjad tuginenud lepingu tüüptingimuste p-le 4, mille kohaselt on ostjal õigus kasutada võõrandatava raieõiguse maaüksust lepingus kirjeldatud piirides ning et maa kasutamise õigus hõlmab õigust liikuda maaüksusel raieõiguse teostamiseks vajaliku tehnikaga ja ladustada metsamaterjali. Hageja alternatiivse seisukoha järgi võiks tasu suuruseks kinnistu kasutamisvõimaluse eest olla 20%, kuna käesoleva asja ja tsiviilasja nr 2-17-280 asjaolud on sarnased (vt apellatsioonkaebuse p 3.29). Arvestades eelmärgitud poolte seisukohti ning MS § 37 lg 7 teises lauses sätestatut, võib ringkonnakohtu arvates mõistlikult eeldada, et osa tasutud summast 10 700 eurot moodustas tasu raieõiguse kui sellise eest. Lepingupooltega sarnased mõistlikud isikud võisid samadel asjaoludel pidada sellise tasu suuruseks 20% kogu kokku lepitud tasust, s.o 2140 eurot (20% 10 700 eurost). Vastavas osas on pooled VÕS § 29 lg-st 4 tulenevast tõlgendamisreeglist lähtudes kokku leppinud VÕS § 296 lg 3 kohaldamata jätmises. Maakohus on iseenesest õigesti otsuse p-s 48 tuvastanud, et lepingu tüüptingimuste p 4 alusel hõlmas tasu ka tasu maa kasutamise eest, kuid põhjendusi esitamata leidnud, et hageja nõue ei ole mingiski osas põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates jättis maakohus arvestamata selle, et asjaoludest nähtuvalt võisid pooled olla kokku leppinud ka VÕS § 296 lg 3 osalises kohaldamata jätmises.
Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude osaliselt ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 8560 eurot (80% 10 700 eurost). 8560 eurot tuleb hagejale tagastada analoogia alusel VÕS § 195 lg-ga 5. Selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud.
8.3.Ülejäänud apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna hageja tugines hagiavalduses mh hinna alandamisele, siis esitas maakohus omapoolsed põhjendused nimetatud õiguskaitsevahendi põhjendamatuse kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas.
9.VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Asja materjalidest nähtub, et hageja saatis kostjatele 11.05.2020 nõudekirja, mille nõudis hiljemalt 15.05.2020 ettemaksuna saadud 10 700 euro tagastamist. Kostjad ei ole menetluse kestel esitanud vastuväidet, et nad pole nimetatud nõudekirja kätte saanud ning seda ei nähtu ka nende 03.06.2020 vastusest. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 16.05.2020 ning viivist võlgnetavalt summalt 8560 eurot tuleb arvestada alates 16.05.2020, mitte 01.04.2020, nagu hageja hagiavalduses on märkinud. Viivise summa võlgnevuselt 8560 eurot ajavahemiku eest 16.05.2020 kuni 22.06.2022 on 1439,71 eurot (vt viivisekalkulaator.ee).
10.Hageja nõue kuulub rahuldamisele 80% ulatuses ning lähtudes TsMS § 163 lg 1 teisest alternatiivist tuleb menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus jätta 20% ulatuses hageja ja 80% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Kuna maakohus hageja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis jätab ringkonnakohus poolte menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21 ja 22). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.