Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

siis leppetrahvi ja seadusliku viivise nõude esitamine täidab lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise eesmärki. Veel juhib kostja 1 tähelepanu asjaolule, et kostja 2 varale on seatud kommertspant kommertspandisummas 160 500 eurot, mille hageja on jätnud tähelepanuta ega ole tõendanud kommertspandilepingust tuleneva nõudeõiguse realiseerimist või selle võimatust. Kostja 1 leiab, et hagiavalduses esitatud nõue on tõendamata, mistõttu selle rahuldamiseks puudub praegu alus. Kostja 2 ei ole hagiavaldusele seisukohta ei esitanud. 20.02.2022 esitas kostja 1 kohtule vastuhagi ja menetluskulude nimekirja. Vastuhagis palub kostja 1 kohtul tuvastada Kodumaa Kapitali HLÜ ja X vahel 18.12.2019 sõlmitud käenduslepingu nr xxxxxxxx kehtetus. Kostja 1 avaldas, et ta keeldub käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest VÕS § 101 lg 3 alusel või (alternatiivselt) tasaarvestab kostja 1 hageja nõude tervikuna oma kahju hüvitamise nõudega hageja vastu. Kostja 1 leidis vastuhagis, et hageja on rikkunud kostja 1 teatamis- ja nõustamiskohustusi, jättes selgitamata käenduslepingu sõlmimisega seotuid kohustusi ja võimalikke riske. Käenduslepingu sõlmimisel käenduslepinguga võetava vastutuse hindamisel lähtus kostja 1 enda kui kostja 2 juhatuse liikme vastutuse ulatusest. Veel märkis kostja 1, et kuna käendusleping on eesti keeles, kuid kostja 1 ei valda piisavalt eesti keelt, siis ei mõistnud ta käenduslepingu sisu. Alternatiivselt on kostja 1 seisukohal, et käendusleping on tarbijakäendus. 09.03.2022 määrusega võttis kohus vastuhagi menetlusse ja andis hagejale tähtaja seisukoha esitamiseks. 05.04.2022 esitas hageja vastuse kostja 1 vastuhagiavaldusele. Hageja on seisukohal, et vastuhagi on tervikuna alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei nõustu ühegi kostja 1 poolt vastuhagis esitatud seisukohaga. Kostja 1 selgitused käenduslepingu sõlmimise kohta olulise eksimuse mõjul ei ole hageja sõnul põhjendatud, tõsiselt võetavad ega eluliselt usutavad. Kostja 1 oli laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimisel kostja 2 ehk laenusaaja ainus seaduslik esindaja, ainuosanik ja ka kostja 2 asutaja. Hageja on seisukohal, et kostja 1 pidi teadma ja tundma Eesti õiguskorda ja selle väidetav mittetundmine või tema poolt väidetavalt mittearusaadavate võõrkeelsete dokumentide allkirjastamine ei ole kostja 1 kasuks tõlgendatav. Seega, kostja 1 oli kostja 2 ainuosanik ja ainus juhatuse liige ning väljastas laenulepingu käenduse ja sõlmis käenduslepingu tegutsedes majandus- või kutsetegevuses kostja 2 osas laenulepingu täitmist tagades. Käendusleping ei ole hageja hinnangul tarbijakäendus, mistõttu on kostja 1 poolt vastuhagis märgitu asjakohatu. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ning kohtuasja materjalidega, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses vastavalt poolte nõusolekule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Kohus loeb asjas tuvastatuks järgmised asjaolud. Hageja ja kostja 2 (endise ärinimega Vipline OÜ) sõlmisid 18.12.2019 laenulepingu nr xxxxxxxx. Laenulepingu alusel sai kostja 2 hagejalt laenu summas 107 000 eurot. 18.12.2019 on sõlmitud kostja 2 toonase juhatuse liikme X ja hageja vahel käendusleping laenulepingust tulenevate kostja 2 kõikide kohustuste täitmise tagamiseks. Kostja 2 kohustus tegema hagejale laenu tagasimakseid ja tasuma intressi laenulepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel alates 25.01.2020 igakuiselt. Kostja 2 ei täitnud laenulepingu järgset maksekohustust kohaselt. 09.09.2021 teatas hageja, et ütleb laenulepingu üles ja nõudis, lisaks juba tekkinud võlgnevusele, kogu laenujäägi tasumist. Laenusaaja ja käendaja said teate kätte ja kinnitasid selle lugemist samal päeval. Laenuleping lõppes seega 20.09.2021. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lõige 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole kostjad täitnud nõuetekohaselt hagejaga sõlmitud laenu- ja käenduslepingust ja selle lisast tulenevaid rahalisi kohustusi. VÕS § 101 lg 1 p 4 annab võlausaldajale õiguse leping üles öelda, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 ning § 108 lg 1 alusel õigus nõuda lepingulist kohustust rikkunud kostjalt rahalise kohustuse täitmist. Hageja ja kostja 2 on sõlminud laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale 2 laenu summas 107 000 eurot. Samal kuupäeval sõlmis hageja kostjaga 1 käenduslepingu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. 09.09.2021 ütles hageja laenulepingu üles ning nõudis kogu laenujäägi tasumist. Laenulepingu ülesütlemisel oli laenulepingu põhiosa võlgnevus 24 716,54 eurot ning kogu laenu põhiosa jääk 81 579,93 eurot. Kostjad ei ole hagejale võlgnetavat summat tasunud. Kostja 1 on väitnud, et temale jääb ebaselgeks hageja nõude kujunemine ning hageja poolt esitatud nõude arvestus ei ole aktsepteeritav, kuivõrd ei võimalda jälgida nõude suuruse kujunemist. Kohus selgitab, et maksegraafikus, mis oli laenulepingu lisaks, nähtuvad selgelt tagasimaksete summad. Seega kujuneb põhivõlgnevuse summa arvestusega, et laenulepingu põhiosa võlgnevus oli laenulepingu ülesütlemisel summas 24 716,54 eurot, millele lisandus kogu laenu põhiosa jääk summas 81 579,93 eurot, kokku summas 106 296,47 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning tõendatud hagiavaldusele lisatud tõenditega, mistõttu mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 106 296,47 eurot. Kostja 1 on juhtinud tähelepanu asjaolule, et laenulepingu punkti 2.7. kohaselt on kostja 2 varale seatud kommertspant esimesele vabale järjekohale kommertspandisummas 160 500 eurot. Seega

eeldas kostja 1, et võlausaldaja asub esmajärjekorras realiseerima nimetatud kommertspanti. Kohus selgitab, et vastavalt laenulepingu punktile 8.1.3. on laenuandjal õigus kasutada laenusaaja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks lepingu punktis 2.7 nimetatud tagatisi koos või eraldi ilma kindlaksmääratud järjekorrata ning omal valikul. Seega kommertspandi realiseerimine oli hageja õigus mitte kohustus ning hageja ei olnud kohustatud realiseerima kommertspanti. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandja ja laenusaaja on laenulepingus leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist määraga 0,2% päevas. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt viivist perioodi 25.01.2020 kuni 16.12.2021 eest summas 31 065,56 eurot. Hageja on arvestanud viivist laenu igakuistelt põhimaksetelt alates 25.01.2020 kuni laenulepingu lõppemiseni 20.09.2021 summas 11 862,37 eurot ja laenulepingu lõppemisele järgnevast päevast 21.09.2021 edasi kuni hagi esitamiseni laenu põhiosamaksete ja jäägi võlgnevuselt summas 19 203,19 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal viivisenõue summas 31 065,56 eurot. Kostja 1 on esitanud viivise vähendamise taotluse. Kostja 1 põhjendab viivise vähendamise vajadust sellega, et kuna hageja on esitanud leppetrahvi nõude, mille eesmärgiks on lihtsustada kahjustatud isikule lepingurikkumisest tekkinud kahju hüvitamist, siis leppetrahvi ja seadusliku viivise nõude esitamine täidab lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamise eesmärki. Kohus kostja 1 käsitlusega ei nõustu, st viivisemäär 0,2% päevas oli sätestatud laenulepingus (laenulepingu p 2.5) ning kostjad olid vastavat määra aktsepteerinud. Kostja 1 ei ole esile toonud asjaolusid, millest tingituna oleks kohtul vältimatult vajalik viivist vähendada seadusjärgse määrani. Kohus mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise perioodi 25.01.2020 kuni 16.12.2021 eest summas 31 065,56 eurot. Hageja nõuab kostjatelt leppetrahvi 5350 eurot. Kostja 1 leiab, et leppetrahvi ja viivise koos nõudmine ei vasta lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise eesmärgile. Kohus leiab, et just nii leppetrahvis kui viivises on pooled lepingus selgesõnaliselt kokku leppinud (vastavalt lepingu p 6.2 ja 6.1). Seadus ei keela nii leppetrahvi kui viivise koos nõudmist (VÕS § 101 lg 2). Mõlemal õiguskaitsevahendil on erinev eesmärk. Kui leppetrahvi eesmärk on püüda ära hoida rikkumist ennast, sest rikkumisel tuleb koheselt tasuda arvestatav summa, siis viivis on suunatud kohustuse võimalikult kiiresti täitmiseks, sest viivis kasvab ajaliselt. Kohus leiab, et kostjad on lepingut rikkunud ning hagejal on õigus nõuda leppetrahvi summas 5350 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist määras 0,2% põhinõudelt (106 296,47 eurolt) päevas alates 17.12.2021 kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus on seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kohus mõistab seega kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise määras 0,2% päevas alates 17.12.2021 kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingus on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud VÕS § 94 lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st nähtuvalt laenulepingu punktist 2.4 kohustus laenusaaja

maksma laenuandjale laenu tagastamata osalt intressi 18% aastas. Kostjatel on lepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (VÕS § 76 lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda intressi maksmise kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg 1 p 1). Laenusaaja kohustus tegema laenuandjale laenu tagasimakseid ja tasuma intressi laenulepingus kokkulepitud maksegraafiku alusel alates 25.01.2020 igakuiselt, so kokku summas 19 645,50 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud ning mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja intressid summas 19 645,50 eurot. Kohus selgitab, et Xlt (käendaja) sissenõutava summa piirmäär on 160 500 eurot. Kostja 1 esitas vastuhagi, milles palub kohtul tuvastada Kodumaa Kapitali HLÜ ja X vahel 18.12.2019 sõlmitud käenduslepingu nr xxxxxxxx kehtetus. Kostja 1 keeldub käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest või (alternatiivselt) tasaarvestab hageja nõude tervikuna oma kahju hüvitamise nõudega. Kostja 1 selgitas, et hageja on rikkunud kostja 1 teatamis- ja nõustamiskohustusi. Kuna käendusleping on eesti keeles, kuid kostja 1 ei valda piisavalt eesti keelt, siis kostja 1 ei mõistnud käenduslepingu sisu. Lisaks on kostja 1 seisukohal, et käendusleping on tarbijakäendus. Hageja vaidles vastuhagile vastu ning palus jätta vastuhagi rahuldamata. Kohus leiab, et käendusleping on kehtiv. Kostja 1 eksimus seisnes seaduse mittetundmises – seejuures tegutses kostja 1 juhatuse liikmena majandus-kutsetegevuses – ning selles, et leping oli eestikeelne. Need asjaolud ei anna alust lepingu kehtetusele eksimuse tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 järgi. Õiguslik regulatsioon ja riigikeel ei ole midagi sellist, milles lepingu teine pool saaks kostja 1 eksitada. Vastupidi, kostjale 1 kui juhatuse liikmele kehtib asjatundlikkuse nõue ja hoolsuskohustus. Kui juhatuse liige sõlmib juriidilise isiku huvides lepinguid, millest ta keele tõttu aru ei saa või ei tunne õiguskorda, võib tõusetuda tema vastutus juriidilise isiku ees. Hagejale kostja sellist käitumist ette heita ei saa ning leping ei ole eksimuse tõttu kehtetu. Lisaks sellele tuleb leping eksimuse tõttu TsÜS § 98 järgi tühistada avalduse tegemisega teisele poolele (seda saab küll teha ka kohtumenetluse raames), kuid TsÜS § 99 alusel kehtivad selleks tähtajad – 6 kuud eksimusest teadasaamisest. Sellest, et kostja 1 ei teadnud seadusi või väidetavalt kirjutas alla lepingutekstile, mida ta keeleoskamatuse tõttu ei suutnud mõista, pidi olema talle teada koheselt. Tänaseks on seetõttu lepingu eksimuse tõttu tühistamise tähtaeg möödunud ning lepingut tühistada enam ei saa. Kohus on seisukohal, et kostja 1 oli vahetult seotud kostjaga 2 ning omas majanduslikku huvi laenulepingu sõlmimise ja selle täitmise vastu. Kostja 1 väited, et hageja on kostjat 1 eksitanud ning rikkunud kostja 1 teatamis- ja nõustamiskohustust on kohtu hinnangul põhjendamatud. Kohus leiab, et käendusleping ei ole tarbijakäendus. Riigikohtus on 01.02.2012 lahendis nr 3-2-1-148-11 leidnud, et kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Kohus asub seisukohale, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd vastuhagis väljatoodud väited on tõendamata ning sisustamata. Kostjal 1 pole ka nõuet, mida ta saaks hageja vastu tasaarvestada. Vastuhagi jääb rahuldamata.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab põhihagi menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 sätestatud nõuetele. Hageja menetluskuludeks on hageja poolt märgitud õigusabikulud summas 1350 eurot (käibemaksu ei lisandu) ja riigilõiv summas 2100 eurot. Hagejal on õigus õigusabile. Tunnihinnaks on 120 eurot. Tunnihind vastab turusituatsioonile ja on põhjendatud. Hageja on märkinud õigusabi toimingud järgmiselt:

Vastavalt TsMS § 177 lg 4 kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt Kodumaa Kapitali HLÜ taotlusele mõistab kohus kostjatelt solidaarselt välja menetluskulude viivise. TsMS § 178 lõike 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata kulude hüvitamiseks õigustatud või kulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav kulude summa ületab 200 eurot. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 430 lõikele 1 võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. /digitaalselt allkirjastatud/ Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.