Osaühingu ProInkasso hagi OÜ PROKTER vastu alusetult saadu tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 30. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu ProInkasso apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
450 510,69 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Osaühing ProInkasso (registrikood 11078689), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostja (vastustaja): OÜ PROKTER (registrikood 10977492), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Annika Vait ja Siret Siilbek
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 5. mail 2022 (menetluskonverents), millel osalesid vandeadvokaadid Rene Varul ja Siret Siilbek
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 30. novembri 2021 otsust (edaspidi: maakohtu otsus) otsustusega, et hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitisest summas 11 954,44 eurot tuleb 6240 eurot maksta välja 11. märtsil 2021 kohtu arvele makstud tagatise arvelt, millega loetakse selles osasummas kulud hüvitatuks alates otsuse jõustumisest.
Ülejäänud osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, aga muuta ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 8 ja 9 koos nende alapunktidega.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
5.Rahuldada kostja OÜ PROKTER taotlus apellatsioonimenetluse kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 1704 eurot ja mõista see summa hagejalt Osaühingult ProInkasso kostja OÜ PROKTER kasuks välja. Hagejal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda kostjale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 26. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi OÜ PROKTER (kostja) vastu 425 000 euro ja viivise nõudes. Hageja täpsustas korduvalt oma nõude põhjendusi ja esitas 15. aprillil 2020 hagiavalduse tervikteksti, millest palus lähtuda asja lahendamisel. Hageja hinnangul kohaldub asjas Läti materiaalõigus. Hageja peamised väited ja põhjendused on järgmised: -
-
-
-
-
-
-
Läti äriühing SIA Meža Properties (edaspidi: MP) ja kostja sõlmisid 6. juunil 2018 hüpoteekide seadmise lepingu (edaspidi: hüpoteegileping), millega koormati 15 Läti Vabariigis asuvat MP-le kuuluvat kinnisasja (edaspidi: kinnistud) hüpoteekidega; hüpoteegilepingu järgi tagati 5. juunil 2018 kostja ja OÜ Hospidali Investeeringud (edaspidi: HI) vahel sõlmitud laenulepingust HI-le tuleneva 500 000 euro suuruse laenu tagastamise kohustuse täitmist, aga see laen oli rahatu ja sellist kohustust pole; kõigis viidatud lepingutes esindas kõiki osapooli DT; Riia Rahvusvahelise vahekohtu 1. novembri 2018 otsusega MP hagis kostja vastu (kohtuasi nr 73/18, edaspidi: vahekohtu otsus) tuvastati hüpoteegilepingu tühisus ja kohustati kostjat hüpoteegid kustutama; pärast selle otsuse tegemist proovis DT korraldada kinnistute veelkordse koormamise teise järjekoha hüpoteekidega; kostja vahekohtu otsust vabatahtlikult ei täitnud ja sundkorras täitmiseks tuleb Läti õiguse järgi saada üldkohtust täitekorraldus, mida MP-l polnud enne hagi esitamist õnnestunud saada; MP müüs 20. jaanuaril 2020 kinnistutest 14 (kõik peale hüpoteegilepingu p-s 1.1.18 nimetatud kinnistu „Kalna Gāršas“) Läti äriühingule SIA NFF III Latvia (edaspidi: NFF) koguhinnaga 700 000 eurot (edaspidi: müügileping ja ostuhind). Müügilepingu p 2.2.2.2 kohaselt tasus NFF ostuhinnast 425 000 eurot kostja pangakontole. Müügilepingu p 2.2.1.1 nägi ette tehingusumma müüjale tasumise korrana, et eelnevalt on kustutatud hüpoteegid (edaspidi: vaidlusalused hüpoteegid). Hageja järeldab sellest, et kostjale kui hüpoteegipidajale tasuti vaidlusaluste hüpoteekide kustutamise eest; hagejal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, sest vahekohtu otsuse järgi on hüpoteegileping tühine. Seega MP ei taganud vaidlusaluste hüpoteekidega kostja nõudeid ja kostjal puudus 425 000 euro saamiseks õiguslik alus. Kostjal puudusid rahalised nõuded MP vastu, st MP pidanuks saama kogu ostuhinna endale; MP loovutas alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hagejale. 2 (11)
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta nõustus, et ostuhinna osa tasuti müügilepingu dokumendis sisalduva kokkuleppe alusel. Samuti nõustus ta Läti õiguse kohaldamisega, aga esitas järgmised vastuväited: -
-
-
-
-
-
hagi esitamine ei järgi hea usu põhimõtet, sest MP ja kostja leppisid kokku ostuhinna jagamise nii nagu kirjas müügilepingus. Sisuliselt oli soorituse alus kompromiss või leping kostja kui kolmanda isiku kasuks ja puudub alus kostjalt sooritust tagasi nõuda; seotud osapoolte ja isikute omavaheliste seoste kohta selgitas kostja järgmist: o MP juhatuse liikmed olid DT ja JR; o MP-l oli müügilepingu ja nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal kaks osanikku: OÜ KROMOTEK HOLDING (edaspidi: Kromotek) ja OÜ JRJ Holding (edaspidi: JRJ), neile mõlemale kuulus võrdne osalus 50%; o Kromoteki juhatuse liige ja ainuosanik oli tehingute ajal DT; o JRJ juhatuse liikmed on JT ja ainuosanik KN. Rahvastikuregistri andmetel on JT ja JR TR vanemad ning KN on JR ema; o MP võlausaldaja oli ka Läti äriühing SIA Meža Brokeri (edaspidi: MB), mille osanikud olid tehingute tegemise ajal omakorda JRJ ja TR; o kokkuvõtvalt teostasid MP osanike õiguseid DT ja JR koos oma pereliikmetega; JR ja DT vahel olid 2019. aasta kevadel ärilised erimeelsused, millest tulenevalt pidasid nad läbirääkimisi MP tegevuse lõpetamiseks, vara müümiseks ja raha jaotamiseks, arvestades mõlema panust ja nendega seotud ettevõtete antud laene. JR nägemuse kohaselt pidi kinnistute eest saama 680 000 eurot. Saadav summa jaguneks järgmiselt: 200 000 eurot kostjale laenude katteks, 50 000 eurot MB-le kohustuste eest, 15 000 eurot müügitehingu vahendajale ning ülejäänud summa jagatakse JR ja DT-ga seotud laenuandjate vahel võrdselt. Müügilepingu sõlmimisel tehingu vahendajale otse sooritust ei tehtud, vaid talle mõeldud 15 000 eurot jagati pooleks. Nii kujunes MB-le üle kantav summa 275 000 eurot ja kostjale 425 000 eurot. Nii lahendati erinevate nõuete täitmine kompromissiga; nõude loovutamise leping on näilik. Hageja juhatuse liige ja ainuosanik on AU, kellel on ühised ärihuvid TR ja JT-ga äriühingus OÜ Kanepi Invest (edaspidi: KI). Seega on hageja juhatuse liige ja ainuosanik otseselt JR perekonnaga seotud ning neil on ühised ärihuvid. Nõude loovutamise kohta puudub MP osanike otsus ja juhatuse liige DT loovutamisest ei teadnud; kostjale väljamakse tegemise õiguslik alus on kokkulepe müügilepingus, millele eelnesid läbirääkimised 2019. aastal. Vahekohtu otsus on varasem, st MP-le oli enne müügilepingu sõlmimist teada, et hüpoteegid tuleb kustutada. Ometi nõustus ta sõlmima lepingu nii nagu see allkirjastati. See kinnitab, et ostuhinnast osa tasumine kostjale ei olnud seotud vaidlusaluste hüpoteekidega, vaid kokkuleppega, mis vastas osapoolte tegelikule ühisele tahtele. Osa ostuhinnast maksti MB-le, mida MP ei nõua; müügilepingus sisalduv kokkulepe ostuhinnast osa kostjale tasumise kohta on leping kolmanda isiku kasuks, st sama eseme kohta ei saa esitada nõuet lepinguvälisel alusel; hageja nõue pole põhjendatud ka seetõttu, et hageja ega MP ei teinud kostjale sooritust.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis hagi 30. novembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Ühtlasi tühistas maakohus hagi tagamise.
3.1.Esmalt sedastas maakohus, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007 määruse (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: 3 (11)
Rooma II määrus) art 10 lg 1 järgi kohaldub vaidluses Läti materiaalõigus. Hagis esile toodud asjaoludel võib põhinõude alus olla Läti tsiviilseadustiku (Civillikums, edaspidi: CL) § 2369 jj ja viivisenõudel CL § 1765.
3.2.Edasi analüüsis maakohus loovutuslepingu kehtivust. Maakohus kohaldas Läti äriseadustiku (Komerclikums) § 223 lg 1 ja § 210 lg 1 ning leidis, et Läti osaühingu (SIA) juhatus ei pea nõude loovutamise lepingu sõlmimist eelnevalt kooskõlastama SIA osanikega, kui sellist kooskõlastamise nõuet ei ole eraldi ettenähtutud SIA põhikirjas. Kui SIA põhikirjas ei sisaldu nõude loovutamise tehingu osanike koosolekuga kooskõlatamise nõuet ja SIA juhatuse liikmel on antud õigus esindada SIA-d üksinda, on juhatuse liikmel õigus nõude loovutamise lepingu sõlmimiseks. Kostja ei tõendanud, et MP juhatuse liikmel puudus õigus loovutuslepingu sõlmimiseks, samuti et põhikirja kohaselt oleks loovutustehingu tegemiseks vajalik olnud osanike otsus. MP registrikaardi väljavõtte kohaselt omas juhatuse liige iseseisvat esindusõigust. Eeltoodust tulenevalt on nõude loovutamistehing sõlmitud kooskõlas CL § 1793 lg-ga 3 ning §-dega 1798, 1801, 1805 ja 1806. Nõue on loovutamise tulemusel õiguspäraselt läinud üle hagejale.
3.3.Müügilepingu p-de 1.2, 1.3, 1.5 ja 3.4 alusel leidis maakohus, et kostja kaasati lepingusse kolmanda isikuna vaidlusaluste hüpoteekide kohta tehtud registrikannete kustutamiseks. Lepingu p-dest 2.2.1 ja 2.2.2 nähtub selge kokkulepe ostuhinna tasumise kohta müüjale (MP), kusjuures ülekanded MB (275 000 eurot) ja kostja (425 000 eurot) pangakontole on omakorda sooritatud tulenevalt MP tahteavaldusest. Kokkuvõttes on rahaline kohustus täidetud müüjale. Ostuhind üksnes kanti müüja korraldusel kolmandate isikute (MB ja kostja) pangakontodele. Lepingus ei ole märgitud aluseid, miks kanti ostuhind 275 000 euro ulatuses üle MB-le ja 425 000 euro ulatuses kostjale. Kuigi lepingus on märgitud müügitehingu eeltingimusena hüpoteegikannete kustutamine, ei tulene sellest, et 425 000 eurot oleks kostjale üle kantud vastava kohustuse täitmise eest.
3.4.Maakohus tuvastas, et MP juhatuse liikmed olid JR ja DT. Sel äriühingul oli müügilepingu sõlmimise ajal kaks osanikku võrdsetes osades: Kromotek ja JRJ. Kromoteki juhatuse liige ja ainuosanik oli tehingute ajal DT. JRJ juhatuse liige on JT ja ainuosanik KN. Ühtlasi tuvastas kohus, et JT ja JR on TR vanemad ning KN on JR ema. MB osanikud olid tehingute tegemise ajal JRJ ja TR ning juhatuse liige JR. Eeltoodust järeldub, et MP juhatuse liikmete JR ja DT (kostja juhatuse liige) vahel olid mitmeid ühinguid hõlmavad ärisuhted ja ühistesse ärihuvidesse olid kaasatud ka pereliikmed. Nähtuvalt kostja selgitusest on Kromoteki nõude loovutamine KI-le tagasi pööratud ja selle tulemusena on nõuete omanikeks nende esialgsed omanikud ning KI nõuete omanikuks ei ole. Ka MP 2019. aasta majandusaasta aruandes kajastatud andmete kohaselt on nii kostja kui ka Kromotek MP võlausaldajad. Seega olid DT-ga seotud ettevõtetel nõuded MP vastu. Kostja selgituste kohaselt saatis DT 22. märtsil 2019 JR-le ettevõtte rahakasutuse probleeme käsitleva e-kirja koos ettevõtte äritegevust kajastava rahavoo tabeliga. Eeltoodust järeldub JR ja DT äriliste erimeelsuste olemasolu ja vajaliku lahenduse kooskõlastamise tahteavaldus. Kostja selgituste kohaselt kooskõlastas JR DT-ga müügilepingu sõlmimise asjaolusid ning
17.jaanuari 2020 e-kirjaga edastatud müügilepingu projektis kajastub sarnaselt müügilepingu p-le 2.2.2 ostuhinna tasumine kostjale ja MB-le. Esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal on usutav kinnistute müügist laekunud raha arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks juhatuse liikmete kokkuleppe sõlmimine müügilepingust nähtuval kujul.
3.5.Seevastu pole tõendatud, et kostjale oleks 425 000 eurot tasutud hüpoteekide kustutamise nõusoleku andmise eest või hüpoteekidega tagatud lepingu, st kostja ja HI vahelise 5. juuni 2018 laenulepingu täitmiseks. MP oli müügilepingu sõlmimise ajal teadlik hüpoteegilepingu tühisusest, mistõttu pole usutav, et kostjale maksti 425 000 eurot hüpoteekide kustutamise nõusoleku saamiseks. Lisaks jõustus vahekohtu otsus 1. novembril 2018, kuid 4 (11)
müügileping sõlmiti 20. jaanuaril 2020. Eeltoodust tulenevalt oli MP-l rohkem kui aasta aega pöörduda täitedokumendi saamiseks Läti pädeva kohtu poole. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks vastavaid toiminguid teinud.
3.6.Vastuolu hea usu põhimõttega ei näinud maakohus isikute majanduslike huvide seotuses, nõude esitamises ainult kostja vastu, riigilõivu ja tagatise tasumises JR lähikondsete äriühingute kaudu, lähikondlasele nõude loovutamises „salaja“ ja sama õigusteenuse osutaja kasutamises nii hageja kui MP poolt. Samas võis MP käituda vastuoluliselt ja nii rikkuda hea usu põhimõtet, kui MP juhatuse liikmed leppisid kokku, et kostjale kantakse üle 425 000 eurot, aga nõude loovutamise teatises MP avaldas, et kostjal puudus õiguslik alus 425 000 euro ülekande saamiseks.
3.7.Kokkuvõtvalt ei ole täidetud CL §-de 2369 ja 2389 kohaldamise eeldused. Kostjale 425 000 euro ülekande sooritamise alus oli müügilepingu sõlmimisel saavutatud osapoolte kompromisskokkulepe. Ülekanne kostjale sooritati MP tahteavalduse alusel. Puudub poolte eksimus teo tagajärjes.
3.8.TsMS § 386 lg 4 alusel tühistas maakohus 11. mai 2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.
3.9.Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja töömaht on põhjendatud 60 t ulatuses tunnihinnaga 156 eurot (käibemaksuga) ehk summas 9360 eurot. Täiendavalt on põhjendatud registriväljavõtete kulu 73,64 eurot, õiguseksperdi selgitused 1700 eurot ja tõlkekulu 820,80 euro (käibemaksuga). Kokku on kostja vajalik ja põhjendatud menetluskulu summas 11 954,44 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks koos viivisega välja mõista.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda või vähendada temalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitist. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks leiab hageja, et kostja sai 425 000 eurot hüpoteegikannete kustutamise eest.
4.1.1.Kostja oli kinnistute suhtes hüpoteegipidaja ja realiseeris hüpoteekide vabastamisega oma õigust hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. See ongi hüpoteegipidaja peamine õigus ja selle õiguse kasutamine tuleb müügilepingust selgelt esile. On tavapärane, et ostja maksab osa ostuhinnast otse hüpoteegipidajale, et see vabastaks kinnistu hüpoteegist – sellistel juhtudel makstaksegi kinni hüpoteegiga tagatud nõuded. Mõistlik ei ole arvata, et kostja nõustus kustutama vaidlusalused hüpoteegid tasuta ja vastusoorituseta. Lepingu sisu ja üldist loogikat arvestades pidanuks maakohus eeldama, et kostja sai 425 000 eurot kinnistute vabastamise eest hüpoteekidest, st see raha pidi minema vaidlusaluste hüpoteekidega tagatud nõuete rahuldamiseks.
4.1.2.Müügilepingu sõlmimise ajaks oli küll vahekohus tunnistanud hüpoteegi seadmised tühiseks, kuid vahekohtu otsuse täitmiseks oli vaja saada eraldi täitedokument Läti üldkohtust. Müügilepingu sõlmimise ajaks sellist täitedokumenti ei olnud, mistõttu oli hüpoteekide kustutamiseks endiselt vajalik kostja nõusolek ja tema avaldus Läti kinnistusraamatu pidajale. Kinnistutele leiti ostja ja MP nõus müügitehingu tegema teadmisega, et alusetu rikastumise sätete järgi on võimalik kostjalt hiljem raha tagasi nõuda. Kostja ei saa jätta endale rahasummat, mis talle on makstud tühiseks tunnistatud hüpoteekide kustutamiseks nõusoleku andmise eest. See on klassikaline alusetu rikastumise juhtum nii Eesti kui Läti õiguse järgi.
4.2.Teiseks ei tõendanud kostja kompromissilepingu sõlmimist. Seega ei saanud kostja raha seaduslikul alusel ja kohaldub CL § 2369.
4.2.1.Miski ei kinnita, et JR-l ja DT-l olid ärilised erimeelsused, mida nad lahendasid müügilepingu sõlmimisega. JR ja DT jäid edasi MB juhatuse liikmeteks ja ühingute kaudu 5 (11)
omanikeks. Seega on ärisuhted säilinud siiani. DT 22. märtsi 2019 e-kiri JR-le ei näita kokkuleppeid ühiste äride lõpetamiseks, vaid kajastab tavalist ühingu juhtimise temaatikat. Samuti ei olnud plaani lõpetada MB tegevus, sest müügilepinguga ei võõrandatud vara tervikuna.
4.2.2.Hageja on dokumentaalselt tõendanud, et kostjal ja temaga seotud äriühingutel puudusid 20. jaanuaril 2020 rahalised nõuded MP vastu, mistõttu on alusetu kostja väide rahaliste suhete klaarimisest. Hageja esitas dokumendid, mille kohaselt loovutasid nii kostja kui ka temaga seotud äriühingud oma nõuded MP vastu KI-le. Kostja ei tõendanud, et rahalised nõuded on KI-st loovutatud tagasi kostjale. Lähtuda ei saa MP 2019. aasta majandusaasta aruandes kajastatud andmetest, sest DT lähtus aruannet allkirjastades enda ärihuvidest. Seega pole õige, et kostja sai kompromissi korras 425 000 eurot oma nõuete katteks.
4.2.3.Maakohus viitas kostja selgitustele, mille kohaselt saatis JR DT-le omapoolse nägemuse kompromissist, kus JR pakkus välja kostjale üle kantavaks summaks 425 000 eurot. Toimikus olevast numbrite jadast ei saa välja lugeda, et selle koostas JR. Samuti ei ühti numbrid kostja versiooniga nõuete tasumisest. MP 2019. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli kostjal ja temaga seotud isikutel nõudeid kokku 295 645,71 eurot. Maakohus ei põhjendanud, mille alusel sai kostja sel juhul endale veel summa 129 354,29 eurot (= 425 000 – 295 645,71).
4.3.Kolmandaks käitus kostja juhatuse liige DT hea usu põhimõtte vastaselt: -
-
tema juhtimisel on kostja kasuks seatud hüpoteegid ja selles tehingus kirjutas ta alla nii kostja kui ka MP nimel. Vahekohtu otsuse järgi on selline käitumine õigusvastane; ta kirjutas nii kostja kui ka HI nimel alla 500 000 eurosele laenulepingule, millest tulenevaid kohustusi pidid tagama vaidlusalused hüpoteegid. Tegelikult laenu ei antud; ta korraldas kostja ja seotud ühingute nõuete loovutamise KI-le ja seejärel MP juhatajana üritas seada pärast vahekohtu otsuse tegemist kinnistutele uued (teise järjekohaga) hüpoteegid, mis on samuti õigusvastane; ta pani oma nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks sõltuma 425 000 euro saamisest ehkki teadis, et vahekohtu otsusega olid hüpoteegid tunnistatud kehtetuks ja et kostjal pole õiguslikku alust raha saada.
4.4.Neljandaks on menetluskulud määratud hüvitamisele ülemäärases ulatuses. Maakohus ei arvestanud menetluskulude väljamõistmisel hageja vastuväitega, et kostja peamine menetluskulu seisnes rahuldamata jäänud taotluses ja sellele järgnenud vaidluses kohtualluvuse üle.
5.Kostja vaidleb kaebusele vastu. Muu hulgas heidab kostja hagejale ette kaebuses uute väidete esitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga täiendab selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest vaidlusaluste hüpoteekidega koormatud 14 kinnistu müügi, lepingu tingimuste ja täitmise ning asjaomaste isikute omavaheliste seoste kohta.
8.Maakohus lähtus kokkuvõttes õigesti sellest, et asjas kohaldub Läti õigus. Ringkonnakohus täpsustab sellega seoses järgmist.
8.1.Maakohus märkis, et Rooma II määruse art 10 lg 1 järgi kohaldub Läti õigus. Viidatud säte näeb ette, et kui alusetust rikastumisest, sh alusetult saadud maksest tulenev lepinguväline võlasuhe tugineb poolte vahel olemasolevale (nt lepingust tulenevale) suhtele, mis on kõnealuse alusetu rikastumisega tihedalt seotud, kohaldatakse nimetatud suhtele kohaldatavat õigust. 6 (11)
Ringkonnakohus saab aru, et maakohus lähtus lisaks vaidlusaluse lepingu p-s 5.7 sisalduvast kohaldatava õiguse kokkuleppest, mille järgi MP, NFF ja kostja leppisid kokku lepingule Läti õiguse kohaldamise. Ühtlasi järeldub viidatud lepingupunktist ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi: Rooma I määrus) art 3 lg 1 esimesest lausest, et MP ja kostja lepingulisele õigussuhtele tuli kohaldada Läti õigust.
8.2.Loovutamise tagajärjel uue võlausaldaja ja võlgniku vahelise suhte teatavad aspektid (sh uue võlausaldaja ja võlgniku suhe) tuleb Rooma I määruse art 14 lg 2 alusel määrata üle antava nõudeõiguse suhtes kohaldatava õigusega, milleks on eelmise alapunkti põhjendustel samuti Läti õigus. Siinjuures ei ole oluline, kas ja millises õiguses leppisid kokku loovutussuhte pooled (Rooma I määruse art 14 lg 1). MP nõude loovutamine hagejale pole apellatsiooniastmes enam vaidlusalune.
9.Ringkonnakohus nõustub valdavas osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks hageja kaebuse väidetele, aga osaliselt ka muudatuse ja täiendusena maakohtu põhjendustele tuleb märkida järgmist.
9.1.Kaebuse esimese väite kohaselt sai kostja 425 000 eurot vaidlusaluste hüpoteekide kustutamise eest. Kuivõrd hüpoteegid oleks tulnud vahekohtu otsuse alusel niigi kustutada ja nende seadmise kokkulepped olid sama otsuse järgi tühised, siis järeldab hageja sellest, et kostja sai nimetatud rahasumma alusetult. Maakohus hagejaga ei nõustunud ja ka ringkonnakohtu hinnangul pole hageja arusaam vaidlusalusest lepingust õige.
9.1.1.Hageja nõue on maakohtus õigesti kvalifitseeritud alusetu rikastumise sätete (CL § 2369–2381) järgi. Ühtlasi lähtus maakohus õigesti sellest, et CL § 2381 kohaselt pidi hageja tõendama vaidlusaluse soorituse õigusliku aluse puudumise.
9.1.2.Maakohus tõlgendas müügilepingut, aga ei esitanud tõlgenduse osas õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus täiendab, et asjakohased normid on CL §-d 1504–1510 (osaline tõlge dtl 1055). Hageja väitel võttis kostja lepinguga endale kohustuse kustutada vaidlusalused hüpoteegid ja sai selle eest tasu. Hüpoteekide tasu eest kustutamise kohustuse osas oli kostja võlgnik ja MP (kui kinnistute toonane omanik) võlausaldaja CL §-de 1508 ja 1509 tähenduses. Seega tuleb eelmises lauses viidatud kohustuse osas lepingu tõlgendamisel lähtuda sellest, et MP pidanuks end lepingus väljendama selgemalt. Võimalikku ebaselgust tuleb tõlgendada tema kahjuks. Kostja viidatud lepingupunktid (1.5, 2.2.1.1 ja 3.4) ei kajasta eraldi ega nende koostoimes ühtegi tahteavaldust, mis viitaks kostjale makstava rahasumma ja vaidlusaluste hüpoteekide kustutamise omavahelisele seosele. Kuivõrd müügileping ei sisalda selget kokkulepet, et 425 000 euro tasutakse just hüpoteekide kustutamise eest, siis ei saa neid tõlgendusreegleid arvesse võttes niisugust seost luua tõlgendamise teel.
9.1.3.Lepingu tõlgendamisel on lisaks kohane selgitada välja vaidlusaluste hüpoteekide õiguslik tähendus. CL § 1280 jj ning § 1367 jj regulatsioon tervikuna, aga eelkõige § 1283 on sisult sarnane Eesti õigusega sellest aspektist, et hüpoteek on üksnes mitteaktsessoorne tagatis ega anna hüpoteegipidajale abstraktset õigust kinnisasi müüa ja nõuda selle arvel sooritust. Järelikult ei saa ilma osapoolte selge kokkuleppeta tõlgendada lepingut nii, et see sisaldas tingimust maksta tasu hüpoteekide kustutamise eest. Hüpoteegipidajal on õigus nõuda tagatud ja sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamist CL § 1319 alusel, mitte aga tasu hüpoteegi kustutamise eest. Hageja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks osapoolte (ekslik) tahe kostja kui hüpoteegipidaja tagatud nõuete rahuldamisele. Esile on toomata tagatud rahalise kohustuse tasumata jääk. Nii on asjaoludega sisustamata hageja kaebuse väide, et vaidlusalune sooritus oli suunatud kostja nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.
9.1.4.Hageja väitel otsustas vahekohus 1. novembril 2018 MP ja kostja vahelises vaidluses, et vaidlusalused hüpoteegid tuleb kustutada. Paralleelselt väidab hageja, et samad pooled leppisid 20. jaanuari 2020 müügilepingus kokku kostjale makstava rahasumma just 7 (11)
hüpoteekide kustutamise eest. Hageja selgituse järgi lähtusid osapooled sellest, et vahekohtu otsust ei saanud sundkorras täita, sest puudus Läti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Civilprocesa likums, edaspidi: CPL) § 540 p-s 1 ette nähtud täitekorraldus.
9.1.5.Ringkonnakohus leiab, et hageja ei saa täitekorralduse puudumise korral tugineda vahekohtu otsuse siduvale õigusmõjule. CPL § 537 sätete järgi on täitekorralduse väljastamisest keeldumise üks tagajärg, et vaidlust ei ole osapoolte vahel siduvalt lahendatud. Seega tekib Läti menetlusõiguse järgi vahekohtu otsuse siduvus poolte suhtes alles pärast täitekorralduse väljastamist. Siiski ei tähenda see, et MP pidanuks ekslikult oma kohustuseks (CL § 2369 tähenduses) tasuda kostjale raha vaidlusaluste hüpoteekide kustutamise eest. Hageja ei toonud esile ega tõendanud, milles seisnes MP arusaamade ja teadmiste muutus võrreldes ühelt poolt müügilepingu sõlmimise ja teiselt poolt praeguse nõude esitamise ajaga.
9.1.6.Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kui MP sõlmis 20. jaanuari 2020 kokkuleppe olukorras, kus ta teadis või vähemalt pidi teadma, et hüpoteegikokkulepped on tühised ja kostjal on niigi hüpoteekide kustutamise kohustus, siis käitus ta vastuoluliselt ja seega ühtlasi pahauskselt. Õige on kostja arusaam, et esimese apellatsiooniväite teises pooles (kokkuvõtvalt eespool p 4.1.2) kinnitab hageja ka ise MP pahatahtlikku käitumist. Vastavalt CL §-le 1 tuleb õigusi teostada ja kohustusi täita heas usus. Järelikult takistab hea usu põhimõte hagejale loovutatud MP nõude maksmapanemist.
9.1.7.Hageja ei saa tugineda väitele, et ostuhinnast osa otse hüpoteegipidajale maksmine on tava. Sellise väite esitas hageja esimest korda 29. oktoobri 2021 seisukohas ja kordas seda apellatsioonkaebuses. Maakohus lõpetas eelmenetluse 5. oktoobri 2021 määrusega ja hageja ei esitanud sellele vastuväiteid. Seega on nii 29. oktoobri 2021 seisukohas kui ka kaebuses nimetatud väide esitatud hilinenud (TsMS § 330 lg-d 1 ja 3 ning § 652 lg-d 2 ja 4). Lisaks pole hageja ka tõendanud, et selline tava esineks Läti õiguskäibes.
9.2.Teises väites leiab hageja, et maakohus tuvastas ekslikult kompromissilepingu sõlmimise. Ka see väide pole sisuliselt põhjendatud, aga maakohtu põhjendusi tuleb osaliselt muuta.
9.2.1.CL § 1402 kohaselt tekib sama seadustiku §-s 1401 määratletud võlaõiguslik nõudeõigus (ja sellele vastav kohustus) seaduslikust tehingust, õigusvastasest teost või seaduse alusel. CL § 1403 sätestab, et seaduslik tehing on lubatud tegevuse sooritamine seaduslike suhete loomiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. CL § 1511 näeb ette lepingu mõiste laiema ja kitsama tähenduse: leping laiemas tähenduses on kahe või enama isiku vaheline vastastikune kokkulepe seaduslike õigussuhete sõlmimiseks, muutmiseks või lõpetamiseks (esimene lause); lepingu kitsam tähendus on vastastikune tahteavaldus, mille on teinud kaks või enam isikut kokkuleppe alusel eesmärgiga luua võlaõiguslik nõueõigus (teine lause).
9.2.2.Käesoleval juhul on piisav tuvastada, et MP ja kostja leppisid kokku kinnistute ostuhinnast 425 000 euro maksmises kostjale. Niisugune kokkulepe sisaldub müügilepingu dokumendi p-s 2.2.2.2 ja maakohus tuvastas selle õigesti. Kokkulepe vastab CL § 1533 kaudu kohalduva § 1470 tunnustele, sest määratleb selge soorituse ja selle tegemise tingimused. Samuti on selge kokkuleppe ese (425 000 euro maksmine, vt CL §-d 1542 ja 1412). Järelikult sõlmisid MP ja kostja lepingu selle kitsamas tähenduses (CL § 1511 teine lause). Lepinguga sooritust lubanud pool peab CL § 1587 järgi oma kohustuse täitma.
9.2.3.CL ega Läti õigus üldisemalt ei näe ette ammendavat loetelu lepingu liikidest. Hindamaks hageja nõuet alusetu rikastumise sätete alusel, on piisav tuvastada, et MP ja kostja vahel oli lepinguline suhe, millest tulenes MP-le kohustus tasuda kostjale 425 000 eurot. Siinjuures pole oluline, kas see oli kompromissileping (nagu tuvastas maakohus), leping kolmanda isiku kasuks (nagu väitis hageja) või kokkulepe, et nimetatud summa võlgnetakse laenuna (CL § 1941). Eespool p-des 9.1.1 ja 9.1.2 viidatud tõendamiskoormise reeglite järgi ei pidanudki kostja praeguses vaidluses tooma esile ja tõendama, mis liiki lepingu alusel ta soorituse sai, vaid hageja pidi põhjendama soorituse alustuse. 8 (11)
9.2.4.Õige on maakohtu otsustus, et MP tegevuses puudub eksimus, mis on CL § 2369 järgi alusetu rikastumise nõude rahuldamise üks kumulatiivne alus. Hageja ei põhjendanud kaebuses, milles tema hinnangul olnuks MP eksimuses. Nagu märgitud eespool p-s 9.1.6, kinnitas hageja kaebuses oma teadlikku ja pahatahtlikku käitumist.
9.2.5.Neil kaalutlustel on ainetud hageja teise väite üksikud etteheited. Lisaks ei takista kostja ja MP vaheline leping üldisemalt ega ka maakohtu hinnang sellele kui kompromissilepingule JR ja DT ärisuhete jätkumist. Samuti pole oluline, kas konkreetselt KI-l oli rahalisi nõudeid MP vastu. Siiski on õige maakohtu põhjendus, et MP 2019. aasta majandusaasta aruanne kajastas täitmata rahalisi kohustusi DT-ga seotud äriühingute ees. Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid ja selgitusi nii läbirääkimiste kui ka erinevate rahaliste nõuete kohta, mis muutsid kostja väited tervikuna usutavaks vähemalt osas, mis võimaldab järeldada lepingulist õigussuhet kostja ja MP vahel 425 000 euro kostjale maksmiseks.
9.3.Kolmanda väitega heidab hageja kostja juhatuse liikmele ette pahauskset käitumist. See väide pole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsust muuta.
9.3.1.Ringkonnakohus nõustub osaliselt kostjaga, et kaebuse kolmas väide sisaldab samuti uut asjaolu, mis ei ole TsMS § 652 lg-te 2 ja 4 järgi lubatav. Hageja ei väitnud maakohtus enne
29.oktoobri 2021 seisukohta, et DT pani oma nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks sõltuma 425 000 euro saamisest. Varem väitis hageja, et kostja pani hageja sundseisu olukorras, kus kinnistutele oli olemas ostja, kes nõustus need omandama vaid vabana hüpoteekidest. Järgides eespool p 9.1.7 põhjendusi, on nii 29. oktoobri 2021 seisukohas kui ka kaebuses nimetatud väide DT käitumise kohta esitatud hilinenud. Samas ei mõjuta see oluliselt asja lahendamist, sest kostjale saaks niigi olla ette heidetavad üksnes need tegevused ja toimingud, mis DT tegi kostja nimel.
9.3.2.Laenulepingu sõlmimine, hüpoteekide seadmine ega ka kinnistute koormamine teise järjekoha hüpoteekidega pärast vahekohtu otsust ning nõuete loovutamine ei ole sellised toimingud, mis viitaks kostja (või tema juhatuse liikme) pahausksele käitumisele müügilepingus sisalduva kokkuleppe sõlmimisel. Hageja ei põhjendanud, kuidas nende toimingute juures avaldunud kostja motiivid mõjutanuks MP tahte kujunemist müügilepingus sisalduva ostuhinna jagamise ja sellest osa kostjale tasumise kokkuleppes. Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja pani hageja sundseisu ja nõudis 425 000 eurot hüpoteekide kustutamise eest. Kaebus ei sisalda viiteid maakohtus esitatud tõenditele, millest hageja arvates oleks saanud tuvastada kõnealuse nõudmise esitamise ja sidumise hüpoteekide kustutamisega. Siinkoha on ühtlasi asjakohased eespool p 9.1 alapunktides esitatud põhjendused, et hageja märgitud seost ei nähtu ka müügilepingu dokumendist ega saa sellest tõlgendamise teel tuletada.
10.Menetluskulude osas teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.
10.1.Maakohtu kulude jaotus vastab asja lahendamise tulemusele. Ringkonnakohus põhjendas eelnevas, et hagi jäi kokkuvõttes õigesti rahuldamata, st hageja peab TsMS § 162 lg 1 alusel kandma kõik menetluskulud.
10.2.Kaebuse neljas väide pole põhjendatud ega anna alust vaidlustatud otsust kulude rahalise kindlaksmääramise osas muuta.
10.2.1.Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus kostja vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb talle osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus 9 (11)
kostja esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
10.2.2.Tervikuna vastab kostjale hüvitatav kulu kohtuasja mahule ja keerukusele. Siinjuures pole määrav, et osa kostja kuludest on seotud kohtualluvuse vastuväite esitamisega, mis kokkuvõttes polnud edukas. Kostja võib tema vastu suunatud nõudele esitada kõik menetluslikult lubatavad vastuväited. Kohtualluvuse ega kohaldatava õiguse küsimused ei olnud üheselt selged ja nende üle vaidlemist ei saa pooltele ette heita. Maakohus võttis asjakohaselt arvesse menetluse erinevate etappide eesmärke ja tulemusi ning hindas kostja esindaja toimingute põhjendatust mh selle põhjal. Kokku vähendas maakohus kostjale hüvitatavat kulu umbes poole võrra (taotletud 23 637,72 eurost hüvitati 11 954,44 eurot). Kaebuse napp neljas väide ei anna alust kostjale hüvitatavat menetluskulu veelgi vähendada.
10.3.Maakohus rahuldas 18. jaanuari 2021 määrusega osaliselt kostja eeldatavate menetluskulude tagatise taotluse. Hageja maksis 11. märtsi 2021 kohtu arvele 6240 eurot. Maakohus ei märkinud otsuses, et osa kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludest saaks katta tagatise arvel, vaid mõistis kogu summa hagejalt välja ja kohustas teda maksma viivist. Ringkonnakohtu hinnangul on eeldatavate menetluskulude katteks antud tagatisega seonduv selline otsustus, mille kohus peab TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt tegema tagatud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Kostja nõustus ringkonnakohtu istungil, et hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitisest tuleb 6240 eurot maksta välja tagatise arvelt, millega loetakse selles osasummas kulud hüvitatuks alates otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud otsust vastava otsustusega.
10.4.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
10.5.Tulenevalt apellatsioonimenetluse kulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel.
10.5.1.Kostja taotles tähtaegselt 3363,60 euro hüvitamist, mis on tasu 19 t 54 min õigusteenuse eest tasumääraga 136–142 eurot/t (lisandub käibemaks). Kostja märkis maakohtus pärast menetluskulu nimekirja esitamist tehtud toimingud ajakuluga 3 t 48 min. Kaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulus esindajal kokku 11 t 42 min. Istungi ettevalmistamise ja sellel osalemise aeg oli 3 t 24 min ja menetluskulu nimekirja koostamiseks kulus 1 t. Lisaks esitas kostja 9. mail 2022 täiendava taotluse 426 euro hüvitamiseks, mis on tasu ajavahemikul 2.–7. mai 2022 osutatud õigusabi eest mahus 2 t 30 min.
10.5.2.Hageja vaidles kostja kuludele osaliselt vastu. Maakohtu menetluse kulud ei ole praegu enam hüvitatavad. Vastuse koostamiseks ei saanud kuluda aega üle 4 t ja kulunimekirja koostamiseks ei kulu aega terve tund. Kostja täiendavat taotlust pidas hageja hilinenuks,
10.5.3.Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 10 t (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6 t, kohtuistung ja selle ettevalmistamine 3 t ning kulunimekirja koostamine 1 t). Maakohtu menetluses pärast kulunimekirja esitamist tekkinud kulud ei ole hüvitatavad apellatsioonimenetluse kuluna. Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning hageja ei esitanud olulisel määral uusi väiteid.
10.5.4.Kostja täiendav taotlus ei ole menetluslikult lubatav ega põhjendatud. Pool ei saa pärast menetluskulu nimekirja esitamiseks määratud tähtaega (TsMS § 176 lg 1) üldjuhul esitada omal algatusel täiendavat nimekirja. Pigem peab pool kaaluma, kas menetluslik olukord on piisavalt erandlik, et teha varem ettenägematuid ja tasu nõudvaid toiminguid pärast kulunimekirja esitamise tähtaja möödumist. Käesoleval juhul sellist erandlikku olukorda ei esine. Lisaks on kostja täiendava nimekirja toimingud osaliselt tehtud enne menetluskulu nimekirja esitamise 10 (11)
tähtaega ning hagi tagamise abinõu tagatisega asendamise toiming pole vajalik ega põhjendatud selles tähenduses, et vastaspool peaks vastava kulu hüvitama.
10.5.5.Kostja esindaja tunnitasu apellatsioonimenetluse toimingutel oli 142 eurot/t, mis on kohane. Kostja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane ja kohus kontrollis seda asjaolu Maksu- ja Tolliameti andmebaasist. Seega tuleb menetluskulude hüvitis välja mõista koos käibemaksuga. Eeltoodud kaalutlustel peab hageja kostjale hüvitama apellatsioonimenetluse kuluna 1704 eurot (= 10 t × 142 + 20%). Rahuldamata jääb kostja taotlus osasumma 2085,60 eurot (= 3363,60 + 426 – 1704) hüvitamiseks.
10.5.6.Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist.
11.Hagi rahuldamata jättes, tühistas maakohus õigesti hagi tagamise (TsMS § 386 lg 4, § 442 lg 5 esimene lause). Kostja taotlusel asendas ringkonnakohus 17. mai 2022 määrusega ühe 11. mai 2020 määruse alusel seatud kohtulikest hüpoteekidest (registriosa nr 650334) kohtu arvele kantud tagatisrahaga summas 60 400 eurot (viidatud hüpoteegi summa). See ei mõjuta hagi tagamise tühistamist. Hagi tagamise abinõu asendamiseks makstud raha on menetluslik tagatis, mille tagastamisele kohaldatakse TsMS § 195 sätteid. Kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus TsMS § 195 lg 1 esimese lause alusel tagatise andja avalduse alusel tagatise. Kuivõrd hagi rahuldamata jätmise tõttu on ära langenud hagi tagamise põhjus, on ära langenud ka vajadus hagi tagamise abinõu asendada, mistõttu on kostjal õigus taotleda tagatiseks tasutud raha tagastamist (Riigikohtu 2. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-6269, p 17 teine lõik). Erinevalt Riigikohtust puudub ringkonnakohtul pädevus ise tühistada oma varasemat määrust, aga selleks puudub ka vajadus, sest menetlusliku tagatise tagastamise eeldus ei ole tagatise nõudmise või võimaldamise lahendi tühistamine. (allkirjastatud digitaalselt)
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.