Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 11. aprilli 2022. a tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-125200 menetlusse.
2.Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646).
3.Tühistada Harju Maakohtu 11. aprilli 2022. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21125200 osas, millega maakohus jättis Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi esitamise seisuga (8. detsember 2021) sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 216,91 eurot ja põhivõlgnevuselt 1047,93 eurot alates 9. detsembrist 2021 arvestatava viivise nõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
4.Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus osaliselt.
2-21-125200 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu menetluses oli Aktsiaseltsi PlusPlus Capital (hageja) hagi X (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 1047,93 eurot, intress 133,64 eurot, lepingu haldustasu 12,50 eurot, viivis 308,52 eurot ja sissenõudekulud 35 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis määras 27% aastas põhinõudelt 1047,93 eurot alates 9. detsembrist 2021 kuni põhinõude jäägi täieliku tasumiseni. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja ka tsiviilasja menetluskulud, s.o riigilõivu 225 eurot, kohtutäituri abil kättetoimetamise tasu 48 eurot ja õigusabikulu 420 eurot, ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Fresh Finance OÜ (laenuandja) 23. detsembril 2019 tarbimislaenu lepingu nr 10661 (leping), mille kohaselt laenuandja võimaldas kostjale laenusumma 1100 euro kasutamist tema vajaduste finantseerimiseks ning kostja kohustus kasutatud laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 15. kuupäevaks alates 15. jaanuarist 2020 kuni 15. detsembrini 2024. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli intressimäär 27% aastas.
1.2.Kostja asus laenuandja võimaldatud laenu kasutama ja kohustus lepingu lahutamatuks osaks olevate laenulepingu tingimuste p 7.1 järgi tagastama laenu igakuiste annuiteetmaksetena graafikus toodud tingimustel. Kostja rikkus laenulepingu tingimuste p 7.1 ja ei tasunud piisavalt alates 15. juunist 2020. Kostja lepingu rikkumise tõttu teavitas laenuandja kostjat laenulepingu tingimuste kohaselt lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja sellest tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas laenuandja laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 4. novembril 2020.
1.3.Pärast lepingu ülesütlemist oli kostja võlgnevus lepingu põhiosamaksed 1047,93 eurot, tasumata intressimaksed 133,64 eurot ja lepingu haldustasu 12,50 eurot.
1.4.Vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele ja laenulepingu tingimuste p-le 14.2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d nõudma kostjalt võlgnevust sisse ja PlusPlus Baltic OÜ on toimetanud kolm võlateatist 29. detsembril 2020, 2. märtsil 2021 ja 2.
2 (8)
2-21-125200 juulil 2021 hagejale teadaolevale kostja aadressile VVV. Juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p-st 3, on hagejal seega õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot.
1.5.Vastavalt laenulepingu tingimuste p-le 11.2.1 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 seitsmendale lõigule arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras, kui pooled ei ole teisiti kokku leppinud, iga viivituses oldud päeva eest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-120-08 p-s 12 leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad tarbijakrediidilepingus ette intressimäärana. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Vastavalt lepingule oli intressimäära suurus 27% ja selles määras viivis põhisummalt 1047,93 eurot alates 5. novembrist 2020 kuni 8. detsembrini 2021 on seega 308,52 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt kuni põhivõla tasumiseni.
1.6.Maksekäsu kiirmenetluses on hageja kandnud kulu kohtutäituri abil kättetoimetamise eest ja vastavalt 1. detsembril 2021 kohtutäitur Kaja Lilloja esitatud arvele on kostjal kohustus tasuda 48 eurot.
1.7.8. detsembril 2020 loovutas laenuandja oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale.
1.8.Oma nõude materiaalõigusliku alusena viitas hageja VÕS §-le 8, § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1 ja §-le 94 ning TsMS §-le 367. Kostja vastuväited
2.Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas hagi 11. aprilli 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1047,93 eurot, intressi 133,64 eurot, lepingu haldustasu 12,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 91,61 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot, kokku 1320,68 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlgnevuselt (1047,93 eurot) alates 9. detsembrist 2021 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud, s.o menetluses tasutud riigilõivu 225 eurot, kohtutäituri abil kättetoimetamise tasu 48 eurot ja õigusabikulud 90 eurot, kokku 366 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus tunnistas tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohus selgitanud, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et selgelt ülemäärast ja tarbijat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise mõistlik määr sõltub konkreetse asja asjaoludest. Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.
3 (8)
2-21-125200
3.2.Hagiavaldusele lisatud lepingu tingimuste kohaselt on viivisemäär 27% aastas. Maakohus oli seisukohal, et tegemist on tüüptingimustega ning kostjaks on tarbija. Laenu andjaks on kutse- või majandustegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine. Kostja ei tegutsenud laenu võttes kutse- või majandustegevuses. Riigikohtu praktikast tuleneb, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (lahend nr 32-1-66-05).
3.3.Maakohus leidis, et viivisemäär 27% aastas võlgnetavalt summalt on eeltoodust tulenevalt tühine, sest ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda. Seega kohaldas kohus lähtudes VÕS § 113 lg-st 1 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16 seadusjärgset viivisemäära. Seadusjärgse määra alusel kujunes võlgnevuselt 1047,93 eurot ajavahemiku 5. november 2020 kuni 8. detsember 2021 eest sissenõutavaks muutunud viiviseks 91,61 eurot.
3.4.Kohus märkis, et koos hagiavaldusega on hageja esitanud avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, milles on palunud mõista välja lepingulise esindaja kulu 420 eurot. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi on lepinguline esindaja kulutanud 1,5 t dokumentide komplekteerimisele ja analüüsimisele ning 2 t hagiavalduse koostamisele. Maakohus leidis, et selline ajakulu ei ole põhjendatud. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Dokumentide hulk ja sisu ei eelda menetlusdokumentide koostamiseks ja esitamiseks sellist ajakulu. Hagiavalduse sisuline osa ja lisad ei ole mahult sellised, mis õigustaks märgitud ajakulu. Kohus leidis, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks lugeda 1,5 t. Kohus luges lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 60 eurot (sh käibemaks). Eelnevast tulenevalt määras kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 90 eurot (sh käibemaks) ja mõistis selle kostjalt välja.
3.5.Ülejäänud osas rahuldas kohus hageja nõuded võlgnevuse ja menetluskulude väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab otsuse osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 väljamõistetud viivise osas ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 308,52 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudelt 1047,93 eurot hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis määras 27% aastas alates 9. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ja kohaldanud valesti materiaalõiguse normi.
4.2.Laenuandja ja kostja vahel 23. detsembril 2019 sõlmitud leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist
4 (8)
2-21-125200 lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).
4.3.Vastavalt lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on viivise määr võrdne lepingujärgse intressimääraga ja laenulepingu tingimuste p 11.2.1 kohaselt on aastaseks viivisemääraks lepingujärgne intressimäär (27% aastas).
4.4.Hageja leiab, et VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ei saa pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust. Riigikohtu järeldusi nimetatud tsiviilasjas ei ole võimalik automaatselt üle kanda tarbijakrediidilepingutele, arvestamata tarbijakrediidilepingute eriregulatsiooni.
4.5.Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduse tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.
4.6.Kostja on sõlminud 23. detsembril 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 38,02% aastas. Alates 30. novembrist 2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Seega ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (38,02% < 61,83%).
4.7.Eeltoodust lähtuvalt on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Hageja seisukohta toetavad Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-4331 ja otsus tsiviilasjas nr 2-21-108947.
4.8.Eelnevale tuginedes jääb hageja hagis esitatud seisukohale, et lepingust tulenev viivisenõue määras 27% aastas on põhjendatud ning hageja rahuldamata jäänud viivisenõue summas 216,91 eurot ja edasiulatuv viivisenõue määraga 27% aastas tuleb rahuldada.
4.9.Hageja esitas ka menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kulud apellatsiooniastmes apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 140 eurot ja õigusabikulu apellatsioonkaebuse koostamisel ja esitamisel 1 t eest 120 eurot koos käibemaksuga, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja palub TsMS § 177 lg 4 alusel määrata, et kostja tasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist. Hageja palub arvesse võtta, et ta on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.
5 (8)
2-21-125200
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 216,91 euro osas ja edasiulatuva viivise nõude põhinõudelt 1047,93 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määra ületavas osas. Ehkki hageja apellatsioonkaebuse taotlused on sõnastatud mõnevõrra ebatäpselt (nende kohaselt palub hageja tühistada maakohtu otsuse ka väljamõistetud viiviste osas ja teha viiviste osas tervikuna uus otsus), nähtub apellatsioonkaebusest tervikuna, et hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega maakohus hageja nõuded, sh sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõuded, osaliselt rahuldas.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hageja viivisenõuded osaliselt rahuldamata.
7.1.Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt põhivõlalt 1047,93 eurot alates 5. novembrist 2020 kuni hagi esitamiseni 8. detsembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist 308,52 eurot ja edasiulatuvat viivist alates 9. detsembrist 2021 määraga 27% aastas. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel lepingus kokkulepitud intressimäärast 27% ning sellest, et laenulepingu tingimuste p 11.2.1 ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe p 3 seitsmenda lõigu kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes nii hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et viivisemäär 27% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 järgi tühine ning kohaldub VÕS § 113 lg 1 järgi seadusjärgne viivise määr.
7.2.Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.
7.3.Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja
6 (8)
2-21-125200 annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu poolteks olid praegusel juhul füüsilisest isikust kostja ja äriühing. Maakohus tuvastas, et kostja oli tarbija, kes ei tegutsenud laenu võttes oma majandus- või kutsetegevuses, samas kui laenuandjaks oli majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kelle igapäevane äritegevus on laenuandmine.
7.4.Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
7.5.Praegusel juhul olid kostja ja laenuandja leppinud hageja esile toodud asjaoludel lepingus kokku intressimääras 27% aastas. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt viivist määras 27% aastas.
7.6.Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
7.7.Kuna praegusel juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le
5.Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
8.Maakohtu eksimused hageja viivisenõuete osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob
7 (8)
2-21-125200 ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
9.Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis hageja viivisenõuded, s.o nii sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise nõuded rahuldamata.
10.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11.Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
12.TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu
24.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.