Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-21-133572

2-21-133572 Sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot vastavalt hinnakirjale: võlateatis (sisult meeldetuletus) 3 x 5 eurot + ülesütlemise hoiatus (sisult meeldetuletus) 1 x 5 eurot, ülesütlemise teatis 1 x 15 eurot, nõude loovutamise teatis (sisuliselt samuti meeldetuletus tasumiseks) 1 x 5 eurot. 20.12.2021.a määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja edastas hagimaterjalid kostjale ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama 21 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Kostjat hoiatati hagile tähtaegselt vastamata jätmise tagajärgedest TsMS § 407 lg 1 järgi. Kohus toimetas menetlusdokumendid kostjale kätte 09.04.2022. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhinõue, intress, viivised ja hooldustasu on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks tagaseljaotsusega välja mõista. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka sissenõudmiskulud 40 eurot vastavalt laenulepingule ja portaali hinnakirjale. Puudub vaidlus, et kostja on tarbija ning et nii esialgne võlausaldaja kui ka hageja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus märgib, et VÕS § 1132 seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid. Tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 1132 lg 6), st igasugused kokkulepped laenulepingus, aga ka igasugused laenuandja poolt kehtestatud hinnakirjad. VÕS § 1132 regulatsioon seob suures osas hüvitise meeldetuletuskirjade saatmisega, v.a osaliselt VÕS § 1132 lg 2. Meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades VÕS § 1132 tarbijakaitselist iseloomu. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas

2-21-133572 vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Seega ei saa meeldetuletuskirjadeks lugeda lepingu ülesütlemise hoiatust, ülesütlemise avaldust või nõude loovutamise teadet, sest nende kirjade ainuke eesmärk ei ole tuletada meelde eelneva võlgnevuse tasumise kohustust. Hagi kohaselt lõppes leping 15.09.2021 ning enne seda oli saadetud 15 meeldetuletust, pärast seda ei nähtu hagist ühegi meeldetuletuskirja saatmist ega ka muude toimingute tegemist (nt helistamine, võlgnikuga kohtumine, võimalikud registripäringud jms). Kohus selgitab, et tagaseljaotsust tehes ei hinda ega arvesta kohus ühtegi tõendit. Hagi õiguslikult põhjendatus peab nähtuma hagist endast. Kui hageja ei ole hagisse konkreetselt kirja pannud, mis toiminguid ta teinud on, mis kirjad ning mis konkreetsetel aegadel kostjale on saadetud, siis ei saa sissenõudmiskulude hüvitise nõuet vastavas ulatuses õiguslikult põhjendatuks pidada. Õiguslikult põhjendamatus ulatuses peab kohus nõude aga jätma rahuldamata. Hagist on näha vaid enne lepingu lõppemist saadetud kirjade kuupäevad. Seega on käesolevalt võimalik kohaldada vaid VÕS § 1132 lg-t 1. Lõiget 2 ei saa kohaldada, sest hagist ei nähtu asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et kostjale saadeti pärast lepingu lõppemist meeldetuletuskirju või tehti muid toiminguid (vt ülal). VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hagist ei nähtu, et hageja oleks edastanud meeldetuletuskirja iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta või mis oli kirja sisu, s.o millist kohustust kostjale üldse meelde tuletati. Seega loeb kohus, et esimene saadetud kiri oli tasuta ning järgnevate meeldetuletuskirjade eest võib hageja nõuda hüvitist vaid 5 eurot ja seda ainult ühe kirja eest. Seega on hageja sissenõudmiskulude nõue õiguslikult põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks tagaseljaotsusega välja mõista 5 eurot. Ülejäänud nõude, 35 euro ulatuses, jätab kohus rahuldamata. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista ka tulevikus sissenõutavad viivised 30% aastas. Kohus leiab, et see on võimalik. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1185,94 eurot, millest 1000 eurot on põhivõlgnevus, 97,33 eurot intress, 10 eurot lepingu hooldustasu, 73,61 eurot 09.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ning 5 eurot sissenõudmiskulude hüvitis ning viivise 30% aastas alates 10.12.2021 tasumata põhivõlalt (1000 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 97%

2-21-133572 ulatuses. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lähtudes TsMS § 163 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud 97% ulatuses kostja kanda ja 3% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldustega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 225 eurot. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses, s.o 225 eurot, ning see on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud 20 eurot, mis on kohtu hinnangul põhjendatud. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja poolt lepingulisele esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 576 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikulud summas 576 eurot. Hageja esindaja on õigusabi osutanud 4h tunnitasuga 120€/h, millele lisandub käibemaks. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et tasumäär 120€/h on mõistlik ja põhjendatud, kuid ajakulu on põhjendatud vaid osaliselt. Hageja on selgitanud, et menetlusdokumentide koostamine on olnud keerukas ja ajamahukas. Hageja esindaja on kulutanud aega nõude asjaoludega ja materjaliga tutvumiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks (sealhulgas tõendite tellimiseks, kogumiseks) ja koostamiseks ning hagi kohtusse esitamiseks (hagi lisade komplekteerimiseks). Kohus leiab, et tsiviilasi ei olnud keerukas ega ajamahukas. Tegemist on täiesti tavapärase õiguslikult mitte keerulise võlanõudega. Nõude asjaolude ja tõenditega pidi hageja esindaja olema juba enne hagimenetlust tutvunud (sh ka need tellinud), s.o juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks, sest vastasel juhul poleks hageja saanud nõuet maksekäsu kiirmenetluses esitada. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu hagimenetluses on 3h. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku seega 677 eurot, millest 225 eurot on riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud ja 432 eurot (3h x 120€/h + km, sest hageja ei ole käibemaksukohustuslane) lepingulise esindaja tasu. Kohus jättis menetluskulud 3% ulatuses hageja kanda ja 97% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 20,31 eurot ja kostja kanda 659,69 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 659,69 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.