AS-i Citadele banka (Eesti filiaali kaudu) hagi X vastu käenduslepingutest tulenevas nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 3. detsembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
173 271,70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): AS Citadele banka (Eesti filiaali kaudu, filiaali registrikood 11971924), lepinguline esindaja Eveli Kaunispaik Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Smirnova
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Täiendada Harju Maakohtu 3. detsembri 2021 otsust menetluskulude jaotuse kohta otsustusega, et 5% hageja kuludest jäävad hageja enda kanda ja 95% kostja kuludest (lisaks neile, mis tal tekkisid seoses tasaarvestuse ja 15. septembri 2021 istungiga) jätta tema enda kanda. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.
5.Mõista kostjalt X-lt välja Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse seni veel tasumata riigilõiv 1440 eurot, mis tuleb tasuda vastavalt ringkonnakohtu 21. jaanuari 2022 määrusele, st tasuda on veel kuus osamakset igaüks 240 eurot, millest esimene tuleb tasuda 9. mail 2022 ja iga järgmine eelmisest 30 päeva möödumisel. Tunnistada riigilõivu väljamõistmise osas otsus viivitamata täidetavaks. Tähtpäevaks tasumata riigilõivu summalt tuleb kostjal tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.AS Citadele banka (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 26. juunil 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) kui käendaja vastu põhivõla 162 005,15 eurot, intressi 1266,55 eurot ja viivise 18 473,80 eurot nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
-
hageja ja OÜ Forestwood (edaspidi: võlgnik) sõlmisid 17. oktoobril 2012 arvelduskrediidi lepingu nr AJ00000062 arvelduskrediidi limiidiga 100 000 eurot (edaspidi: arvelduskrediidileping). Lepingu põhitingimuste p 9 kohaselt tuli krediidilt tasuda intressi igakuiselt kuu viimasel päeval ja p 5 kohaselt oli intressimäär 6,5% aastas kasutatud arvelduskrediidi limiidilt, millele lisandub kuue kuu euribor; hageja ja kostja sõlmisid 17. oktoobril 2012 arvelduskrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr AJ00000062 KL (edaspidi: käendusleping I). Selle lepingu p 2.1 kohaselt kohustus kostja solidaarselt võlgnikuga vastutama arvelduskrediidilepingu rikkumise korral põhivõlgniku kohustuste täitmise eest kuni 100 000 euro ulatuses; hageja ja võlgnik sõlmisid 17. augustil 2015 laenulepingu nr 604-15-J (edaspidi: laenuleping), millega hageja andis võlgnikule laenu 115 000 eurot. Laenu tagastamise tähtaeg oli 16. august 2020. Laenulepingu p 7 kohaselt tuli tasuda intressi 4,5% aastas, millele lisandus kuue kuu euribor. Lepingu p 12 järgi oli viivise määr 0,15% päevas; hageja ja kostja sõlmisid 17. augustil 2015 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr 604-15-J (edaspidi: käendusleping II). Selle lepingu p 2.1 kohaselt vastutab kostja võlgnikuga solidaarselt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kokku 115 000 euro ulatuses; arvelduskrediidileping lõpetati ennetähtaegselt 7. juulil 2017 ja sel ajal võlgnes võlgnik hagejale krediiti 100 000 eurot, intressi 1266,55 eurot, viivist 65,16 eurot; laenuleping lõpetati ennetähtaegselt 11. juulil 2017 ja võlgnik jäi hagejale võlgu laenu eest 95 489,98 eurot ja kuni pankrotini viivise 9023,80 eurot – kokku 104 513,78 eurot; hageja esitas kostjale 11. juulil 2017 tähtajaga 25. juuli 2017 lepingust tuleneva nõude. tagatisvara müügist saadud tulemist (82 450 eurot) rahuldati varasemast laenulepingust nr 541-14-J tulenev nõue täies ulatuses (48 965,17 eurot) ja arvelduskrediidilepingust tulenev põhivõla nõue 33 484,83 euro ulatuses. Hagi esitamise seisuga on võlgnikul tagastamata arvelduskrediidi põhivõlg 66 515,17 eurot (= 100 000 – 33 484,83) ja intressivõlg 1266,55 eurot. Arvelduskrediidilepingu p 5.1 järgi on viivis võlalt päevas 0,15% ning alates lepingu ülesütlemisest kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni on viivis 9450 eurot; hageja edastas 30. jaanuaril 2020 kostjale nõude käendatava kohustuse täitmiseks, mida kostja ei tasunud. Põhivõlgnik võlgneb hagejale laenulepingust ja arvelduskrediidilepingust tulenevalt kokku laenu 162 000 eurot, arvelduskrediidilepingu järgi intressi 1266,55 eurot ja mõlema lepingu järgi viivist kokku 18 473,80 eurot. Kostja ei ole neid kohustusi tulenevalt temaga sõlmitud käenduslepingutest täitnud. 2 (8)
2.Kostja on nõus hageja esiletoodud asjaoludega, kuid leiab, et: -
-
-
-
-
käenduslepingute I ja II järgi oli käenduste maksimumsumma kokku 215 000 eurot; hageja nõue võlgniku ja kostja vastu oli tagatud täies ulatuses hüpoteegiga, mis oli seatud kostjale kuuluvale kinnistule. Kinnistu turuväärtus oli 25. märtsi 2012 seisuga 1 904 000 eurot. Kohtutäituri müüs 18. detsembril 2019 kinnistu 85 000 euro eest, mis on 17% esimese enampakkumise alghinnast. Sundtäitmise menetluse käigus kaotas kinnistu turuhinnast 1 500 000 eurot; viivise määr 0,15% päevas või 54,75% aastas on ebamõistlikult suur ja seda tuleb vähendada seaduses ettenähtud määrani; kostjale on määratud osaline töövõime ning tema sissetulek on töötasu 300 eurot ja hüvitis 210,49 eurot kuus. Kostja terviseseisund ei parene ja tal pole võimalik töötada täie koormusega. Nii ei saa kostja praegu ega tulevikus teenida raha suuremas ulatuses selleks, et rahuldada hageja nõue; viivis nõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul. Hageja nõue muutus sissenõutavaks
25.juulil 2017, kui hageja teatas kostjale laenulepingu lõppemisest. Selles kirjas ei teatanud hageja leppetrahvi nõudest. Hageja esitas 9. juulil 2018 kohtutäiturile täitmisavalduse kostja vastu võlgnevuse 270 457,74 euro sissenõudmiseks hüpoteegiga tagatud kinnisasja arvel. Pärast kinnistu võõrandamisest ei esitanud hageja kostjale viivisenõuet. Viivisenõude esitas hageja alles 30. jaanuaril 2020, st 2,5 aastat pärast põhinõude sissenõutavaks muutumisest, mida ei saa lugeda mõistlikuks ajaks; käenduslepinguid sõlmides rikkus hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet seeläbi, et ei kontrollinud piisavalt kostja majanduslikku seisundit. Käenduslepingud on heade kommetega vastuolus, sest kostja vastutuse maksimumsumma on kostja sissetulekute suhtes (arvestades sh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne. Juba lepingute sõlmimise ajal võis eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja võlgniku kohustust olulises osas täita. Kostja palk oli 2012. aastal 290 eurot ja 2015. aasta juunist 3 90 eurot kuus. Kostjal muud sissetulekut ei olnud, samuti puudusid kinnisvara ja sõidukid. Kostja omandis oli vaid võlgniku osa nimiväärtusega 1250 eurot, mis moodustas 50% osakapitalist, ja Winterwood OÜ (edaspidi: WW) osa nimiväärtusega 2556 eurot, kuid nende firmade majandustegevus oli kahjumlik. Hagejal oli kohustus käenduslepinguid sõlmides kontrollida kostja võimekust täita võlakohustusi. Tegelikult selgitas hageja esindaja lepingu sõlmimisel, et lepingu sõlmimine on formaalne ja pakkus kostjale märkida sissetuleku summana 1000 eurot kuus. Seega palus hageja esindaja kostjat käenduslepingute sõlmimisel märkida taotlusele valed andmed kostja sissetuleku kohta ega kontrollinud tahtlikult laenu andmisel kostja sissetulekuid ja krediidivõimekust. Nii teeskles hageja laenu andmise eesmärgil, et kostja esitatud andmed on õiged. Kostja finantsvõimalusi arvestades oli tõenäoline, et ta ei suuda täita võlgniku võlakohustusi; vastutustundliku laenamise kohustuste rikkumisega tekitas hageja kostjale kahju 181 745,50 eurot, st kogu hageja nõude ulatuses. Kostja tegi 10. septembril 2021 selle summas tasaarvestuse avalduse.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 3. detsembri 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 162 005,15 eurot, intressi 1266,55 eurot ja viivise 10 000 eurot. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 95% kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1710 eurot ja sellelt summalt viivise. Kostja kuludest omakorda 5% jäid hageja kanda, aga neid polnud vaja kindlaks määrata, sest kostja ei esitanud menetluskulu nimekirja. Maakohus märkis lisaks, et kostja enda kanda jäävad kulud, mis tekkisid seoses tasaarvestuse ja 15. septembri 2021 istungiga. 3 (8)
3.1.Maakohus leidis, et nii laenuleping kui arvelduskrediidileping on võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 401 lg 1 järgi krediidilepingud, sest võlgnik sai nende alusel hagejalt kui professionaalselt krediidiandjalt laenu ja arvelduskrediiti, millelt tuli maksta intressi. Kuna võlgnik ei täitnud oma laenulepingust tulenevat laenu tagasimakse kohustust ning arvelduskrediidilepingust tulenevat arvelduskrediidi ja sellelt tasumisele kuuluva intressi maksmise kohustust, siis ütles hageja mõlemad lepingud üles ning tal on õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, st võla ja intressi tasumist ning täitmisega viitamise eest viivist VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 401 lg 1, § 396 lg 1, ning § 397 lg 1 alusel.
3.2.Maakohus kohaldas VÕS § 143 lg-tele 1 ja 2, § 144 lg-le 1 ning leidis, et käenduslepingud I ja II on kehtivad tarbijakäenduslepingud, mis on kostja poolt allkirjastatud ja milles on kirjas kostja vastutuse rahaline maksimumsumma. Kostja vastutab laenulepingust ja arvelduskrediidilepingust tulenevate võlgniku kohustuste eest solidaarselt.
3.3.Hageja ei rikkunud vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja käenduslepingud ei ole vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 järgi.
3.3.1.Kostja ei eitanud asjaolu, et ta oli võlgniku juhatuse liige. Võlgniku äriregistri väljavõttest, 2012. aasta raamatupidamise aruandest ning 2014. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli kostja alates 14. augustist 2012 võlgniku 60% suuruse osa omanik ehk enamusosanik ja alates 18. märtsist 2013 juhatuse liige. Võlgniku omakapital oli raamatupidamise aruande järgi 2012. aastal 255 888 eurot, kasum 272 725 eurot ning 2014. aastal oli jaotamata kasum majandusaasta aruande järgi 204 599 eurot. Lisaks kinnitas kostja käendustaotlustes oma sissetuleku 1000 eurot kuus. Nende tõenditega on hageja tõendanud, et nii 2012. aastal, kui võlgnik sai arvelduskrediiti, kui ka 2014. aastal, kui võlgnik sai laenu, olid tema majandusnäitajad sellised, mis võimaldasid tal krediiti ja laenu võtta. Kostja omakoda oli samal ajal võlgniku juhtiv isik ja 60% ulatuses osanik.
3.3.2.Hageja on tõendanud, et kostja oli 100% ulatuses laenu-, arvelduskrediidi- ja käenduslepingute sõlmimise ajal ka WW osanik alates 19. juunist 2012 ning alles 2016. aastal oli osale kantud keelumärge. Kostja esitas WW 2012. ja 2015. aasta majandusaasta aruanded, soovides nendega tõendada, et äriühingu varanduslik olukord ei olnud hea. See asjaolud ei oma tähtsust, sest laenu ja arvelduskrediiti anti võlgnikule. Lisaks nähtub kostja esitatud müügilepingust, et ta ostis 2017. aastal 510 000 euro eest WW-lt kinnistu koos koormatistega, mille eest tasus võlgnik. Eelmärgitu võimaldab järeldada, et kostjal olid oskused ja teadmised kaalukate tehingute tegemiseks.
3.3.3.Eeltoodust järeldub, et kostja tegutses ärilistel eesmärkidel. Selline käendaja, kes on käendust andes põhivõlgniku juhatuse liige, osanik, aga lisaks teise äriühingu osanik, peab olema majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna teadlikum kui tavatarbija käenduskohustuse võtmise ja lepingute allkirjastamise tagajärgedest. Nii peab selline käendaja aru saama ja mõistma äriühingu toimimist, majanduses toimuvat, äriga kaasnevaid kohustusi, vastutust, ja riske. Käenduslepingutes on märgitud kostja vastutuse maksimumsumma, vastavalt 115 000 eurot ja 100 000 eurot. Nii pidi kostja mõistma, mida tähendab tema jaoks sellises ulatuses vastutus, kui äriühing jätab oma kohustused täitamata, sõltumata kohustuse täitmata jätmise põhjustest (pankrot vm).
3.3.4.Eeltoodu tõttu ei ole kostja TsÜS § 86 lg 1 tähenduses võlgnikuga isiklikes suhetes (nagu perekonnaliige või koos elav isik, sugulane), vaid tema seos äriühinguga on majanduslik ja varanduslik. Järelikult ei saa kostjat pidada olevat erilises isiklikus sõltuvussuhtes võlgnikuga, mis tingiks erilise isikliku soovi käendada võlgnikku. Kui kostja soovis võlgniku varanduslikke kohustusi käendada ja teda soodustada, siis on see majanduslik otsustus ning tingitud huvist äriühingu kohustusi täita. See aga ei tähenda erilist isiklikku ja sellest tulenevat lähedast seost äriühinguga. 4 (8)
3.3.5.Maksu- ja tolliameti (MTA) väljavõttest nähtuv sotsiaalmaksu maksmine ja võimalik kostja palga suurus võlgniku juures ei anna alust järeldada, et kostja varanduslik olukord ei võimaldanud tal käenduslepinguid sõlmida ega kohustusi kanda. Kostja oli tegev äris, osanik mitmes äriühingus. Ainult see, kuidas võlgnik otsustas maksta kostjale palka ja tasuda vastavalt sotsiaalmakse, ei ilmesta kostja varanduslikku võimetust. Kostja pidi juhatuse liikmena olema võimeline käenduskohustuse võtmisel ise otsustama, kas ta suudab käendatavat kohustust tegelikult kanda. Eitava hinnangu korral pidanuks ta jätma käenduslepingud sõlmimata. Usutav ega tõendatud pole kostja väide, et pangatöötaja soovitas tal märkida käendustaotlusele palk 1000 eurot ja kinnitas käenduse formaalsust. Kostja tegutses mitmes äriühingus, tegi mahuka tehingu ja pidi ise otsustama, mida ta pangale avaldab ja millises ulatuses ta kohustuse võtab. Kokkuvõttes ei saa kostja tugineda väidetele, et tema varanduslik olukord ei võimaldanud tal käenduskohustust võtta ja et käendatavad kohustused on talle äärmiselt koormavad.
3.4.VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, st kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
3.5.Alusetu ja tõendamata on kostja väide, et kinnistu väärtuse 1 904 000 euro eest saanuks katta kõik hageja nõuded. Kinnistu võõrandati 18. detsembril 2019 täitemenetluses enampakkumise korras 85 000 euro eest. Kostja pole tõendanud sellest erinevat turuhinda ega tuginenud enampakkumise vaidlustamisele.
3.6.Eeltoodust tulenevalt on käenduskohustused kehtivad ja hageja ei rikkunud vastutustundlikku laenamise põhimõtet. Hageja arvestas arvelduskrediidi võlast maha hüpoteegi realiseerimisest järelejäänud summad. Maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks rikkunud oma kohustusi VÕS § 100 tähenduses. Kostjal pole VÕS § 115 lg 1, § 101 lg 1 p 3 järgi väidetavalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevat kahjunõuet hageja vastu. Nii ei saa kostja seda nõuet ka VÕS § 197 lg 1 järgi tasaarvestada 181 745,50 euro ulatuses ja hageja nõue ei ole VÕS § 197 lg 2 alusel lõppenud.
3.7.Hagejal on õigus nõuda võlgnikult laenulepingust ja arvelduskrediidilepingust tulenevalt põhivõla 162 000 euro, arvelduskrediidilepingust tuleneva intressi 1266,55 euro ja mõlemast lepingust tuleneva viivise tasumist 18 473,80 euro ulatuses, sest võlgnik rikkus laenulepingust ja arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi.
3.8.Põhjendatud ei ole kostja väide, et viivise määr on ebamõistlikult suur. Laenu- ja arvelduskrediidilepingud sõlmiti majandustegevuses ja viivise määr tuleneb neist lepingutest (mõlemas 0,15% päevas). Kostja ei ole hagejale midagi tasunud, seega on ta rikkunud käenduslepingutest tulenevaid kohustusi VÕS § 100 tähenduses ja on kohustuse täitmisega ka viivituses. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 401 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1, § 142 lg 1 ning § 145 lg 2 järgi kohustuse täitmist ehk võla ja intressi tasumist ning viivist. Hageja nõutav viivis ei ületa mõlema lepingu puhul nõutavat põhivõlga. Seega pole viivis ebamõistlikult suur VÕS § 113 lg 1 ja § 162 lg 1 tähenduses. Samas tuleb arvestada, et kostjal on tuvastatud töövõime alanemine, mis on seotud raskuste tõstmisega. Arvestades kostja sissetulekut, saab VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 2 alusel viivist vähendada 10 000 eurole.
3.9.Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja esitas viivisenõude liiga hilja. Kinnistu müüdi täitemenetluses 18. detsembril 2019 ja hageja esitas viivisenõude 30. jaanuaril 2020, seega veidi üle kuu pärast kinnistu võõrandamist ehk pärast seda, kui sai selgeks, millises ulatuses jäävad võlgniku kohustused veel täitmata. Nii ei käitunud hageja viivise nõuet esitades 5 (8)
kostja huvide vastaselt. Lisaks pole viivis leppetrahv, mille puhul on seaduses sätestatud, et kui seda ei nõuta mõistliku aja jooksul, et siis kaotab võlausaldaja nõudeõiguse (VÕS § 159 lg 2).
3.10.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Hageja tasus riigilõivu 1800 eurot ning sellest summast jäi 1710 eurot (95%) kostja kanda. Kostjal tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna poolte endi kanda. Kostja järgib oma põhjendusi, et hageja rikkus laenuandja põhikohustusi, mis tulenevad vastutustundliku laenamise põhimõttest. Seetõttu on käenduslepingud vastuolus heade kommetega ja tühised.
4.1.Esiteks tõendas kostja, et käenduslepingute sõlmimise ajal tema omandis olevate firmade majandustegevus oli kahjumlik ja kostja ainuke sissetulek oli miinimumpalk. Kostja esitas maakohtule järgmised tõendid: -
-
-
kostja sissetulek oli 2012. aastal 290 eurot; MTA väljavõtte 2015. aastal võlgniku tasutud sotsiaalmaksude kohta kostja eest (veebruar–mai 152,30 eurot kuus ja oktoober–detsember 126,70 eurot kuus), mis näitab, et kostja teenis veebruarist maini 460 eurot ja alates juunist 390 eurot kuus; võlgniku 2014. aasta majandusaasta aruanne, millest nähtub võlgniku kahjum 2013. aastal 72 806 eurot ja 2014. aasta kasum 912 eurot, kasum koos eelmiste perioodide jaotamata kasumiga 204 599 eurot, võlakohustus 361 289 eurot, sh laenukohustused 285 024 eurot ja kapitalirendikohustused 76 265 eurot. Seega 2014. aastal ületasid võlgniku võlakohustused kasumit 156 690 eurot võrra; võlgniku 2012. aasta majandusaasta aruanne, millest nähtub võlgniku kasum 2011. aastal 10 eurot ja 2012. aasta kahjum 109 eurot; võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku kahjum 2014. aastal 18 173 eurot ja 2015. aastal 19 715 eurot.
Neist tõenditest nähtuvat ei lükka ümber hageja esitatud võlgniku raamatupidamise vahearuanne 30. juuni 2012 seisuga, sest see ei näita võlgniku tegelikku majanduslikku seisu arvelduskrediidilepingu sõlmimise ajal. Lisaks nähtub võlgniku registrikaardist, et kostja omandas võlgniku osa 14. augustil 2012 ja sai juhatuse liikmeks 18. märtsil 2013, mistõttu käenduslepingu I sõlmimise ajal ei olnud kostjale teada võlgniku tegelik majanduslik seisund.
4.2.Teiseks ei kontrollinud hageja laenu- ja arvelduskrediidilepingute sõlmimisel võlgniku tegelikku majanduslikku olukorda ega käenduslepingute sõlmimisel kostja maksevõimet, rikkudes krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 nõudeid.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisulises osas muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1), aga täiendab seda otsustusega nende maakohtu menetluskulude jaotuse kohta, mis jäid vaidlustatud otsusega jaotamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja 5% kuludest hageja kanda jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi 6 (8)
kaebamata jõustunud. Ringkonnakohus saab TsMS § 651 lg-st 1 tulenevates piirides kontrollida, kas maakohus mõistis õigesti kostjalt välja põhivõla, intressi ja vähendatud viivise ning pani 95% kuludest kostja kanda.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest laenu- ja arvelduskrediidilepingute sõlmimise ning lõppemise, aga ka käenduslepingute I ja II sõlmimise ja tingimuste kohta. Võlgniku kohustuste suurus pole samuti vaidlusalune. Ühtlasi tuvastas maakohus õigesti võlgniku kohustuste katteks panditud vara täitemenetluses müümise asjaolud ja tulemi mõju hageja nõuetele.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Maakohus tuvastas õigesti, et käendusleping I ega II ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Selle tulemusel lähtus kohus õigesti lepingute kehtivusest.
9.2.Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata selle sõlmimise aja seisuga (Riigikohtu 24. mai 2001 otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐76‐01). Käenduslepingut ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi põhjusel, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingu sõlmimise ajal vara vähem kui käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐157‐14, p 11). Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Samuti ei kehti käendaja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte, sest käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48). Neil kaalutlustel on käendusleping heade kommetega vastuolus üksnes erandlikel asjaoludel.
9.3.Maakohus rakendas õigesti Riigikohtu seisukohta, mille järgi võib käendusleping olla heade kommetega vastuolus eelkõige juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum (vt
31.jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49 esimene lõik): -
-
käendaja on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
9.4.Maakohus ei tuvastanud, et esineks loetletud asjaolude kogum ja selle esinemist ei saa järeldada ka kaebuse väidetest ega kostja viidatud tõenditest. Kostja ei toonud esile sõltuvusvms suhet, mis oleks teda teatavalgi määral sundinud käenduskohustust võtma. Samas tuvastas maakohus, et kostja oli alates 14. augustist 2012 võlgniku enamusosanik ja alates
18.märtsist 2013 ka juhatuse liige, st tal oli võimalik saada isiklikku kasu talle kuuluva ja tema juhitava äriühingu majandustegevusest. Õige ei ole kostja arusaam, et tema osalus võlgnikus ja lähikondsus (pankrotiseaduse § 117 lg 2) tähendab sõltuvussuhet. Lisaks tuvastas maakohus õigesti, et kostjale kuulus laenu-, arvelduskrediidi- ja käenduslepingute sõlmimise ajal WW osa. Järelikult ei olnud kummagi käenduslepingu vastutuse maksimumsumma äärmiselt ebaproportsionaalne ega andnud käenduslepingu I ega II sõlmimise ajal alust eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda kostja võlgniku kohustust olulises osas täita. Lõpuks on asjakohane ka maakohtu põhjendus, et kostja avaldas ise hagejale piisava sissetuleku ja hageja ei pidanud seda täiendavalt kontrollima, st hagejale ei pidanud olema äratuntav kostja väidetav varatus. Kostja ei tõendanud maakohtus ega esitanud vastavaid taotlusi ka koos kaebusega, et käenduslepingute sõlmimisel tehtud avaldusi oleks mõjutanud hageja töötajad. 7 (8)
9.5.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus pidanuks tuvastama kostja varalise olukorra käenduslepingute sõlmimise ajal. Ühtlasi pole oluline, et kostja sai võlgniku juhatuse liikmeks pärast käenduslepingu I sõlmimist. Tehingu tühisusele tuginev pool peab tooma esile ja tõendama need asjaolud, mis tühisust kinnitavad (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Niisiis pidi kostja tõendama kõigi eespool p-s 9.3 loetletud eelduste esinemise. Maakohtu otsuse põhjendamiseks oli piisav tõdeda, et need eeldused on vähemalt osaliselt tõendamata.
9.6.Eeltoodud kaalutlustel jättis maakohus TsÜS § 86 kokkuvõttes õigesti kohaldamata ja rajas otsuse asjakohaselt käenduslepingute I ja II kehtivusele.
9.7.Samuti on õige maakohtu otsustus, et hageja ei rikkunud KAS § 83 lg-s 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja kui käendaja suhtes see põhimõte ei kohaldu (vt eespool p 9.2) ja võlgniku osas tuvastas maakohus asjakohaselt, et nii laenu- kui ka arvelduskrediidi lepingu sõlmimise eel hagejale esitatud andmed võlgniku majandusliku olukorra kohta võimaldasid hinnata võlgnikku nende lepingute ulatuses krediidivõimeliseks. Ekslik on kostja arusaam, et hageja käitus laenu andmisel vastutustundetult, kui võlgniku kohustused ületasid kasumit – selline majanduslik kriteerium krediidivõime hindamisel ei kohaldu. Maakohus tuvastas, et nii laenu kui arvelduskrediidi summad olid väiksemad kui võlgniku jaotamata kasum. Samuti pole vaidlust selles, et võlgnik oli mõlema krediidi andmise ajal tegutsev ja tal oli piisav jooksev rahavoog krediidi teenindamiseks. Seega puudus hagejal alus hinnata võlgniku krediidivõime puudulikuks. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtet ei rikutud, siis on kostja tasaarvestus alusetu.
10.Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.
10.1.Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1, kui jättis jaotamata osa menetluskuludest. Hageja menetluskuludest jättis maakohus 95% kostja kanda, aga jättis otsustamata ülejäänud 5% jaotuse. Kostja kuludest omakorda 5% jäid hageja kanda, aga 95% jaotamata (v.a tasaarvestuse ja 15. septembri 2021 istungiga seotud kulud, mis jäid tervikuna kostja kanda). Maakohtu viitest TsMS § 163 lg-le 1 ja hagi rahuldamise ulatusele on aru saada, et maakohus soovis samas suhtes jaotada kõik menetluskulud (peale eespool eraldi nimetatud toimingute). Ringkonnakohus saab kulude jaotust vastavalt täiendada.
10.2.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda, sest kaebus jääb rahuldamata. Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulu nimekirja, mistõttu määrab ringkonnakohus hüvitatava kulu summaks null eurot.
10.3.Ringkonnakohtu 21. jaanuari 2022 määrusega anti kostjale menetlusabi ja võimaldati 1920 eurot riigilõivust tasuda kaheksa 240 euro suuruse osamaksena. Otsuse tegemise ajaks on kostja tasunud kaks osamakset kokku summas 480 eurot (2. märtsil ja 8. aprillil 2022). Seega on tasumata veel 1440 eurot (= 1920 – 480). TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 2 alusel mõistab ringkonnakohus selle summa kostjalt riigi kasuks välja. Juhindudes viidatud määruse põhjendustest ja TsMS § 179 lg-st 5 määrab kohus, et riigilõivu tasumist tuleb jätkata 240 euro suuruste osamaksetega. Viidatud määruse järgi saabub järgmine osamakse tasumise tähtpäev
9.mail 2022 (90. päev alates 21. jaanuari 2022 määruse jõustumisest) ja edasi peab tasumine toimuma endiselt iga 30 päeva järel.
10.4.Riigilõivu kostjalt väljamõistmise osas tunnistab kohus otsuse TsMS § 445 lg 1 ning § 467 lg-te 1 ja 5 alusel viivitamata täidetavaks. Kohus hoiatab kostjat, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib otsuse riigilõivu väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui kostja jätab oma rahalise kohustuse täitmata enam kui 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 6). Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) 8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.