ALANDIA KV OÜ hagi OÜ SIIBXID vastu 200 000 euro saamiseks
Tsiviilasja hind
288 800 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: ALANDIA KV OÜ (registrikood 10432226; asukoht P. Süda tn 11-15, Kesklinna linnaosa, Tallinn, 10118, Harju maakond, Eesti) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob (e-post xxx) Kostja: OÜ SIIBXID (registrikood 12476564; asukoht Merivälja tee 1, Pirita linnaosa, Tallinn, 11911, Harju maakond, Eesti) Kostja lepinguline esindaja Tarvo Lindma (e-post: xxx)
Asja läbivaatamine
Avalik kohtuistung 30.03.2022
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista OÜ-lt SIIBXID välja ALANDIA KV OÜ kasuks välja võlgnevus summas 200 000 eurot.
3.Mõista OÜ-lt SIIBXID ALANDIA KV OÜ kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 01.10.2019.a kuni 06.05.2022.a eest summas 32 853,68 eurot ja edasi viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt (158 117 eurot) alates 07.05.2022 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta poolte menetluskulud 75% ulatuses OÜ SIIBXID ja 25% ulatuses ALANDIA KV OÜ kanda.
2.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva
2-19-20069 jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid ALANDIA KV OÜ ja AS S M (pankrotis alates 17.12.2013) 31.12.2012 laenulepingu nr xxx, millest tulenev AS-i S M laenukohustus Alandia ees oli 257 804 eurot, laenu intress 10% aastas ja viivis 0,1% päevas tagastamata summalt. Laenulepingu nr xxx alusel ei antud ega võetud mitte uut laenu, vaid sellega kinnitati samade poolte vahel varem, 02.01.2007 sõlmitud laenulepingust tulenev kohustuste jääk ja lepiti kokku uus tagasimaksetähtaeg; muud tingimused, nagu intressi- ja viivisemäär, jäid muutmata.
2.26.06.2013 sõlmisid AS S M ja OÜ SIIBXID kinnistu mõttelise osa müügilepingu, mille punktiga 3.3.5 võttis Siibxid S M kohustuse Alandia ees üle 200 000 euro ulatuses. Kohustuse ülevõtmisega tasus Siibxid S Mle kinnistu ostuhinda. Seega jäi pärast 26.06.2013 Alandia ees kohustatud isikuks Siibxid. Kuna Siibxidil oli kohustuse täitmine majanduslikult raskendatud, kuid ta samas soovis perspektiivis kohustuse ikkagi täita, pikendasid Siibxid ja Alandia kokkuleppel jooksvalt kohustuse täitmise tähtaega. Siibxid ja Alandia sõlmisid lisaks 2019. aasta sügisel kirjaliku kokkuleppe, milles kinnitasid üle, et Siibxidi kohustus Alandia ees on 200 000 eurot ja pikendasid kohustuse täitmise tähtaega kuni 30.09.3019. Kokkuleppes sisaldus ühtlasi Alandia ja Siibxidi kinnitus, et nad on tähtaega ka eelnevalt pikendanud, millest järeldub, et enne nimetatud kokkuleppe sõlmimist polnud kohustus veel sissenõutavaks muutunud. Arvestades, et kohustuse täitmise tähtaeg möödus 30.09.2019, on Siibxid Alandia ees hagi esitamise aja seisuga viivituses 79 päeva ja kogunenud viivis on 15 800 eurot. Hageja palub kostjalt OÜ-lt SIIBXID hageja ALANDIA KV OÜ kasuks välja põhivõlg 200 000 eurot hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 15 800 eurot; mõista kostjalt OÜ-lt SIIBXID hageja ALANDIA KV OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni määraga 0,1% päevas arvestatuna põhivõlalt 200 000 eurot; Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
2-19-20069
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et kostjal puuduvad mistahes rahalised kohustused hageja ees ning vastupidised väited on ebaõiged ning tõendamata. Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit selle kohta, millal ja kas ka tegelikult on hageja kandnud AS-le S M (pankrotis) väidetava laenusumma, mis on käesoleva tsiviilasja aluseks. Hageja ei ole välja toonud, kuidas, millise summa (kas osade kaupa või korraga jne) ja millal ja kuidas andis hageja AS-le S M (pankrotis) väidetavalt laenu summas 158 117 eurot. Kostja vaidleb vastu asjaolule, et 31.12.2012 laenuleping on tegelikult allkirjastatud 31.12.2012. Kostja hinnangul on tegemist tagantjärgi vormistatud dokumendiga. Kostja hinnangul on 31.12.2012 laenuleping on tühine. V M’l, kes on allkirjastanud 31.12.2012 laenulepingu nii AS-i S M kui ka hageja nimel, puudus lepingu sõlmimisel õigus AS-i S M (pankrotis) esindada ning V Ml puudus ka ASi S M nõukogu nõusolek sellise tehingu tegemiseks. Kostja juhib tähelepanu, et 31.12.2012 laenulepingu sõlmimisel oli V M nii AS-i S M juhatuse liige, kui ka hageja tegelik kasusaaja ja juhatuse liige. 31.12.2012 laenuleping nr xxx on tühine ning sellest ei ole AS-le S M mingeid kohustusi tekkinud.
4.AS S M (pankrotis) nõukogu ei ole kunagi teinud otsust, millega oleks andnud nõusoleku või tagasiulatuva heakskiidu 31.12.2012. laenulepingu sõlmimiseks. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega selgitanud, rääkimata vastavate väidete tõendamisest, kes täpselt ja millal on 31.12.2012l laenulepingu sõlmimise heaks kiitnud.
5.Hageja ei ole tõendanud ega isegi põhistanud seda, et laenuleping oleks sõlmitud AS S M igapäevase majandustegevuse raames ning turutingimustel. AS S M igapäevaseks majandustegevuseks oli kinnisvaraarendus. Kuigi aktsionäride heakskiit ei asendaks seaduse kohaselt nõukogu heakskiitu ega muudaks lepingut kehtivaks, ei ole ka aktsionärid 31.12.2012 laenulepingu sõlmimist heaks kiitnud. Hageja poolt esitatud AS S M 2012. a. majandusaasta aruanne ega ükski teine tõend ei tõenda aktsionäride ega nõukogu heakskiitu laenulepingule. Esitatud aruanne ei sisalda ühtegi otsust ega muud dokumenti, millest nähtuks, et aktsionärid oleks laenulepingu või isegi ka selle majandusaasta aruande heaks kiitnud. Eelnevast tulenevalt ei ole nimetatud tühisest lepingust kunagi saanud tekkida AS-l S M kohustusi ja hagejal õigusi ning ainuüksi seetõttu ei saa olla hagejal nõuet kostja vastu, kuna hageja väidetav nõue põhineb 31.12.2012 laenulepingust tuleneval väidetaval nõudeõigusel. Kui 31.12.2012 laenulepingu alusel ei ole hagejal nõuet tekkinud, ei ole olnud kostjal võimalik üle võtta ka olematut ehk mittekehtivat kohustust ega selle täitmise tähtaega pikendada.
6.Hageja väited 02.01.2007 laenulepingu sõlmimise ja seda puudutavate asjaolude osas ei oma mistahes tähendust hageja väidetava nõude osas. 26.06.2013 müügilepingus on konkreetselt silmas peetud üksnes 31.12.2012 laenulepingut nr xxx. Kostja ei ole üle võtnud ega soovinud üle võtta mistahes muudest lepingutest ja/või muudest võlasuhetest tulenevaid kohustusi.
7.Isegi kui eeldada, et 31.12.2012 laenuleping oli sõlmitud kehtivalt või see muutus hiljem kehtivaks ning 31.12.2012 laenulepingust tuleneva kohustuse on AS-lt S M üle võtnud kostja (mida kostja eitab), puudub sellele vaatamata hagejal nõue kostja vastu. Kostja ja OÜ H A sõlmisid 23.07.2013 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, mille kohaselt andis kostja OÜ-le H A üle ettevõtte, mille moodustasid kinnistud registriosa numbriga xxx ja xxx ning kõik nende kinnistutega seotud lepingud, õigused ja kohustused (kui ettevõtte). Nimetatud sissemakse alusel on tehtud muuhulgas äriregistri kanded. Üleantava vara (ettevõtte) koosseisus anti üle kõik eelviidatud kinnistud koos nendega seotud lepingute, õiguste ja kohustustega ning seal on esitatud üksnes näitlik
2-19-20069 avatud mitteammendav loetelu lepingutest (kasutatud on lepingute loetelu ees sõna „muu hulgas“, mis kinnitab, et tegemist ei ole ainsate lepingutega).
8.31.12.2012 laenulepingust tulenenud kohustus oli otseselt seotud kinnistuga nr. xxx, kuna 26.06.2013 müügilepingu punkti 3.3.5. kohaselt tasus kostja AS-le S M selle kinnistu eest ostuhinna osana vastava kohustuse ülevõtmisega. Selle kaudu muutus vastav kohustus (eeldusel, et see oli üldse kehtivalt tekkinud) otseselt nimetatud kinnistuga seotuks. Seega, isegi kui eeldada 31.12.2012 laenulepingu kehtivust, läksid kõik sellest tulenevad kohustused 23.07.2013 mitterahalise sissemakse üleandmise kokkuleppe alusel ettevõtte osana üle kostjalt OÜ-le H A. Seetõttu ei saanud ega olnud alates vastava kohustuse üleminekust kostja enam nimetatud võlgnevuse osas võlgnikuks, vaid selleks sai OÜ H A. Seetõttu ei ole ega saa olla hagejal alates nimetatud hetkest ka mistahes nõudeid kostja vastu ning vastavate algsete lepingute ja nõuete kehtivuse korral saaksid need olla üksnes OÜ H A vastu.
9.Kuna kostjal ei ole ega saanud olla alates nimetatud hetkest enam mistahes kohustust hageja ees, ei saanud ka kostja kehtivalt sõlmida hageja esitatud kokkulepet olematu võlakohustuse täitmise tähtaja osas. Viidatud kokkulepe täitmise tähtaja (30.09.2019) osas ei oma deklaratiivse võlatunnistuse tähendust (kuna puudub algne kehtiv võlasuhe) ega ka konstitutiivse võlatunnistuse tähendust (kuna nimetatud dokumendist nähtuvalt ei ole soovitud luua iseseisvat uut võlasuhet, vaid on soovitud muuta eelduslikult olemasoleva võlakohustuse täitmise tingimusi). Seega ei ole hagejal ka nimetatud põhjusel nõuet kostja vastu.
10.AS S M (pankrotis) pankrotihaldur on esitanud 24.09.2014 Harju Maakohtule hagi 26.06.2013 sõlmitud Müügilepingu tühisuse tuvastamiseks, millega kostja võttis väidetavalt üle AS S M kohustuse hageja ees. Nimetatud hagi menetleb Harju Maakohus tsiviilasjana nr. 2-14-57936. Seega on ka AS S M pankrotihaldur seadnud kahtluse alla vaidlusaluse kohustuse kostjale ülemineku aluseks oleva lepingu kehtivuse ning põhistanud oma seisukohti. Sellest tulenevalt on võimalik, et kohus tuvastab viidatud tsiviilasjas kõnealuse tehingu tühisuse, mis välistab ühtlasi ka kostjale AS S M laenukohustuse kehtiva ülemineku, isegi kui see laenukohustus oleks olnud kehtivalt algselt tekkinud. Tühise tehingu alusel ei ole saanud kostjale midagi üle minna ning kostja pole saanud selles osas kehtivalt ühtegi kokkulepet sõlmida.
11.Isegi kui eeldada, et algne 31.12.2012 laenuleping oleks olnud kehtiv ning lepingu alusel laenusuhe tekkinud ja sellest laenusuhtest tulenev kohustus oleks üle läinud AS-lt S M kostjale ning see kohustus ei oleks kostjalt omakorda üle läinud OÜ-le H A, oleks vastava kohustuse sissenõudmine igal juhul aegunud. Hageja on hagiavalduse lisana 4 esitatud kokkuleppega üritanud muuta aegunud nõuet sissenõutavaks läbi kõnealuse kokkuleppe nõude väidetava tunnustamise. Hageja ei tunnista hagiavalduse lisaks oleva kokkuleppe sõlmimist ning see ei kinnita ega tõenda hageja nõudeid kostja vastu.
12.Kostja vaidleb vastu sellele, et kokkuleppe on allkirjastanud kostja juhatuse liige. Kostjal sellist dokumenti ei ole ning selle dokumendi olemasolu on täiesti ebaloogiline, arvestades asjaolu, et kostja on juba 2013 andnud selle väidetava kohustuse koos ettevõttega üle OÜ-le H A. Hageja esitatud väidetav kokkulepe ei sisalda kuupäeva, millel selline kokkulepe on vormistatud. Hageja on väitnud, et selline kokkuleppe on vormistatud 2019 sügisel. Samas nagu kostja eespool märkis, on see ebaloogiline, kuna kostja oli juba 2013 andnud selle väidetava kohustuse koos ettevõttega üle OÜ-le H A. Kostja ei ole sellist dokumenti hageja väidetud ajal ega mistahes muul ajahetkel allkirjastanud ning hageja ei ole seda tõendanud.
2-19-20069
13.Samuti ei ole kostja tänasele seaduslikule esindajale teada taolise kokkuleppe sõlmimine ning sellise kokkuleppe sõlmimine oleks ka sisuliselt arusaamatu, kuna algne võlakohustus ei olnud kehtiv või isegi kui oli kehtiv, oli see juba ammu aegunud. Mingisugust kohustuste väidetavat korduvat pikendamist ei ole toimunud. Kostja pole kunagi lubanud hagejale mingeid kohustusi täita. See oleks ka täiesti ebaloogiline, kuna väidetav kohustus läks koos ettevõttega 2013 OÜ-le H A.
14.Nimetatud dokumendist nähtuvalt on kostja nimel selle väidetavalt allkirjastanud U M. U M on saanud kostja juhatuse liikmeks 06.05.2019. Seega ei saanuks nimetatud dokument isegi teoreetiliselt mitte ühelgi juhul olla allkirjastatud Kostja nimel enne nimetatud kuupäeva. Kui see on üldse alla kirjutatud U Ma poolt ja enne nimetatud kuupäeva, on see allkirjastatud volitusteta kostja nimel ja seetõttu ei saanud sellest tekkida kostjale kohustusi. Kostja varasem juhatuse liige A K on kinnitanud, et kostja ei ole tema isikus kunagi tunnistanud mingisuguseid kohustusi hageja ees.
15.31.12.2012 laenulepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtajaks 30.06.2013. Seega möödus kõnealuse nõude sissenõudmise aegumise tähtaeg 30.06.2016.a. Seega oli nimetatud nõude aegumistähtaja möödumisest kuni selle kokkuleppe esimese teoreetilise allkirjastamise võimaluseni möödunud omakorda ca 3 aastat ja ei ole ühtegi loogilist selgitust, miks oleks pidanud kostja taolise kokkuleppe sõlmima. Eriti veel olukorras, kus väidetav kohustus oli juba 2013. a üle läinud OÜ-le H A.
16.TsÜS § 158 lg 1 kohaselt omab nõude tunnustamine (mida kõnealuse kokkuleppega on üritatud väidetavalt teha) aegumise osas õiguslikku tagajärge ainult siis, kui tunnustamine on toimunud aegumise tähtaja jooksul. Nõude tunnustamise ainsaks tagajärjeks on seaduse kohaselt aegumise katkemine ning aegumine saab katkeda üksnes aegumistähtaja jooksul, mitte pärast aegumistähtaja möödumist. Kuna algse laenusuhte kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 30.06.2013 ja vastavalt TsÜS §-le 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg 3 aastat, siis seega möödus nimetatud nõude aegumistähtaeg hiljemalt 30.06.2016. Pärast nimetatud tähtaja möödumist võla tunnistamine ei mõjuta enam õiguslikku asjaolu, et aegumistähtaeg on juba möödunud ega ennista ega uuenda aegumistähtaega. Kuna viidatud tähtaja pikendamise kokkulepe on sõlmitud pärast nimetatud tähtaja möödumist, on nõue sõltumata sellest kokkuleppest aegunud ning kostja esitab käesolevaga samuti alternatiivselt aegumise vastuväite.
17.Alternatiivselt, isegi kui hagejal oleks kostja vastu nõudeid, ei ole võimalik ja põhjendatud rahuldada hagi hagiavalduses nõutud ulatuses
18.Hageja on arvestanud intressi ja viivist varasemalt intressinõudelt, mille on muutnud põhinõude osaks. Hagiavalduse resolutsiooni punkti 2 kohaselt on hageja põhinõudeks 200 000 eurot. Sellelt summalt on hageja arvestanud viivist summas 15 800 eurot. Samuti on hageja esitanud edasiulatuva viivisenõude summalt 200 000 eurot. Samas nähtub hageja esitatud materjalidest, et tegelik väidetav laenusumma oli 158 117 eurot. Ülejäänud osa on väidetava varesema intressi nõue, mille hageja on muutunud põhinõude osaks, millelt on omakorda hakanud viiviseid arvestama. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Seega ei saa rahuldada hageja nõuded hagiavalduses soovitud ulatuses isegi kui hagejal oleks kostja vastu nõudeid. Kostja palub hagiavalduse jätta rahuldamata ja panna menetluskulud hageja kanda.
2-19-20069
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
19.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste esindajad ja tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
20.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
21.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • Hageja ALANDIA KV OÜ ning AS S M (pankrotis alates 17.12.2013) sõlmisid 02.01.2007 laenulepingu, mille alusel hageja laenas AS-le S M 2 474 000 Eesti krooni tähtajaga 02.01.2012. Laenulepingu pooled leppisid kokku, et laenu väljamaksmine toimub 1 aasta jooksul peale laenulepingu sõlmimist (I kd tl 7 pöördel). • Hageja ALANDIA KV OÜ ning AS S M (pankrotis alates 17.12.2013)sõlmisid 02.01.2012 lisa nr 1 laenulepingule 02.01.2007, millega pikendasid 02.01.2007 sõlmitud laenulepingut kuni 02.01.2013 (I kd tl 8) • Hageja ALANDIA KV OÜ ning AS S M (pankrotis alates 17.12.2013) sõlmisid 31.12.2012 laenulepingu nr xxx, milles märkisid, et laenuandja ja laenuvõtja otsustasid lõpetada laenulepingu 02.jaanuarist 2007, laenuvõtja võlgnevus laenuandjale eelnimetatud lepingust tulenevalt seisuga 31.12.2012 on 257 804 eurot (põhivõlg 158 117 eurot, intress 99 487 eurot). Käesolevaga luges laenuvõtja talle väljamakstuks laenuandja poolt antud laenu 257 804 eurot., laenu tagastamise tähtaeg on 30.06.2013, laenuintress on 10% aastas ja viivis 0,1% päevas tagastamata summalt (I kd tl 7). • 26.06.2013 sõlmisid AS S M (pankrotis alates 17.12.2013) ja OÜ SIIBXID notariaalse kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille punktides 3.3 ja 3.3.5 leppisid ostja ja müüja kokku, et kogu müügihinna käibemaksuta osa (700 000 eurot) tasutakse viisil, et ostja võtab müüjalt üle kohustused müüja võlausaldajate ees. Muuhulgas oli selliseks kohutuseks ALANDIA KV OÜ nõue summas 200 000 eurot (Laenuleping xxx), s.h.: põhinõue 158 117 ja intress 41 883 eurot. • OÜ SIIBXID ja Alandia KV OÜ on sõlminud kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe, milles kinnitasid ja leppisid kokku järgneva: OÜ SIIBXID ja ALANDIA KV OÜ kinnitavad, et OÜ SIIBXID kohustus (võetud üle AS-ilt S M 26.06.2013) ALANDIA KV OÜ ees on 200 000 eurot. Kohustuse täitmise tähtaeg on 30.09.2019 (I kd tl 12 pöördel).
22.Kostja vaidleb hagile vastu muuhulgas põhjusel, et laenusummat ei ole tegelikkuses S M laenulepingu nr xxx alusel üleantud, laenuleping nr xxx ei ole tegelikkuses allkirjastatud laenulepingus märgitud kuupäeval 31.12.2012 vaid tagantjärele. Samuti on laenuleping hageja ning S M vahel tühine, kuivõrd laenulepingu mõlema poole nimel sõlminud isikul
2-19-20069 puudus õigus S M esindada ja puudus ka S M nõusolek tehingu tegemiseks. Kohus kostjaga ei nõustu.
23.Kohus juhib tähelepanu, et hageja ning AS S M (pankrotis) sõlmisid 02.01.2007 laenulepingu, mille alusel hageja laenas AS-le S M 2 474 000 Eesti krooni tähtajaga 02.01.2012. Äriregistri andmete kohaselt laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud hageja juhatuse liige V M veel AS S M juhatuse liige. Hageja esitas menetluses ka oma pangakonto väljavõtte, mille kohaselt ajavahemikul 01.01.-31.12.2007 on hageja laenuna üle kandnud kokku 2 582 000 Eesti krooni (II kd tl 31). Viidatud summade tasumine nähtub ka AS S M laenude raamatupidamise koondloendist (II kd tl 32). Samuti nähtub AS S M 2007 majandusaasta aruandest, et 2007 on AS S saanud ALANDIA OÜlt laenu 2 517 831 Eesti krooni (I kd tl 32). Majandusaasta aruande on kinnitanud AS S M nõukogu, muuhulgas ka nõukogu esimees.
24.Kuigi kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 02.01.2007 sõlmitakse laenuleping, kuid laen makstakse välja alles enam kui 8 kuud pärast laenulepingu sõlmimist (esimene väljamakse alles 31.08.2007), ei muuda see laenulepingut ega selle alusel tehtud laenusaaja makseid laenuandjale olematuks. Laenulepingu pooled on selgelt kokku leppinud, et laenu väljamaksmine toimub 1 aasta jooksul peale laenulepingu sõlmimist. Asjas ei ole esile toodud, et 2007 oleks poolte vahel olnud sõlmitud veel mõni laenuleping, millega saaks tehtud ülekandeid siduda. Seega on laenusaajale tehtud väljamaksete aeg kooskõlas laenulepinguga. Et laenulepingus märgitud ja tegelikkuses üle kantud summa erinevad 108 000 krooni võrra ei oma asjas tähendust. Nimelt nähtub AS S M raamatupidamiskonto koondloendist, et laenusaaja on 07.12.2007 ja 11.12.2007 tagastanud hagejale 108 000 eurot. Seega ei ole kohtul kahtlust, et 02.01.2007 laenuleping on kehtiv, raha selle lepingu alusel on laenusaajale üle antud. Vastasel korral, ei oleks seda kohustust kajastatud ka AS S M majandusaasta aruandes.
25.Pooled on 02.01.2012 lisaga 1 pikendanud 02.01.2007 sõlmitud laenulepingut kuni 02.01.2013. Hageja ning AS S M (pankrotis) sõlmisid 31.12.2012 laenulepingu nr xxx, milles on märgitud, et laenuandja ja laenuvõtja otsustasid lõpetada laenulepingu 02.01.2007, laenuvõtja võlgnevus laenuandjale eelnimetatud lepingust tulenevalt seisuga 31.12.2012 on 257 804 eurot (põhivõlg 158 117 eurot, intress 99 487 eurot). Võrreldes 02.01.2007 sõlmitud laenulepingut ja 31.12.2012 sõlmitud lepinguga tuleb asuda seisukohale, et laenulepingu pooled ei sõlminud uut laenulepingut vaid kujundasid ümber senise, so 02.01.2007 alguse saanud laenusuhte. Lepingu hindamisel ja tõlgendamisel ei saa lähtuda pelgalt dokumendi pealkirjast vaid ka selle sisust. Viidatud lepingust nähtub üheselt, et rahalisi vahendeid selle lepingu alusel ei liikunud, vaid fikseeriti võlgnetav summa ning laenusummaks loeti senise võlgnevuse suurus. Ka kõrvalnõuete määra antud lepinguga ei muudetud Seega leiab kohus, et laenulepingut nr xxx ei tule käsitleda iseseisva laenulepinguna vaid deklaratiivse võlatunnistusena. Kuivõrd tegemist ei ole uue laenulepingu sõlmimisega vaid sisuliselt uue laenu tagastamise tähtaja kokkuleppimisega ja võlgnevuse suuruse fikseerimisega ei ole kohtu hinnangul sellisel juhul nõutav ka nõukogu heakskiit. 31.12.2012 dokumendi sõlmimisega uusi kohustusi juurde ei võetud vaid reguleeriti olemasolevat laenusuhet ja pikendati juba võetud kohustuse täitmise tähtaega.
26.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga ka selles, et 31.12.2012 leping on tühine põhjusel, et ilmselt on leping allkirjastatud hiljem. Kostja ei ole oma kahtlust millegagi põhistanud, on vaid üldsõnaliselt avaldanud kahtlust, et ilmselt on see allkirjastatud hiljem kui lepingul märgitud. 31.12.2012 dokumendi nii laenuandja kui ka laenusaaja nimel allkirjastanud V M on menetluses andnud kinnituse, et just tema on 31.12.2012
2-19-20069 dokumendi allkirjastanud ning tema mäletamise kohaselt on see allkirjastatud dokumendis märgitud kuupäeval (I kd tl 160). Isegi kui asuda seisukohale, et tegelikkuses on toimunud intellektuaalne võltsimine st dokumendi allkirjastamine mõnel muul kuupäeval, ei tähenda see veel koheselt dokumendi tühisust. Riigikohus on selgitanud, et „siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (RKTKo nr 2-16-3785/114, p 14, nr 3-2-1-96-13, p 34). Kohtul ei ole alust kahelda, et poolte tahe oli suunatud 02.01.2007 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise pikendamisele. Kohtu hinnangul on 31.12.2012 dokument, mis on pealkirjastatud kui laenuleping, kuid oma olemuselt ning sisult deklaratiivne võlatunnistus kehtiv dokument.
27.Kostja vaidleb hagile vastu ka põhjusel, et tema hinnangul on nõue üle läinud OÜ-le H A. Hageja kostjaga ei nõustu. Hageja leiab, et kostja andis küll H Aele üle kinnistu nr xxx ja mõttelise osa kinnistust nr xxx ning kaks lepingut, kuid tegemist polnud ettevõttega ja seetõttu ei saa ka rääkida ettevõtte üleminekust. Kostja ei tegutsenud nende kinnistute kaudu. Täpsemalt pole kostja üldse tegutsenudki. Ehk kostja asutati, ta omandas kinnistud ja andis need kohe üle H A. Oma 2013. aasta majandusaasta aruandes märkis Siibxid, et tema tegevus on peatunud ja tal puudusid aruandeperioodil töötajad. Seega ei toimunud kinnistute kaudu majandustegevust. Lisaks nähtub kostja ja H Ae vahel sõlmitud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust, et üle anti „kinnistud ja nende majandamisega seotud ning majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused“. S M laenukohustus hageja ees, mille kostja oli S M üle võtnud, ei ole seotud kinnistute nr xxx ja xxx majandamisega. See laenukohustus ka ei teeni kummagi kinnistu majandamist. Seega ka mittevaralise sissemakse üleandmise lepingust nähtub, et kostjal polnud isegi tahet kohustust H Aele üle anda. Mittevaralise sissemakse hindamise akti punktist 5 nähtub, et kostja ja H A lausa teadlikult vältisid igasuguste võlaõiguslike kohustuste üleminekut H A, v.a kaks töövõtulepingut detailplaneeringu koostamiseks ja projekteerimiseks.
28.Kohus nõustub hagejaga selles, et vaidlusalune nõue ei ole OÜ-le H A üle läinud. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kostja sõlmis 2013. aastal OÜ-ga H A mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu, mille esemeks oli ettevõte, mille koosseisu kuulusid järgmised kinnistud ja nende majandamisega seotud ning majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muuhulgas kinnistutega seotud lepingud (edaspidi: ettevõte): kinnistu registriosa nr xxx; 1/2 mõtteline osas kinnistust registriosa nr xxx (kinnistu kaasomanike vahel on sõlmitud kasutuskord, mille kohaselt OÜ SIIBXID ainukasutuses on kinnistu kooseisu kuuluv katastriüksus nr xxx); AS S M ja K S & A T A Oy vahel sõlmitud eskiisprojekti leping „ 222 AS S M Paldiski-maantien kiinteistöjen kehitys xxx"; AS S M ja OÜ A N vahel sõlmitud töövõtuleping nr xxx Tallinnas xxx kinnistutele detailplaneeringute koostamiseks (I kd tl 34).
29.Seega ei saanud sisalduda mitterahalises sissemakses kostja ostuhinna tasumise kohustus. Kostja võttis endale 26.06.2013 müügilepinguga kohustuse tasuda AS S M võlgnevus hageja ees kui osa 1⁄2 kaasomandiosa kinnistu registrinumbriga xxx ostuhinnast. Kostja andis OÜle H A üle vara, mis koosnes kinnistust xxx ja kinnistu xxx mõttelisest osast ning kahest arhitektibüroodega sõlmitud lepingust. Kinnistu ostuhinna tasumise kohustus ei ole kuidagi seotud kinnisasja majandamisega ega teeni kinnisasjade majandamist. Kinnistu ostuhinna tasumise kohustus tulenes müügilepingust ja seda kohustust ei ole OÜ-le H A üle antud. Nagu hageja on esile toonud ja sissemakse hindaamise aktiga tõendanud, ei arvestatud seda kohustust ka mitterahalise sissemakse väärtuse arvestamisel, seega ei saanud ostuhinna tasumise kohustus sisalduda
2-19-20069 sissemakses. Hageja on tuginenud ka sellele, et vara üleandmine OÜle H A ei kujuta ettevõtte üleminekut. Kohus nõustub hagejaga ka selles, et vara ei moodusta ettevõtet – see ei ole identiteedi säilitav majandusüksus. Riigikohus on selgitanud, et ettevõttena TsÜS § 661 tähenduses ei saa käsitada pelgalt varakogumit, mida ei kasutata majandustegevuseks ja millel puudub seega ka ettevõtte identiteet ja seda isegi juhul, kui tegemist on ettevõtja ainukese varaga.
30.Kohus märgib täiendavalt ka seda, antud juhul puudub kostja poolt 26.06.2013 müügilepinguga võetud ostuhinna tasumise kohustuse ülemineku kohta OÜ-le H A võlausaldaja nõusolek. VÕS § 175 lg 1 ja 2 kohaselt kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest kohus saaks teha järelduse, et võlausaldaja so hageja oleks andnud nõusoleku selle kohta, et ostuhinna tasumise kohustus on üle läinud OÜ-le H A.
31.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et müügilepingust kostjale tulev kohustus on rangelt seotud laenulepinguga nr xxx, mitte 02.01.2007 laenulepinguga. Müügilepingus on tõepoolest selgelt viidatud laenulepingule nr xxx, millest omakorda tuleb selgelt esile, et tegelikkuses on tegu 02.01.2007 laenulepingust tuleneva deklaratiivse võlatunnistusega, mitte iseseisva kohustusega. Seega ei ole kostja vastuväited asjakohased. Hageja on esitanud kohtule tõendid selle kohta, et 02.01.2007 laenulepingu alusel on raha AS-le S M üle antud. Samuti on hageja kohtu hinnangul tõendanud selle, et 02.01.2007 laenu tagasi makstud ei ole. Võlgnik on deklaratiivses võlatunnistuses xxx kinnitanud oma kohustus hageja ees summas 200 000 eurot. Ka 26.06.2013 notariaalses müügilepingus p 3.3.5 sisaldub kinnitus võlgnevuse olemasolu kohta summas 200 000 eurot.
32.Oma nõude suuruse kinnituseks on hageja esitanud asja materjalide juurde erinevad hageja ning AS S M vahelised erinevad laenulepingud, pangakontode väljavõtted ja AS S M raamatupidamise koondloendi. Hageja on selgitanud, et lisaks 02.01.2007 laenulepingule olid hageja ning S M vahel sõlmitud laenuleping xxx algse laenusummaga 1 045 000 krooni ja aastase laenuintressiga 13%, laenuleping xxx algse laenusummaga 770 000 krooni ja aastase laenuintressiga 18% ning laenuleping 080529 algse laenusummaga 590 000 krooni ja aastase laenuintressiga 24%. Perioodil 02.01.2007 kuni 28.06.2013 andis Alandia S Mle laene ja tegi ülekandeid kokku summas 462 005,05 eurot. Need on laenu põhisummad, mis kuulusid S M poolt Alandiale tagasimaksmisele. Sel perioodil kogunes intresse, mida S M pidi Alandiale maksma, 02.01.2007 laenulepingult kokku 99 514,14 eurot ja teistelt laenudelt 130 750,26 eurot. Laenudega mitteseonduvaid kohustusi oli S Ml Alandia ees 123 413,16 eurot. Seega kõigi kohustuste täitmiseks pidanuks S M tegema Alandiale makseid 815 682,61 eurot. Kui S M oleks teinud makseid selles summas või summas, mis on sellest väiksem kuni 200 000 euro ulatuses, milline on Alandia nõue Siibxidi vastu, saaks Siibxid väita, et S M oli juba kohustused täitnud ja seega ei saanud kohustus Siibxidile üle minna. Tegelikkuses nähtub Alandia ja S M vahelisi arveldusi näitavatest pangakonto väljavõtetest, et S M tegi sel perioodil Alandiale makseid kokku 471 014,37 eurot. Täitmata jäid kohustused summas 344 668,24 eurot, sh tagastamata laenulepingu nr xxx järgne laen summas 257 804 eurot, millega seotud kohustuse võttis Siibxid S Mlt üle 200 000 euro ulatuses.
33.Kostja vaidleb hageja arvutuskäigule vastu. Kostja on esile toonud, et hageja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtub, et AS S M on teinud hagejale makseid selgitusega
2-19-20069 „leping“ või „laenu tagastus“ alljärgnevalt: 2008 summas 1 425 000 krooni = 91 074,10 eurot, 2009 summas 625 000 krooni = 39 944,78 eurot, 2010 summas 200 000 krooni = 12 782,33 eurot; 2011 summas 63 000 eurot, 2012 summas 135 800 eurot; 2013 68 000 eurot. Seega on AS S M on tagastanud hagejale perioodil 2008 - 2013 kokku 410 601,21 eurot selgitustega „leping“ ja „laenu tagastus“. Hageja ning AS S M vaheliste kõikide laenulepingute alusel pidi antama AS-le S M laenu summas 4 879 000 krooni = 311 824,93 eurot. Seega isegi kui eeldada, et hageja esitatud konto väljavõtetest nähtuvad AS S M maksed hagejale selgitusega „leping“ ja „laenu tagastus“ (kokku summas 409 965,56 eurot) hõlmaksid ka teiste laenulepingute alusel tehtud makseid, on AS S M teinud hagejale tagasimakseid kokku 98 140,63 euro võrra rohkem, kui laenulepingute alusel üldse laenu hageja poolt AS-le S M anti (409 965,56 – 311 824,93). Seega on ka sellisel juhul vaidlusalune laen tagastatud tervikuna.
34.Kohus märgib, et laenulepingute kohaselt on hageja andnud AS-le S M perioodil laenu põhisummana kokku 4 879 000 krooni (311 824,93 eurot). Pangakonto väljavõtetest nähtub, et AS S M on teinud hagejale makseid selgitusega „leping“ või „laenu tagastus“ perioodil 2008 - 2013 kokku 410 601,21 eurot. Iseenesest on kostjal õigus selles, et laenusaaja on teinud laenuandjale tagasimakseid suuremas summas, kui hageja laenu väljastas, kuid kostja on jätnud tähelepanuta, et antult laenudelt kuulus tasumisele ka intress, seega ei saa lähtuda pelgalt väljastatud laenusummade ja tagasimaksete vahest.
35.Hageja on oma positsiooni ja nõude suuruse kujunemise tõendamiseks esitanud vandeaudiitori arvutused. Kohus nõustub kostjaga kõigepealt selles, et audiitori arvutused ja tabelid ei ole tõenditeks TsMS § 272 mõttes. Samas võimaldavad need jälgida nõude kujunemist ja hõlbustavad intressiarvutuse kontrollimist. Vandeaudiitori koostatud tabelitest on kahtlusteta arusaadav intressi arvutuskäik, see on üheselt selge ja mõistetav ning kooskõlas pooltevaheliste lepingutega ja kontoväljavõtetega. Kohus kontrollis viidatud arvutusi ja ei tuvastanud eksimusi, mis annaksid alust kahelda hageja nõude suuruses või annaksid aluse seda mitte välja mõista. Laekumised ja laenu tagastamised on esile toodud kuupäevaliselt. Tabelist nähtub üheselt, et deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise päeva 31.12.2012 seisuga oli laenusaaja kogu kohustus hageja ees 260 078,83 eurot ja koosnes intressist perioodil 2007-2012 kogusummas 99 514,14 eurot ja põhivõlast, 2 512 291,52 krooni ehk 160 564,69 eurot. Seega ei ole kostja vastuväide põhjendatud.
36.Samuti ei nõustu kostja sellega, et endine kostja juhatuse liige U M on allkirjastanud mingil ajal 2019 sügisel kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe. Kohtule on esitatud kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkulepe, milles OÜ SIIBXID U Ma isikus ja ALANDIA KV OÜ V M isikus kinnitavad, et OÜ SIIBXID kohustus (võetud üle AS-ilt S M 26.06.2013) ALANDIA KV OÜ ees on 200 000 eurot. Kohustuse täitmise tähtaeg on 30.09.2019 (I kd tl 12 pöördel). Äriregistri andmete kohaselt oli U M kostja juhatuse liige ajavaul 06.05.-18.11.2019. Dokumendi kostja nimel allkirjastanud U M möönis 30.03.2022 kohtuistungil, et suure tõenäosusega on see tema allkiri. U M avaldas, et tema allkirja on suhteliselt keerukas järgi teha ning kinnitas, et tema allkirja moodi on see küll. Siit saab kohus teha järelduse, et U M ei vaidlustanud oma allkirja eelpoolviidatud dokumendil ja dokumendil olevat allkirja tuleb pidada ehtsaks. Kuigi U M ei kinnitanud absoluutse kindlusega, et viidatud dokumendil on tema allkiri, on see seletatav sellega, et käesolevas ajaks on allkirjastamisest möödunud mitu aastat ning U M ei mäletanud isegi seda, et ta oli kunagi kostja juhatuse liige. Oluline on see, et U M ei väitnud, et see ei saa olla tema allkiri.
2-19-20069
37.Asjaolul, et U M avaldas, et dokumendi sisu tõele vastavus on talle teadmata, tema oli lihtsalt sõbra eest kostja juhatuses ja allkirjastas dokumente ilma neisse süvenemata ning asjaolusid tundmata ei ole paraku mingit tähtsust. Äriseadustik ei tunne mõistet „variisik“ või „tankist“. Osaühingu juhatuse liige on osaühinguga käsundilaadses õigussuhtes, mille sisu on muu hulgas juhatuse liikme üldine hoolsus- ja lojaalsuskohustus osaühingu vastu. Juhatuse liige peab kohustuste täitmisel tegutsema heas usus ja ühingu huvides, olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Juhatuse liige on jätnud nõutava teo tegemata ennekõike juhul, kui ta ei ole oma kohustuste täitmisel näidanud üles hoolt, mida mõistlik inimene sellises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks. Juhatuse liikme hoolsuskohustus hõlmab ka kohustust teha informeeritud otsuseid. Juhatuse liige peab tegutsema eeskätt lojaalselt äriühingule. On olnud kostja osanike valik, otsustus ning ka risk, keda nad juhatuse liikmeks määravad. Kui kostja endine juhatuse liige U M on kostja hinnangul rikkunud oma hoolsus- või lojaalsuskohutust kostja ees, on võimalik tema vastutus osaühingu ees, kuid see ei tähenda koheselt, et tehingud kolmandate isikutega ei kehti. Seega, kui juhatuse liige annab kostja nimel kinnitusi või teeb mingeid tehinguid, on neil nii õiguslik tähendus kui tagajärg.
38.Kostja on käesolevas menetluses esitanud aegumise vastuväite, milles selgitab, et isegi kui eeldada, et algne 31.12.2012 laenuleping oleks olnud kehtiv ning lepingu alusel laenusuhe tekkinud ja sellest laenusuhtest tulenev kohustus oleks üle läinud AS-lt S M kostjale ning see kohustus ei oleks kostjalt omakorda üle läinud OÜ-le H A, oleks vastava kohustuse sissenõudmine igal juhul aegunud. Kostja märgib, et hageja on poolte vahel sõlmitud kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppega üritanud muuta aegunud nõuet sissenõutavaks läbi kõnealuse kokkuleppe nõude väidetava tunnustamise. 31.12.2012 laenulepingu järgi oli kohustuse täitmise tähtajaks 30.06.2013. Seega möödus kõnealuse nõude sissenõudmise aegumise tähtaeg 30.06.2016.a. Seega oli nimetatud nõude aegumistähtaja möödumisest kuni selle kokkuleppe esimese teoreetilise allkirjastamise võimaluseni möödunud omakorda ca 3 aastat.
39.Kohus nõustub kostjaga, et 31.12.2012 deklaratiivsest võlatunnistusest tulenev nõue oli kokkuleppe allkirjastamise ajaks aegunud. 31.12.2012 deklaratiivses võlatunnistuses leppisid pooled kokku, et kohustuse täitmise tähtaeg on 30.06.2013. TsÜS §-st 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega pidi hageja nõue AS S M vastu aeguma 30.06.2016.
40.Kohus märgib, et 26.06.2013 müügilepingust ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud üle võetud kohustustele uue täitmise tähtaja, seega tuleb lähtuda sellest, et kostja võttis kohustused täitmiseks eelnevat kokkulepitud sh 31.12.2012 deklaratiivses võlatunnistuses märgitud tingimustel. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. 26.06.2013 müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud 31.12.2012 deklaratiivsest võlatunnistusest tulenev kohustus veel sissenõutavaks muutunud, seega ei olnud alanud ka aegumistähtaeg, mis oleks saanud nõude tunnustamisega katkeda.
41.Lisaks märgib kohus ka seda, et 26.06.2013 müügilepingu poolteks olid müüjana (ja ALANDIA KV OÜ ees võlgnikuna) AS S M, ostjaks OÜ SIIBXID. Kohtu hinnangul ei saaks selliselt müügilepingus märgitud nõude märkimist käsitleda nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 mõttes, kui see ka oleks toimunud pärast nõude sissenõutavaks muutumist, kuivõrd nõuet peab tunnustama võlgnik just võlausaldaja ees. Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt
2-19-20069 esile tooma, s.o sellekohase tahte väljendus peab olema esitatud võlausaldajale. ALANDIA KV OÜ antud tehingu osapooleks ei olnud. Õiguskirjanduses on märgitud, et „Piisav ei ole avalduse tegemine, mis ei ole mõeldud võlausaldajale, nt kriminaalmenetluses või maksumenetluses esitatu, samuti majandusaasta aruandes märgitu“(TsÜS kommenteeritud väljaanne, Juura 2010 § 158, p 3.1).
42.Kuivõrd kohtu ette ei ole toodud ühtegi asjaolu, et ajavahemikus 01.07.2013-30.06.2016 oleks 31.12.2012 deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevat kohustuse täitmise tähtaega pikendatud või oleks võlgnik võlausaldaja ees mingi teo või avaldusega oma nõuet tunnustanud või esineks muu nõude aegumise katkemist või peatumist kinnitav asjaolu, on kohus seisukohal, et seega aegus hageja nõue kostja vastu 30.06.2016.
43.Kostja on iseenesest õigesti esile toonud, et nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja lõppemist ei ennista ega uuenda aegumistähtaega, kuid kostja on jätnud tähelepanuta, et „aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24 ja 3-2-1-129-16, p 48). Seega ei saa kohus nõustuda kostjaga selles, et kostjal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest põhjusel, et hageja nõue on aegunud. Nagu kohus eelpool tuvastas on kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkulepe, milles OÜ SIIBXID U Ma isikus ja ALANDIA KV OÜ V M isikus kinnitavad, et OÜ SIIBXID kohustus (võetud üle AS-ilt S M 26.06.2013) ALANDIA KV OÜ ees on 200 000 eurot ja leppisid kokku kohustuse täitmise tähtajaks 30.09.2019 tehinguna kehtiv. Kohus ei saa ka viidatud kinnituse sõnastusest kuidagi järeldada, et võlgnik ei teadnud nõudest ega saanud loobumise tagajärjest aru. Kohus juhib kostja tähelepanu, et kostjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue endise juhatuse liikme vastu, kui ta leiab, et toonane juhatuse liige on kinnituse andmisega rikkunud oma kohutusi kostja ees ja sellega tekitanud kostjale kahju.
44.Hageja palub kostjalt välja mõista ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 15 800 eurot; mõista kostjalt OÜ-lt SIIBXID hageja ALANDIA KV OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni määraga 0,1% päevas arvestatuna põhivõlalt 200 000 eurot. Kostja vaidleb viivisele vastu põhjusel, et hageja nõuab viivist sissenõutavaks muutunud intressilt.
45.Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus märgib, et hageja nõue viivisemääraga 0,1% päevas ei ole põhjendatud. Kõigepealt juhib kohus tähelepanu, et kostjale on kohustus tasuda 200 000 eurot tekkinud 26.06.2013 müügilepinguga. Müügilepingus ei ole müügilepingu pooled kokku leppinud mingit sanktsiooni ega viivisemäära ostuhinnaga viivitamise eest. Kostja ei ole laenusaaja õigusjärglane ning seega ei ole talle üle läinud kohustus tasuda laenusummalt kokkulepitud määras viivist. Ka kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud täiendavas viivisemääras. Seega saaks hageja käesoleval juhul nõuda viivist vaid seaduses sätestatud suuruses.
46.VÕS § 113 lg 6 järgi viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Deklaratiivses võlatunnistuses xxx fikseerisid laenuandja ja laenusaaja võlgnevuse suuruse hageja ees ja märkisid, et võlgnevus
2-19-20069 laenuandjale seisuga 31.12.2012 on 257 804 eurot (põhivõlg 158 117 eurot, intress 99 487 eurot). VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne norm, mille rikkumise tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. Riigikohus muutis 03.06.2015 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-17-14 oma varasemat seisukohta ja selgitas, et „Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. (p 16) VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Ebaselgus võib muu hulgas puudutada sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt.“
47.Hageja tugineb käesoleval juhul sellele, et 2019 kokkulepe on tegelikkuses kompromissileping ja võlgnevuselt saab praegu nõuda viivist. Kohus hagejaga ei nõustu. Kohus ei jaga hageja arvamust, et kohustuse täitmise tähtaja pikendamise kokkuleppe näol on tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes. Viidatud kokkuleppest ei nähtu mingeid vastastikusi järeleandmisi ega läbirääkimisi, nõuet ei ole ümberkujundatud või muudetud, muudetakse vaid kohustuse täitmise tähtaega ja võlgnik tunnistab iseenesest oma kohustuse olemasolu, seega ei ole tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes. Seega kohaldub VÕS § 113 lg 6 sätestatud keeld viivise väljamõistmiseks. TsMS § 367 võimaldab nõuda hagis ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist. Kohus jätab viivise nõude intressilt rahuldamata ja mõistab välja viivise seadusjärgses määras summalt 158 117 eurot alates 0110.2019 kuni kohustuse täitmiseni.
48.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 200 000 eurot ja viivis alates 01.10.2019 kuni kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga summas 32 853,68 eurot.
49.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
50.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid
2-19-20069 täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades haginõude rahuldamise ulatust, leiab kohus, et õiglane on jätta poolte menetluskulud 75% ulatuses kostja kanda ning 25% ulatuses hageja kanda.
51.Kohus selgitab, et lähtub hageja menetluskulude jaotuse proportsiooni arvutamisel tsiviilasja hinnast 288 800 eurot ning asjaolust, et kohus rahuldas hagi hinnaga 215 430,44 (200 000 nõue + hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 2737,81 + ühe aasta viivis 12 692,63 eurot), so hagi hinna mõistes ca 75% ulatuses.
52.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
53.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.