Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. aprill 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-16299
Tsiviilasi
B4B Osaühingu hagi Ritsu Loghomes OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
19 321 eurot 60 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ritsu Loghomes OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. aprill 2022
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Ritsu Loghomes OÜ (registrikood 11794828), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): B4B Osaühing (registrikood 10951469), esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2021. a otsus osas, milles maakohus mõistis Ritsu Loghomes OÜ-lt B4B Osaühingu kasuks välja kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 132 eurot 64 senti. Teha tühistatud osas uus otsus, milles jätta hagi selles osas rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 8. oktoobri 2021. a otsus ülejäänud osas muutmata.
3.Rahuldada Ritsu Loghomes OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
4.8.Mõista Ritsu Loghomes OÜ-lt 4B4 Osaühingu kasuks välja menetluskulude katteks kokku 3200 eurot 40 senti.
4.9.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.B4B Osaühing (hageja) esitas 6. novembril 2020 Tartu Maakohtule hagi Ritsu Loghomes OÜ (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9947 eurot 38 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 6978 eurot 9 senti, kahjuhüvitise 720 eurot (kohtueelsed õigusabikulud) ning viivise tasumata põhivõlgnevuselt 0,05% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hageja ja aktsiaselts „Ritsu“ sõlmisid 17. detsembril 2017 saematerjalide ostu-müügilepingu nr 201701, mille alusel kohustus hageja müüma ja aktsiaselts „Ritsu“ ostma kuuse saematerjali. Hageja tarnis aktsiaseltsile „Ritsu“ lepingus märgitud kauba 18. detsembril 2017 ja esitas kauba eest ka arve nr 171207 kogusummas 10 947 eurot 38 senti. Arve tasumise tähtaeg oli 2. jaanuar 2018. Aktsiaselts „Ritsu“ tasus arvest 1000 eurot 22. märtsil 2018. Aktsiaselts „Ritsu“ on kauba kätte saanud ja saatelehe aktsepteerinud. Tasumata võla kohta on aktsiaselts „Ritsu“ allkirjastanud maksegraafiku. Hagi esitamise ajaks on tasumata 9947 eurot 38 senti. Maksegraafik on hageja hinnangul deklaratiivne võlatunnistus. Aktsiaselts „Ritsu“ esitas 30. aprillil 2018 kohtule saneerimisavalduse. Kohus kinnitas aktsiaselts „Ritsu“ saneerimiskava 20. juuli 2018. a määrusega. Kava sisaldas ka hageja nõuet. Saneerimiskava kohaselt oli hageja nõude tasumisel maksepuhkus perioodil 10. maist 2018 –
30.aprillini 2019. Maksepuhkuse ajal tuli maksta nõudelt intressi igal kuul 30. kuupäevaks. Intressimäär oli kava kohaselt 4% aastas. Aktsiaselts „Ritsu“ tasus hagejale intressi neli kuud. Avalikest andmebaasidest nähtub, et aktsiaselts „Ritsu“ majandustegevus on lõppenud 2019. aasta I kvartalis, kuna ettevõttel ei ole töötajaid. Ettevõttele ei kuulu enam kinnisvara. Saneerimisnõustajate hinnangul on ettevõtte tegevus üle viidud Ritsu Loghomes OÜ-sse, mis tegutseb samal aadressil, kasutab domeeni www.ritsu.ee ja mille juhtkond on sama, mis aktsiaseltsil „Ritsu“. Kohus tühistas 5. juuli 2019. a määrusega 20. juuli 2018 kinnitatud Linnaküla majatehas OÜ (endise ärinimega aktsiaselts „Ritsu“) saneerimiskava. Linnaküla majatehas OÜ on äriregistrist kustutatud 20. augustist 2019. Hageja hinnangul on aktsiaselts „Ritsu“ ettevõte 2019. aasta I kvartalis üle läinud kostjale. Hageja leidis, et aktsiaseltsi „Ritsu“ majandustegevus ja identiteet on läinud üle kostjale. Kostja tegutseb aktsiaseltsiga „Ritsu“ samal tegevusalal ja samas kohas, samuti omab tootmiseks samu sertifikaate, mis aktsiaselts „Ritsu“. Ei oma tähtsust see, et kostja ei ole Ritsu kaubamärgi või muu aktsiaseltsile „Ritsu“ kuulunud vara omanik. Hageja hinnangul ei välista kostja vastu esitatud hagi rahuldamist asjaolu, et aktsiaseltsil „Ritsu“ on olemas ühinemise tõttu tekkinud õigusjärglane.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohustatud isikuks peab kostja aktsiaseltsi „Ritsu“, kes on äriregistrist kustutatud seoses ühinemisega teise äriühinguga. Seega on aktsiaseltsil „Ritsu“ õigusjärglane, kes on võtnud üle aktsiaseltsi „Ritsu“ õigused ja kohustused. Kaupade üleandmine ei ole tõendatud. Esitatud tõenditest ei nähtu, kes on väidetavalt kauba vastu võtnud, millises koguses ja millises sortimendis. Kostja juhatus ja omanikud on vahetunud, mistõttu saab lähtuda vaid dokumentides fikseeritud faktidest. Võla tasumise kokkuleppel puudub hageja allkiri. Aktsiaseltsi „Ritsu“ põhiline vara ja ettevõtte tuum olid tema kinnistud, millel asusid tootmishooned koos tootmisseadmetega. Kostjale ei ole aktsiaseltsi „Ritsu“ vara ega kaubamärki üle läinud. Aktsiaseltsi „Ritsu“ 74 töötajast 38 tuli kostja palgale. Neist lahkus 18 inimest. Ühtegi võtmetöötajat (tootmisjuht, müügijuht jne) üle ei tulnud. Umbes poolte töötajate ületulemine on piirkonna eripära arvestades loogiline. Ettevõtete tegevusala ei ole samuti sama. Tootmistingimused ja ruumid on ümber seadistatud. Kliendid on samuti erinevad. Ritsu kaubamärki kasutab kostja turunduslikel eesmärkidel ja see näitab, et samas kohas on palkmaja tootmisega tegeletud juba 28 aastat. Ritsu kaubamärki kasutavad ka teised ja hiljem asutatud puitmajade tootmisega tegelevad ettevõtted, nt OÜ Ritsu Ehituse ja Prefab Ehitus OÜ.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 8. oktoobri 2021. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 506 eurot 20 senti, sh põhivõlgnevuse 9947 eurot 38 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 6838 eurot 82 senti ja kahjuhüvitise 720 eurot ning viivise 0,05% 9947 eurolt 38 sendilt päevas alates 9. oktoobrist 2021 kuni 9947 euro 38 sendi tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulud 2270 eurot 40 senti ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 2270 eurot 40 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas aktsiaseltsi „Ritsu“ majandustegevus ja identiteet on üle läinud kostjale (ettevõtte üleminek), kas kaubad on aktsiaseltsile „Ritsu“ tegelikult tarnitud ja kas aktsiaseltsi „Ritsu“ võla tasumise kokkulepe, millele hageja tugineb, on kehtiv.
Maakohus leidis, et hagejal on iseenesest õigus esitada hagi kostja vastu, kui hageja leiab, et aktsiaselts „Ritsu“ ettevõte on kostjale üle läinud ja seda sõltumata asjaolust, et aktsiaseltsil „Ritsu“ on olemas õigusjärglane ühinemise tõttu. Vaidlust ei ole, et kostja tegutseb samadel kinnistutel ja samades tootmisruumides, kus tegutses aktsiaselts „Ritsu“, kostja kasutab Ritsu kaubamärki, kodulehte ja sotsiaalmeediakontot. Hageja on esitanud tõendid, millest nähtub märkimisväärse osa aktsiaseltsi „Ritsu“ töötajate tööle asumine kostja juurde kohe pärast töösuhte lõppemist aktsiaseltsiga „Ritsu“. Kostja viide piirkonna eripärale ei lükka ümber fakti, et töökohta vahetanud töötajad ei olnud päevagi tööta. Ei ole eluliselt usutav, et täpselt samal ajal ja samas piirkonnas tegutsevatest ettevõtetest juhuslikult üks lõpetab töötajaga töösuhte poolte kokkuleppel ning teine võtab töötaja kohe tööle, kui mõlemal ettevõttel on sama juhtkond ja sarnane tegevusvaldkond, kusjuures töötajatega töösuhte lõpetanud ettevõtte käive hakkab langema ning töötajatega töösuhte loonud ettevõtte käive hakkab kasvama. Siinjuures ei oma kohtu hinnangul erilist tähtsust see, kas ühest ettevõttest asus teise tööle pool töötajaskonnast või veelgi enam. Kostja on menetluses avaldanud, et aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja tegevusvaldkonnad ei ole samad. Samuti ei ole koostööpartnerid samad. Vastavaid tõendeid kostja esitanud ei ole, mistõttu pidas kohus kostja väiteid paljasõnalisteks. Kostja väitel tuli liimpuidu tootmiseks tootmisruumid ümber seadistada ja soetada uued seadmed, kuid et seda oleks tehtud, kostja tõendanud ei ole. Ka ei ole selge, mis on saanud aktsiaseltsi „Ritsu“ tootmisseadmetest. Kostja kodulehe andmetel on kostja koostööpartneriteks samad äriühingud, mis aktsiaseltsi „Ritsu“ saneerimiskava järgi olid ka aktsiaseltsi „Ritsu“ koostööpartnerid. Kohtu hinnangul on ettevõtte funktsioneerimise vajalikuks eelduseks koostööpartnerite ja klientide olemasolu mahus, mis võimaldab ettevõtte tegutsemist, mitte aga koostööpartnerite ja klientide valdavas osas kattumine. Kohus nõustus, et tegemist ei ole absoluutselt kattuvate tegevusvaldkondadega kostja tegevusvaldkonnad on mõnevõrra spetsiifilisemad, kui olid aktsiaseltsil „Ritsu“. Küll aga jääb mõlema ettevõtte tegevus puidutööstuse ja puitmajatootmise valdkonda. Kostja väited ettevõtete pea- ja kõrvaltegevuse kohta on tõendamata. Kostja kodulehe andmetel oli liimpuidupress ettevõttel olemas juba 2004. aastal, s.o ajal, mil kostja ei olnud veel asutatudki, mistõttu ei pidanud kohus usutavaks kostja väiteid, et aktsiaselts „Ritsu“ ostis liimpuitu sisse, kuid kostja toodab seda ise. Kostja tõendamata väide, et Ritsu kaubamärki kasutavad ka teised ettevõtted (OÜ Ritsu Ehituse ja Prefab Ehitus OÜ), võib olla tõene, kuid kuna kostja viidatud ettevõtetel on omanimelised koduleheküljed, ei ole need üldsuse jaoks seostatavad aktsiaseltsi „Ritsu“ ja selle tegevusega, samas kui kostja kasutab kodulehena aadressi www.ritsu.ee, mida kasutas ka aktsiaselts „Ritsu“. Kohtu hinnangul on see viide soovile jätta avalikkusele mulje kui sama ettevõtte tegevuse jätkumisest. Tegevuse jätkumisele viitab kohtu arvates ka see, et ettevõtte kodulehel viidatakse pikaaegsele tegevusele (ligikaudu 30 aastat) puidutööstuses ja palkmajatootmises, kuid kostja on asutatud 27. novembril 2009. Seega on avalikkusele üheselt selge, et samadel kinnistutel ja samades tootmisruumides on puidutöötlemisega tegeletud juba pikemat aega ja vahet pidamata. Ka kodulehe rubriigis „Ritsu meedias“ on kajastatud aktsiaseltsi „Ritsu“ saavutused. Vaidlust ei ole ka selles, et nii aktsiaseltsi „Ritsu“ kui ka kostja juhatuse liikmeks oli Rait Allik. Lisaks eeltoodule on hageja esitanud tõendid selle kohta, et ajal, mil aktsiaseltsi „Ritsu“ majandustegevus lõppes (2019. aasta I kvartal) ja töötajaid enam ei olnud, algas kostja majandustegevus (2018. aasta IV kvartalis null töötajat ja 2019. aasta I kvartalis 35 töötajat). Kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates oli kohus seisukohal, et üldsuse jaoks ei ole aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja identiteedid eristatavad, aktsiaseltsi „Ritsu“ tuum on kostjale üle läinud. VÕS § 182 lg 3 järgi on kostja aktsiaseltsiga „Ritsu“ solidaarvõlgnikuks ning
VÕS § 65 kohaselt on võlausaldajal võimalik valida, millise solidaarvõlgniku vastu oma nõude suunab. Hageja on valinud kostja. Käesoleval juhul tuleneb Andrus Randmaa poolt allkirjastatud võlagraafikust, et aktsiaselts „Ritsu“ tunnistab arvest nr 171207 tulenevat võlgnevust ja tasub selle maksegraafiku järgi. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja viide, et dokumendil puudub kuupäev ja hageja esindaja allkiri, ei mõjuta dokumendi kehtivust. Dokumendist nähtub, mille alusel ja kui suurt võlgnevust aktsiaselts „Ritsu“ on tunnistanud. Dokumendil oleva aktsiaseltsi „Ritsu“ toonase juhatuse liikme allkirja ehtsust ei ole vaidlustatud. Ka on aktsiaselts „Ritsu“ ühe makse graafiku alusel teostanud. Asjaolu, et aktsiaselts „Ritsu“ oli kauba saanud, on kohtu hinnangul tõendatud võlatunnistusega, mille allkirjastamisega aktsiaseltsi „Ritsu“ juhatuse liige kinnitas, et on saatelehel ja selle alusel väljastatud arvel märgitud kauba saanud. Vaidlust ei ole, et 9947 eurot 38 senti on tasumata. Intressi tasumise kohustus tulenes aktsiaseltsi „Ritsu“ saneerimiskava kinnistamise määrusest (Tartu Maakohtu 20. juuli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-6750). Kohus tühistas 5. juuli 2019. a määrusega nimetatud saneerimiskava. Saneerimisseaduse § 51 lg 2 kohaselt langevad saneerimiskava tühistamisel saneerimismenetluse algatamise tagajärjed ära tagasiulatuvalt. Võlausaldajal, kelle nõue saneerimiskavaga ümber kujundati, taastub nõudeõigus ettevõtja vastu esialgses suuruses. Seejuures tuleb arvestada, mida võlausaldaja saneerimiskava täitmise käigus on juba saanud. Eeltoodust tuleneb, et kuna saneerimiskava tühistati, ei ole poolte vahel enam kehtivat kokkulepet intressi tasumise kohta ja kostja ei pea intressi tasuma. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 9947 eurot 38 senti. Võlatunnistuse (võlagraafiku) kohaselt on viivisemääraks 0,05% päevas. Arvestades viivisemäära, võlgnevuse suurust ja hageja taotlust viivise väljamõistmiseks, tuleb kostjal tasuda viivist 6838 eurot 82 senti perioodi 3. jaanuar 2018 – 8. oktoober 2021 eest ning alates
9.oktoobrist 2021 0,05% põhinõudelt päevas kuni põhivõla tasumiseni. Hageja on kahjuna palunud välja mõista 720 eurot, mis seisneb kohtueelsetes õigusabikuludes. Riigikohus on leidnud (nt 14. oktoobri 2014. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-14), et kohtueelsed õigusabikulud on VÕS § 128 lg 3 alusel kahjuna hüvitatavad. Seega on hagejal õigus nõuda kostjal ka kahju hüvitamist summas 720 eurot. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulud ja mõistis menetluskulud ning viivise menetluskuludelt kostjalt hageja kasuks välja.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole ettevõtte üleminekut tõendanud. Üheks oluliseks momendiks ettevõtte ülemineku tuvastamise juures on küsimus sellest, kas ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte (Riigikohtu tsiviilasi nr 2-18-2908). Aktsiaseltsi „Ritsu“ majandustegevuse põhiline vara ja ettevõtte tuum olid tema kinnistud, millel asusid puidutootmishooned koos puidutootmise seadmetega, st terviklik puidutöötlemiskompleks. Kostjale ei ole läinud üle aktsiaseltsi „Ritsu“ vara, st kinnistuid ega seadmeid. Puidutöötlemiskompleks ei ole läinud kostja omandisse. Samuti ei ole kostja võtnud üle suuremat osa aktsiaseltsi „Ritsu“ endistest töötajatest. Maksuja Tolliamet on edastanud asja juurde andmed töötajate kohta, millest nähtub, et aktsiaseltsi „Ritsu“ 74 töötajast on kostja palgale tulnud 38 töötajat, kellest omakorda on praeguseks töölt
lahkunud 18 inimest. Sealjuures ei tulnud kostja juurde üle mitte ühtegi nö võtmetöötajat (tootmisjuhti, müügijuhti jne), vaid peamiselt oskustöölised. Seega ei ole kostja juurde tulnud üle suurem osa aktsiaseltsi „Ritsu“ töötajaid vaid ca pool töötajatest. Kostja omandisse ei ole läinud aktsiaseltsi „Ritsu“ olulist identiteeti näitavat vara – „Ritsu“ kaubamärki. Nimetatud kaubamärk on muu isiku omandis ja selle kaubamärgi kasutajaid on peale kostja veel, nt palkmajatootja Ritsu Ehitus OÜ ja Prefab Ehitus OÜ. Kostja ei tegutse aktsiaseltsiga „Ritsu“ samal tegevusalal. Kostja tegevusala on spetsiifilisem. Aktsiaselts „Ritsu“ tegeles palkmajade tootmisega, elementmajade tootmisega, aga samuti palk- ja elementmajade paigaldamisega, mis tähendab seda, et tegevusspekter oli lai. Peamine rõhk oli aktsiaseltsil „Ritsu“ pandud elementmajade tootmisele ja nende majade paigaldusele, palkmajade tootmine oli pigem kõrvaltegevus. Samuti ei tootnud aktsiaselts „Ritsu“ ise liimpuitu vaid see osteti valmismaterjalina sisse. Kostja ärimudel on teine. Kostja toodab ise liimpalki, liimpuittalasid ja liimpalgist majade komplekte ning pearõhk on just tehases täispuidust toodete tootmisel. Kostja ei tooda elementmaju. Samuti ei tegele kostja majade ehitamise ja paigaldamisega. Kostja on ehitanud tootmistingimused ümber – aktsiaselts „Ritsu“ kasutuses olnud elementmajade tootmiseks vajalikud ruumid on ehitatud ja seadistatud ümber liimpuidu tootmiseks ning sinna on paigaldatud vastavad seadmed ja liinid. Kostja on seisukohal, et väite kaudu, mille kohaselt jääb mõlema ettevõtte tegevus puidutööstuse ja puitmajatootmise valdkonda, ei saa põhjendada aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja tegevuse sarnasust. Puidutööstuse ja puitmajatootmise valdkonna määratlus on selleks liiga lai. Kostja kliendid ei ole samad, mis olid aktsiaseltsil „Ritsu“, samuti tarnijad – kostja ostab vajamineva materjali mujalt. Kui aktsiaselts „Ritsu“ ostis sisse valmispalgid, siis kostja toodab materjalid (liimpuit) kohapeal ise. Kostja kasutab tõepoolest „Ritsu“ kaubamärki, olemata küll kaubamärgi omanik, samuti on ritsu.ee kodulehel viide Ritsu kui märgi ajaloole. Tegemist on kostja turundusliku võttega ja näitab, et samas asukohas on palkmaja tootmisega tegeletud juba aastaid. Seda ei saa siduda ettevõtte üleminekuga. Antud juhul ei ole kohus toonud esile mitte ühtegi ettevõtte majandamisega seotud asja ega õigust, mis oleks kostjale üle läinud. Kohtu järeldus, et üldsuse jaoks ei ole aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja identiteedid eristatavad, on mõistetamatu. Kohus on jaganud ebaõigesti tõendamiskoormise. Kostja on seisukohal, et kohtu viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene teadmist, et ettevõtte ülemineku vaidluse puhul oleks tõendamiskoormis ümber jaotatud ja et kostja peaks hakkama tõendama seda, et ettevõte ei ole üle läinud. Isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtuga selles, et kostjal oli kohustus tõendada ettevõtte mitte üleminekut, siis oleks pidanud kohus selgitama kostjale tõendite esitamise vajadust. Kostja on seisukohal, et TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustus tõendada, et ettevõte on üle läinud. Hageja on jätnud oma tõendamiskoormise täitmata ja kohus on ebaõigesti asetanud tõendamiskoormise kostjale. Nõue ei ole täies ulatuses tõendatud. Hagejale on saneerimiskava kehtivuse ajal tasutud intressi 132 eurot 64 senti ja kostja arvates peaks selles summa võlgnetavast summast maha arvestama. Kostja arvates tuleb saneerimiskava täitmise käigus saadu hageja nõudest maha lahutada. Seda ei saa enam lugeda saadud intressiks, kuna saneerimisseaduse (SanS) § 51 lg 2 kohaselt langevad saneerimismenetluse tagajärjed tagasiulatuvalt ära, st langeb ära ka alus intressi saamiseks.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist.
Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostja oleks vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles on kohus tuvastanud võlanõude suuruse. Seega ei ole nõude olemasolu ja suurus enam vaidluse esemeks (TsMS § 651 lg 1). Hageja nõustub täies ulatuses maakohtu järeldustega aktsiaseltsi „Ritsu“ ettevõtte ülemineku osas kostjale. Hageja on tõendanud, et aktsiaseltsi „Ritsu“ omandis olnud kinnisasju (samuti kinnisasjadel asuvad tootmishooneid, tootmisvahendeid ja seadmeid) kasutab nüüd kostja oma ettevõtluses. Puidutööstuse tehase tegevuse puhul on ülemineku otsustavaks faktoriks tööpersonaali üleminek, kelle osaluseta ei ole tehase funktsioneerimine võimalik. On tõendatud, et aktsiaseltsi „Ritsu“ töötajad (võtmetöötajatest abitöötajateni) on läinud täis mahus kostjale. Kostjale on läinud üle puidutööstuse tehase tegevuseks vajalikud sertifikaadid ja load, samuti kõik muud tehase identiteedi iseloomustavad tunnused (ärinimi, kaubamärk, sidevahendid, veebileht, tarnijad, klientuur jne). Kolmandate isikute jaoks ei ole kostja ja aktsiaseltsi „Ritsu“ identiteedid eristatavad. Asjakohatu on kostja väide, et kostja ei ole kaubamärgi omanik. Hageja leiab, et sarnaselt muu varaga ei ole kaubamärgi omandiõigus ettevõtte ülemineku tuvastamise seisukohalt tähtis. Seadusest ei tulene, et kaubamärki saab kasutada vaid kaubamärgiomanik. Patendiameti andmete kohaselt kuulub Ritsu kaubamärk Alforme OÜ-le, kelle juhatuse liige Rait Allik on ühtlasi aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja juhatuse liige. Põhjendamatu on kostja väide Ritsu kaubamärgi kasutamisest teiste äriühingute poolt. Nimetatut asjaolu ei nähtu kohtutoimikus olevatest tõenditest. Hageja nõustub maakohtu seiskohaga, et kostja tõendamata väide, et Ritsu kaubamärki kasutavad ka teised ettevõtted, võib olla tõene, kuid kuna kostja viidatud ettevõtetel on omanimelised koduleheküljed, ei ole need üldsuse jaoks seostatavad aktsiaseltsi „Ritsu“ ja selle tegevusega. Põhjendamatud on kostja väited aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja majandustegevuste erinevuste kohta. Mõlema ettevõtte tegevus jääb puidutööstuse ja puitmajatootmise valdkonda. Hageja on esitanud tõendid aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja majandustegevuste sarnasuse kohta. Põhjendamatud on kostja väited, et „kostja kliendid ja tarnijad ei ole samad”. Aktsiaseltsi „Ritsu“ majandustegevuse üleviimine kostjale 2019. aasta alguses nähtub ka äriühingute majanduslikest näitajatest. Vaidlust ei ole selles, et nii aktsiaseltsi „Ritsu“ kui ka kostja juhatuse liikmeks oli Rait Allik. Kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates on maakohus asunud põhjendatult seisukohale, et üldsuse jaoks ei ole aktsiaseltsi „Ritsu“ ja kostja identiteedid eristatavad, aktsiaseltsi „Ritsu“ tuum on kostjale üle läinud. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et maakohus on jaganud ebaõigesti tõendamiskoormise. Ettevõtte üleminekut eitav kostja peab oma vastuväiteid tõendama ja põhjendama. Põhjendamatud on hageja väited, et maakohus ei ole kostjale tõendamiskoormise jagamist selgitanud. Kostja kohustusele tõendada oma vastuväiteid on kohus pööranud tähelepanu juba hagi menetlusse võtmise määruses. Detailsemalt selgitas kohus tõendamiskoormist ettevõtte ülemineku kohta ja Riigikohtu praktikat 29. juuni 2021. a kohtuistungil (dtl 262-266). Hageja nõustub täies ulatuses maakohtu seisukohaga saneerimiskava kehtivuse ajal intressi tasumise kohustuse kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise
132 eurot 64 senti. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi selles osas rahuldamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses peamiselt selle üle, kas kostja vastutab aktsiaseltsi „Ritsu“ kohustuse täitmise eest põhjusel, et talle on läinud üle aktsiaseltsi „Ritsu“ ettevõte. Lisaks on kostja vaidlustanud ka maakohtu seisukoha, mille kohaselt ei tule hageja nõudest maha arvata aktsiaseltsi „Ritsu“ saneerimismenetluses tasutud 132 eurot 64 senti. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt hageja ja aktsiaseltsi „Ritsu“ vahel oli sõlmitud müügileping ega müügilepingust tuleneva võla suurust. Seega lähtub ringkonnakohus TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt selles osas maakohtu tuvastatud asjaoludest.
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et aktsiaseltsi „Ritsu“ ettevõte ei läinud kostjale üle, on põhjendamatud. Maakohus on ettevõtte ülemineku õigesti tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega.
9.Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhivõi kõrvaltegevusena. Selleks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Neid tingimusi tuleb hinnata tervikuna (vt Riigikohtu 12. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-2908, p 12).
10.Maakohus tuvastas, et kostja tegutseb samadel kinnistutel ja samades tootmisruumides, kus tegutses aktsiaselts „Ritsu“, kostja kasutab Ritsu kaubamärki, kodulehte ja sotsiaalmeediakontot, märkimisväärne osa aktsiaseltsi „Ritsu“ töötajaid asusid tööle kostja juurde kohe pärast töösuhte lõppemist aktsiaseltsiga „Ritsu“, samal ajal aktsiaselts „Ritsu“ käive kahanes ja kostja käive tõusis, kostja ja aktsiaseltsi „Ritsu“ juhtorganite liikmed osaliselt kattuvad, samuti kattuvad koostööpartnerid, kostja on enda kodulehel samastanud end aktsiaseltsiga „Ritsu“ ning kostja ja aktsiaseltsi „Ritsu“ tegevusalad osaliselt kattuvad. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ega tõendeid valesti hinnanud. Lisaks on hageja tuginenud veel asjaolule, et kostja kasutab samu sertifikaate, mida kasutas aktsiaselts „Ritsu“. See väide on tõendatud aktsiaseltsi „Ritsu“ saneerimiskava (I kd, tl 24) ja väljavõttega kostja kodulehelt (I kd, tl 114-116). Ringkonnakohus leiab, et neist asjaoludest järeldub selgelt, et aktsiaseltsile „Ritsu“ kuulunud ettevõtte kui majandusüksuse tuum on läinud üle kostjale. Majandusüksuseks on praegusel juhul puidutööstuse tehas. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et ettevõtte ülemine toimus 2018. a detsembri lõpus ja 2019. a jaanuari alguses. Hageja esitatud väljavõte teatmik.ee lehelt (I kd, tl 65-68) näitab, et kostjal enne 2019. a-t töötajaid ei olnud, samuti kasvas tema käive alates 2018. a IV kvartalist enam kui 100 korda. Samas aktsiaseltsi „Ritsu“ käive langes 2019. a I kvartalis varasemaga võrreldes ca poole võrra ja alates II kvartalist oli käive 0. Samuti ei olnud aktsiaseltsil „Ritsu“ alates 2019. a I kvartalist töötajaid (I kd, tl 60 pöördel). Maksu- ja Tolliameti andmetel asusid endised aktsiaseltsi „Ritsu“ töötajad kostja juurde tööle lühikese ajavahemiku jooksul 2018. a detsembri lõpus ja 2019. a jaanuari alguses (I kd, tl 176-185). Seega sisuliselt jätkus ettevõtte tegevus ilma katkestusteta samas kohas ja samade töötajatega, samuti kasutas ettevõte jätkuvalt sama kaubamärki, veebilehte ja sidevahendeid.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ettevõtte üleminekut ei välista asjaolu, et pärast üleminekut loobuti osadest tegevusaladest. Ettevõte jätkas tegevust palkmajade tootmisega, millega see oli tegelenud juba ajal, kui ettevõte kuulus aktsiaseltsile „Ritsu“. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks väiteid, et aktsiaseltsi „Ritsu“ jaoks oli põhitegevusalaks elementmajade tootmine ja palkmajade tootmine oli kõrvaltegevus. Vastupidi hageja esitatud saneerimiskavast (I kd, tl 26) nähtub, et tulu elementmajade müügist oli väiksem palkmajade müügitulust. Ringkonnakohus leiab, et ettevõtte ülemineku hindamisel ei ole määrav ettevõtte kasutatavate asjade ja õiguste omandiõiguslik kuuluvus. Olukorras, kus ettevõte kasutab jätkuvalt sama tehast ning sama kaubamärki, on tegemist jätkuvalt sama ettevõttega ning ei ole oluline, kas kasutamise õiguslikuks aluseks on omandiõigus või mingi võlaõiguslik kasutusleping. Kostja väited selle kohta, et kostja võttis üle umbes pooled aktsiaseltsi „Ritsu“ töötajad, ei vasta tõele. Kuigi Maksu- ja Tolliameti esitatud andmetel oli aktsiaseltsil „Ritsu“ 2018. a jooksul kokku 74 töötajat, siis nähtub sealt, et 2018. a lõpuks, st ettevõtte ülemineku hetkeks, allesjäänud töötajad läksid kostjale sisuliselt kõik üle. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega maakohtule ka tõendamiskoormise jaotamise osas. Iseenesest on õige, et hageja pidi tõendama ettevõtte ülemineku aluseks olevaid asjaolusid. Samas on hageja seda teinud. Olukorras, kus hageja oli enda väiteid tõendanud, ei saanud kostja enam piirduda üksnes vastuväidete esitamisega, vaid pidi esitama omapoolseid tõendeid, mis lükkaksid hageja esitatud asjaolud ümber. Olukorras, kus kostjat esindas vandeadvokaadist esindaja, pidi see kostjale arusaadav olema.
12.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles kostja heidab maakohtule ette seda, et hageja nõude kujunemisel ei arvestanud maakohus aktsiaseltsi „Ritsu“ saneerimismenetluses hagejale tasutud 132 eurot 64 senti. Maakohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata SanS § 51 lg 2 viimase lause, mille kohaselt tuleb saneerimiskava tühistamisel arvestada, mida võlausaldaja saneerimiskava täitmise käigus on juba saanud. See tähendab, et kuigi saneerimiskava tühistamisel taastub võlausaldaja nõue algses suuruses, siis tuleb osas, milles ta saneerimiskava alusel midagi on saanud, lugeda see algse nõude täitmiseks. Mõlemad pooled on kinnitanud, et aktsiaselts „Ritsu“ maksis saneerimiskava täitmisel hagejale 132 eurot 64 senti. Kuivõrd ei ole määratletud, millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu lugeda, siis VÕS § 88 lg 8 kohaselt tuleb see lugeda tasutuks sissenõutavaks muutunud viivise katteks. VÕS § 88 lg 8 kohaselt tuleks küll esmalt lugeda täidetuks hageja kulutuste hüvitamise nõue. Samas on hageja teinud kulutused nõude esitamisel kostjale 6. juulil 2020, st pärast aktsiaseltsi „Ritsu“ saneerimiskava tühistamist 5. juulil 2019. Seetõttu ei olnud kulutuste nõuet saneerimiskava tühistamise ajal olemas, mistõttu ei saa lugeda tasutut ka selle nõude täitmiseks.
13.Ringkonnakohus leiab, et vaatamata maakohtu otsuse osalisele tühistamisele ja hagi osalisele rahuldamata jätmisele ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust, kuna hagi jääb rahuldamata vähem kui 1% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda. Maakohus on mõistnud kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 2270 eurot 40 senti. Kostja ei ole esitanud apellatsioonkaebuses vastuväiteid hageja menetluskulude suuruse kohta, mistõttu ei ole alust maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurust muuta. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks ringkonnakohtus esindajakulu 960 eurot. Esindaja ajakulu 8 tundi tunnitasuga 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd ringkonnakohtu istung kestis ligikaudu 0,75 tundi, siis on esindaja ajakulu istungil osalemise eest põhjendatud 1 tunni asemel 0,75 tunni ulatuses. Ülejäänud osas on esindaja ajakulu ringkonnakohtu hinnangul arvestades asja mahtu ja vaidluse sisu TsMS § 175 lg 1 järgi
põhjendatud ja vajalik. Samuti on põhjendatud ja vajalik esindaja tunnitasu määr, mis ei ületa keskmist advokaadist esindaja tunnitasu määra. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetluses 930 eurot (7,75×120), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.