2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Marge Kahre kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Uve Valkenklau (hageja) esitas Tartu Maakohtule hagi Marge Kahre (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 100 eurot 27 senti ja viivise alates hagi esitamisest 1. novembrist 2021 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20. aprillil 2020 kirjaliku lepingu, mille kohaselt kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 1500 eurot. Vastavalt võlaõigusseadusele on poolte vahel allkirjastatud leping käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, millega kostja kinnitas kohustuse olemasolu. Kostja võttis kohustuse tagastada võlgnevus osamaksetena hiljemalt 2020. a detsembriks. Kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi täitnud. Kostja on kohustuste täitmisega viivituses alates 1. jaanuarist 2021. Hageja leidis vastuseks kostja seisukohtadele, et kostjal oli ametlik tööleping hageja juhitud ettevõttega K.P.E. OÜ. Kostja on nimetatud ettevõttelt saanud ametlikud palgaülekanded ning tööleping on tänaseks lõpetatud. Sõltumata töölepingu olemasolust jääb hagejale selgusetuks, milliseid vastastikuseid nõudeid soovib kostja käesolevas menetluses tasaarvestada. Kostja on võlgu hagejale kui eraisikule.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja võla tagastanud. Kostja väitel käis kostja mitteametlikult tööl hageja kui füüsilise isiku juures. Kostja esitas enda pangakonto väljavõtte, kuhu hageja pidi maksma kokkulepitud palga. Kontolt on näha, et hageja ega ka hageja juhitud ettevõtte K.P.E. OÜ pole midagi kostjale maksnud. Kostja arvates on ta võla hagejale tagastanud saamata jäänud palga kaudu. Kohtuistungil selgitas kostja, et ta maksis hagejale võla ära sularahas. Kostja selgituse kohaselt maksis hageja kostjale iga kuu palka, millest kostja andis hagejale kohe 100 eurot või rohkem tagasi.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. veebruari 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1500 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 100 eurot 27 senti ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. Raha tuleb tasuda K.P.E. OÜ arveldusarvele nr EE721010220051212015, märkides selgitusse „Tsiviilasi 2-21-128739“. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 770 eurot 60 senti.
Kostja allkirjastas 20. aprillil 2020 võlatunnistuse, milles tunnistas, et on saanud hagejalt 1500 eurot ning kohustus selle tagastama osamaksetena 2020. a detsembriks. Kostja on omaks võtnud, et ta on hageja käest 1500 eurot kätte saanud ja võlakirja allkirjastanud. Hageja on esitanud kohtule võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise nõude (VÕS § 30 lg 1, § 76 lg 1). Kohus oli seisukohal, et pooled on sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse. Kostja on võlatunnistusega tunnustanud saadud laenu ehk tunnustanud kohustuse olemasolu. Menetluse käigus ja kohtuistungil ei ole kostja eitanud, et ta on hageja käest 1500 eurot laenu saanud ja võlakirja allkirjastanud. Hageja on võlatunnistuse esitamisega tõendanud laenukohustuse olemasolu ning kostja peab tõendama, et võlatunnistusega tunnistatud kohustus on laenu tasumisega lõppenud. Kostja vastuväite kohaselt on kostja täitnud võlatunnistusega võetud kohustused. Selle tõendamiseks on kostja esitanud enda pangakonto väljavõtte perioodil 1. märts 2020 kuni 1. märts 2021. Väidetavalt pidi sellel perioodil laekuma hagejalt kostjale palga ülekanded, mille laekumata jätmise kaudu on kostja täitnud enda kohustused hageja ees. Kostja väitel oli ta mitteametlikult tööl hageja kui eraisiku juures. Kohtule ei ole selge, kuidas on töötasu nõue seotud hagejalt kui füüsiliselt isikult võetud laenuga. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud tööleping. Hageja esitatud töötamise registri väljavõttest nähtuvalt oli tööleping sõlmitud K.P.E. OÜ ja kostja vahel. Seega ei puutu väidetav töösuhe hagejaga käesolevasse asja. Sõltumata töölepingu olemasolust jääb selgusetuks, milliseid vastastikuseid nõudeid soovib kostja käesolevas menetluses tasaarvestada. Kostja ei ole kordagi välja toonud, kui suur on väidetav saamata jäänud töötasu. Kostja avaldas kohtuistungil, et ta maksis hagejale võla sularahas. Tõendeid kostjal hagejale sularaha maksmise kohta kohtule esitada ei ole. Seega pole asjas tõendatud kostja väide, et võlakirjas tunnistatud võlg on kostja poolt hagejale tagasi makstud. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 30 alusel välja mõista põhivõlg 1500 eurot. VÕS § 101 lg 1 p kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda ka viivist. Kohus oli seisukohal, et hageja esitatud viivise arvestus põhineb seadusel ning on õige. Hagejal on õigus nõuda viivist ajavahemiku eest 1. jaanuar 2021 kuni 31. oktoober 2021 summas 100 eurot 27 senti ning alates 1. novembrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt päevas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 820 eurot 80 senti (sisaldab käibemaksu). Kohus luges riigilõivu põhjendatud kuluks. Kohus leidis, hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt, s.o ajakulu 3,65 tundi ja menetluskulu 525 eurot 60 senti (3,65 h x 120 eurot/h + käibemaks). Lisandub maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja riigilõiv 225 eurot. Kokku luges kohus kostja hüvitatavateks menetluskuludeks 770 eurot 60 senti.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse paludes maakohtu otsuse tühistada. Hageja pole kostjale tagastanud temale kuuluvaid esemeid, mille väärtus on 400 eurot. Hageja võttis kostja palgast auto raha maha.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1500 eurot ja viivised alates 1. jaanuarist 2021 tasumata summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Seega esitas hageja rahalise nõudega hagi, mille põhinõue ei ületa 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
6.Lihtmenetluses tehtud asjades on edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses piiratud. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks tarbetuid menetluskulusid. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks.
7.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võiks mõjutada lahendit, mh ei ole ringkonnakohus tuvastanud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi tõendite hindamise osas. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Maakohus on asunud põhjendatult seisukohale, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejalt saanud 1500 eurot ja kostja on tunnustanud laenukohustuse olemasolu võlatunnistuse allkirjastamisega. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud, et ta on laenu hagejale tagastanud. Maakohus on kostjale nii kirjalikult kui ka suuliselt istungil selgitanud vajadust tõendada enda väiteid võla tasumise kohta, kuid kostja ei ole seda teinud. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostjal on sõlmitud hagejaga kui füüsilise isikuga tööleping ning hageja oleks vastava töölepingu alusel kostjale töötasu maksmata jätnud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks võla 1500 eurot hagejale sularahas tagastanud. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud väite selle kohta, et hageja on kostjale jätnud tagastamata 400 euro väärtuses esemeid, kuna kostja ei ole maakohtu menetluses vastavale väitele tuginenud. Uue asjaolu esitamine apellatsioonimenetluses on TsMS § 652 lg 4 alusel lubamatu. Eelmärgitut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 637 lg 21 järgi alust apellatsioonkaebust menetleda.
8.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid.
9.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
10.Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi kostjale (apellandile) kätte toimetada ja edastada teadmiseks teistele menetlusosalistele.
11.Ringkonnakohtu andmetel ei ole kostja tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu, mistõttu ei teki küsimust ka riigilõivu tagastamisest.
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.