Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja J.C Anatoli Jort
(isikukood XXX), lepinguline esindaja
Kostja Y.P (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 11.04.2025 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Jätta Y.P apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y.P kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
2-23-12241 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.J.C (hageja) esitas 28.08.2023 Harju Maakohtule Y.P (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 399 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS SEB Liising (liisinguandja) 28.11.2022 liisingulepingu (liisinguleping) sõiduauto Audi A8 (reg.nr XXXXXX) (sõiduauto) ostmiseks. Hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et sõiduauto kasutajaks saavad nii kostja kui ka hageja. Hageja tegi sõiduauto omandamiseks esimese sissemakse 30 399 eurot. Kuna kostja on sõiduauto vastutav kasutaja ning kostja nõudis hagejalt sõiduauto üleandmist tema valdusesse, nõuab hageja kostjalt 30 399 euro tagastamist.
1.2.28.03.2024 hagi täpsustuse kohaselt oli pooltel kokkulepe, et nad ostavad sõiduauto, kostja tasub igakuiseid liisingumakseid, hageja teeb esimese sissemakse 30 399 eurot ning mõlemad pooled on sõiduauto kasutajad kuni liisingulepingu lõppemiseni. Pärast liisingulepingu lõppemist pidid hageja ja kostja mõlemad saama sõiduauto omanikuks.
1.3.Hageja sai sõiduautot kasutada ajavahemikul 28.11.2022–11.08.2023. Kostja piiras hageja kasutusõigust sõiduautole ning ei võimaldanud hagejal pärast liisingulepingu lõppemist sõiduauto omanikuks saada. Kostja rikkus oluliselt pooltevahelist kokkulepet. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2.1.Kostja vastuväidete kohaselt elasid pooled koos ja nende vahel olid lähedased suhted. Pooled leppisid kokku, et nad ostavad sõiduauto, milleks kostja sõlmis liisingulepingu. Vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma igakuised liisingumaksed (mida kostja teeb ka praegusel ajal), hageja pidi tasuma esimese sissemakse 30 399 eurot.
2.2.Hageja sai sõiduautot kasutada ja maksis selle õiguse eest liisinguandjale 30 399 eurot. Kostja sõlmis liisingulepingu, mille kohaselt pidi ta liisinguandjale tasuma edasised igakuised maksed. Lisaks sellele sai kostja sõiduauto väljaostmise õiguse liisinguperioodi lõppemisel. Sõiduauto tehnilises passis oli sõiduki omanikuna märgitud liisinguandja, vastutavaks kasutajaks kostja ja kasutajaks hageja.
2.3.Pärast seda, kui hageja ja kostja läksid riidu, saatis hageja 11.08.2023 kostjale nõudekirja, milles nõudis kostjalt 30 399 euro tagastamist. Hageja viis sõiduauto 11.08.2023 ära ilma kostja nõusolekuta. Lisaks teavitas Audi Autokeskus kostjat 11.08.2023 õhtul sellest, et eeldatavasti lähtestas hageja kostja juurdepääsu Audi Connect teenustele. Kostja reageeris hageja tegevusele sellega, et muutis sõiduauto tehnilise passi andmed – kustutas hageja kasutajana ja esitas kuriteokaebuse.
2.4.Kostja ei ole hagejalt saanud 30 399 eurot. Hageja tegi ülekande liisinguandjale.
2
2-23-12241 Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 11.04.2025 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 26 092,48 eurot. Menetluskulud jäid 86% ulatuses kostja kanda ja 14% ulatuses hageja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas, et kostja sõlmis liisingulepingu sõiduauto omandamiseks. Samuti on tõendatud, et esimese sissemakse 30 399 eurot tegi liisinguandjale hageja. Sõiduauto tehnilises passis oli sõiduki omanikuna kantud liisinguandja, vastutavaks kasutajaks kostja ning kasutajaks hageja.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte õigussuhe kvalifitseeritav rendilepinguna. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 339 kohustub üks isik (rendileandja) rendilepinguga andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
3.3.Kuigi poolte vahel puudub kirjalik rendileping, siis on kostja oma vastuses kinnitanud, et vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma igakuiseid liisingumakseid ja hageja tegema esimese sissemakse liisinguandjale 30 399 eurot. Hageja sai selle eest sõiduautot kasutada. Hageja kasutusõigust sõiduautole tõendab ka asjaolu, et liisingulepingu sõlmimisel kanti hageja kasutajana sõiduauto tehnilisse passi. Seega saab lepingu täitmisele asumisega (s.o raha ülekandmisega ning hageja sõiduauto tehnilisse passi kasutajana sisse kandmisega) lugeda lepingu poolte vahel sõlmituks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3).
3.4.Hageja väitel pidi ta saama sõiduautot kasutada vähemalt kuni liisingulepingu lõppemiseni. Kuigi hageja ei ole esitanud tõendeid hagi aluseks olnud poolte kokkuleppe kohta, siis arvestades, et tasutud sissemakse moodustas sõiduauto väärtusest ca pool, siis on eluliselt usutav, et hageja tasutud summa eest oli ta õigustatud sõiduautot kasutama vähemalt kuni liisingulepingu lõppemiseni, s.o kokku 60 kuud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et pooled oleksid kokku leppinud lühemas perioodis. Arvestades, et pooled olid lepingu sõlmimise ajal elukaaslased, siis on ka eluliselt usutav, et sõiduautot planeeriti kasutada ühiselt. Nimetatu aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kooselu lõppemise korral oleks automaatselt lõppenud ka kasutusleping. Sellistel tingimustel lepingu sõlmimist ei ole pooled kohtule ka tõendanud. Samuti on tõendamata hageja väide, et ka tema pidi liisingulepingu lõppedes auto omanikuks saama. Vastupidiselt nähtub liisingulepingust, et auto omanikuks pidi saama liisingulepingu lõppedes üksnes kostja.
3.5.Kostja on 06.09.2024 dokumendi p-s 1.10 kinnitanud, et ta on 11.08.2023 kustutanud hageja kasutajana sõiduki tehnilisest passist. Hageja on omakorda edastanud kostjale 11.08.2023 nõudekirja 30 399 euro tagastamiseks. Nimetatud tegudest võib järeldada, et kumbki pool ei soovinud enam lepingut jätkata. Kuigi praegusel juhul puuduvad tõendid, et pooled oleksid järginud lepingu erakorralise ülesütlemise või taganemise nõudeid, siis saab poolte väljendatust lugeda leping lõppenuks VÕS § 13 lg 1 alusel ehk analoogia korras poolte kokkuleppel. Kohus arvestab, et poolte kooselu oli lõppenud ning kumbki pool ei ole soovinud alates 11.08.2023 enam lepingu täitmist jätkata. Seega on pooltevaheline kasutusleping lõppenud 11.08.2023.
3.6.Hageja on tõendanud, et kostja on lepingut rikkunud ning hagejale on lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju (VÕS §-d 115, 127 ja 128). Hageja poolt liisinguandjale kostja eest sissemakse (30 399 eurot) tasumisega tekkis hagejal sõiduauto kasutamise õigus vähemalt 3
2-23-12241 kuni liisingulepingu lõppemiseni, s.o kokku 60 kuud. Hageja on saanud sõiduautot kasutada kuni 11.08.2023, s.o ca 8,5 kuud. Kostja on kinnitanud, et pärast poolte lahkuminekut võttis kostja hagejalt sõiduki kasutamise õiguse tagasi. Puuduvad tõendid, et hageja oleks sellest ajast alates saanud sõiduautot kasutada. Kuna 60 kuu asemel sai hageja sõiduautot kasutada ainult 8,5 kuud, siis on kostja sõiduki kasutusõiguse äravõtmisega lepingut rikkunud ning hagejal on tekkinud rahaline kahju 26 092,48 euro ulatuses (30 399 eurot ÷ 60 kuuga × 51,5 kuuga). Kuigi sissemakse summa tasuti liisinguvõtjale, siis on hagejal õigus nõuda summa tagastamist kostjalt. Sissemakse tasuti liisinguvõtjale kostja eest ning pooltel oli kokkulepe, et hageja saab selle summa eest sõiduautot kasutada.
3.7.Kuigi kahju hüvitamise nõude eelduseks on üldjuhul kostjale täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks (vt VÕS § 115 lg-d 2 ja 3), siis arvestades, et poolte kooselu on lõppenud ning kumbki pool ei ole näidanud üles huvi sõiduauto kasutamise jätkamiseks ühiselt, siis puudus hagejal praegusel juhul vajadus täiendav tähtaeg kostjale anda. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ületas maakohus nõude piire ja tegi otsuse nõude kohta, mida ei ole menetluses esitatud. Maakohus ei viidanud menetluse kestel kordagi sellele, et poolte vahel võiks olla sõlmitud rendileping. Hageja ei ole esitanud nõuet rendilepingu alusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
4.2.Kostja märgib, et hageja ei pidanud makstud rahasummat (30 399 eurot) tasuks sõiduauto kasutamise eest. Seetõttu ei saa lugeda hagejat nõustuks rendilepingu sõlmimisega.
4.3.Kostja hinnangul on ebaselge, millist lepingut maakohus silmas pidas, kui märkis otsuse p-s 5.3, et „nimetatu aga ei tähenda kohtu hinnangul seda, et kooselu lõppemise korral oleks automaatselt lõppenud ka kasutusleping“. Maakohus rääkis nii rendilepingust kui ka kasutuslepingust.
4.4.Hageja 28.03.2024 menetlusdokumendist ei olnud selge, kuidas raha tuli tagastada, kas kasutusleping on kehtiv ning kui kasutusleping on kehtiv, siis millega see on tõendatud. Hagi esitamisel ei teadnud hageja isegi, millist lepingut kostja on rikkunud. Alles 10.12.2024 menetlusdokumendis tõi hageja esile, et hageja ja kostja vahel oli kasutusleping.
4.5.Ebaselge on, mille alusel maakohus leidis, et hageja ja kostja vaheline kasutusleping lõppes 11.08.2023.
4.6.Kostja ei nõustunud maakohtu menetluses hagi eseme ja aluse muutmisega. Hageja ei tuginenud hagis lepingule, vaid viitas alusetule rikastumisele.
4
2-23-12241 Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.
palub
jätta
selle
rahuldamata
ja
Hageja palub parandada maakohtu otsust, muutes maakohtu menetluskulude jaotust selliselt, et maakohtu menetluskulud jäävad 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud osaliselt kostja kanda (dtl 242). Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust märgitud ulatuses.
7.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjal tuleb hagejale tagastada osa liisinguandjale tasutud sissemaksest, sest hageja ei saanud sõiduautot kokkulepitud aja vältel (s.o liisingulepingu kehtivuse ajal) kasutada.
8.Apellatsioonkaebuse väide maakohtu poolt hagi lahendamise piiridest väljumise kohta ei ole põhjendatud. Maakohus ei väljunud hagi piiridest, vaid andis esitatud asjaolude pinnalt õigusliku hinnangu poolte õigussuhtele, st kohaldas materiaalõigust. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Hageja esitas menetluses rahalise nõude, mille maakohus on otsuses ka lahendanud. See, kuidas maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte, ei tähenda nõude piiride ületamist. Esitatud asjaolude pinnalt materiaalõiguse omal äranägemisel kohaldamine ei too kaasa TsMS § 439 rikkumist. Seda, et poolte vahel võib olla kasutusleping, arutati maakohtu menetluses korduvalt (vt nt dtl 176 esimene lõik, 192 kaks viimast lõiku ja dtl 198). Hageja nõude aluseks oleva õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu ülesanne (TsMS § 436 lg 7). Kostjal oli võimalik selle kohta avaldada ka arvamust (vt nt dtl 180–182 ja 202–204). Arvestades hagi alusena esile toodud lepingu eset ja sisu, oli siinsel juhul ilmne, et poolte vaheline kasutusleping sai olla kas üürileping või rendileping. Apellatsioonkaebuses kostja ka ei väida, et poolte vahel ei oleks olnud kasutuslepingut (rendilepingut). Nii selgitas kostja ka juba hagile esitatud vastuses, et hageja sai kasutada sõiduautot ja maksis selle õiguse eest (dtl 31, p 1.5).
9.Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja nõude aluseks olevat poolte kokkulepet tuleb kvalifitseerida üürilepingu (VÕS § 271), mitte rendilepinguna. Hagejal oli õigus liisingulepingu kehtivuse ajal (s.o 60 kuu vältel) sõiduautot kasutada ja hageja tasus selle eest sõiduauto omandamisel kostja eest liisinguandjale 30 399 eurot. Nagu maakohus otsuses märkis, ei ole hageja tõendanud, et ka tema pidi liisingulepingu lõppedes sõiduauto omanikuks saama. Seega oli hageja ja kostja vahelise lepingu esemeks üksnes õigus sõiduautot kasutada. Rendileping eeldab, et rendileandja võimaldab rentnikuna rendilepingu 5
2-23-12241 esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja (VÕS § 339 esimene lause). Siinsel juhul ei olnud hagi aluseks oleva kokkuleppe esemeks lisaks asjale ka õigused (st õigus saada sõiduauto omanikuks). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
10.Hageja on maakohtu menetluses selgitanud, et tema hinnangul võib poolte vahel olla kasutusleping (vt nt dtl 176, esimene lõik). Kostjal oli kohustus anda sõiduauto hageja kasutusse ning vastutasuks sõiduauto kasutamise eest kohustus hageja täitma kostja rahalised kohustused liisinguandja eest (samas, teine lõik). Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole nõustunud kasutuslepingu sõlmimisega, sest ei ole pidanud hageja makstud rahasummat tasuks sõiduauto kasutamise eest.
11.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et kostjale ei ole arusaadav, millisest otsusest maakohus otsuse p-s 5.3 räägib, selgitab ringkonnakohus, et maakohus on viidatud punktis käsitlenud kasutuslepingule viidates hageja nõude aluseks olevat kokkulepet, mille ringkonnakohus kvalifitseeris eelnevalt üürilepinguna. Nii üüri- kui ka rendileping on kasutuslepingud (VÕS 3. osa 15. ja 16. peatükk). Maakohtu seisukohad on otsuses selged.
12.Nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, otsust tehes lähtub kohus poolte esitatud faktilistest asjaoludest ega ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Hageja ei pea hagiavalduses TsMS § 363 kohaselt esitama hagi õiguslikku alust (TsMS II komm (2017), § 436, p 3.2.1.1). Seega ei olnud asja lahendamisel tähtsust sellel, millises menetlusdokumendis avaldas hageja arvamust, millise õigusnormi alla tuleks hagis esitatud asjaolud paigutada. Kohus ei ole hagi lahendamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega. Õiguse kohaldamine on kohtu otsustada. Nii ei saa ka hageja poolt menetluse käigus alternatiivsele õiguslikule kvalifikatsioonile tuginemist pidada hagi muutmiseks. Maakohus on viimast kostjale ka selgitanud (dtl 189–191). Hageja võib hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele ja minna menetluse kestel ühelt nõudelt üle teisele nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (TsMS § 376 lg 4 p 3). See ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (vt RKTKo 05.01.2011, 3-2-1-116-10, p 39).
13.Üürilepingu lõppemist on maakohus ammendavalt käsitlenud otsuse p-s 5.4 (dtl 221). Apellatsioonkaebuses ei ole kostja täpsemalt selgitanud, miks maakohtu põhjendused üürilepingu lõppemise kohta on tema hinnangul ebaselged. Maakohus leidis, et pooltevaheline üürileping lõppes poolte kokkuleppel päevast, mil kostja kustutas hageja sõiduauto tehnilisest passist kasutajana (s.o 11.08.2023). Samal kuupäeval esitas hageja kostjale nõudekirja 30 399 euro tagastamiseks. Maakohtu hinnangul sai poolte väljendatust TsÜS § 68 lg 3 järgi lugeda leping lõppenuks VÕS § 13 lg 1 alusel ehk analoogia korras poolte kokkuleppel. Vaatamata sellele, et pooled lõpetasid üürilepingu kokkuleppel, rikkus kostja üürilepingut, kui ei võimaldanud hagejal sõiduautot kogu liisingulepingu kehtivusaja kasutada. Selle üle, et kostja kustutas hageja kasutajana sõiduauto tehnilisest passist ega võimaldanud hagejal sõiduautot enam kasutada, pooled ei vaidle.
14.Eelnevast tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
15.Hageja on palunud vastuses apellatsioonkaebusele parandada maakohtu menetluskulude jaotust ning jätta 99% maakohtu menetluskuludest kostja kanda ja 1% hageja kanda. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotus maakohtu otsuses ei muudetav vea parandamise korras. Kui hageja soovis vaidlustada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse 6
2-23-12241 osas, oleks hagejal tulnud esitada apellatsioonkaebus või vastuapellatsioonkaebus. Samuti selgitab ringkonnakohus, et hageja nõudis hagiavalduses kostjalt 30 399 euro väljamõistmist (dtl 3). Rahalisi nõudeid ei saa selliselt maksma panna, nagu hageja 10.12.2025 menetlusdokumendis teha soovis – s.o paludes kostjalt välja mõista 26 345,80 eurot kahju hüvitamise sätete alusel, 30 399 eurot lepingust taganemist reguleerivate sätete alusel või 30 399 eurot alusetu rikastumise sätete alusel. Järjestatud nõuete paljusus eeldab vähemalt kahe menetluslikult eraldiseisva nõude esitamist. Vaatamata maakohtu asjaomastele selgitustele, ei teinud hageja tahteavaldusi hagist osaliseks loobumiseks või tagasivõtmiseks (dtl 191). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
17.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.