Harju Maakohtu 12.01.2022 (otsuses ekslikult 2021) otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Y 14.02.2022 apellatsioonkaebus, hind 11 344,97 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Vjatšeslav Santašev Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Roman Maksimenko
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 12.01.2022 (otsuse sissejuhatuses trükiviga 2021) otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 07.09.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu võla 10 000 euro, intressi 700 eurot ja viivise 644,97 eurot saamiseks (kokku 11 344,97 eurot). Hageja täpsustas hagi 23.09.2020 ja 04.10.2020. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt oli kostja ettevõtte SCRAP IRON OÜ ainuomanik. Hageja sõlmis kostja ettevõttega 12.08.2019 lepingu nr 12-08/19, millega nähti ette ujuvdoki “SONJA” tükeldamine vanarauaks. Ujuvdokk pukseeriti Soomest Loksa sadamasse, kus toimuski selle tükeldamine vanarauaks. Tükeldamistöid juhtis SCRAP IRON OÜ juhatuse liige C. Tööde teostamise ajal ei jätkunud ettevõttel raha tükeldamistöid teostavatele töötajatele (keevitajatele) palga maksmiseks. Kostja teavitas hagejat raha puudumisest ja palus hagejalt laenu, et ta saaks oma töötajatele töötasu välja maksta. Hageja jaoks oli kostja palve üllatav, kuna hageja oli tasunud kostjale õigeaegselt kõik arved. Hageja andis 09.09.2019 kostjale 10 000 eurot ettevõtte töötajatele töötasu maksmiseks. Kostja võttis nimetatud rahasumma hagejalt vastu ning kohustus tagastama hagejale 10 700 eurot hiljemalt 09.10.2019. Kostja kinnitas oma allkirjaga raha saamist. Kostja oma kohustusi ei täitnud ja raha ei tagastanud. Kuivõrd kostja oli rahalise kohustuse täitmisega viivituses, siis nõudis hageja kostjalt viivist 7% aastas perioodi 10.10.2019-10.09.2020 eest. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja polnud hagejalt laenu võtnud. Võlakiri ei saanud olla nõude aluseks, kuna see polnud kostja poolt lõplikult vormistatud, vaid hageja kirjutas (täiendas) võlakirja nagu oleks kostja hagejalt raha saanud. Kostja andis võlakirja teise isiku (Q) jaoks ning raha oli kavas võtta kostja isiklikeks vajadusteks. Kuna laenu tingimused kostjat ei rahuldanud (liiga suur tasu laenu eest), keeldus ta tehingust. Sel põhjusel ei kirjutanud kostja võlakirja teksti lõpuni (võlakirjas ei olnud märgitud raha laenuks andva isiku nime ega võlakirja kirjutamise kohta ja kuupäeva). Pärast tehingust keeldumist toimus kostja ja Q vahel terav vestlus ning kostja unustas võlakirja ja kaotas selle. Hiljem sattus võlakiri kostja teadmata hageja kätte. Hageja polnud selle võlakirja alusel kostjalt raha nõudnud oktoobrist 2019 maini 2020. Lisaks ei sõlminud hageja lepingut nr 12-08/19. Lepingu poolteks olid aktsiaselts AMARANTEST (juhatuse liige X) ja SCRAP IRON OÜ (juhatuse liige C). Selle täitmise käigus pidi aktsiaselts AMARANTEST 10.09.2019 maksma SCRAP IRON OÜ-le 28 000 eurot. Kostja hinnangul puudus loogika laenata raha võlausaldaja firma vajadusteks hagejalt, kes oli võlgniku firma nõukogu liige. Hageja mõtles nõude välja. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks 11 344,97 eurot (põhivõlgnevus 10 000 eurot, intressi 700 euro ja viivise 644,97 eurot). Menetluskulud jäid kostja kanda, kuid kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Hageja nõudis kostjalt kohustuse täitmist. Hageja ja kostja poolt 09.09.2019 allkirjatatud dokumendi näol oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Sellise võlatunnistuse eesmärgiks polnud luua uut kohustust, vaid sellega võlgnik kinnitas olemasolevat kohustust ning loobus võimalikest vastuväidetest võlale (VÕS § 396 lg-d 1 ja 2). Seega pidi võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja peamine vastuväide seisnes selles, et võlakirjas polnud märgitud, et kostja oleks hagejalt laenu saanud, samuti polnud võlakirja vormistamise kohta ja kuupäeva märgitud. Kostja ei teadnud, kuidas tema poolt vormistatud võlakiri oli sattunud hageja kätte.
Kohus tuvastas, et võlakirjas kostja kinnitas, et ta sai töötasude maksmiseks 10 000 eurot ja kohustus tagastama 09.09.2019-09.10.2019 perioodi eest 10 700 eurot. Kostja ei vaielnud vastu, et võlakirja eelnimetatud tekst oli tema poolt kirjutatud ja selle teksti all oli tema allkiri. Kostja poolt kirjutatud tekst oli paberilehe ülemises servas ja selle all oli hageja omakäeliselt kinnitanud 10 000 euro välja maksmist. Vaidlust polnud, et teksti all oli hageja allkiri ja kuupäevaks 09.09.2019. Kohus ei pidanud usaldusväärseks kostja väidet, et ta koostas nimetatud võlakirja seoses sellega, et ta kavatses laenu võtta Q-lt isiklikeks vajadusteks, sest võlakirjast seda ei nähtunud. Võlakirjas kinnitas kostja, et ta sai laenu palkade väljamaksmiseks. Kohtule esitatud aktsiaseltsi AMARANTEST (esindas juhatuse liige X) ja SCRAP IRON OÜ (esindaja juhatuse liige C) vahel 12.08.2019 sõlmitud töövõtulepingu kohaselt oli SCRAP IRON OÜ kohustatud teostama ujuvdoki “SONJA” demonteerimistöid Loksa sadamas, kai nr 3 juures. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt oli kostja SCRAP IRON OÜ osanik ja hageja oli aktsiaselts AMARANTEST juhatuse liige ja aktsionär. Seega olid hagejaga ja kostjaga seotud äriühingud antud perioodil lepingulistes suhetes. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus eluliselt usutavaks hageja selgitust, et kuna SCRAP IRON OÜ-l ei jätkunud raha tükeldamistöid tegevatele töötajatele (keevitajatele) palga maksmiseks, soovis kostja selleks hagejalt laenu saada. Kohtule esitatud võlakirjaga ja hageja vande all antud ütlusega luges kohus tõendatuks, et hageja laenas kostjale 10 000 eurot ja kostja sai nimetatud summa sularahas hagejalt 09.10.2019 hageja kabinetis aadressil Kopli 27, Tallinn. Kohus ei pidanud usutavaks kostja väidet, et kuna ta keeldus tehingust Q-ga, unustas ta võlakirja ja kaotas selle ära. Ükski mõistlikult käituv isik, kes allkirjastas võlakirja selle kohta, et ta sai 10 000 eurot, ei jäta seda vedelema selliselt, et kolmandad isikud saaksid seda tema vastu ära kasutada. Kuna kostja oli SCRAP IRON OÜ osanik, siis oli ta ettevõtluses tegutsev isik, kes peab aru saama, millist õiguslikku tähendust omab tema poolt allkirjastatud dokument raha saamise kohta. Ebausutavad ja tõendamata olid kostja väited, et ta soovis laenu saada hoopis Q-lt isiklikeks vajadusteks, kuivõrd kostja polnud selle kohta ühtegi tõendit esitanud. Kohus ei pidanud usaldusväärseks ka kostja vande all antud ütlusi, kuna need olid vastuolus teiste tõenditega ja olid esitatud kohtu hinnangul eesmärgil vabaneda tekkinud kohustusest. Seega tuli kostjal tagastada hagejale kokkulepitud summa 10 700 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2, § 82, § 76, § 100, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 397 lg-te 1 ja 2 ja § 94 alusel. Kuivõrd kostja oli võlgnevuse tagastamisega viivituses, siis tuli kostjal tasuda hagejale viivist VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel. Apellatsioonkaebus
5.Kostja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi uueks lahendamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus hindas tõendeid vääralt ja selle tulemusel jõudis ebaõigele järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus hindas ebaõigesti võlakirja sisu. Sellest pidi selgelt tulenema, kellelt kostja võttis raha vastu, st millisele konkreetsele isikule oli suunatud kostja tahteavaldus raha saamiseks. Võlakirja alusel ei saanud seda tuvastada. Sellisel juhul tuli kohaldada TsÜS § 75 lg 2, mille kohaselt tahteavaldust, mis ei ole tehtud kindlale isikule, tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kostja selgitas, et tema tahteavaldus oli suunatud Q-le. Lisaks tuli teha kindlaks võlakirjal kirjete järjekord. Võlgnik pidi kirjutama, et ta tunnistab võlgnevust ja väljamakse korda. Praegusel juhul polnud välja selgitatud, mis põhjusel hageja kirjutas võlakirja alla oma teksti raha väljastamise kohta. Kui hageja oleks tegelikkuses kostjale
raha andnud, siis vähemalt lehe ülalservas pidi hageja konkreetselt kirjutama, kelle ja kui palju ta raha andis. Selle kirje all oleks pidanud kostja kirjutama, et sai raha. Kuid praegusel juhul oli kõik vastupidi. Selleks, et anda võltsitud dokumendile legitiimsust, kirjutas hageja juurde, et tema andis raha välja. Pooled pidid vormistama ka raha üleandmise-vastuvõtmise akti. Hageja ei esitanud sellist tõendit. Hageja kirje all (raha üleandmise kohta) pidi olema ka kostja allkiri, mis tõendaks raha saamist. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited selle kohta, et hageja ei nõudnud raha aasta jooksul ja esitas nõude vaid siis, kui kostja ise esitas hageja vastu nõude 15 000 euro väljamõistmiseks. Hageja polnud nõudnud raha maksmist ega andnud kostjale mõistlikku tähtaega kohustuse täitmiseks, mis veel kord tõendas, et mingit laenulepingut poolte vahel ei eksisteerinud. Esitatut arvestades oli ilmne, et selle võlakirja alusel ei saanud tuvastada kostja kohustust hageja ees, sest võlakiri polnud suunatud konkreetsele isikule. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
9.Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14 ja selles viidatud lahendid). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte allkirjastatud dokument oli nende poolt esiletoodud asjaoludel deklaratiivne võlatunnistus. Puudus vaidlus, et võlakirja ülalosa teksti, et kostja sai 10 000 eurot 09.09.2019, mille kohustus tagasi maksma 09.10.2019, ja allkirja kirjutas kostja ning võlakirja allosa kinnituse, et raha 10 000 eurot on välja antud, kirjutas ja allkirjastas hageja (tlk 11). Maakohus jagas õigesti poolte tõendamiskoormise, arvestades seejuures Riigikohtu täpsustatud praktikaga (Riigikohtu 03.06.2021 otsus tsiviilasja nr 2-19-5601, p 16.4 jj). Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2).
10.Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme, on arvestanud hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Lisaks kirjalike tõendite uurimisele kuulas maakohus pooled üle vande all. Hageja ütluste ja võlakirjaga luges kohus tõendatuks, et hageja laenas kostjale 10 000 eurot. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks kostja vande alla antud ütlused ei olnud veenvad, kuna olid vastuolus ülejäänud asjas olevate tõenditega. Kostja väited, et ta kavates võtta laenu Q-lt, kuid tingimused ei rahuldanud teda ja ta loobus sellest ning unustas hiljem võlakirja, ei olnud maakohtu jaoks ega ole ka ringkonnakohtu jaoks usutavad. Kostjat esindas menetluses õigusteadmistega esindaja, kes nõustus 09.12.2021 istungil eelmenetluse lõpetama, kuivõrd täiendusi ei olnud (tlk 82 p). Maakohtupoolne menetluse rikkumine puudub, kuivõrd asja sisulisel arutamisel oli kostja esindaja ettepanek kohtule, et Q võiks ära kuulata (tlk 83 p) esitatud hilinenult. Kostja esindaja ka ise möönis, et võiks viidata ainult sellele, mida kostja räägib, millega kostja võttis endale riski, et ta vastuväited hagi ei pruugi olla piisavalt tõendatud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Kohus on otsuse põhjendustes märkinud tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on järeldused rajatud. Apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei nõudnud raha tagasi aasta jooksul, ei ole asja lahendamise seisukohalt määrav, kuivõrd nõue pole aegunud.
11.Kuigi kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada kogu maakohtu otsus, ei sisalda kaebus ühtki motiivi viivise ebaõige arvestuse kohta. Seega ringkonnakohus, olles seotud apellatsioonkaebuses toodud väidetega, viivise õigsust omal initsiatiivil ei kontrolli, vaid nõustub maakohtu otsusega selles osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
13.Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.