Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Kostja on firma Scrap Iron OÜ ainuomanik. Hageja sõlmis kostja firmaga Lepingu nr. 12-08/19; 12.augustist 2019.a., millega nähti ette ujuvdoki “SONJA” tükeldamine vanarauaks. Ujuvdokk “SONJA” pukseeriti Soomest Loksa sadamasse, kus toimuski selle tükeldamine vanarauaks. Ujuvdoki “SONJA” tükeldamistöid juhtis firma Scrap Iron OÜ juhatuse liige hr. C. Kuid tööde teostamise ajal firmal ei jätkunud raha ujuvdoki „SONJA“ tükeldamistöid teostavatele töötajatele (keevitajatele) palga maksmiseks. Kostja teavitas hagejat raha puudumisest oma töötajatele töötasu maksmiseks ning palus hagejalt laenu, et ta saaks oma töötajatele töötasu välja maksta. Hageja jaoks oli kostja vastavasisuline palve suureks üllatuseks, kuna hageja tasus kostjale õigeaegselt kõik ettenähtud arved. Võttes arvesse kostja palvet, andis hageja 09. septembril 2019.a. isiklikult kostjale (kes on firma Scrap Iron OÜ ainuomanik) raha summas 10 000 eurot firma töötajatele töötasu maksmiseks. Kostja võttis nimetatud rahasumma hagejalt vastu ning kohustus tagastama hagejale 10 700 eurot hiljemalt 09. oktoobriks 2019.a. Raha saamise fakti alusel esitas kostja hagejale omakäelise allkirja, mis oli dateeritud 09. septembriga 2019.a. Kostja ei ole seniajani täitnud oma kohustusi 09. septembri 2019.a. allkirja järgi. Kõik võla tagastamise mõistlikud tähtajad on möödunud. Hageja leiab, et kostja ei ole täitnud enda lepingulisi kohustusi, olles jätnud hagejale õigeaegselt tagastamata temalt laenatud rahasumma. Lähtudes ülaltoodust nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevust 10 000 eurot, intresse 700 eurot ja perioodi 10.10.2019-10.09.2020 viiviseid 644,97 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei ole kunagi kavatsenud võtta, ei ole võtnud ega saanud hagejalt raha ei enda jaoks isiklikult ega ühegi firma jaoks. Kostja leian, et hageja poolt esitatud võlakiri ei ole kostjale esitatud nõude aluseks, kuna võlakiri kostja nimel ei ole kirjutatud täielikult kostja poolt, vaid on hageja poolt täiendatud (juurde kirjutatud), nagu oleks kostja temalt raha saanud. Võlakirja kirjutas kostja teise isiku, Q, jaoks. Raha oli kavas võtta kostja isiklikeks vajadusteks. Kuna laenu tingimused kostjat ei rahuldanud (liiga suur tasu laenu eest), keeldus ta tehingust. Sel põhjusel ei kirjutanud kostja võlakirja teksti lõpuni: ei olnud märgitud raha laenuks andva isiku nime, võlakirja kirjutamise kohta ja kuupäeva. Seoses sellega, et pärast tehingust keeldumist toimus kostja ja Q vahel terav vestlus, unustas kostja võlakirja ära ja kaotas selle. Hiljem sattus võlakiri kuidagi hageja kätte. Kostja eeldab, et 2020. aasta mais kasutas seda dokumenti hageja ja märkis end sinna võlausaldajana, kasutades võlakirja surve avaldamiseks AmarantEst ASi ja Scrap Iron OÜ vahelise vaidlusaluste suhete selgitamise ajal. Oktoobrist 2019 kuni maini 2020 ei nõudnud hageja kostjalt mitte ühtegi korda väidetavalt saadud raha tagastamist, ei suuliselt ega kirjalikult. Hageja ei sõlminud 12.08.2019 dateeritud Lepingut nr 12-08/19 Scrap Iron OÜ-ga. Selle lepingu sõlmisid AmarantEst AS (juhatuse liige X) ja Scrap Iron OÜ (juhatuse liige C). Selle lepingu täitmise käigus pidi AmarantEst AS (juhatuse liige X) 10.09.2019 maksma Scrap Iron OÜ-le (juhatuse liige C) 28 000,00 (kakskümmend kaheksa tuhat) eurot (lepingu p 5.1.). Puudub mõte ja loogika laenata raha võlausaldaja firma vajadusteks hagejalt, kes on võlgniku firma nõukogu liige. Seoses eeltooduga peab kostja hageja nõuet väljamõelduks, põhjendamatuks ja ebaseaduslikuks. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on esitanud kostja vastu võlatunnistusest lähtuva nõude põhikohustuse täitmiseks summas 10 000 eurot, intressi väljamõistmiseks summas 700 eurot ning viivise väljamõistmiseks rahalise kohustuse täimisega viivitamise eest summas 644,97 eurot. Hageja väidete kohaselt tulenevad need nõuded 09.09.2019 sõlmitud võlatunnistustest. Hageja käsitleb nimetatud dokumenti võlatunnistusena VÕS § 396 lg 2 tähenduses. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on saanud hagejalt 10 000 eurot ja seda kinnitab 09.09.2021 kuupäeva kandev dokument. Kohus leiab, et poolte poolt 09.09.2019 allkirjatatud dokumendi näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millele kohaldub VÕS § 396 lg 2. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kohus märgib, et lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale (VÕS § 396 lg 2 rahasumma või asi võlgnetakse laenuna). VÕS § 396 lg 2 rakendamine tähendab deklaratiivse võlatunnistuse andmist. Deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet. Vastavalt VÕS § 396 lg-le 1 kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Riigikohus on 10.10.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 leidnud, et üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. 02.05.2018 otsuses tsiviilaasas nr 2-14-34922 on Riigikohus leidnud, et deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Kostja väidab, et ta ei ole hagejalt hagis nõutud 10 000 eurot saanud. Kostja väitel ei ole ta kunagi kavatsenud võtta hagejalt laenu ega saanud hagejalt raha enda jaoks isiklikult ega ühegi firma jaoks. Antud võlakiri ei ole kirjutatud täielikult kostja poolt, vaid on hageja poolt täiendatud (juurde kirjutatud) nagu oleks kostja hageja käest raha saanud. Kostja koostas võlakirja teise isiku, Q jaoks, kostjal oli kavatsus võtta Qlt laenu isiklikeks vajadusteks, kuna aga laenutingimused kostjat ei rahuldanud, siis keeldus ta tehingust, sellel põhjusel ei kirjutanud ta võlakirja teksti lõpuni: ei olnud märgitud raha laenuks andva isiku nime, võlakirja kasutamise kohta ja kuupäeva. Seoses sellega, et pärast keeldumist toimus kostja ja Q vahel terav vestlus, unustas kostja võlakirja ära ja kaotas selle. Hiljem sattus võlakiri kuidagi hageja kätte. Hageja leiab, et 09.09.2019 dokumendis ei ole kusagil kirjas, et raha saajaks on Q. Dokumendis on konkreetselt kirjas, et raha sai Y ja seal seisab tema allkiri kohustusega tagastada raha 09. oktoobril 2019. Dokumendi koostamise käigus jäi dokument pärast allkirjastamist hagejale, selle koopia aga anti kostjale hoiule. Selle dokumendiga tõendas kostja raha üleandmise fakti ning kostja poolt 10 000 euro saamist.

Kohus märgib, et kostja peamine vastuväide seisneb selles, et hageja poolt kohtule esitatud võlakirjas ei ole märgitud, et kostja oleks hagejalt laenu saanud, samuti ei ole märgitud võlakirja vormistamise kohta ja kuupäeva. Kostja väitel tema ei tea kuidas, tema poolt vormistatud võlakiri on sattunud hageja kohta. Kohus tuvastab, et hageja poolt kohtule esitatud võlakirjas on kostja kinnitanud, et ta on saanud palkade maksmiseks 10 000 eurot ja kohustub tagastama 09.09.2019-09.10.2019 perioodi eest 10 700 eurot. Kostja ei vaidle vastu, et võlakirja eelnimetatud tekst on tema poolt kirjutatud ja seal all on tema allkiri. Kohus tuvastab, et kostja poolt kirjutatud tekst on paberilehe ülemises servas. Kohus tuvastab, et kostja poolt allkirjastatud teksti all on hageja omakäeliselt kinnitanud, raha summa 10 000 eurot on välja makstud (tlk 11- 11 pöördel). Vaidlust pole selle üle, teksti alla on hageja allkiri ja kuupäevaks on märgitud 09.09.2019. Kohus ei peas usaldusväärseks kostja väidet, et nimetatud võlakirja on ta koostanud seoses sellega kuna kavatses laenu võtta Qlt isiklikeks vajadusteks. Esiteks, et nähtu võlakirjast, et kostja oleks laenu saanud Qlt, teiseks ei nähtu võlakirjast, et kostja oleks soovinud laenu saada isiklikeks vajadusteks. Võlakirjast nähtuvalt on kostja ise kinnitanud, et ta on laenu saanud palkade väljamaksmiseks. Kohtule esitatud AS Amarantest (mida esindab juhatuse liige X) ja Scrap Iron OÜ (mida esindaja juhatuse liige C) vahel 12. august 2019 sõlmitud töövõtulepingu kohaselt Scrap Iron OÜ on kohustatud teostama ujuvdoki Sonja demonteerimise tööd Loksa sadamas, kai nr 3 juures (tlk 7-10). Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja Scrap Iron OÜ osanik (tlk 12). Samuti nähtub äriregistri väljavõttest, et hageja on AS Amarantest juhatuse liige ja aktsionär (tlk 89-91). Seega olid hagejaga ja kostjaga seotud äriühingud antud perioodil lepingulistes suhetes. Kostja taotlusel kuulas kohus TsMS § 267 lg 1 alusel üle hageja 09.12.2021 toimunud kohtuistungi. Sellel istungil on hageja andnud vande all järgmiseid ütluseid: „9. septembril 2019. aastal Y tuli minu kabineti aadressil Kopli 27, 203. kabineti, mul on seal omaette kamber. Seal me kogunesime ja lahendasime küsimusi tasumise töödest, mis olid kuu aja jooksul teostatud seoses dokiga./.../ Y ütles, et tal pole raha. Ma küsisin, millal tuleb esimene metall, et üle kuu aja seisab. Ei ole tulemust ja tema vastas, et temal ei ole raha, millega maksta, ma olen mures. Me otsustasime, et tema vajab vähemalt 10 000, et töötajatele palka maksta ja pärast seda hakkab metall tulema. Metalli müügist. Leppisime, et laen antakse mitte firma poolt, et firma asju ja isiklike asju omavahel mitte segada, otsustasime et tema saab sularahas 10 000 töötajatele palga maksmiseks lõikajatele. Kui see on meie vaheline leping sõltumata sellest, kuidas asjad kulgevad. Pärast seda tehti talle ettepanek allkirja andmiseks, andsin talle paberilehe ja ta pani sellele allkirja. Panin juba eelnevalt raha valmis, mis olid mul kapis valmis pandud. Oma pastakaga kirjutas ta selle võlakirja. Mina võtsin raha välja, andsin temale üle ja tema andis mulle võlakirja kätte. Pärast seda kirjutasin ma, et andsin raha välja ja andsin Yle ärakirja kätte. Q viibis sel ajal seal kohal kontoris, büroos. Pärast seda kui ta sai raha kätte nemad lahkusid koos Qga välja ja läksid minema (tlk 84). Eeltoodust tulenevalt peab kohus eluliselt usutavaks hageja selgitust, et kuna Scrap Iron OÜ-l ei jätkunud raha ujuvdoki „Sonja“ tükeldamistöid teostavatele töötajatele (keevitajatel) palga maksmiseks ja kostja soovis selleks hageja käest laenu saada. Kohtule esitatud võlakirjaga ja hageja vande all antud ütlusega loeb kohus tõendatuks, et hageja laenas kostjale 10 000 eurot ja kostja sai nimetatud summa sularahas hagejalt 09.10.2019 hageja kabinetis aadressil Tallinna Kopli 27. Kohus ei pea usutavaks kostja väidet, et kuna ta keeldus tehingust Qga, ta unustas võlakirja ära ja kaotas selle ära. Kohus leiab, et ükski mõistlikult käituv isik, kes on allkirjastanud võlakirja selle kohta, et ta on saanud 10 000 eurot, ei jäta seda lihtsalt vedelema selliselt, et kolmandad isikud saaksid seda tema vastu ära kasutada. Kuna kostja on Scrap Iron OÜ osanik, siis on ta ettevõtluses tegutsev isik, kes peab aru saama, millist õiguslikku tähendust omab tema poolt allkirjastatud dokument raha saamise kohta. Seda, et kostja väited, et ta soovis hoopis laenu saada Ql isiklikeks vajadusteks, on ebausutavad, kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole selle kohta

kohtule ühtegi tõendit esitanud. Kostjal oli võimalus taotleda Q’t tunnistajana ülekuulamist laenulepingu sõlmimise läbirääkimiste pidamise, laenulepingu sõlmimata jätmise ja võlakirja koostamise osas, kuid seda kostja ei teinud. Selle asemel kostja hoopis taotles hageja vande all ülekuulamist. Kohus ei pea usaldusväärseks kostja poolt 09.12.2021 istungi vande all antud ütluseid, kuna need on vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega ja kohtu hinnangul esitatud eesmärgil vabaneda hageja ees tekkinud kohustusest. Vaidlust pole selle üle, et kostja ei ole tagastanud hagejale põhivõlga 10 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjal on hageja ees 09.09.2019 võlatunnistusest tulenev põhivõlgnevus 10 000 eurot. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 09.10.2019 võlatunnistuse kohaselt kohustub kostja hagejale tagastama 10 700 eurot 09.09.2019-09.10.2019. Seega kostja kohustus tagastama hagejale võlgnevuse hiljemalt 09.10.2019. Kuna tõendamist pole leidnud, et kostja on võlgnevuse hagejale tasunud, siis on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja on oma kohustust rikkunud. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hageja põhinõude summas 10 000 eurot ja mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressid summas 700 eurot. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Võlatunnistuse kohaselt on pooled kokku leppinud, et kostja tagastab 10 700 eurot (09.09.2019-09.10.2019). Seega on pooled kokku leppinud, et kostja peab hagejale raha kasutamise eest maksma intressi kokku summas 700 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud kokkulepitud intressisummat. Kohus leiab, et nimetatud intressisumma on seaduslik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressid summas 700 eurot. Hageja on palunud välja mõista kostjalt viivised ajavahemiku 10.10.2019-10.09.2020 eest summas 644,97 eurot. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikult kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivitusintressi alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Käesoleval juhul hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist alates 10.01.2019, sest 09.09.2019 võlatunnistus märgitud võlgnevus tuli tagastada hiljemalt 10.10.2019. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Hageja on arvestanud perioodi 10.10.2019 kuni 10.09.2020 summas 644,97 eurot, viivise määr 7% aastas, ajavahemikus 10.10.201921.12.2019 on viivise summa päevas 1,917808 eurot ja ajavahemikus 01.01.2020-10.09.2021 on viivise summa 1,912568 eurot ning viivitatud päevi kokku 337. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 10 000 eurot, intressid 700 eurot ja viivised summas 644,64 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.