Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi X vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. jaanuari 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248 ), lepinguline esindaja Birgit Juhanson Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Oleg Nišajev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta X apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 11. jaanuari 2022. a otsuse peale menetlusse võtmata.
2.Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele määruse ärakirja kättetoimetamisega.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetluskulud X kanda. Swedbank Liising Aktsiaseltsil ei ole ringkonnakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
2-20-9814 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 7. juulil 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja võla 3937 eurot 14 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista need välja koos viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Nemo Ehitus OÜ (ostja) ja hageja 27. septembril 2018 järelmaksuga müügilepingu nr 01403832L, mille esemeks oli tarbesõiduk Ford Ranger 2.2, ehitusaasta 2016. Lepinguga kohustus hageja andma sõiduki ostja valdusesse ning ostja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt maksegraafikule. Intressimääraks oli kuue kuu Euribor + 2.49%. Viivisemäär oli 0,25% päevas.
1.2.27. septembril 2018 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 01403832L, mille alusel kostja kohustus tagama ostjaga solidaarselt hageja ja ostja vahel 27. septembril 2018 sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr 01403832L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate ostja kohustuste täitmise. Käendatavaks summaks on 10 000 eurot.
1.3.21. oktoobril 2019 allkirjastasid hageja ja ostja lepingu 01403832L lisa, milles leppisid kokku, et järelmaksuga müügilepingu ennetähtaegse lõpetamise ning ostja kohustuse tagastada lepingu ese SKO Motors OÜ müügiplatsile hiljemalt 23. oktoobriks 2019. Ostja tagastas sõiduki ja hageja võõrandas selle. Ostja kohustus hüvitama hagejale võõrandamisega tekkinud kulutuste vahe. Ostja ega ka kostja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Lepingu esemeks olnud sõiduk müüdi 27. veebruaril 2020 16 450 euroga (ilma käibemaksuta). Müügihind ei katnud kõiki hageja nõudeid. Sõiduki jääkmaksumus oli 19 032 eurot 96 senti. Seega on müügihinna ja jääkmaksumuse vahe 2582 eurot 96 senti. Müügiga seotud kulu oli 575 eurot 75 senti, graafikujärgsed tasumata arved 760 eurot 64 senti, viivis 17 eurot 79 senti. Kokku olid lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud 3937 eurot 14 senti. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes selle rahuldamata jätta. Käendus on alusetu ja ebaseaduslik. Põhileping on sõlmitud tüüptingimustel. Kostja ei tunnistanud ka kõrvalkohustusi, kuna liisingulepingu objektiks olnud sõiduk võeti ära ning müüdi ebaseaduslikult alla selle turuväärtuse. Käendusleping on vähemalt osaliselt tühine. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2022. a otsusega hagi ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 325 eurot ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.1.Maakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: -
Hageja ja Nemo Ehitus OÜ sõlmisid 27. septembril 2018 liisingulepingu nr 01403832L, mille esemeks oli tarbesõiduk Ford Ranger 2.2, ehitusaasta 2016;
-
Liisingulepingu täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 27. septembril 2018 käenduslepingu nr 01403832L, mille alusel kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt Nemo Ehitus OÜ-ga liisingufirma ja ostja vahel sõlmitud järelmaksuga
2-20-9814 müügilepingust nr 01403832L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate ostja kohustuste kohane ja täieliku täitmine; -
21.oktoobril 2019 sõlmitud liisingulepingu nr 01403832L lisaga leppisid hageja ja Nemo Ehitus OÜ kokku lepingu ennetähtaegse lõpetamise ning ostja kohustuse lepingu eseme liisingufirmale tagastada. Ostja on sõiduki hagejale tagastanud;
-
Kostja ei ole tasunud arvet nr 8707227499 suurusega 380 eurot 32 senti ajavahemiku 31.08.2019 – 30.09.2019 eest ja arve nr 87085512038 suurusega 380 eurot 32 senti ajavahemiku 01.10.2019 – 30.10.2019 eest. Arvetest tulenev võlg on kokku 760 eurot 64 senti. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise 17 eurot 79 senti arve nr 8706245938 tasumisega viivitamise eest;
-
Hageja võõrandas liisingulepingu esemeks olnud sõiduki hinnaga 16 450 eurot;
-
Sõiduki jääkmaksumus oli 19032 eurot 96 senti;
-
Hageja on sõiduki edasimüügiga seotud kulu on 575 eurot 75 senti.
Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kui käendajalt liisingulepingu alusel tasumata maksete, müügikahjumi ning sõiduki müügiga kaasneva kulu hüvitamist.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidluse asjaoludest tulenevalt hinnata, kas käendusleping hageja ja kostja vahel sõlmiti kehtivalt. Maakohtu hinnangul vastas käendusleping VÕS § 143 lg-tes 1 ja 2 ning § 144 lg-s 2 sätestatud nõuetele ning on kehtiv. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käendusleping öeldi üles või et see oli heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. Seega oli käendajal ülevaade põhivõlgniku majanduslikust seisundist ja võetud kohustustest. Käenduslepingus sätestatud vastutuse piirmäär ei olnud selline, et see oleks kostjale tähendanud piiramatut vastutust. Lepingust tulenevad igakuised maksed olid umbes 380 eurot 32 senti ning lepingu tähtaeg oli 61 kuud. Käendaja krediidivõimelisuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimise ajal ei anna alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peab jooksvalt tagatud kohustusi täitma.
3.4.Kostja vaidlustas liisinguesemeks olnud sõiduki tagastamise järgse müügihinna leides, et sõiduk müüdi alla turuhinna. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Hageja selgitas, et müüs sõiduki tavapärase müügiprotsessi käigus, milles kujunenud müügihind on turuhind tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 65 tähenduses. Sõiduki eest ei olnud võimalik kõrgemat hinda saada. Müügihinda alandati korduvalt enne, kui lõpuks ostja leiti. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks sõiduki müügikuulutused. SKO Motors OÜ müügipakkumise kohaselt oli sõiduki mõistlik müügihind (turuväärtus) 16 000 eurot. Kuna hageja ei soovinud sõiduki müügi tulemusena kahju kanda, pandi sõiduk alguses müüki 21 000 euroga. Selle hinnaga ostjat ei leitud. Samuti ei leitud ostjat hinnaga 19 550 eurot. Hinda alandati veel kahel korral ning lõpuks leiti ostja, kes nõustus maksma sõiduki eest 16 450 eurot. Maakohus järeldas neist asjaoludest TsÜS §-i 65 kohaldades, et sõiduk müüdi kohaliku keskmise müügihinnaga. Müügiperiood oli parajalt pikk (november 2019 kuni veebruari 2020), mis viitab sellele, et alguses pandi auto müüki turuhinnast kõrgema hinnaga. Algne müügihind oli kõrgem, kui Müüki suunamise soovituslik müügihind oli 16 000 eurot. Sõiduki algne müügihind oli 21 000 eurot. Seega müüdi sõiduk selle turuväärtusele vastava hinnaga. Ka müügiga kantud kulusid 575 eurot 75 senti, mille kandmist hageja on tõendanud SKO Motors OÜ arvega, pidas maakohus põhjendatud ja mõistlikeks.
2-20-9814
3.5.Eelnevaid asjaolusid arvestades leidis maakohus, et hagi tuleb rahuldada. Kuna hagi rahuldati, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluses tasutud riigilõivu 325 eurot ning viivise menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mida tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumsiest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja kordas kaebuses samu väiteid, millega ta vaidles hagile vastu maakohtu menetluses.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus soovib säästa hagejat apellatsioonimenetluses kostja täiendavate menetluskulude kandmisest.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Praegusel juhul vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on õigesti määranud kindlaks liisingulepingu lõpetamisega kaasnenud kulutused, sealhulgas liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kolleegiumi hinnangul ei saaks ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid arvestades apellatsioonkaebust rahuldada.
8.Maakohus kvalifitseeris haginõude põhjendatult VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepingust tuleneva nõudena. Hageja nõuab käendajalt nii tasumata liisingutasu kui liisingulepingu lõpetamisega kaasnenud kulutusi. Liisingutasu osas kvalifitseeris maakohus nõude põhjendatult VÕS § 361 ja § 108 lg 1 järgi, kulutuste nõude osas aga VÕS § 367 lg 1 järgi. Kostja vaidlustab kulutuste tasumise nõude, sest tema hinnangul on hageja tuginenud tühisele tüüptingimusele, mis näeb ette, et liisingueseme väärtuse määramisel selle liisinguandjala tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3) lähtutakse eseme võõrandamisest saadud summast.
9.Kolleegium osundab, et kuigi maakohus ei võtnud selgesõnaliselt seisukohta, kas kostja viidatud väidetavalt tühine tüüptingimus on kehtiv, ei kohaldanud maakohus kulutuste nõude sisustamisel vaidlusalust lepingupunkti, vaid üksnes VÕS § 367 lg-t 3. Seejuures tuvastas maakohus, et liisingueseme väärtus eseme liisinguandjale tagastamise hetkel ei saanud ühelgi juhul olla suurem, kui hageja oma arvutustes lähtus.
2-20-9814
10.Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta varem välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (vt Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12; 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). Riigikohtu seisukoht on, et tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine on kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Riigikohtu seisukoha järgi on selline tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses (vt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 17). Riigikohtu 8. oktoobril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 tehtud otsuse p-s 17 on osutatud, et eespool mainitu kehtib ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad.
11.Liisingulepingu 21.09.2019 lisa p 2 järgi „pärast lepingu eseme valduse üleandmist liisingufirmale kuulub lepingu ese liisingufirma poolt võõrandamisele vastavalt lepingu punktile 10. Juhul, kui lepingu eseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisingufirmale tema poolt lepingu eseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh tasumisele kuuluvad intressimaksed, viivised ja kindlustusmaksed) ja lepingu eseme valduse ülevõtmisega, hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude lepingu eseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale nimetatud summade vahe vastavalt liisingufirma poolt esitatavale teatisele.“ Et hageja ei ole esile toonud, et nimetatud lepingupunkt oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud, on põhjendatud eeldada, et tegemist on tüüptingimusega. Põhjendatud on ka seisukoht, et tegemist on tühise tüüptingimusega VÕS § 42 järgi, sest see ei võta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse, vaid lähtub eseme võõrandamishinnast. Kolleegium näeb, et maakohus möönis vaikivalt lepingupunkti tühisust ning lähtus õigesti hüvitusnõude lahendamisel sõiduki tegelikust turuväärtusest. Seetõttu ei ole kostja arutlus lepingupunkti tühisuse kohta asjassepuutuv ega saa kaasa tuua maakohtu lahendi ebaõigsust. Muid etteheiteid maakohtule apellatsioonkaebuses esile toodud ei ole.
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
13.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, ei ole hagejal apellatsioonimenetluses kostjalt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud ning neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Ringkonnakohtu andmetel ei ole kostja kaebuse esitamisel riigilõivu tasunud. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.