Rahuldada Swedbank AS avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista R. Š.ilt Swedbank Liising AS kasuks välja menetluskulud summas 325eurot.
6.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb R. Š.il tasuda Swedbank Liising ASle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (325 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks
2-20-9814 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.N OÜ ja Swedbank Liising AS sõlmisid 27.09.2018 järelmaksuga müügilepingu nr xxxx, mille esemeks oli tarbesõiduk xxxx, ehitusaasta 2016. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks ostja valdusesse ja kasutusse ning N OÜ kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Pooled leppisid kokku intressimääras kuue kuu Euribor + 2.49%. Viivisemäär lepingu sõlmimisel 0,250% päevas.
2.27.09.2018.a. sõlmisid R. Š. ja hageja käenduslepingu nr xxxx, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt N OÜ-ga liisingfirma ja ostja vahel 27.09.2018 sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr. xxxx ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate ostja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käendatavaks summaks on 10 000 eurot, mis on käendaja suurim võimalik vastutus liisingfirma ees.
3.21.10.2019 sõlmisid N OÜ ja Hageja lepingule xxx lisa, millega pooled leppisid kokku, et järelmaksuga müügileping lõpetatakse ennetähtaegselt ning N OÜ tagastab lepingu eseme S OÜ müügiplatsile hiljemalt 23.10.2019. Auto kuulus tagastamisele ja hageja poolt võõrandamisele. N OÜ kohustuseks oli hüvitada hagejale võõrandamisega tekkinud kulutuste vahe, kuid nimetatud kohustust N OÜ ega ka kostja täitnud ei ole.
4.Leping lõpetati kahepoolsel kokkuleppel 21.10.2019 ning lepinguese tagastati ning seejärel kuulus see võõrandamisele. Lepingu esemeks olnud vara realiseeriti 27.02.2020 hinnaga 16 450 eurot (käibemaksuta). Vara ostuhind on liisinguandjale tasutud. Müügihind ei katnud kõiki hageja nõudeid. Kostja ei ole siiani lepingujärgset võlgnevust summas 3937,14 eurot likvideerinud.
5.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõue summas 3 937,14 eurot; jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista need temalt hageja kasuks välja. Mõista kostjalt hageja kasuks kasuks välja viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja leiab, et käendus on alusetu, ebaseaduslik. Kostja leiab, et põhileping on sõlmitud tüüptingimustel. Kõrvalkohustusi kostja samuti ei tunnista, muuhulgas põhjusel, et liisingulepingu objektiks olnud sõiduk võeti ära ning müüdi ebaseaduslikult alla selle turuväärtuse. Kostja on seisukohal, et käendusleping on
2-20-9814 vähemalt osaliselt tühine ning see tuleks jätta tähelepanuta. Sõiduki äravõtmisel ja võõrandamisel samuti rikkus hageja oluliselt seadust.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
8.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • Hageja ja N OÜ sõlmisid 27.09.2018 liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli tarbesõiduk xxxx, ehitusaasta 2016 (dtl 2-6). Viidatud liisingulepingu tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 27.09.2018 käenduslepingu nr xxxx, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt N OÜ-ga liisingufirma ja ostja vahel 27.09.2018 sõlmitud järelmaksuga müügilepingust nr. xxxx ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate ostja kohustuste kohase ja täieliku täitmise (dtl 911) • Pooled sõlmisid 21.10.2019 liisingulepingu nr xxxx lisa, millega leppisid kokku, et leping lõpetatakse ennetähtaegselt ning ostja tagastab lepingu eseme liisingufirmale (dtl 20). Liisinguvõtja on sõiduki vabatahtlikult hagejale tagastanud. • Samuti ei ole vaidlust selles, et kostjal on tasumata perioodi 31.08.2019 – 30.09.2019 eest arve 8707227499 summas 380,32 eurot ja perioodi 01.10.2019 – 30.10.2019 eest arve 87085512038 summas 380,32 eurot. Nimetatud arvetest tulenev võlgnevus hageja ees on kokku 760,64 eurot. Hageja nõuab kostjalt arve nr 8706245938 hilinemisega tasumise eest viivist summas 17,79 eurot. • Hageja võõrandas liisingulepingu esemeks olnud sõiduki hinnaga 16 450 eurot (dtl 16). • Sõiduki jääkmaksumus oli 19032,96 eurot. • Hageja on sõiduki edasimüügiga kandnud kulutusi kokku summas 575,75 eurot (dtl 31). • Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
9.Hageja kui liisinguandja nõuab kostjalt kui liisinguvõtjalt liisingulepingust nr xxxx tulenevat põhivõlgnevust kokku 3 937,14 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kui liisinglepingu käendajalt liisingulepingu alusel tasumata lepingumaksete, müügikahjumi ning sõiduki müügiga kaasneva kulu hüvitamist.
10.Kuivõrd nõue on esitatud kostja kui käendaja vastu, kohalduvad asjas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1
2-20-9814 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
11.Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kuna liisinglepingust tulenevaid kohustusi tagab käenduslepingute alusel käendaja ehk kostja, kes on füüsiline isik, kontrollib kohus, sõltumata sellest, et vaidlust poolte vahel puudus, kas leping on kehtiv, kuivõrd kohus peab alati kontrollima tarbijakäenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et tarbijakäenduslepinguks on igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte.
12.Kohtule esitatud käenduslepingust nähtuvalt on see sõlmitud kirjalikult, kostja on selle alla kirjutanud ega ole seda eelnevalt vaidlustanud ja selles on määratletud kostja vastutuse maksimumsumma solidaarselt liisinguvõtjaga kuni summas 10 000 eurot. Seega vastab käendusleping VÕS § 143 lg 1, 2, § 144 lg 2 nõuetele ning on kehtiv.
13.Kohtu ette ei ole toodud ka ühtegi asjaolu, millest kohus saaks teha järelduse, et hageja ning kostja vahel sõlmitud käendusleping oleks ülesöeldud või heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Kohus märgib, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik. Seega sai käendaja kontrollida põhivõlgniku majandustegevust ja võetavaid kohustusi ning majanduslikku olukorda. Samuti pidi kostja ise hindama enda võimekust vajaduse korral tasuda liisinguvõtja kohutused.
14.Kohus märgib ka seda, et käenduslepingus toodud maksimummäär ei olnud sedavõrd suur, et see tähendaks kostja jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. Lepingujärgsed kuumaksed moodustasid ca 380,32 eurot ning lepingu tähtaeg oli 61 kuud (ca 5 aastat), mistõttu ei saa pidada lepingust tulenevaid kohustusi ka füüsilisele isikule üle jõu käivateks. Riigikohus on selgitanud, et „käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.“ (RKTKo 3-2-1-157-14, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma (RKTKo nr 2-15-21710, p 48). Seega leiab kohus, et kostja vastutuse aluseks olev käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus.
15.Kohus osundab, et ka liisinguleping hageja ja liisinguvõtja vahel oli iseenesest kehtiv, leping on lõppenud 21.10.2019 poolte kokkuleppel. VÕS § 3 p 1 järgi tekib võlasuhe muuhulgas lepingust. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 361 järgi kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
16.Liisingulepingu punkti 5.1 kohaselt liisinguvõtja kohustub liisingulepingu kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt liisingu osamakseid ja intressi, samuti kulusid, mis võivad kaasneda liisingulepinguga, sh liisingueseme kohustusliku ja vabatahtliku kindlustuse maksed (nt kahjujuhtumi korral ka selle käsitlusega kaasnevad kulud ja kindlustusandjate regressinõuded), liisingueseme omandamisega kaasnevad kulud, liisingueseme vastuvõtmisega müüjalt, liisingueseme kasutamise ja valdamisega (nt riiklikud ja kohalikud maksud, parkimistrahvid) ja säilitamisega (nt hooldusega) kaasnevad kulud;
2-20-9814 tollimaakleri tasud, notari tasud, pangaülekande kulud, akreditiivikulud, valuuta kursi muutused, müüjale pretensioonide esitamisega kaasnevad kulud. Lepingu p 5.2 kohaselt ostja kohustub tasuma liisingfirmale järelmaksuga müügilepingu täitmisega, muutmisega või lõpetamisega, samuti eseme valdamise ja kasutamisega seonduvalt täiendavaid tasusid, mis tulenevad liisingfirma poolt kehtestatud hinnakirjast. Ostja kinnitab järelmaksuga müügilepingu sõlmimisega, et ta on hinnakirjaga tutvunud. Liisingulepingu 21.09.2019 lisa p 2 järgi pärast lepingu eseme valduse üleandmist liisingufirmale kuulub lepingu ese liisingufirma poolt võõrandamisele vastavalt lepingu punktile 10. Juhul, kui lepingu eseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisingufirmale tema poolt lepingu eseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh tasumisele kuuluvad intressimaksed, viivised ja kindlustusmaksed) ja lepingu eseme valduse ülevõtmisega, hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega ning muude lepingu eseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale nimetatud summade vahe vastavalt liisingufirma poolt esitatavale teatisele.
17.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
18.Hageja on esile toonud, et lepingu lõpetamise aja seisuga võlgnes kostja hagejale 760,64 eurot, millele lisandub viivis 17,79 eurot. Põhivõlgniku oli lepingu lõppemise aja seisuga tasumata perioodi 31.08.2019 – 30.09.2019 eest arve 8707227499 summas 380,32 eurot ja perioodi 01.10.2019 – 30.10.2019 eest arve 87085512038 summas 380,32 eurot. Kostja nimetatud summale konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole, seda vaidlustanud ei ole. Hageja nõuab kostjalt arve nr 8706245938 viivitusega tasumise eest viivist summas 17,79 eurot. Kostja ei ole esitatud väidet vaidlustanud ega toonud esile, et arve oli tegelikkuses õigeaegselt tasutud või oleks juba viivisearve hagejale tasutud. Kostja esindaja möönis kohtuistungil, et nimetatud arved on tasumata. Kuna tõendamata on, et märgitud võlg oleks tasutud, on tegemist VÕS § 361 tuleneva põhivõlgniku liisingmakse tasumise kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes ja hagejal on õigus nõuda märgitud võla tasumist.
19.Vaidlust ei ole ka selles, et hageja müüs liisingueseme hinnaga 16 450 eurot käibemaksuta. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme puhul müügikahju 2 582,96 eurot (16450-19032,96=-2582,96).
20.Kostja on vaidlustanud liisingulepingu esemeks olnud sõiduki müügihinna ning leiab, et see ei vastanud sõiduki tegelikule turuhinnale ja vara tegelikule väärtusele. Oma väiteid kostja tõendanud ei ole. Hageja omakorda selgitas, et on müünud sõiduki tavapärase müügiprotsessi käigus, mille raames kujunenud müügihind on turuhind TsÜS § 65 tähenduses, sest järelikult ei olnud võimalik sõiduki eest kõrgemat hinda saada. Vaatamata korduvatele hinna alandamistele sõidukile ostjat kõrgema hinna eest ei leitud.
21.Oma väidete kinnituseks on hageja kohtule esitanud liisinguesemeks olnud sõiduki müügikuulutused müügiperioodi vältel. Hageja selgitas, et N OÜ tagastas auto S OÜ müügiplatsile ning S OÜ vaatas auto üle. 31.10.2019 koostas S OÜ professionaalse müügiteenuse pakkujana hagejale hinnaettepaneku, mille kohaselt oleks mõistlikuks hinnaks (turuväärtuseks), millega auto müüki suunata 16 000 eurot. Hinnaettepanekus on välja toodud, et auto odomeetri näit oli 81 528 km ning et auto salongi põrand on
2-20-9814 määrdunud (kuivanud värv), põhjakatted narmendavad, taga stangel mõlk, ustel kriimud ja värvikahjustused. Kõik nimetatud asjaolud on turuväärtust langetavad tegurid, mistõttu leidis S OÜ, et sõiduki turuväärtuseks on 16 000 eurot.
22.Hageja selgitas, et ei soovinud, et auto müügil tekiks kahju ning soovis saada müügist parimat võimalikku tulemit, mistõttu otsustas, et müüki suunamise hind peaks olema kõrgem kui vara turuväärtus ning otsustas vara suunata müüki kõrgema hinnaga. Vara suunati müüki hinnaga 21 000 eurot. Nimetatud hinnaga varale ostjat ei leitud. Pärast kuuajalist müüki 04.12.2019 alandati auto hinda ning uueks alandatud hinnaks sai 19 550 eurot. Ka selle hinnaga varale ostjat ei leitud. 13.01.2020 alandati müügihinda taas ning uueks hinnaks 18 200 eurot. Ka selle hinnaga ostjat ei leidunud. 11.02.2020 alandati veelkord müügihinda ning uueks hinnaks sai 16 950 eurot. Varale leiti ostja 27.02.2020 hinnaga 16 450 eurot. Arvestades juba üsna pikka müügiperioodi ning asjaolu, et järgmisel kuul oleks müügihinda tulnud veelgi alandada, siis nõustus hageja alandama kindla ostusoovi korral lõpliku müügihinda 500 eurot võrreldes viimase avaliku kuulutusega.
23.Kohus märgib, et sõiduki turuväärtuse hindamisel on oluline lähtuda muuhulgas sõiduki müügis oleku ajast, sest pikem müügiperiood võib näidata liiga kõrget hinda turusituatsioonis. Teadmine müügiperioodist ning hinna alandamistest saab anda objektiivse pildi võimalikust turuhinnast. Lühike müügiperiood viitab pigem sellele, et vara alghind on turuhinnast väiksem või sellele ligilähedane. Kostja väidab, et hageja müüs sõiduki alla turuhinda ehk liiga odavalt ja ei teinud kõike selleks, et saavutada sõiduki müügist parim tulemus. Kohus sellega ei nõustu. Keskmise turuhinna osas kuulub käesoleval juhul kohaldamisele TsÜS §-s 65 sätestatu. Nimetatud normi kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlust ei ole selles, et liisinguesemeks olnud sõiduk võõrandati hinnaga 16 450 eurot (km-ta). Hageja hinnangul on tegemist turuhinnaga, millega õnnestus liisinguese müüa. Asja materjalile on lisatud hageja suunas sõiduki müüki hinnaga 21 000 eurot (km-ta). Samas on sõiduki ülevaadanud isik hinnanud sõiduki eeldatavaks turuväärtuseks 16 000 eurot. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud sõiduki tegelikule väärtusele, seega ei ole võimalik väita, et hageja müüs sõiduki turuhinnast odavamalt ja tekitas endale sellega ise kahju (VÕS § 139 lg 1). Antud asjaoludel on mõistlik eeldada, et sõiduki müügihind kujunes müügiprotsessi käigus ja sõiduk müüdi selle kohaliku keskmise müügihinnaga. Parajalt pikk müügiperiood viitab sellele, et hageja pani sõiduki müüki turuhinnast kõrgema hinnaga.
24.Kohus leiab lisaks, et käesoleval juhul on müügihind koguni kõrgem selle müüki suunamise soovituslikust hinnast. Seega tuleb liisingueseme turuväärtuseks lugeda selle müügihind, so 16 450 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole põhistanud, et liisingueseme turuväärtus oli vara tagastamise hetkel suurem kui selle tegelik müügihind.
25.Hageja leiab, et liisingueseme müügiga on ta kandnud kulu 575,75 eurot. Müügiteenuse kulu suurust tõendab S OÜ 28.02.2020 arve 242506132, mille kohaselt teenuse hind oli 575,75 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kulu põhjendatud ja vajalik.
26.Kõigest eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õigesti arvutanud põhivõlgnevuse suuruse summas 3937,14 eurot ning nimetatud summa tuleb kostjalt välja mõista.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
2-20-9814 Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
29.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
30.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on 07.07.2020 tasunud riigilõivu 325 eurot. Vastava kulu kandmine on tõendatud. Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
31.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (325 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
32.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.