Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

3.4 kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Hagi sisu Hagiavalduse kohaselt olles tutvunud portaalihalduri OÜ O. poolt hallatava e-teenuste keskkonna laenutingimustega ja laenusaaja tingimustega sõlmis K.M. portaalihaldur OÜ O. vahendusel järgmised laenulepingud: 21.06.2019 laenulepingu nr S192972170, mille alusel sai kostja laenu summas 3000 eurot. Intressi määraks 28% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 29.11.2021 kostja vastu hagejale O. I.. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingu S192972170 alusel põhivõlgnevuse 1982,71 eurot, intress 216,39 eurot, viivis 90,41 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. 14.08.2019 laenulepingu nr S193115923, mille alusel sai kostja laenu summas 4270 eurot. Intressi määraks 34% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 22.11.2021 kostja vastu hagejale O.I.OÜle. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingu S193115923 alusel põhivõlgnevus 3744,88 eurot, intress 413,81 eurot, viivis 233,34 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. 05.02.2020 laenulepingu nr S203664845, mille alusel sai kostja laenu summas 4370 eurot. Intressi määraks 32% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi. Laenuandja ütles laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 23.11.2021 kostja vastu hagejale O.I.OÜle. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingu S203664845 alusel põhivõlgnevus 4094,58 eurot, intress 524,02 eurot, viivis 235,11 eurot ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot. 06.03.2020 laenulepingu nr S203773436, mille alusel sai kostja laenu summas 1020 eurot. Intressi määraks 30% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi. Laenuandja ütles laenuandja laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 15.12.2021 kostja vastu hagejale O.I.OÜ-le. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks lepingu S203773436 põhivõlgnevus 952,10 eurot, intress 116,33 eurot, viivis 34,35 eurot ja võla sissenõudmiskulu 40 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks iga lepinguga seotud sissenõudmiskulud kokku 190 eurot. Hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka eposti aadressile. Hageja saatis kostjale esimese nõudekirja 30.11.2021. Seejärel on hageja saatnud 15.12.2021 pretensiooni, et kostjal on maksmata võlakohustus hageja ees. 22.12.2021 saatis hageja kostjale hagihoiatuse teavitades kostjat kohtumenetlusega kaasnevate tagajärgedest. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks kokku põhivõlgnevuse 10774,27 eurot, intressi 1270,55 eurot, viivise 593,21 eurot ja võla sissenõudmiskulu 190 eurot nõudes.

Vastavalt esitatud menetluskulude nimekirjale on hageja palunud välja mõista kostjalt menetluskuludena riigilõivu 910 eurot. Kostja põhjendused Kostja tunnistab, et on nimetatud lepingud sõlminud O. OÜ-ga ja pole neid kohaselt täitnud. Kostja tunnistab põhinõudeid hageja poolt märgitud suuruses. Kostja selgitus, miks ta ei suutnud täita võetud kohustusi on järgmine: covid-ist tingitult langesid sissetulekud, oli ühe kuu tööta - millest tekkinud auku ei suutnudki hiljem tasandada. Tegeleb aktiivselt uue töö otsimisega. Kostja ei nõustu kulutustega, mis on tehtud tasulistele päringutele, sest ta ei ole oma kontaktandmeid muutnud ja seetõttu puudus vajadus teavitada nende muutmisest. Kostja taotleb kohtult viiviste ja intressi summade vähendamist 50% ulatuses seoses kostja hetkel niigi raske majandusliku seisundiga. Hageja täiendavalt leiab, et COVID-19 viiruse levikust tingitud sissetuleku langemine ei või olla käsitletav rikkumise vabandatavusena VÕS § 103 mõttes. Hageja hinnangul viiruse levik ei ole kuidagi võrdsustav vääramatu jõuga, mis takistaks kostjale kohustuse täitmist võlausaldaja ees. Kostja ei ole tõendanud, mil määral ta kaotas sissetulekut ja millised täiendavad kohustused on tekkinud, muuhulgas elukaaslasele abistamine tema kohustuse täitmisel ei pea olema põhjus enda kohustustest kõrvale hoidmiseks. Kostjale pakkus kompromissi ka hageja, kuid kostja keeldus hageja poolt pakutud tingimustest ega pakkunud omapoolseid tingimusi olukorra lahendamiseks. Hageja on seisukohal, et kostja sisuliselt võttis hageja nõude omaks, sellepärast ei näegi hageja vajadust põhjendada põhinõuet, kuid tasub rõhutada sissenõudmiskulude, intressi ja viivise nõuete õiguspärasust. Kuna seadusandja ei sätesta täpsemaid kriteeriume sissenõudmiskulude nõudmiseks, siis nõuabki hageja iga lepingu tagant sissenõudmiskulude hüvitist summas 190 eurot. Intress ja viivis on arvestatud vastavalt lepingu tingimustele. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kostja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi alates augustikuust aasta 2021, mistõttu käesolev viivisenõude suurus on tingitud just kostja lepingulisi kohustusi mittekohase täitmisest. Kohtu põhjendused

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. 5.Kohus leiab, et põhivõlgnevus 10774,27 eurot (1982,71+3744,88+4094,58+952,10) ja intress 1270,55 eurot (216,39+413,81+524,02+116,33) on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue ja sissenõudekulud on õiguslikult põhjendatud osaliselt. 6.Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist: lepingu nr S192972170 alusel perioodil 30.11.2021-28.01.2022 0,076% päevas; lepingu nr S193115923 alusel perioodil 23.11.202128.01.2022 0,093% päevas; lepingu nr S203664845 perioodil 24.11.2021-28.01.2022 0,087% päevas; lepingu nr S203773436 perioodil 16.12.2021-28.01.2022 0,082% päevas. 7.Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid ühegi lepingu puhul mitte lepingujärgses määras, sest lepingujärgsed määrad on tühised. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi p-s 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus märgib, et iseenesest on lubatud tarbijaga seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokkuleppimine, kuid liiga kõrge viivisemäär kahjustab tarbijat, kui lepingu nõrgemat poolt. Tarbijat kahjustav viivisemäär ei ole kehtiv. Kohus nõustub Riigikohtu seisukohaga, et tarbijast laenuvõtja puhul ei tohiks kokkulepitud viivisemäär ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. 8.Lepingute sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingutes kokkulepitud viivisemäärad tühised, sest ületavad kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõudeid. Viivis põhinõudelt 1982,71 eurot seadusjärgses määras on kokku 26,07 eurot, põhinõudelt 3744,88 euro 54,99 eurot, põhinõudelt 4094,58 euro 59,23 ja põhinõudelt 952,10 euro 9,18 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis kokku 149,47 eurot. 9.Hageja nõuab lisaks sissenõudmiskulusid kokku 190 eurot. Hageja on edastanud kostjale meeldetuletuskirju nii posti kui e-posti teel 30.11.2021, 15.12.2021 ja 22.12.2021. Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro (VÕS § 1132 lg 2 p 3). Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest (VÕS § 1132 lg 3 ls 1). Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest (VÕS §

1132 lg 3 ls 2). Kohus leiab, et kõigi lepingute puhul on saadetud meeldetuletuskirjad ühel ja samal päeval, seega ei ole põhjendatud meeldetuletustasude väljamõistmine kõigilt lepingutelt. Kohus rahuldab sissenõudekulud 50 euro osas. 10.Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 10774,27 eurot, intress 1270,55 eurot, 149,47 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja sissenõudekulud 50 eurot. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud riigilõiv 910 eurot. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. 12.Kohus jättis menetluskulud 5% ulatuses hageja kanda ja 95% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 45,5 eurot ja kostja kanda 864,50 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 864,50 eurot. 13.Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (910 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 14.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.