Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. märts 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-11526
Kohtuasi
AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU hagi X vastu 3421 euro ja 94 sendi ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1426 eurot 70 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU (registrikood 80056351), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaarel Kais Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 25. jaanuari 2021. a otsus osas, millega maakohus rahuldas viivisenõude ajavahemiku eest enne 28. jaanuari 2019, jaotas menetluskulud ja mõistis tasaarvestamise järel välja menetluskulude hüvitise. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada viivisenõue alates 28. jaanuarist 2019 ja jätta menetluskulud poolte enda kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
3.2.Mõista X-lt AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU kasuks välja põhivõlg 3107 eurot 90 senti ja alates 28. jaanuarist 2019 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivis.
3.3.Jätta menetluskulud poolte enda kanda.
2-18-11526
3.4.Mõista AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTULT riigi tuludesse menetluskuludena vähemtasutud riigilõiv 50 eurot. See rahaline kohustus tuleb täita 90 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest vastavalt maakohtu otsuse lisas olevale makseinfole. Tasumisega viivitamise korral tuleb maksta kuni kohustuse täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma lahendis ettenähtud tähtaja jooksul. Lahendi võib sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud lahendis ettenähtud tähtaja jooksul.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AIANDI TEE 22 KORTERIÜHISTU (hageja) esitas 1. augustil 2018 Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3867 eurot 6 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 273 eurot 71 senti ning alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. 2. oktoobril 2018 muutis hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 3421 eurot 94 senti, hagiavalduse esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1178 eurot 10 senti ning alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda sellelt seaduses sätestatud määras viivist. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on kostja jätnud alates 2016. a jaanuarist kuni 2018. a juulini esitatud majandamiskulude arved osaliselt tasumata. Ajavahemikul 2016. a jaanuarist kuni 2018. a juulini esitas hageja kostjale arveid 9578 euro 63 sendi ulatuses ning kostja tasus hagejale selle ajavahemiku eest 5951 eurot 79 senti. Seega oli kostjal tasumata 3421 eurot 94 senti. Kuna kostja on jätnud arved nõuetekohaselt tasumata, on ta kohustatud tasuma hagejale ka viivist. Enne 1. jaanuari 2018 kehtinud korteriühistuseaduse (KÜS) § 7 lg 4 järgi oli viivisemäär 0,07% maksmata summalt päevas alates maksmise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Alates 1. jaanuarist 2018 tuleb lähtuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäärast, mis on 0,022% päevas (8% aastas). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-18-11526 Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja põhinõue põhjendatud. Hageja ei ole jaganud majandamiskulusid korteriühistu liikmete vahel vastavalt seadusele ega põhikirjale, mistõttu on kostja tasunud esitatud arveid üksnes osaliselt. Kostja ei vaidle vastu korteris tarbitud arvestite alusel mõõdetud kuludele. Ülejäänud kulude suurus ei ole selge. Kostja ja tema abikaasa on saatnud hagejale korduvalt pöördumisi, palvega viia arvutused seadusega kooskõlla ning esitada kulusid tõendavad dokumendid, kuid hageja ei ole neile reageerinud. Kuludokumentideta ei saanud kostja ka ise põhjendatud kulude suurust välja arvutada. Samuti ei ole hageja kinnitanud 2017. ega 2018. aasta majanduskava. Kuna hageja põhinõue ei ole põhjendatud, ei ole ka viivisenõue põhjendatud. Kui hageja põhinõue peaks olema osaliselt põhjendatud, siis ei ole viivisenõue VÕS § 113 lg 4 järgi põhjendatud, sest hageja ei esitanud kostjale nõuetekohaseid arveid ega kuludokumente, mille alusel saaks kostja ise põhjendatud summad välja arvutada. Kuna hageja ei ole hoolimata kostja ja tema abikaasa pöördumisest kuludokumente ega nõuetekohaseid arveid esitanud, ei teadnud kostja, kui palju ta pidi hagejale majandamiskulude katteks tasuma. Kui kohus peaks hagi osaliselt rahuldama, siis oleks menetluskulude kostja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, sest kostjal ei olnud võimalik ise välja arvutada kulude tegelikku suurust. Hageja esitas kulusid tõendavad dokumendid alles kohtumenetluses. Kostja ei pea kandma hageja kulusid, sest need on tingitud hageja asjaajamise ebakorrektsusest. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus rahuldas 25. jaanuari 2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3107 eurot 90 senti, 1. oktoobri 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1178 eurot 10 senti ning alates 1. oktoobrist 2018 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise, kuid mitte rohkem kui 1929 eurot 80 senti. Maakohus jättis hageja menetluskulud 90,82% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 9,18% ulatuses hageja kanda, määras hagejale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 3286 eurot ja kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 3087 eurot, tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded (2984 eurot 34 senti ja 283 eurot 38 senti) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2700 eurot 96 senti koos kohustusega tasuda sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja majandamiskulude ja tarbitud teenuste eest esitatud nõue osaliselt põhjendatud. Hageja on tõendanud kulude suuruse ja nende kandmise. Mõõturiga mittemõõdetavad kulud tuleb jagada korteriomandi suuruse järgi, mitte korteriomanike vahel võrdsete osadena.
3.2.Hageja viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel põhjendatud. Hageja on esitanud viivisearvutuse tabeli. Arvestades kostja võla pikaajalisust ning seda, et kostja kinnitab võla olemasolu, kuid keeldub viivist maksmast, on kostja tegevus vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ega ole vabandatav. Kostja on deklareerinud, et ta ei maksta tema poolt tarbitud vee ja elektrienergia eest, kuigi see kulud oli mõõdikutega mõõdetav. Hea usu põhimõttega ei oleks vastuolus mõne kulu tasumisest keeldumine olukorras, kus selle jagamise põhimõte on vaieldav. Selliseks olukorraks ei saa aga pidada eraldi mõõdikutega mõõdetava tarbitud vee ja elektri tasumisest keeldumist. Juhul, kui kostja ei nõustunud hageja esitatud arvega, siis tulnuks tal mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt arve tasuda ning seejärel see vaidlustada.
3.3.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi kostja kanda.
2-18-11526 Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 400 eurot ja lepingulise esindaja tasu 8868 eurot 62 senti (58 tundi 45 minutit tasumääraga 130 eurot tunnis (lisandub käibemaks)). Arvestades hagihinna suurust, ei ole esindaja tasu sellises ulatuses põhjendatud. Hageja põhjendatud toimingutele tehtud ajakulu on kokku 18 tundi 30 minutit. Seega on põhjendatud esindajatasu kokku 2886 eurot (18,5×130+20%) ning hageja põhjendatud menetluskulud kokku 3286 eurot. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja tasu 3087 eurot (21 tundi 20 minutit tasumääraga 120 eurot tunnis (lisandub käibemaks)) ja tõendi hankimise kulu 15 eurot. Need kulud on kogu ulatuses põhjendatud. Kohus jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna kohus rahuldab hagi 90,82% ulatuses, peab kostja tasuma 90,82% hageja kuludest (2984 eurot 34 senti) ja hageja 9,18% kostja kuludest (283 eurot 38 senti). Kohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 järgi vastastikused nõuded ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2700 eurot 96 senti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas viivisenõude, jaotas menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise. Kostja palus teha asjas selles osas uue otsuse, millega jätta hageja viivisenõue rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Alternatiivselt palus kostja rahuldada viivisenõude alates 28. jaanuarist 2019 ning jätta hageja menetluskulud 80,37% ulatuses kostja kanda ja kostja kulud 19,63% ulatuses hageja kanda ning mõista pärast nõuete tasaarvestamist kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2034 eurot 98 senti. Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus vääralt kostjalt hageja kasuks välja nii 1. oktoobri 2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite viivisenõudele ja hindamata selle aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kuna hageja ei esitanud kostjale põhjendatud summaga arveid ega esitanud kostjale kuludokumente, on viivise nõue VÕS § 113 lg 4 järgi põhjendamatu. Hinnates kostja tõendeid, ei oleks maakohus heitnud kostjale ette hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastast käitumist. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et kostja oleks pidanud esmalt arved tasuma ja seejärel vaidlustama. Maakohus ei pööranud viivisenõude puhul tähelepanu sellele, et põhinõue sai selgeks alles
28.jaanuaril 2019, mil hageja esitas nõuetekohase kuluarvestuse. Sellest tulenevalt võiks viivisenõude rahuldamine olla põhjendatud alates sellest ajast, st jooksva viivise oleks saanud kohus välja mõista alates 28. jaanuarist 2019, mitte alates 1. oktoobrist 2018.
4.2.Maakohus jaotas poolte vahel vääralt menetluskulud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja taotluse jaotada menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel. Menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda. Vajaduse pöörduda kohtu poolte tingis hageja enda ebakorrektne asjaajamine. Hageja esitas kostjale ebaõigeid arveid ning täpsustas menetluses korduvalt oma nõudeid. Sellises olukorras on hageja menetluskulude kostja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik.
2-18-11526 Maakohtu otsus on menetluskulude jaotuse osas vastuoluline. Maakohus jaotas menetluskulud otsuse põhjenduste kohaselt nii TsMS § 162 lg 1 kui ka TsMS § 163 lg 1 alusel. Otsuse resolutsioonis on kulud jaotatud siiski TsMS § 163 lg 1 alusel. Seejuures on maakohus lähtunud hagi rahuldamise proportsiooni määrates ekslikult hageja 2. oktoobril 2018 esitatud menetlusdokumendis märgitud põhinõude suurusest, mitte algses hagiavalduses esitatud suurusest. Arvestades hageja algset nõuet, rahuldas maakohus hagi 80,37% ulatuses ning vastastikuste nõuete tasaarvestamise järel tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 2034 eurot 98 senti. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
5.1.Viivisenõue on põhjendatud. Kostja käitumine ei ole vabandatav VÕS § 113 lg 4 tähenduses. Kostja pani hageja pikaajalise suure võla tõttu raskesse majanduslikku olukorda. Kostja abikaasa oli enne 2016. aastat korteriühistu juhatuse liige ja teadis, et arveid saab tasuda osas, mida ta peab põhjendatuks. Arvetelt sai tuletada kogu elamu majandamiskulude suuruse ning teha ise vastavad ümberarvutused ning tasuda see ära. Viivisenõude lahendamisel ei ole tähtsust sellel, et hageja esitas 28. jaanuaril 2019 sellise kulude arvutuse (ruutmeetripõhise arvutuse), nagu oli kohtu esialgsel hinnangul õiguspärane. Selle menetlusdokumendiga ei muutnud hageja oma nõuet ning väär on kostja arusaam, et sellega sai hageja põhinõue selgeks.
5.2.Menetluskulusid ei ole põhjendatud jätta poolte enda kanda. Kuigi majandamiskulude arvestus ei olnud arvetel märgitud päris korrektselt, oli hageja nõude suurust ja hagi rahuldamise ulatust arvestades vahe marginaalne (vähem kui 10%). Samas oli kostjal suur pikaajaline võlg, mis pani hageja raskesse majanduslikku olukorda. Maakohus juhindus hagi rahuldamise ulatust määrates õigesti hageja täpsustatud, mitte algest nõude suurusest. Arvestades viivisenõuet, oleks hagi rahuldamise ulatus veelgi suurem.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude (resolutsiooni p 2 osaliselt ja p 3) ning jaotas menetluskulud ja mõistis vastastikuste nõuete tasaarvestamise järel kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise (resolutsiooni p 4 ja p 7). Muus osas ei ole kostja ega hageja maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.
7.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on lahendanud asja ekslikult hagimenetluses, kuigi TsMS § 475 lg 1 p 13 ja § 613 lg 1 p 1 järgi tulnuks see lahendada hagita menetluses. See eksimus ei anna siiski alust maakohtu otsust tühistada. Praegusel juhul esitas hageja (korteriühistu) kostja (korteriühistu liikme) vastu 1. augustil 2018, s.o pärast korteriomandi- ja korteriühistuseaduse ning TsMS § 613 muudatuste jõustumist hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja majandamiskulude võla ja viivise. 1. jaanuaril
2-18-11526 2018 jõustunud TsMS § 613 lg 1 p 1 järgi peab kohus korteriühistu avalduse alusel lahendama korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi puudutava asja hagita menetluses. Riigikohus on selgitanud, et sõltumata menetlusosalise seisukohast, peab kohus avalduse menetlusse võtmisel otsustama, kas nõuet tuleks menetleda hagi- või hagita menetluses. Kui nõue on esitatud vales menetluses, tuleb nõude esitajale anda võimalus täpsustada oma nõuet olenevalt sellest, millises menetluses tuleb nõue lahendada (vt Riigikohtu 22. aprilli 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-19561, p 11; 27. veebruari 2015. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-54-14, p 50; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13, p 12). Üldjuhul ei ole siiski hagita asja menetlemine hagimenetluses menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis annaks alust vältimatult kohtulahend ainuüksi sel põhjusel tühistada. Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite (vt Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18˗20 ja 19. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13649, p-d 20 ja 23). Praegusel juhul ei ole menetlusosalised maakohtus ega apellatsioonimenetluses tuginenud valele menetlusliigile ega toonud esile, et valest menetlusliigist tulenevalt oleks maakohtu otsus vaidlustatud osas ekslik.
8.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt majandamiskulude arvete osaliselt tähtaegselt tasumata jätmise tõttu viivist.
8.1.Kolleegium selgitab, et kui võlgnik on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, s.o rahalist kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi nõuda temalt viivist. Võlgnik, kes on rahalist kohustust rikkunud ja vastutab rikkumise eest, peab üldjuhul tasuma alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni viivist. Võlausaldaja õiguskaitsevahendite kasutamine on siiski hea usu põhimõttest tulenevalt piiratud juhul, kui rikkumise põhjustas võlausaldaja ise. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Lisaks ei pea võlgnik VÕS § 113 lg 4 järgi tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu VÕS § 119 lg 1 tähenduses, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 või § 111 alusel. VÕS § 113 lg 4 väljendab VÕS § 101 lg 3 põhimõtteid, kuid VÕS § 101 lg 3 alusel võib viivisenõue olla välistatud ka muul juhul (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 113 kommentaar, p 5.4).
8.2.Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja jättis hageja esitatud majandamiskulude arved vaidlusalusel ajavahemikul osaliselt tasumata, st rikkus kohustust. Seejuures on kostja järjepidevalt majandamiskulude eest tasunud, kuid teinud seda arvetel märgitust vähem. Pooled ei vaidle selle üle, et ajavahemikul 2016. a jaanuarist kuni 2018. a juulini esitas hageja kostjale arveid 9578 euro 63 sendi ulatuses ning kostja tasus hagejale selle ajavahemiku eest 5951 eurot 79 senti. Seega oli kostjal maakohtu otsuse tegemise aja seisuga arvete alusel hagejale tasumata 3421 eurot 94 senti. Kostja väitel jättis ta arved osaliselt tasumata seetõttu, et hageja jaotas osad kulud korteriühistu liikmete vahel valedel alustel. Ka maakohus tuvastas, et hageja pidi jaotama majandamiskulud korteriomandite pindala või kaasomandi mõttelise osa suuruse alusel, kuid jaotas need kõigi korteriomandite vahel võrdsetes osades. Sellest tulenevalt rahuldas maakohus hageja majandamiskulude nõude pärast seda, kui hageja oli kohtu nõudel esitanud vastavad ümberarvutused, osaliselt, s.o 3107 euro 90 sendi ulatuses.
2-18-11526 Sellele, et hageja arvutab majandamiskulusid ebaõigesti, juhtis kostja (kostja abikaasa Mario Ojalo vahendusel) korduvalt kogu võlgnevuse tekkimise perioodil enne kohtumenetlust hageja tähelepanu ning nõudis hagejalt järjepidevalt õigetele jaotuspõhimõtetele tuginevaid arvestusi ja nende alusel juba esitatud arvete ümbertegemist, mida kinnitavad kostja e-kirjad (I kd, tl 35– 44). Sellest hoolimata ei ole hageja esitanud kostjale seadusest juhinduvatele kulujaotuse põhimõtetele vastavaid arveid ning on jätkanud arvete esitamist ebaõigete jaotuspõhimõtete alusel. Nõuetekohase ümberarvutuse vaidlusaluse ajavahemiku kohta esitas hageja kostjale alles 28. jaanuari 2019. a menetlusdokumendiga. Arvestades seda, et hageja esitas kostjale ebaõigeid arveid ning jättis kostja nõudmistest hoolimata arved korrigeerimata ja õigetele jaotuspõhimõtetele tuginevad arved kostjale esitamata, ei saanud kostja teada, millise suurusega majandamiskulusid ja sellest tulenevalt ka viivist tuleb tal hagejale maksta. Seega on kostja rikkunud majandamiskulude eest tasumise kohustust hagejast tuleneva asjaolu tõttu VÕS § 101 lg 3 tähenduses ning hagejal ei ole sellest tulenevalt õigust tugineda kostja rikkumisele ja nõuda temalt viivise tasumist kuni ajani, mil ta teatas kostjale võla tegeliku suuruse, s.o 28. jaanuarini 2019. Seejuures ei ole õige hageja arusaam, et kostja oleks saanud ise arvetel märgitu kohaselt välja arvutada tegelikult maksmisele kuuluva majandamiskulude suuruse. Esmalt märgib kolleegium, et kulude kohane jaotamine ja õigete arvete esitamine on korteriühistu, mitte selle liikme ülesanne, ning eksliku arvutuse korral ei pruugiks korteriühistu liige ikkagi õiges suuruses kulude eest tasuda. Samas ei nähtu ka kostjale esitatud arvetelt (I kd, tl 56–77) selliseid andmeid, mille alusel saanuks kostja vaidlusaluste kulude suuruse ise arvutada, sh ei ole arvetele märgitud vaidlusaluste kululiikide kogukulu elamu kohta ega elamu üldpindala.
8.3.Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude ajavahemiku eest enne 28. jaanuari 2019, ja jätta tühistatud osas viivisenõue rahuldamata. Alates 28. jaanuarist 2019 ei ole aga ringkonnakohtul alust jätta VÕS § 101 lg 3 alusel viivisenõuet rahuldamata, sest pärast seda, kui hageja oli esitanud kohased ümberarvutused, oli hagejast tulenev põhjus ära langenud ning kostjal oli võimalik oma kohustus täita. Seetõttu mõistab kolleegium kostjalt alates 28. jaanuarist 2019 kuni põhivõla tasumiseni välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Arvestades seda, et ringkonnakohtule ei ole teada, kas ja millal on kostja põhivõla maakohtu otsuse jõustunud resolutsioonipunkti alusel tasunud, ei arvuta kolleegium kohtulahendi tegemise aja seisuga viivise suurust välja.
8.4.Lisaks märgib kolleegium, et ka juhul, kui hagejal oleks õigus nõuda kostjalt enne
28.jaanuari 2019. a arvete tasumisega viivitamise tõttu viivist, ei ole hageja esitanud kohtule nõuetekohast viivisearvutust pärast seda, kui ta esitas ümberarvutused. Sellest tulenevalt ei ole igal juhul õige maakohtu järeldus hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude suuruse kohta enne hagi esitamist, mis tugines hageja algsele võlaarvutusele.
9.Lisaks viivisenõudele vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kas maakohus jaotas asjas menetluskulud õigesti.
9.1.Kolleegium märgib esmalt, et olukorras, kus maakohus pidanuks lahendama asja hagita menetluses, tulnuks maakohtul lähtuda ka kulusid jaotades eelkõige TsMS §-st 172, mille lg 1 II lause järgi võib kohus mitme menetlusosalisega hagita menetluse puhul otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Viidatud säte annab kohtule avara kaalumisruumi, sh võib kohus hagita menetluses, mis sarnaneb esemelt hagimenetlusele, juhinduda ka hagimenetluses kulude jagamise põhimõtetest, sh TsMS §-st 162 ja 163. Sellest tulenevalt võib kohus iseenesest jätta
2-18-11526 korteriühistu asjades menetluskulud mh vastavalt avalduse rahuldamise ulatusele selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks lahend tehti, aga ka poolte enda kanda. Seejuures sekkub kõrgema astme kohus menetluskulude jaotusse üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud kaalumispiire. Praegusel juhul on maakohus menetluskulude jaotust määrates eksinud menetlusõiguse normide vastu, sest on jätnud tähelepanuta kostja esile toodud asjaolud ning taotluse jaotada äärmise ebaõigluse vältimiseks kulud tavapärasest hagimenetluse jaotusest erinevalt. Lisaks on maakohtu otsuse põhjendused vastuolulised, kuna maakohus märkis esmalt, et menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda, kuid jaotas seejärel kulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Ka kohtuotsuse resolutsiooni p 4 on sõnastatud ebaselgelt ning sellest ei ole võimalik üheselt aru saada, et tegemist on menetluskulude jaotust sätestava resolutsioonipunktiga. Ringkonnakohus parandab maakohtu eksimused.
9.2.Kolleegiumi hinnangul tuleb kõiki asjaolusid koosmõjus arvestades jätta praeguses asjas menetluskulud nii TsMS § 172 lg 1 kui ka TsMS § 162 lg 4 alusel poolte enda kanda, sh apellatsioonimenetluse kulud. Menetluskulude jaotuse üle otsustades arvestab kolleegium seda, et pooltevaheline vaidlus majandamiskulude üle tekkis seetõttu, et hageja esitas kostjale arveid, mis ei põhinenud vaidlusaluste kulude puhul õigetel alustel, ning hoolimata kostja korduvast ja järjepidevast nõudmisest, ei korrigeerinud hageja kostjale esitatud arveid ning jätkas ebaõigete jaotuspõhimõtete alusel arvete esitamist. Maakohus tuvastas, et arved ei olnud esitatud õigetest kulujaotuse põhimõtetest juhindudes, ning rahuldas hageja majandamiskulude nõude osaliselt. Seega on hageja oma käitumisega põhjustanud pooltevahelise vaidluse ning hageja menetluskulude jätmine kostja kanda ei oleks TsMS § 172 lg 1 tähenduses õiglane hoolimata sellest, et hageja majandamiskulude nõue oli suures osas põhjendatud. Arvestades kostja taotlust, tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.
9.3.Kuna kolleegium jätab menetluskulud poolte enda kanda, ei märgi kolleegium kohtuotsuse tervikresolutsiooni maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud hageja ja kostja hüvitatavate menetluskulude suurust (resolutsiooni p-d 5 ja 6) hoolimata sellest, et kostja ei ole neid resolutsiooni punkte vaidlustanud. Kuna menetluskulud jäävad poolte kanda, ei ole hüvitatavate menetluskulude rahalisel suurusel tähtsust.
10.Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude ajavahemiku eest enne 28. jaanuari 2019 ning jaotas asjas menetluskulud ja mõistis välja menetluskulude hüvitise. Ringkonnakohus saab teha asjas tühistatud osas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude alates 28. jaanuarist 2019 ning jätab menetluskulud poolte enda kanda.