Määruse tegemise aeg ja koht 23.03.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-102005
Kohtuasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.02.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2625,59 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Marjana Šestel Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Dmitri Štšerbin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 14.02.2022 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Aktsiaseltsil PlusPlus Capital ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
2-21-102005 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 25.01.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 2705,26 euro saamiseks. Kostja esitas avaldusele vastuväite. Kohus lõpetas 16.02.2021 maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 1.03.2021 oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis ning palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1994,12 eurot, intressi 339,23 eurot, viivise 97,71 eurot ja edaspidi sissenõutavaks muutuva viivis põhinõudelt 1994,12 eurot alates 2.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Q AS 26.11.2019 arvelduskrediidilepingu (leping), mille alusel Q AS andis kostjale arvelduskrediiti 2000 eurot. Kostja kohustus 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning intressi tasuma hagejale iga kuu
15.kuupäevaks. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkel intressimäär 41,9% aastas.
2.2.Kostja ei tagastanud hagejale saadud krediidi osa ja intressi, millega kostja rikkus lepingut. Lepingu rikkumise tõttu ütles Q AS lepingu 7.07.2020 ennetähtaegselt üles ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 21.07.2020. Kostja võlgnevust tähtaegselt ei tasunud. Kostjal on hageja ees sissenõutavaks muutnud põhiosa võlgnevus 1994,12 eurot ning intressi võlgnevus 339,23 eurot.
2.3.Vastavalt lepingu punktile 8.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal on kohustus hüvitada ka võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d nõudma kostjalt võlgnevus sisse ja PlusPlus Baltic OÜ on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile XXX, Tallinn. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist 35 eurot.
2.4.21.07.2020 loovutas Q AS tal kostja vastu olevad nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest teavitas hageja kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest tuli kostjal lepingust tulenevaid kohustused täita hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
3.1.Kostja ei ole võtnud Q AS-ilt laenu ning on sellest ka Q AS-i ja teda esindanud inkassoettevõtteid teavitanud. Hageja poolt viidatud laenu võttis C (isikukood XXXXXXXXX), kes on ebaseaduslikult ja omakasu eesmärgil kasutanud kostja identiteeti, võttes kostja nimele hulgaliselt laene, sh Q AS-ilt. Kostja ei teadnud Q AS-iga sõlminud lepingust kuni võlateatise saamiseni. Kui kostja hakkas saama erinevatelt võlausaldajatelt
2-21-102005 võlateatisi ja nõudeid, sai kostja teada, et tema nimele on võetud palju erinevaid laene. Q AS-i nimel esitas kostjale võlanõude Julianus Inkasso OÜ ja Introl Inkasso OÜ. Kostja on esitanud politseile kuriteoteate ja andnud igale võlausaldajale (ja neid esindavatele inkassoettevõtetele), sh Q AS-ile teada, et laenud on saadud kostja identiteedi ebaseadusliku ärakasutamise tõttu ning et kostja ei ole laene võtnud. Algatatud on kriminaalasi.
3.2.Kostja selgitas, et andis enda digitaalallkirja andmist võimaldavad vahendid C kasutusse. Laenu võtmiseks kostja C-ele nõusolekut ei andnud.
3.3.Q AS ei saanud loovutada nõuet hagejale, sest Q AS juba loovutas oma nõude teisele võlausaldajale Introl Inkasso OÜ-le. 18.03.3021 vastuses loobus kostja loovutusega seonduvast vastuväitest. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1994,12 eurot, intressid 339,23 eurot, hagi esitamise ajaks (2.03.2021) sissenõutavaks muutunud viivised 97,71 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ning viivise põhinõudelt (1994,12 eurot) alates 2.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (1994,12 eurot) ulatuses. Menetluskulud jäid kostja kanda ning maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1055 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.1.Kostja ja Q AS-i vahel sõlmitud leping vastab VÕS § 401 lg-s 1 reguleeritud krediidilepingu tunnustele. Hageja nõue tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks. Intressi nõudmiseks annab aluse VÕS § 94 lg 1 ja viivise nõudmiseks VÕS § 113 lg 1.
4.2.Kostja on vastuseks maakohtu selgitustele ja küsimustele 17.01.2021 menetlusdokumendile lisatud poole selgitustes (mida maakohus arvestas tõendina) märkinud, et ta: „vormistas C telefoni numbrile enda Smart-ID, et C saaks kinnitada igasuguseid deklaratsioone isiklikult enda ID-kaardi ja paroolidega“ (dtl 113). Sellega on tõendatud, et kostja on isiklikult andnud C-le volituse määratlemata tehingute ringi jaoks. Kohus on kostjale selgitanud, et andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Praegusel juhul on tõendatud, et kostja andis C-le enda Smart-ID sertifikaadid. Sertifikaate kasutades oli C-l võimalus esineda kostjana ja esialgsel võlausaldajal puudus mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi kostja ise. Seega tuleb leping lugeda sõlmituks kostja ja esialgse võlausaldaja Q AS vahel.
4.3.Kostja on kinnitanud, et esialgne võlausaldaja kandis laenusumm(ad) pangakontole, mis kuulus kostjale (dtl 24). Vastavalt lepingule (dtl 24) on esialgne võlausaldaja kandnud laenu arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXX, mis kuulub kostjale. Kostja on seda ka möönnud, väites, et ta viidatud kontot reaalselt ei kasuta. Sellele vaatamata on raha kantud
2-21-102005 kostja kontole, tehes võimalikuks kostjal selle kasutamise. Asjaolu, kas kostja kontot kasutab või on andnud selle kasutamise õiguse kolmandale isikule, ei oma tähtsust.
4.4.Kostja ei ole esitanud vastuväited, et ta oleks lepingut täitnud ja et Q AS-il ei oleks olnud õigust lepingut üles öelda. Järelikult oli ülesütlemine kehtiv. Hageja on esitanud väite, et laenu põhiosast on tasumata 1994,12 eurot. Kostja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Nõude suurus on tõendatud Q AS-i lepingu ülesütlemise teatega (dtl 29).
4.5.Pooled on lepingus kokku leppinud intressi määras 41,90% aastas. Hageja on esitanud intresside arvestuse hagis (dtl 22). Maakohus kontrollis hageja arvutusi ja veendus, et arvestus on korrektne. Lepingu kehtivuse ajal on kostja tasunud intressi summas 187,21 eurot. Seega kokku on kostjal tasumata intress 339,23 eurot.
4.6.Hageja nõudis viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale. Maakohus mõistis välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise võla põhisumma 1994,12 eurot × viivitatud päevade arv × (8% aastas ÷ päevade arv aastas) = 97,71 eurot. Samuti rahuldas maakohus hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.7.Vastavalt lepingu punktile 8.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal on kohustus hüvitada võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudmiskulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 2625,59 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ on toimetanud teenusena kolm võlateatist (dtl 32-34) hagejale teadaolevale kostja aadressile XXX, Tallinn. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.
4.8.Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust tulenevaid kohustusi hagejale. Kostja on loonud enda vastuväidetest loovutusele, mistõttu luges maakohus loovutuse kehtivaks. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti on kostja vastusele lisanud uue tõendi – Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsuse kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: -
kostja ei ole lepingut sõlminud. Kostja suhtes pandi toime kuritegu; C kasutas ebaseaduslikult ja omakasu eesmärgil kostja identiteeti. Kostja ei volitanud C sõlmima mistahes lepinguid kostja nimel; laenude võtmine oli kostja jaoks seda üllatavam, et ID-kaarti ja paroole kostja C-le ei andnud ning kostja ei saanud möönda, et tema nimele on võimalik võtta laene;
2-21-102005 -
-
maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja tuvastanud asjaolud; hageja ei ole kostja isikusamasust tuvastanud. See oleks välistanud kelmuse toimepanemise. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Lepingu võimaliku tühisuse riski peaks kandma laenuandja, kelle suhtes kehtivad seaduses toodud ranged nõuded; Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450 ei ole asjakohane; maakohus ei ole arvestanud tsiviilasja ja kriminaalasja võimalikku seost ja mõju lepingu kehtivusele; maakohus ei ole andnud hinnangut kostja kõikidele faktiväidetele, õiguslikule põhistusele ja seisukohtadele; kohtupraktika välistab kostja vastutuse kelmuse tulemusena vormistatud laenulepingute täitmata jätmise eest. hagejal kui kannatanul tuleks esitada nõue C vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.TsMS § 405 lg 1 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioon) kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 1994,12 eurot, intressi 339,23 eurot, viivise 97,71 eurot ja edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise põhinõudelt 1994,12 eurot alates 2.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning sissenõudmiskulud 35 eurot. Seega ei ületanud hageja põhinõue ja kõrvalnõuded eelnevalt nimetatud piirmäärasid, mistõttu oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
9.Maakohus ei andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks.
10.Riigikohus on selgitanud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite
2-21-102005 hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 2-17-13363, p 15).
11.Arvestades maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
11.1.Maakohus on põhjendatult viidatud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-16-124450 ning leidnud, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja talle väljastatud Smart-ID vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostja väitel andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Kostja ei ole väitnud, et Smart-ID läks tema valdusest välja tahte vastaselt (maakohtus väitis kostja, et hageja kallutas teda selleks). Riigikohus on leidnud samas, eelnevalt viidatud asjas, et andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Eelnev on kohaldatav ka Smart-ID puhul, mis on isikutuvastuse, dokumentide allkirjastamise ja tehingute internetis kinnitamise osas samaväärne ID-kaardiga.
11.2.Apellatsioonimenetluses ei saaks ringkonnakohus arvestada kostja väitega, et hageja ei ole lepingu sõlmimisel kostja isikut tuvastanud. Kostja ei ole sellist väidet maakohtu menetluses esitanud.
11.3.Kostjal on võimalik esitada oma võimalikud nõuded C vastu kriminaalmenetluses või eraldi hagimenetluses.
12.Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni. Apellatsioonkaebuses puuduvad menetluskulude kindlaksmääramist puudutavad väited, mistõttu ei takista maakohtu kulude rahaline kindlaksmääramine apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist.
13.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal (hagejal) ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
2-21-102005
14.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 punkti 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
15.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.