Mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt (1 994,12 eurot) alates 02.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni V ÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude (1994,12 eurot) ulatuses.
11.Jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Mõista kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1 055 eurot.
13.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1 055 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja esitas kohtule hagi, milles hageja palub kohtul: •
Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 1 994,12 eurot.
•
Mõista kostjalt hageja kasuks välja intressid 339,23 eurot.
•
Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised 97,71 eurot.
•
Mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus sissenõudekulud 35 eurot.
•
Mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 1 994,12 eurot alates 02.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni V ÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
2.Hagi kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS lepingu, mille kohaselt võimaldas ESTO AS kostjale arvelduskrediiti 2000 eurot. Kostja kohustus 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot ning intressi tasuma 15. kuupäevaks. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkel intressimäär 41,9% aastas.
3.Kostja ei ole tagastanud saadud krediidi osa ja intressi, millega rikkus lepingulist kohustust. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingurikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas pank kostjat 07.07.2020 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 21.07.2020. Kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas Pank krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 22.07.2020.
4.Peale lepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma sissenõutavaks muutnud põhiosa tasumata jäägi 1994,12 ning tasumata intressi 339,23 eurot.
5.Vastavalt lepingu punktile 8.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 2625,59 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.
6.21.07.2020. a. loovutas ESTO AS oma nõuded hagejale. Nõuete loovutamisest teavitas hageja kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma
lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Kostja ei reageerinud talle edastatud loovutusteatisele ning ei ole võlgnevust tasunud. Kostja vastuväited hagile
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
8.Kostja ei võtnud ESTO AS-ilt ühtegi laenu, millest andis teada nii ESTO AS-ile kui ka teda esindavatele inkassoettevõtetele. Hageja poolt viidatud laenu võttis hoopis A K (isikukood: xxx), kes on ebaseaduslikult ja omakasu motiivil kasutanud kostja identiteeti, võttes kostja nimele hulgaliselt laenusid sh laenu ESTO AS-ilt. Kostja ei teadnud 26.11.2019 ESTO ASiga sõlminud arvelduskrediidilepingust (ehk laenulepingu) mitte midagi kuni võlateatise saamiseni. Siis, kui kostja hakkas saama erinevatelt võlausaldajatelt võlateatisi ja nõudeid sai kostja teada, et tema nimele on võetud palju erinevaid laene. ESTO AS nimelt kostjale esitas võlanõude Julianus Inkasso ja Introl Inkasso OÜ. Seoses eeltooduga esitas kostja Politseile kuriteoteate ja andis igale võlausaldajale (ja neid esindavatele inkassoettevõtetele) sh ka ESTO AS-ile teada, et laenud on saadud kostja identiteedi ebaseadusliku ärakasutamise tulemusena, et kostja laenusid ei võtnud. Juhtunu suhtes on algatatud kriminaalasi.
9.Enda hilisemates seisukohtades (peale kohtu selgituskirja) selgitas kostja, et andis enda digitaalallkirja andmist võimaldavad vahendid A. Ke kasutusse. Laenu võtmiseks ta nõusolekut ei andnud.
10.Täiendavalt märkis kostja enda algses vastuses hagile, et ESTO AS ei saanud loovutada nõuet hagejale, sest ESTO AS juba loovutas oma nõude samal ajavahemikul teisele võlausaldajale OÜ-le Introl Inkasso (registrikood 14816490). 18.03.3021 vastuses kostja aga loobus loovutusega seonduvatest vastuväidetest. Taotluste lahendamine
11.Kostja esitas 17.01.2022 täiendavad tõendid, sh enda ütlused toimunu osas. Kohus võtab esitatud dokumentaalsed tõendid ja kostja ütlused (dtl 113) tõendina asja materjalide juurde.
12.Kostja esitas 17.01.2022 taotluse A Ke ülekuulamiseks tunnistajana. Kohus on võtnud asja materjalide juurde tõendina kostja enda väited toimunu osas. Kostja ei ole välja toonud, mida ta soovib täiendavalt tunnistaja ülekuulamisega tõendada. Menetluses on tõendatud volituse andmine kostja poolt A Kele, seega ei saa A K tõendada ütlustega, et sai kostja sertifikaadid endale kostja tahte vastaselt – sellist väidet ei ole ka esitatud. Kuivõrd asjaolud kostja digitaalse allkirja andmist võimaldavate vahendite A Kele andmise kohta on piisavalt tõendatud, jätab kohus taotluse TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel rahuldamata.
13.Kostja esitas 17.01.2022 alternatiivne taotluse enda vande all ülekuulamiseks. Kuivõrd kohus rahuldas kostja taotluse tema kirjalike ütluste asja materjalide juurde võtmiseks, ei pea kohus sisuliselt lahendama kostja alternatiivset taotlust samade asjaolude osas tõendi kogumiseks. Kohus jätab taotluse rahuldamata.
14.Kostja on esitanud taotluse menetluse peatamiseks käesolevas tsiviilasjas kuni kriminaalasjas nr xxx lahendi jõustumiseni. Kostja väide on, et kostja suhtes on toime pandud oluline kelmus Kostja väitel toimub hetkel ka kriminaalmenetlus (asja nr xxx) kelmuse episoodi osas sh ka ESTO AS ja Kostja vahelisele lepinguga seonduvalt. Kostja leiab, et olenevalt sellest, mida tuvastatakse kriminaalasjas xxx oleneb ka laenulepingu kehtivus. Kostja palub tsiviilasja 2-21-102005 menetluse nimetatu tõttu peatada kuni kriminaalasjas nr xxx lahendi jõustumiseni. Hageja märgib, et hageja ei ole kriminaalmenetluses osapool ega ka kannatanu. Kannatanuks kriminaalmenetluse mõistes
on siiski kostja ise. Isegi kui kriminaalmenetluse käigus leiab tõendamist, et A K on tekitanud kostjale kahju, siis on üksnes kostjal kui kannatanul õigus pöörduda oma õiguste kaitseks eksabikaasa vastu kohtusse, kuna hageja ei ole kriminaalmenetluses osapooleks. Kohus märgib, et käesolevas asjas antav tsiviilõiguslik hinnang asjaoludele ei sõltu kriminaalmenetluslikust hinnangust. Kohtul on võimalik käesolevas asjas tuvastada lepingu olemasolu puudumine poolte vahel ja asi lahendada. Asja lahendus ei sõltu kriminaalasja tulemustest. Kohtu põhjendused otsuse osas
15.Kohus on menetlenud hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. Kohus on menetluses rakendanud järgnevaid lihtsustusi: kohus on arvestanud menetluses tõendina ka poole selgitusi; kohus piirdub otsuse põhjendavas osas vaid tõendite märkimisega, millel tugineb otsus (TsMS § 444 lg 2).
16.Kohus on koostanud pooltele selgituskirja ning pooltele õigussuhte õiguslikku kvalifikatsiooni ja tõendamiseset selgitanud (dtl 10-106). Lepingu sõlmimine
17.Kostja ja ESTO AS vahel sõlmitud leping vastab VÕS § 401 lg-s 1 reguleeritud krediidilepingu tunnustele - krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Samuti vastab see VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu mõistele, mille kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
18.VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. ESTO AS on krediidiandja, kes tegutseb majandus- ja kutsetegevuses VÕS § 402 lg 1 mõttes. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlusalusele laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid.
19.Hageja nõue tagastamata krediidisumma väljamõistmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Intressi nõudmiseks annab aluse VÕS § 94 lg 1 ja viivise nõudmiseks VÕS § 113 lg 1.
20.Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt lepingut ESTO AS-iga ei sõlminud mitte tema, vaid A K, kasutades kostja identiteeti ja identifitseerimisvahendeid. Kostja leiab, et seetõttu on tehing tema ja ESTO AS vahel tühine ja hageja saab nõuda laenu tasumist A Kelt. Riigikohus on ID-kaardi kasutamist õigustamata isiku poolt käsitlenud otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 (p 22, 23). Riigikohus jõudis alljärgnevatele seisukohtadele. Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kohus selgitus ülalmärgitut pooltele põhjalikult enda 04.01.2022 selgituskirjas (dtl 103-106). Kohus selgitas täiendavalt, et juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte
vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda IDkaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131).
21.Kohus märgib, et juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.
22.Käesoleval juhul on kostja vastuseks kohtu selgitustele ja küsimustele enda 17.01.2021 menetlusdokumendile lisatud poole selgitustes (mida kohus tõendina arvestab) märkinud, et ta: „vormistas A Ke telefoni numbrile, enda Smart-ID, et A K saaks kinnitada igasuguseid deklaratsioone isiklikult enda id-kaardi ja paroolidega“ (dtl 113). Kohus leiab, et sellega on tõendatud, et kostja on isiklikult andnud A Kele volituse määratlemata tehingute ringi jaoks. Kohus on kohtunõudes selgitanud, et andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Käesoleval juhul on seega tõendatud, et kostja andis A Kele enda Smart-ID sertifikaadid. Nimetatud sertifikaate kasutades oli A Kel võimalus esineda kostjana ja esialgsel võlausaldajal puudus mõistlik alus kahelda selles, et
tahteavalduse tegi kostja ise. Seega tuleb leping lugeda sõlmituks kostja ja esialgse võlausaldaja ESTO AS vahel.
23.Täiendavalt märgib kohus, et kostja on kinnitanud, et esialgne võlausaldaja kandis laenusumm(ad) pangakontole, mis kuulus kostjale (dtl 24). Vastavalt arvelduskrediidilepingule nr xxx (dtl 24) on esialgne võlausaldaja kandnud laenu kostja arvelduskontole nr xxx, mis kuulub kostjale. Kostja on seda möönnud, väites, et tal seda kontot reaalselt ei kasuta. Sellele vaatamata on raha kantud kostja kontole, tehes tal võimalikuks selle kasutamine. Asjaolu, kas kostja kontot kasutab või on andnud selle kasutamise õiguse kolmandale isikule ei oma kohtu hinnangul tähtsust. Lepingust tulenevad nõuded (põhinõue, intressid, viivised, sissenõudmiskulud)
24.Põhinõue. Kostja ei ole esitanud vastuväited, et ta oleks lepingut täitnud ja et sissenõudjal ei oleks olnud õigust lepingut üles öelda. Järelikult oli ülesütlemine kehtiv. Hageja on esitanud väite, et laenu põhiosast on tasumata 1994,12 eurot. Kostja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Nõude suurus on tõendatud ESTO AS lepingu ülesütlemise teatega (dtl 29). Kohus rahuldab hagi põhinõudes selles summas.
25.Intressid. Pooled on lepingus kokku leppinud intressi määras 41,90 % aastas. Hageja on esitanud intresside arvestuse enda hagis (dtl 22). Kohus kontrollis hageja arvutusi ja veendus, et arvestus on korrektne. Arvestus on järgnev. - 02.12.2019 kasutusele võetud laen summas 500 eurot x perioodis intressipäevi kokku 2 (02.12.2019-03.12.2019) x (41,9% / päevade arv aastas) = 1,15 eurot; - 04.12.2019 võttis kostja veel pangalt laenu summas 1500 eurot. Seega alates 04.12.2019 oli kostja kasutuses 2000 eurot. Laen summas 2000 eurot x perioodis intressipäevi kokku 43 (04.12.2019-15.01.2020) x (41,9% / päevade arv aastas) = 98,63 eurot; - 16.01.2020 tagastas kostja laenu summas 42,47 eurot. Seega alates 16.01.2020 oli kostja kasutuses 1957,43 eurot. Laen summas 1957,43 eurot x perioodis intressipäevi kokku 20 (16.01.2020-04.02.2020) x (41,9% / päevade arv aastas) = 44,82 eurot; - 05.02.2020 tagastas kostja laenu summas 33,31 eurot. Seega alates 05.02.2020 oli kostja kasutuses 1924,12 eurot. Laen summas 1924,12 eurot x perioodis intressipäevi kokku 21 (05.02.2020-25.02.2020) x (41,9% / päevade arv aastas) = 46,26 eurot; - 26.02.2020 võttis kostja pangalt laenu summas 70 eurot. Seega alates 26.02.2020 on kostja kasutuses 1994,12 eurot. Laen summas 1994,12 eurot x perioodis intressipäevi kokku 147 (26.02.2020-21.07.2020) x (41,9% / päevade arv aastas) = 335,58 eurot.
26.Lepingu kehtivuse ajal on kostja tasunud intressi summas 187,21 eurot. Seega kokku on kostjal tasumata intress 339,23 eurot ja kohus mõistab selle välja.
27.Viivised. Hageja nõuab viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale. Kohus mõistab välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise võla põhisumma 1994,12 eurot x viivitatud päevade arv x (8% aastas / päevade arv aastas) = 97,71 eurot.
28.Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab nõude ja mõistab välja edasiulatuva viivise põhivõlgnevuselt seaduses sätestatud määras.
29.Sissenõudmiskulud
30.Vastavalt lepingu punktile 8.1 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev
võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 2625,59 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (dtl 32-34) hagejale teadaolevale kostja aadressile xxx. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Nõude loovutamine
31.Hageja tugineb hagis asjaolule, et omandas nõude loovutuse teel. Nimelt väidab hageja, et 21.07.2020 loovutas ESTO AS oma nõuded hagejale ja nõuete loovutamisest teavitas hageja kostjat kirjalikult (dtl 31).
32.Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Kostja on loonud enda vastuväidetest loovutusele, mistõttu kohus loeb loovutuse kehtivaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
33.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
34.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja esitas koos hagiga kohtule enda menetluskulude nimekirja, milles teatas, et hageja menetluskuludeks on riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulu 780 eurot. Kohus leiab, et riigilõivu kandmine hageja poolt on tõendatud ning tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga. Esindaja tunnitasu suurus on mõistlik. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kõigi õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
35.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 275+780 = 1 055 eurot.
36.TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
37.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude
hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
EDASIKAEBAMINE
38.Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
39.Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
40.Vastavalt TsMS 442 lg-le 10 võib maakohus lihtmenetluse asjas tehtud otsuses märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta. Edasikaebamise loa andmist ei pea otsuses põhjendama.
41.Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.