Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-21-115257 millest 125 eurot on riigilõiv ja 300 eurot õigusabikulud.

2-21-115257 Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine TsMS § 407 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada. TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et põhivõlgnevus ja intress on hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõutavaks muutunud viivise nõue ja sissenõudmiskulude hüvitis on õiguslikult põhjendatud osaliselt. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. VÕS § 1132 lg 3 näeb ette piirangud pärast lepingu lõppemist ning neid piiranguid pole käesolevalt võimalik hinnata, sest hagis puuduvad vajalikud andmed. Kohus märgib, et kõik nõude eeldused ja asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud peavad olema kohtule esitaud võimalikult vara (TsMS§ 329 lg 1). Kui hageja soovib, et kohus lahendaks asja tagaseljaotsusega, peavad juba hagiavalduses olema selgelt esitatud kõik hageja nõude aluseks olevad asjaolud, et kohtul oleks ainuüksi hagiavalduse alusel võimalik hageja soovitud tagaseljaotsus teha. Kohus ei saa laheni koostamiseks vajalikke andmeid otsida tõenditest, sest tagaseljaotsuse tegemisel kohus tõendeid ei vaata ega hinda. Kui nõude rahuldamiseks vajalik info hagiavalduses ei kajastu, siis ei saa kohus nõuet rahuldada. Hageja ei ole hagis märkinud, millal ja kuhu ta on meeldetuletuskirju kostjale saatnud. Samuti ei ole hageja hagis märkinud, millal ja mis numbrile ta on kostjale telefonikõnesid teinud, millal ja kus võlanõuet avaldanud, millal nõude andmeid töödelnud ja kontrollinud jne. Kuna vastavat infot hagist ei nähtu, tuleb sissenõudmiskulude hüvitise nõue jätta rahuldamata. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viivist lepingujärgses määras 44,63% aastas ehk 0,122% päevas. Kohus leiab, et õiguslikult on põhjendatud viivise nõudmine, kuid mitte lepingujärgses

2-21-115257 määras 0,122% päevas, sest lepingujärgne määr on tühine. Riigikohus on 3-2-1-25-16 lahendi ps 13 leidnud, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kohus märgib, et iseenesest on lubatud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra kokkuleppimine, kuid ka sel juhul ei tohiks kohtu hinnangul kokkulepitud määr tarbijast laenuvõtja puhul ületada kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohus leiab, et sellisel juhul ei täidaks viivis enam enda eesmärki. Viivis on minimaalne eeldatav kahju hüvitamise nõue, mida võib alati nõuda sõltumata tegelikust kahjust. Viivise nõudmisel ei pea seega tõendama kahjunõude eelduseid (nt tegu, kahju, tagajärg). Kui lubada nõuda viivist äärmiselt kõrgetes määrades, tähendab see sisuliselt seda, et hakatakse nõudma reaalseid kahju hüvitise nõudeid viiviste asemel, mis ei ole aga seaduse mõttega kooskõlas. Kohus on seisukohal, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav kokkuleppeline lepinguline viivisemäär on tühine. Lepingu sõlmimise ajal oli seadusjärgne viivise päevamäär 8% aastas ehk 0,022% päevas ning sama määr kehtib ka täna. Kolmekordne viivisemäär oleks seega 0,066%. Seega on lepingus kokkulepitud viivisemäär 0,122% päevas tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesolevalt tuleb kohaldada seadusjärgset viivisemäära ning vähendada hageja esitatud viivisenõuet. Viivis põhinõudelt 300 eurot seadusjärgses määras on kokku 37,88 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 37,88 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus täiendava viivise välja mõista seadusjärgses määras. Kohus leiab, et täiendava viivise võib hageja taotletud määras välja mõista. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks kokku 343,64 eurot, millest 300 eurot moodustab põhivõlg, 5,76 eurot intress ja 37,88 eurot 07.09.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ja lisaks viivis VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates 08.09.2021 tasumata põhivõlalt (300 eurolt) kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 125 eurot. Kohus tegi kindlaks, et hageja tasus nõude esitamisel riigilõivu 125 eurot. Hageja tasus riigilõivu seaduses sätestatud määras ja see on põhjendatud. Hageja taotles ka kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 480 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

2-21-115257 kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on esitanud kohtule tõendina OÜ Julianus Inkasso arve õigusabi eest summas 480 eurot. Hageja esindaja on õigusabi osutanud 4 h tunnitasuga 120€/h. Kohus hindab, et arvestades hageja lepingulise esindaja eeldatavat töömahtu ja asja keerukust, on tasu õigusabi eest nõutud summas põhjendatud osaliselt. Kohus hindab, et alusdokumentide analüüsi, maksekäsu kiirmenetluses ja hagimenetluses esinduse, hagimaterjalide koostamise eest on esindaja tasu põhjendatud ja vajalik üksnes 300 euro ulatuses, sest tsiviilasi ei ole keerukam ega mahukam kui teised samasugused menetlused sarnastes nõuetes. Arvestades seda, et hageja esindaja on sarnastes tsiviilasjades esitanud samasisulisi hagisid (erinevad vaid kostja ja võlgnevuse andmete poolest), pole hageja esindaja pidanud kulutama palju aega hagiavalduse koostamisele. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 425 eurot, millest 125 eurot on riigilõiv ja 300 eurot (km-ta). Kohus jättis menetluskulud 37% ulatuses hageja kanda ja 63% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest jääb hageja kanda seega 157,25 eurot ja kostja kanda 267,75 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 267,75 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.