Baltic Foods UAB hagi osaühingu LIHATÖÖSTUS vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
27 321,39 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
LEPIKU
nende Hageja: Baltic Foods UAB (registrikood 301967538, asukoht Kirtimų g. 57a, Vilnius 02244, Leedu Vabariik), lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson (Priit Palmiste Advokaadibüroo, e-post: [email protected]) Kostja: osaühing
LEPIKU
LIHATÖÖSTUS
(registrikood 10449824, asukoht Olevi ts 28, Tallinn 10920), lepingulised esindajad vandeadvokaat Armand Reinmaa ja advokaat Piret Rummi (Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo, e-post: [email protected])
Kohtuistung
23.11.2021
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Stig Hendrikson Kostja lepinguline esindaja advokaat Piret Rummi Kostja seaduslik esindaja K. L.
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Rahuldada hageja Baltic Foods UAB hagi kostja osaühing LEPIKU LIHATÖÖSTUS vastu võla nõudes osaliselt.
Välja mõista kostjalt osaühing LEPIKU LIHATÖÖSTUS hageja Baltic Foods UAB kasuks võlgnevus summas 15 614 eurot.
3.Välja mõista kostjalt osaühing LEPIKU LIHATÖÖSTUS hageja Baltic Foods UAB kasuks viivis põhinõudelt (15 614 eurot) VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.
4.Jätta kostja taotluse kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus
5.Jätta hageja menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ning 38% ulatuses hageja enda kanda.
6.Kostja menetluskulud jätta kostja enda kanda.
7.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Hageja nõue ja asjaolud
1.03.08.2020 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja kostjale tarninud lihatooteid summas 30 100,95 eurot. Kauba tarne eest esitati 09.12.2019 viis arvet summas 30 100,95 eurot. 09.12.2019 tasus kostja 4810,60 eurot, seega jäi tasumata 25 290,35 eurot. 19.03.20202 esitas hageja kostjale pankrotihoiatuse. Poolte vahel on võlaõiguslik ostumüügilepingust tulev suhe. Kostja on kauba vastu võtnud, mistõttu ostuhind on muutunud sissenõutavaks. Hageja palub välja mõista võlgnevus summas 25 290,35 eurot ja viivis põhinõudelt VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud ostu-müügi leping, mille kohaselt kohustus hageja andma kostjale üle lepingutingimustele vastava kauba. Kaup pidi vastama lepingutingimustele nii, et kostjal on mõne aja jooksul lihatooted võimalus üles sulatada ja neid töödelda, hiljem pidid need tooted olema söödavad ja ohutud. Kauba eripärast tulenevalt anti kaup üle külmutatult. Vastavalt arve/saatelehtedele pidi temperatuur olema -18 kraadi. Kostja sai kauba kvaliteeti kontrollida siis, kui asus seda töötlema, mitte koheselt üleandmisel. Kauba ülessulamisel selgus, et see liha oli riknenud, ilmnes ebameeldiv lõhn ja värv, kiud ja konsistents ei vastanud kvaliteetse liha omadustele. Detsembrikuu arved esitati kostjale veebruaris ja kostja tasus arve BF201912204 osaliselt. Hageja esindaja P. I. käis riknenud liha üle vaatamas ja lubas kreeditarve esitada, mida ta ei teinud. Kauba puuduste eest vastutab hageja, see oli olemas liha üleandmisel, VÕS § 218 lg 1, puudus ei tulenenud kostjast VÕS § 218 lg 4 ja kostja teavitas sellest viivitamatult, kui teada sai. Tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks, sest hageja rikkus lepingukohase kauba üleandmise kohustust. Kuna põhinõue ei ole muutunud sissenõutavaks, ei ole õigustatud hageja nõudma viivist.
3.Alternatiivselt ei ole tasu maksmise kohustust VÕS § 111 lg 1 alusel. Kostja ei asendanud mittevastavat kaupa. Seega on alternatiivselt nõue kostjal hageja vastu, mille osas esitab tasaarveldusavalduse vastavalt VÕS §- le 197 ja 189. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu põhjendused
4.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus
tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
6.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.
7.Pooled ei vaidle, et nende vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav ostu-müügilepingu suhtena. Müügilepingu sisuks (VÕS § 208 lg 1) on müüja kohustus anda ostjale üle olemasolev asi, millele vastab ostja kohustus tasuda ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Ostjale üleantav asi peab VÕS § 217 lg 1 kohaselt vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi, ei vasta ta lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 2 p 1). Pooled ei vaidle ka asjaolu üle, et arve/saatelehtede alusel anti üle kaupa 30 100,95 euro eest, millise summa osas tasus kostja 4810,60 eurot ning maksmata on 25 290,35 eurot. Pooltel on vaidlus kauba lepingutingimustele vastavuse osas ning sellest tulenevalt, kas hageja rahaline nõue on muutunud sissenõutavaks.
8.Kohus juhindub antud asjas lahendamisel VÕS § 76 lõikest 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
9.VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta asi lepingutingimustele muuhulgas siis, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Lisaks näeb VÕS § 77 lg 1, et võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga. Seega tuleneb seadusest, et kui pooled ei lepi lepingus kokku lepingulise kohustuse täitmise kvaliteeti, peab kvaliteet vastama vähemalt keskmisele eeldatavale kvaliteedile sama liiki esemete puhul.
10.Kohus leiab, et kauba müügileping ei sisaldanud kokkulepet liha kvaliteedi kohta, seega pidi vastama VÕS § 217 lg 1 ja § 77 järgi tavapärastele nõuetele. Arve/saatelehtedest nähtuvalt oli kaubaks külmutatud tükeldatud sealiha. Kostja vastuväidete kohaselt selgus kauba halb kvaliteet töötlemise käigus ja kliendid hakkasid sellest lihast valmistatud hakkliha tagastama. Kostja koostas kauba osas tooraine ja toodete mahakandmise akti viitega arvele BF201912204, ning tooted utiliseeriti. Samuti utiliseeriti arves BF201912342 märgitud ja üleantud kaup, külmutatud sealiha. Kostja väitel oli pärast puuduste teadasaamist kokkulepe hageja esindajaga, et hageja vormistab ebakvaliteetse kauba kohta kreeditarved. Seda kokkulepet soovis ta kinnitada kostja endise töötaja M. L. 13.10.2020 ekirja ja ütlustega.
11.VÕS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 3 sätestab, et müüja vastutab ka asja
lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Eeltoodud sätetest tuleneb, et müüja vastutus ei sõltu sellest, kas või millises osas ta ise oli või ei olnud müüdud kauba puudustest teadlik. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 222 lg 1 sätestab, et kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. VÕS § 222 lg 6 näeb ette, et ostja kaotab õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.
12.Kohtu hinnangul on asja sisulise arutamise käigus tõendamist leidnud, et osa kaubast ei vastanud VÕS § 217 lg 1 mõttes keskmisele kvaliteedile. Arvestades üleantud kauba spetsiifikat, et tegemist oli külmutatud lihaga, on kostja sellest ka mõistliku aja jooksul hagejat teavitanud. Tunnistaja P. I.i ütlustega on tõendatud, et kostja pöördus liha halva kvaliteedi probleemiga 22.01.2020 e-kirjaga hageja poole, lisades kirjale ka fotod. Seega leiab kohus, et kostja teavitas pärast probleemist teadasaamist viivitamatult sellest hagejat, asudes lahendust otsima. Tunnistajate ütlustega on piisavalt tõendatud, et hageja on rikkunud lepingulist kohustust, sest üle antud kaup mingis osas ei vastanud nõutavale kvaliteedile. Nimetatud asjaolu tõendavad ka kostja koostatud aktid kauba kohta. Aktis nr 1-2020 on kostja kirjeldanud, et 09.12.2019, arve BF201912204 ja 17.12.2019, arve BF201912342 alusel ostetud sealiha hagejalt ei vasta 4D kvaliteedile, selles on palju rasva, konsistentsilt on liha kleepuv, värvuv hall ja imeliku lõhnaga. Kauba mittekohast kvaliteeti kinnitab Kaupmees ja KO AS Tartu kaubagrupijuhi R. L.u 31.01.2020 e-kiri. Kirjast selgub, et seahakkliha on ebakvaliteetne ja tagastatakse. Kohus kuulas tunnistajana ära M. L., kes töötas kostja ettevõttes ja tegeles vaidlusaluse liha vastuvõtuga. Tunnistaja ütluse kohaselt oli hagejalt ostetud liha ebakvaliteetne, sellest räägiti P. I.iga, kes käis laos ja lubas kreeditarve teha. Hakkliha müüdi Kaupmees ja KO AS-le, kus ostjad selle tagastasid halva kvaliteedi tõttu. Käesolevalt on kohtus selgunud, et kaupa ei asendatud, vaid esitati haginõue kogu üleantud kauba tasu osas.
13.Kohus ei nõustu hageja järeldusega, et kostja poolt kompromissi pakkumine on hagi osaline õigeksvõtt. Hagi õigeksvõtt on reguleeritud TsMS § 440 ja see tahe tuleb kostjal sõnaselgelt väljendada. Kohus tegi kohtuistungil ettepaneku, kas pooled sooviksid kompromissi hagetava summa osas arutada. Kostja pakkus omalt poolt välja, et kahe arve osas peaks jääma hagi rahuldamata, kuna kreeditarved puudutavad eeskätt seatrimmi osa ja seega jääks tasumiseks kompromissiga 15 614 eurot. 23.11.2021 kohtuistungil kuulas kohus vande all ära kostja seadusliku esindaja K. L.u ja P. I.i. P. I. kinnitas, et müüs kostjale külmutatud liha 2019 lõpust alates umbes kolm kuud järjest. P. I. kinnitas ka suhtlust M. L. ebakvaliteetse hakkliha teemal. P. I.i ütluste kohaselt vaatas ta loas hakkliha, kuid hinnangut, kas see on kvaliteetne või mitte, ei osanud anda, sest ei ole spetsialist. Tunnistajate ütlustest saab kohus järeldada, et kui kostja pöördus liha kvaliteedi probleemiga hageja poole, siis P. I. pakkus välja, et vaatame, mis kompromiss leida, kuid lahendust müüjana ei täitnud. P. I. ei kinnitanud ka, et liha oleks nõuetele ja kvaliteedile vastav olnud. Seega leiab kohus, et ebakvaliteetse kauba osas pakkus hageja kreeditarvet, mida senini tehtud ei ole ja kaup on ka asendamata. K. L.u ütluste kohaselt pidi kaup
vastama sertifikaadile 80/20, kuid visuaalsel vaatlusel oli näha, et tegemist oli väga rasvase lihaga ning maha tuli kanda ca 10 000 euro eest liha.
14.Kohtu hinnangul on tõendatud, et 09.12.2019 arvel BF201912204, 16.12.2019 arvel BF201912343, 16.12.2019 arvel BF201912342, 03.01.2020 arvel nr BF202001056 ja 03.01.2020 arvel nr BF2020010028 märgitud kaup anti kostjale üle. Arvetega BF201912204 ja BF201912342 üle antud liha ei vastanud ei keskmisele kvaliteedile ega kokkulepitud sertifikaadile 80/20 eelpool tuvastatud asjaoludel. Ebakvaliteetse külmutatud liha lepingutingimustele mittevastavust ostjale üleandmisel peab tõendama ostja ja see on tõendamist leidnud. Mõistlik aeg asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks algab ajast, kui kaup üle vaadati või pidi üle vaatama ning mõistlik aeg puuduse avastamise ja sellest teatamise vahel sõltub, kas tegemist on ilmse või varjatud puudusega. Antud juhul leiab kohus, et kuna tegemist oli külmutatud tootega, on ilmselge, et kauba kvaliteeti oli võimalik kontrollida selle töötlemise käigus. Seega ei täitnud kahe arve ulatuses hageja oma lepingulist kohustust ja ei ole alust pidada selles osas nõuet sissenõutavaks muutunuks. Hageja kasuks tuleb välja mõista 15 614 eurot, ehk kauba osas, kus probleeme kvaliteediga ei ilmnenud. Ostja esmaseks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 222 lõikest 1 tulenev lepingu täitmise nõue, st nõuda parandamist/asendamist, kui see on võimalik ja kui sellega ei põhjustata võrreldes muude õiguskaitsevahenditega müüjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ja ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Ostja oli saanud müüjalt teabe, et selles osas arve tühistatakse.
15.VÕS § 222 lõikest 2 tulenevalt saab mittetarbijast ostja nõuda asendamist ainult olulise lepingutingimustele mittevastavuse korral (VÕS § 116 lõige 1), mida piirab VÕS § 116 lõige 4 (tuleb anda täiendav tähtaeg lepingu täitmiseks, kui müüja kannaks ostja taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju; oluline rikkumine vt VÕS § 223 lõige 1. Kostja on tõendanud, et suhtles aktiivselt pärast kauba kvaliteedist teadasaamist müüja esindajaga. P. I.i ja M. L. ütlustest järeldab kohus, et vaatamata asjaolule, et külmutatud liha üle vaadati, et asunud müüja tegema selle asendamiseks, antud juhul oli pakutud kreeditarve, konkreetseid toiminguid.
16.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on hagejal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on koos põhinõudega esitanud viivisenõude, mis kuulub arvestades hagiga rahuldatud nõude osa välja mõista.
17.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tuvastamist leidis, et vaidlusalune kaup (arvetega BF201912204 ja BF201912342) ei vastanud riisiko ülemineku ajal lepingutingimustele ja müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lõike 1 esimese lause alusel. Müügilepingu põhikohustused on sätestatud VÕS § 208 lg 1, tegemist on vastastikuste kohustustega VÕS § 111 lg 1 mõistes, müüja kohustus on üle anda puudusteta
asi ja ostja kohustus on tasuda selle eest. Lepingutingimustele mittevastava kauba tasumisest on ostjal õigus keelduda.
18.Kostja on esitanud kohtule taotluse määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord TsMS § 445 lg 1 alusel. Kostja soovib tasuda väljamõistetud summast igakuiselt 800 eurot hiljemalt iga kuu 23 kuupäevaks. Kostja selgitab, et võimatu on prognoosida müügimahtusid ja kompromissi väljapakkumisel tõi ta esile, et muul viisil otsuse täitmine ei osutu võimalikuks.
19.TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus leiab, et puudub alus ja vajadus kindlaks määrata käesolevas kohtuasjas kohtuotsuse täitmise viis ja kord. Põhimõtteliselt taotleb kostja väljamõistetava summa ajatamist tulevikus ebakindla majandusliku tegevuse tõttu, kuna müügimahtude prognoosimine ei ole teada. Kohtu hinnangul on alus kohtuotsusega määrata kindlaks täitmise viis ja kord, nö maksegraafik siiski väga erandlikel asjaoludel. Käesoleval juhul ei ole kostja põhistanud, et täitmine osutuks raskendatuks. Kohus märgib, et lahendi täitmine on võimalik kokku leppida võlausaldajaga, kuid kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaks määramiseks ei ole piisvalt põhjendatud asjaolusid. Menetluskulud
20.Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis juhindudes TsMS § 173 ning kooskõlas TsMS §ga 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ning 38% ulatuses hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jätab kohus tema enda kanda.
21.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
22.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Tallinna Ringkonnakohtu 03.11.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 11.03.2022 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.