2-19-134633/46 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas - lahend.ee

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17.06.2019. a tarbijakrediidilepingu nr 20190612/35 (laenuleping). Laenulepingu sõlmimiseks täitis kostja 12.06.2019. a Credit.ee OÜ veebikeskkonnas aadressil www.credit.ee laenutaotluse, millega taotles hagejalt laenu summas 2000 eurot laenuperioodiga 24 kuud ning kinnitas taotluse esitamisel laenulepingu üldtingimustega nõustumist. Hageja rahuldas kostja laenutaotluse osaliselt ning tegi 13.06.2019. a hagejale uue pakkumuse lepingu sõlmimiseks, millega pakkus kostjale laenu summas 1200 eurot laenuperioodiga 24 kuud intressiga 45% aastas. Kostja nõustus hageja pakkumusega e-posti teel. Hageja saatis kostja e-posti aadressile laenulepingu koos krediidi tagastamise maksegraafikuga. Kostja käis 17.06.2019. a Omniva xxxxx postkontoris enda isikusamasust tuvastamas. Isikutuvastamisel allkirjastas kostja isikusamasuse tuvastamise ankeedi, millega kinnitas muuhulgas, et ta on otsusevõimeline, et ta on tutvunud laenulepingu üldtingimustega, et ta on teadlik ja saab aru kõigist lepingus sisalduvatest lepingupoolte õigustest ja kohustustest, sh kõigist lepingu sõlmimisega kaasnevatest tasudest ning nõustus nendega ja kohustus neid täitma. Kostja on saanud isikusamasuse tuvastamise ankeedi koopia isikusamasuse tuvastamise protsessi käigus. Dokumendi sisust tuleneb selgelt, et isikusamasuse tuvastamise protsess oli vajalik tulevikus laenulepingu sõlmimiseks, mitte osaühingu asutamiseks nagu kostja väitel tema aru sai. Hageja leiab, et seetõttu on väidetav dokumendi sisuga tutvumata jätmine kostja enda riisiko. 17.06.2019. a kandis hageja kostja pangakonto arveldusarvele laenu summas 1200 eurot. Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Kostja rikkumise tõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt üles alates 17.10.2019. a. Hageja saatis nii lepingu kehtivusajal kui ka pärast lepingu ülesütlemist korduvalt meeldetuletuskirju ja võlanõudeid, kuid sellele vaatamata ei ole kostja lepingust tulenevaid kohustusi täielikult täitnud. Hageja taotleb hagis, et kohus mõistaks kostjalt tema kasuks välja laenulepingu järgi tagastamata laenu põhiosa summas 1200 eurot, intress summas 175,32 eurot, võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot ning viivise põhivõlalt selle sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni määras 0,065753% võlgnetavalt summalt päevas. Hageja on arvestanud hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 96,30 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt. Kostja seisukoht ja vastuväited Kostja E. K. hagi ei tunnistanud ja vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja väitel ei ole tema hagejaga laenulepingut sõlminud. Kostja väitel usaldas ta 2019. a mai lõpus või juuni alguses isikut, kelle nimi on temale teada olevalt A. H. . Nimetatud isikuga tutvus kostja oma toonases töökohas xxxxxx – seal oli tööl nn vabakäigu vangina ka A. H. , kes võitis kostja usalduse, pakkudes võimalust asutada osaühing ja alustada äritegevust. Osaühingu asutamiseks oli A. H. vaja kostja ID-kaarti, kuna oma karistatuse tõttu A. H. tema kinnitusel ühingut asutada ei saavat. Selleks palus A. H. enda kätte kostja ID-kaardi – väidetavalt kostja nimelt osaühingu asutamiseks vajalike toimingute teostamiseks. Alles hiljem – juulis-augustis tajus kostja, et tema usaldust on kuritarvitatud ja osaühingu asutamise asemel on A. H. ja tema võimalikud kaaslased asunud hoopis võtma väikelaene, tegema saadud rahaga oste jm. Kostja väitel käis ta õlut joonuna tõepoolest 17.06.2019. a xxxxx postkontoris A. H. poolt kohale toimetatuna oma isikusamasust tuvastamas, kuid oli veendunud, et seda on vaja osaühingu asutamiseks. Mingeid dokumente ta ei lugenud ega postitöötaja poolt temale võib-olla räägitavat juttu ei kuulanud. 2 (8)

Kohus leiab, et Credit.ee OÜ hagi E. K. vastu on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja nõuab hagis kostjalt laenulepingust tulenevat põhivõlga ja intressi, samuti võla sissenõudmiskulu ning viivist põhivõlalt. Hagi rahuldamise eelduseks on see, et poolte vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe ja kostja on lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Kostja väitel sõlmis hagejaga kostja nimel lepingu kolmas isik kostja usaldust kuritarvitades. Arvestades kostja vastuväiteid, tuleb kohtul asja lahendamisel esmalt kindlaks teha lepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel ning seejärel hinnata tehingu kehtivust, sh võimalikke tehingu tühisuse aluseid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-le 1 võib tahteavalduse teha, mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt on otsene tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ning TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Laenulepingule ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ja selle saab lugeda sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud VÕS § 9 lg 1 kohaselt poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused, mis võib teha sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil.

Hageja väitel rahuldas ta osaliselt kostja nimel Credit.ee OÜ veebikeskkonnas aadressil www.credit.ee esitatud laenutaotluse ja tegi 13.06.2019. a hagejale e-posti teel pakkumuse lepingu sõlmimiseks, millega pakkus kostjale laenu summas 1200 eurot laenuperioodiga 24 kuud intressiga 45% aastas. Hageja väitel nõustus kostja hageja pakkumusega e-posti teel, misjärel saatis hageja kostja e-posti aadressile laenulepingu koos krediidi tagastamise maksegraafikuga. Hageja on esitanud tõendina 13.06.2019. a vastuse kostja E. K. laenutaotlusele (dtl 56) ja laenulepingu nr 20190612/35 koos üldtingimustega (dtl 44-55). Hageja on esitanud e-posti aadressilt 13.06.2019. a Credit.ee OÜ-le saadetud vastuse (dtl 57), milles E. K. nimel teatatakse, et pakkumine sobib. Hageja on esitanud tõendina veel 17.06.2019. a kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud isikusamasuse tuvastamise ankeedi (dtl 76), milles kostja kinnitab, et on teo- ning otsusevõimeline ja on tutvunud "Credit.ee OÜ laenulepingu üldtingimustega" Credit.ee veebilehel internetis aadressil www.credit.ee ning sõlmides Credit.ee OÜ-ga laenulepingut on ta teadlik ning saab aru kõigist lepingus sisalduvatest lepingupoolte õigustest ja kohuslustest ning kohustub neid täitma. Kostja on muu hulgas kinnitanud, et on tegelik kasusaaja. Isikusamasuse tuvastamise ankeedil on märgitud ka kostja kontaktandmed, sh eposti aadress s.o aadress, millelt kostja varasemalt laenupakkumuse sobivust kinnitas. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud tõendid tõendavad, et kostja sõlmis hagejaga laenulepingu hageja poolt kirjalikus laenulepingu nr 20190612/35 pakkumuses esitatud tingimustel. Isikusamasuse ankeedi allkirjastamisega andis kostja nõustumuse hageja poolt pakutud tingimustel leping sõlmida. Kostja on võtnud õigeks, et 17.06.2019. a käis ta xxxxx postkontoris isikusamasust tuvastamas ja allkirjastas isikusamasuse tuvastamise ankeedi. Kostja väitel läks ta isikusamasust tuvastama kolmanda isiku A. H. poolt kohale toimetatuna, seal juures õlut joonuna, ja uskus, et andis allkirja osaühingu asutamiseks. Kostja väitel andis ta allkirja, kuid dokumente läbi ei lugenud ega postitöötaja poolt temale võib-olla räägitavat juttu ei kuulanud. Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et tema teovõime oleks piiratud või nagu oleks ta olnud 17.06.2019. a isikusamasuse ankeeti allkirjastades otsustusvõimetus seisundis, mis võiks anda alust lugeda tema poolt tehtud tehingu tühiseks TsÜS §§-de 11 või 13 järgi. Ainuüksi asjaolu, et kostja ei lugenud läbi dokumenti, mille allkirjastas, tehingu kehtivust ei mõjuta. Kostja väitel oli ta andnud isikule nimega A. H. oma ID-kaadri osaühingu asutamiseks vajalike toimingute teostamiseks, kuid A. H. või keegi tema kaaslastest täitis kostja teadmata tema IDkaarti kasutades hageja veebikeskkonnas laenutaotluse. Samuti muudeti kostja väitel A. H. või tema kaaslaste poolt eelnevalt kostja Swedbanki kontol tema e-posti aadress ja telefoninumber ning asendati need uutega ning tühistati ilmselt ka panga sõnumi teate saatmine kostjale siis, kui tema arvele toimus raha laekumine. Riigikohus on 16.12.2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 (p-des 22-24) avaldanud seisukohta, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kolleegiumi hinnangul peab isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Riigikohus on korranud ka juba varasemas lahendis (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16) antud seisukohta, et olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku 4 (8)

valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (TsÜS §§-d 115, § 118 lg 1) ja juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131). Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et kostja andis oma ID-kaardi vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Nagu ka hageja on märkinud, siis Credit.ee veebikontol kostja nimel laenutaotluse esitamiseks ja pangakontol andmete muutmiseks pidid väidetaval kolmandal isikul olema lisaks kostja ID-kaardile ka selle PIN-koodid ja internetipanga kasutajatunnus. Kostja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et kolmas isik sai nimetatud andmed kostja tahte vastaselt. Kui kostja andis vabatahtlikult kolmandale isikule oma ID-kaardi, selle PIN-koodid ja internetipanga kasutajatunnuse, siis pidi ta möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab kostja. Kui isik, kelle valdusesse kostja oma ID-kaardi, PIN koodid ja/või paroolid andis, tegi kostja nimel tehingu, mis on vastuolus kostja huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi kostja ees, ei too see kaasa selle isiku poolt kostja nimel hagejaga tehtud tehingu tühisust. Isegi, kui kostja isiklikult hageja veebilehel laenutaotlust ei teinud, siis kostja on hiljem isiklikult allkirjastanud isikusamasuse ankeedi, millega on kinnitanud nõustumust hageja poolt pakutud tingimustel leping sõlmida. Samuti on kostja kinnitanud laenutaotluses esitatud kostja kontaktandmete, sh telefoni ja e-posti aadressi õigsust. Kõike eeltoodut arvestades hindab kohus, et kostja ei ole põhistanud hagejaga tehtud laenutehingu tühisuse aluseid. Kostja ei ole põhistanud ka hagi rahuldamata jätmise eeldusi muul alusel. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Antud juhul on hageja laenuandjana tegutsenud oma majandustegevuses ning seda arvestades on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Lepingus (dtl 44-46) on pooled kokku leppinud, et hageja annab kostjale laenu 1200 eurot intressiga 45% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama ja maksma intressi igakuiste osamaksetena 24 kuu jooksul vastavalt maksegraafikule. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 16.06.2021. a. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hageja on esitanud tõendina maksekorralduse (dtl 61), mis tõendab, et hageja on omapoolse kohustuse täitnud, tasudes 17.06.2019. a kostja pangakontole laenusumma 1200 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud ei ole. Seoses kostja rikkumisega on hageja lepingu ennetähtaegselt üles öelnud ja nõuab kostjalt kohustuste täitmist ning lisaks kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist ja võla sissenõusmiskulude hüvitamist. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaks talle alust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest keelduda ja jätta hageja nõuded rahuldamata. Hagile vastuväites tugineb kostja sellele, et tema ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu tingimustele. Kuna tegemist on aga tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus ka omal algatusel kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohus leiab, et esitatud asjaolude põhjal ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingu nr 20190612/35 kui tarbijakrediidilepingu tühisus tuvastatav. Muu hulgas ei saa hinnata lepingus kokku lepitud laenu intressimäära üleliia kõrgeks ja lepingu krediidikulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri, millisel juhul tuleb tarbijakrediidileping lugeda tühiseks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on hageja laenu põhivõla nõue summas 1200 eurot ning laenu kasutamise eest intressi nõue summas 175,32 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimäärast (45% aastas) väiksemas ulatuses, s.o 0,065753% viivitatud summadelt päevas. Hageja on arvestanud viivist sellises määras vastavalt iga maksegraafikujärgse osamakse sissenõutavaks muutumisest. Hagiavalduse esitamise, s.o 11.02.2020. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 96,30 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt 0,065753% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutavale viivise määrale ega viivise arvestusele. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 367 kohaselt arvestab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hagi esitamise seisuga, s.o 11.02.2020. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 96,30 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi eest 12.02.2020. a – 10.03.2022. a kujuneb 1200 euro suuruselt võlasummalt hageja nõutud määras, s.o 0,065753% päevas, viivise suuruseks 598,09 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 694,39 (96,30 + 598,09) eurot. Lisaks põhivõlale, intressile ja viivisele nõuab hageja kostjalt ka võla sissenõudmiskulusid summas 50 eurot. Kohus leiab, et hageja võla sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. 6 (8)

VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on esitanud tõenditena kostjale lepingu kehtivuse ajal 12.08.2019. a ja 09.09.2019. a saadetud võlateatised ning 02.10.2019. a saadetud lepingu ülesütlemise teate (dtl 76, 77). Pärast lepingu ülesütlemist on hageja saatnud kostjale võlateatised 25.10.2019. a, 04.11.2019. a ja 12.11.2019. a (dtl 85-94). Hageja on tõenditega tõendanud kostjale nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu ülesütlemist kohustuse täitmiseks meeldetuletuskirjade saatmist. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg –s 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 lubatud ulatuses. Kõike eeltoodut arvestades kohus rahuldab hagi. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 2119,71 eurot, millest 200 eurot on laenu põhiosa võlgnevus, 175,32 eurot intress, 50 eurot võla sissenõudmiskulu ja 694,39 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 10.03.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast määras 0,065753% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku 245 eurot, sh 225 eurot riigilõiv hagilt ja 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulud vastavalt TsMS §-le 4842. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 52,32 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 172,68 eurot, kokku 245 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast ning selle saab lugeda hüvitatavaks menetluskuluks. Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse kulu summas 20 eurot välja mõistmine ei ole põhjendatud. TsMS §-le 4842 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Antud juhul ei ole maksekäsu kiirmenetlus lõppenud ei maksekäsu tegemise ega võla tasumise tõttu menetluse lõpetamisega, mistõttu ei ole TsMS §-le 4842 alusel maksekäsu menetluskulude välja mõistmine põhjendatud. Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulud summas 225 eurot (riigilõiv). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus menetluskulud summas 225 eurot hageja kasuks välja kostjalt.