Jätta menetluskulud Riigikohtus AS-i LHV Pank kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS LHV Pank (hageja) esitas 27. oktoobril 2021. a Harju Maakohtule Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 412 413 eurot 50 senti, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 28 109 eurot 20 senti ja edasise viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagi kohaselt kuulutas kohus 14. veebruaril 2018. a välja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Veli Kraavi (pankrotihaldur). Hagejal on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ja pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue 1 236 015 eurot. Võlgniku pankrotivara hulka kuulunud kinnisasi võõrandati enampakkumisel hinnaga 1 500 250 eurot ja see summa laekus pankrotivarana võlgniku pangakontole.
2-21-16822
16.juulist 2018. a kuni 29. augustini 2020. a omastas pankrotihaldur võlgniku pangakontolt õigusliku aluseta tehtud ülekannete kaudu kokku 847 972 eurot 8 senti ja tagastas sellest 130 325 eurot, seega on tagastamata veel 717 647 eurot 8 senti. Perioodil, mil pankrotihaldur alusetuid ülekandeid tegi, oli pankrotihalduri tegevusega kaasnev vastutus kindlustatud kostja kui kindlustusandja juures kohustuslike vastutuskindlustuslepingutega.
21.detsembril 2020. a esitas hageja kostjale nõude kindlustussumma väljamaksmiseks, millest kostja keeldus, viidates, et on kindlustuslepingu tühistanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tühistas 24. mail 2021. a pankrotihalduriga sõlmitud kindlustuslepingu pettuse (TsÜS § 94) või alternatiivselt eksimuse (TsÜS § 92) tõttu. Tegu ei ole ka kindlustusjuhtumiga, kuna kohustuste tahtlik rikkumine ei ole kindlustuslepingute eritingimuste punktide 6.1, 6.2, 6.4.5 ja 8.4 kohaselt kindlustusjuhtum. Kui alusetute maksete tegemine on kindlustusjuhtum, siis tuleb neid käsitada ühe kindlustusjuhtumina ja sel juhul on hageja nõue piiratud 64 000 euroga. Võlgniku pankrotivara omastamine sai kahju tekitada üksnes võlgnikule, mitte hagejale.
3.Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks kindlustushüvitise 412 413 eurot 50 senti, 27. oktoobri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 7412 eurot 15 senti ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates
28.oktoobrist 2021. a kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte üle 405 001 euro 35 sendi. Maakohus leidis VÕS § 440 lg 1 ja § 441 lg 1 ning kindlustuse üldtingimuste p-de 9.7 ja 9.10 põhjal, et kostja ei saanud eksimusele tuginedes kindlustuslepinguid tühistada. Kostja ei tõendanud, et küsis kooskõlas VÕS § 440 lg-ga 1 enne kindlustuslepingute sõlmimist pankrotihaldurilt konkreetseid küsimusi, saamaks ülevaadet tema varasemast tegevusest pankrotimenetlustes. Samuti on tõendamata, et pankrotihaldur on esitanud kostjale valeinfot. Pankrotihalduri tahe petta ei järeldu tema soovist sõlmida vastutuskindlustuslepingud. Pankrotihaldur vajas nimetatud lepinguid pankrotihaldurina tegevuse jätkamiseks. Kostja enda huvipuudus kindlustuslepingu sõlmimisel pankrotihalduri tegevuse suhtes tõi kaasa tagajärje, et kostja ei saanud kindlustuslepinguid tühistada. Kui kindlustusandjal oleks alus leping tühistada, ei võtaks tühistamine hagejalt nõuet, sest VÕS § 521 lg 5 järgi ei või kindlustusandja keelduda kannatanu nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees. Hageja sai kolmandast isikust kannatanuna arvestada, et pankrotihalduril on kehtiv kindlustuskaitse. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral ei saa tekkida olukorda, kus kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu jääb kannatanu seadusega ettenähtud kaitseta. PankrS § 63 lg 1 sätestab selgelt hageja kui võlausaldaja õiguse nõuda pankrotihaldurilt kahju hüvitamist. Pankrotivarast tehakse väljamakseid mh tunnustatud nõuetega võlausaldajatele, kellele tekib kahju, kui pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu pole pankrotivaras (enam) raha nõuete rahuldamiseks. Hageja nõuab kahju hüvitamist summas, mis tal jääb pankrotivarast pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu saamata. Kui pankrotihalduri rikkumisi poleks, saaks hageja pankrotivarast vähemalt 1 112 413 eurot 50 senti. Esialgse jaotusettepaneku kohaselt saab hageja üksnes 700 000 eurot ja nõudest jääb rahuldamata minimaalselt 412 413 eurot 50 senti (1 112 413,50 – 700 000). 2(7)
2-21-16822
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kindlustuslepingud kehtivad, kuna kostja on need tühistanud. Kostja ei peaks hagejale hüvitist maksma ka juhul, kui kindlustuslepingud oleksid kehtivad, kuna kindlustusjuhtumit ei ole toimunud. Pankrotihalduri tahtlikust rikkumisest tulenev vastutus ei olnud kindlustuslepingute alusel kindlustatud. Kui alusetute maksete tegemist tuleb kohtu hinnangul pidada kindlustusjuhtumiks, siis tuleb neid käsitada ühe kindlustusjuhtumina ja sel juhul on hageja nõue piiratud 64 000 euroga. Hagejale ei ole kahju tekkinud, kuna võlgniku pankrotivara omastamine sai kahju tekitada ainult võlgnikule endale. Pankrotihaldur on alusetult rikastunud, alusetu rikastumine ei ole kindlustatud. Maakohus on hageja väidetava kahju suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigest eeldusest, sest PankrS § 153 lg 2 kohaselt võidakse hageja hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada hoopis 85% ulatuses ning Riigikohtu praktika kohaselt võib PankrS § 153 lg-s 2 sätestatud proportsioonist kõrvale kalduda, kui hageja nõude tagatiseks olnud kinnistu säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi. Pankrotimenetluse kulud võivad suureneda, kuna pankrotimenetlus ei ole lõppenud. VÕS § 139 lg 1 alusel tuleb kahjuhüvitist vähendada, sest hageja kui võlausaldaja ei ole teinud pankrotihalduri üle piisavat järelevalvet.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. detsembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldati. VÕS § 521 lg 1 sätestab, et kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui ka kindlustusandjalt. VÕS § 521 lg 3 kohaselt võib kindlustusandja kahjustatud isiku nõudele esitada samu vastuväiteid nagu kindlustusvõtja. Seega on kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kahjustatud isikul nõudeõigus kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik põhjustas kahju. Nõude tunnustamise vaidluses tehtud kohtulahendil ei ole muud tähendust peale vaidlustatud nõude pankrotimenetluses tunnustatuks lugemise (RKTKm 3-2-1-157-16, p 13). Järelikult ei saa hagi jätta rahuldamata põhjusel, et pankrotihalduri suhtes jäi samal alusel esitatud nõue pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kandmata. Hagejal ei ole siiski kahju hüvitamise nõuet pankrotihalduri vastu, sest pankrotihaldur ei põhjustanud hagi alusena nimetatud toimingutega kahju hagejale. Pankrotivara arvel endisele pankrotihaldurile ja temaga seotud isikutele tehtud rahaülekanded vähendasid võlgniku pankrotivara, mitte hageja vara. Sel viisil tekib õigus nõuda vara tagastamist pankrotivarasse, st kahjustatud on pankrotivara, mitte aga iga võlausaldajat eraldi. Samuti ei ole hagejal otsenõuet pankrotihalduri vastu PankrS § 63 lg 1 alusel, sest võlausaldajale tekitatud kahjuna ei saa käsitada pankrotivõlgnikule tekitatud kahju. Järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. 3(7)
2-21-16822
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt näeb PankrS § 63 lg 1 ette võlausaldaja õiguse nõuda kahju hüvitamist haldurilt, kes on oma kohustusi süüliselt rikkunud. Ei vaielda selle üle, et pankrotivara arvel alusetute maksete tegemine pankrotihaldurile endale või halduriga seotud isikutele on halduri kohustuste süüline rikkumine PankrS § 63 lg 1 tähenduses. VÕS § 521 lg 1 sätestab, et kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui ka kindlustusandjalt. Kuna kindlustusvõtja (pankrotihalduri) tegevus põhjustas hagejale kahju, võib ta nõuda kostjalt kui vastutuskindlustuse andjalt kahju hüvitamist. PankrS § 153 lg 2 kohaselt oleks hageja nõue pankrotimenetluses kinnisasja müügist saadud raha arvel tulnud rahuldada vähemalt 1 112 413 euro 50 sendi ulatuses (nõude summa 1 236 015 eurot miinus 10% võimalikeks menetluskuludeks). Pankrotihalduri tehtud alusetute maksete tõttu saab hageja nõudest pankrotimenetluses rahuldatud üksnes 700 000 eurot, st 412 413 eurot 5 senti vähem, kui nõue oleks saanud rahuldatud juhul, kui alusetuid makseid ei oleks tehtud. Ringkonnakohus rikkus ka otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 463 lg 2, § 654 lg 5), kuna ei andnud hinnangut enamikule hageja väidetele apellatsioonimenetluses.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. PankrS § 63 lg-t 1 tuleb kostja hinnangul tõlgendada selliselt, et võlausaldaja saab PankrS § 63 lg 1 alusel pankrotihaldurilt iseendale kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui pankrotivõlgnikule ei ole täpselt samadel asjaoludel kahju tekkinud. Võlausaldaja ei saa pankrotihaldurilt otse nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis võlausaldajale seetõttu, et pankrotivara vähenes. Kahju tekkis pankrotivõlgnikule. Tsiviilasjas nr 2-21-9837 (pankrotihalduri pankrotimenetluses) tehtud ja jõustunud kohtumäärusega jäeti hageja nõue tunnustamata. Kuna jõustunud kohtulahendiga on kindlaks tehtud, et hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet pankrotihalduri vastu, siis ei ole hagejal ka nõuet kostja vastu. Hagejale ei ole kostja hinnangul kahju tekkinud ka seetõttu, et hagejal on alusetute väljamaksetega tekitatud väidetava kahju hüvitamise nõue Advokaadibüroo LEXTAL vastu. VÕS § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kuna hageja nõue Advokaadibüroo LEXTAL vastu on suurem või sama suur kui hageja nõue pankrothalduri ja kostja vastu, siis väheneb hageja nõue kostja vastu nullini. Hagejal ei ole kostja vastu nõuet ka seepärast, et kostja on kindlustuslepingud kehtivalt tühistanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud jäävad hageja kanda.
10.Hageja on kahjustatud isikuna esitanud pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja vastu pankrotihalduri poolt hagejale tekitatud kahju hüvitamise nõude, mille õiguslikuks aluseks on VÕS § 521 lg 1. Sellise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et hagejal 4(7)
2-21-16822 kui kahjustatud isikul on pankrotihalduri vastu kahju hüvitamise nõue, kostja kui kindlustusandja ja kindlustusvõtja on sõlminud vastutuskindlustuslepingu, mille kindlustusvõtja on kohustatud sõlmima seaduse alusel, ning hageja kahju hüvitamise nõue pankrotihalduri vastu on kostja kui kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kohustusliku vastutuskindlustuse lepinguga hõlmatud, st tegemist on kindlustusjuhtumiga. PankrS § 63 lg 1 sätestab, et haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle hüvitama. Ringkonnakohus asus erinevalt maakohtust seisukohale, et hagejal ei ole kohtu ette toodud asjaoludel kahju hüvitamise nõuet pankrotihalduri vastu, sest pankrotihaldur ei põhjustanud hagi alusena nimetatud toimingutega hagejale kahju, kuivõrd pankrotivara arvel pankrotihaldurile ja temaga seotud isikutele tehtud rahaülekanded vähendasid küll pankrotivara, kuid mitte hageja vara. Ringkonnakohtu arvates ei saa pankrotivõlgnikule tekitatud kahju pidada pankrotivõlausaldajale tekitatud kahjuks. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
11.Ringkonnakohus on PankrS § 63 lg-t 1 tõlgendades asunud ekslikult seisukohale, et hagejale kui võlausaldajale ei saanud kahju tekkida, sest pankrotihaldurile ja temaga seotud isikutele tehtud rahaülekanded vähendasid võlgniku pankrotivara, mitte hageja vara. PankrS § 63 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et kahju võib seisneda ka selles, et võlausaldajal jääb pankrotivara arvel osa nõudest rahuldamata, kuna pankrotihaldur on süüliselt pankrotivara vähendanud ja puuduva osa kättesaamine võlgnikult on ebatõenäoline. PankrS § 63 lg 1 eesmärgiks on kaitsta pankrotimenetluse võlausaldajaid kahju eest, mis on tekkinud selle tõttu, et pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu on pankrotivara väiksem, kui see oleks olnud pankrotihalduri kohustuste kohase täitmise korral. Ringkonnakohtu tõlgendus on seetõttu vastuolus seaduse eesmärgiga ning ebaõige. PankrS § 63 lg-s 1 sätestatud nõuet ei välista ka see, et tsiviilasjas nr 2-21-9837 jäeti hageja nõue pankrotihalduri pankrotimenetluses tunnustamata. Ringkonnakohus on vaidlustatud otsuse p-s 9.4 õigesti osutanud, et pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta tehtaval määrusel on piiratud õigusmõju. Nõude tunnustamise vaidluse kohtulahendil ei ole muud tähendust peale selle, et vaidlustatud nõue loetakse pankrotimenetluses tunnustatuks (vt ka RKTKm 3-2-1-157-16, p 13).
12.Maakohus on menetlusõigust rikkumata tuvastanud, et juhul, kui pankrotihaldur ei oleks süüliselt oma kohustusi rikkunud, oleks hageja nõue saanud igal juhul rahuldatud vähemalt 1 112 413 euro 5 sendi ulatuses ning esialgse jaotusettepaneku kohaselt saab nõudest rahuldada üksnes 700 000 eurot, mistõttu jääb hageja nõue pankrotimenetluses rahuldamata vähemalt 412 413 euro 50 sendi ulatuses. Eeltoodu saab olla hagejale kui võlausaldajale tekkinud kahju PankrS § 63 lg 1 mõttes.
13.Maakohus on eksimusteta tuvastanud, et kostja kui kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel on sõlmitud kohustuslik vastutuskindlustusleping ning et kostja ei ole lepingut tühistanud. Ekslik on siiski maakohtu seisukoht, et kindlustuslepingu võimalik tühistamine mõjutaks üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja suhet. Kui tehing on tühistatud, on see kehtetu (TsÜS § 90 lg 1 kolmas lause) ja selle alusel ei saa nõudeid esitada ka kolmandad isikud. VÕS § 521 lg 5 alusel tekkiv kindlustusandja kohustus hüvitada kahjustatud isikule kindlustusjuhtumiks olev kahju ka juhul, kui ta on täielikult või osaliselt vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees, saab kõne alla tulla olukorras, kus leping on kehtiv, kuid kindlustusandja on vabanenud vastutusest kindlustusvõtja ees kindlustusvõtja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu. VÕS § 521 lg 5 eesmärgiks on jätta kehtiva kohustusliku vastutuskindlustuslepingu korral kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamiskohustus kindlustusandja kanda kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelisest suhtest 5(7)
2-21-16822 tulenevate kindlustusvõtja rikkumiste korral, kuid mitte näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kehtivat vastutuskindlustuslepingut ei ole või see on lõppenud.
14.Maakohus on materiaalõigust ebaõigesti tõlgendades asunud seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõue pankrotihalduri vastu on kostja kui kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelise kohustusliku vastutuskindlustuse lepinguga hõlmatud, st tegemist on kindlustusjuhtumiga. Ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud. PankrS § 64 lg 2 sätestab, et haldur ei pea kindlustama kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkivat vastutust. Maakohus tuvastas menetlusnorme järgides, et vaidlusalusele kindlustuslepingule kohaldunud kostja pankrotihaldurite vastutuskindlustuse tingimuste (tl 106) p 6.2 kohaselt ei ole kindlustusjuhtumiks kutsetegevuse raames kohustuse tahtlik rikkumine, mille tagajärjel on kindlustusvõtjal tekkinud kohustus hüvitada kahju pankrotivõlgnikule, pankrotivõlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist. Samuti tuvastas maakohus, et eritingimuste p 8.4 näeb ette, et kindlustuslepingu alusel ei hüvitata nõudeid, mis on otseselt põhjustatud kindlustusvõtja tahtlikust teost, tegevusetusest või alusetust rikastumisest. Vaatamata sellele asus maakohus ekslikule seisukohale, et praegusel juhul oli pankrotihaldur kindlustanud kogu süülise vastutuse. Maakohus põhjendas sellist järeldust asjaoluga, et kostja väljastas pankrotihalduri vastutuskindlustuse teabedokumendi, millest nähtus maakohtu hinnangul, et kindlustatud on kogu pankrotihalduri süüline vastutus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
15.Kuigi pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse eesmärgiks on kaitsta muuhulgas ka pankrotivõlausaldajaid neile pankrotihalduri kohustuse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju eest, saab kostja kindlustusandjana praegu tugineda kindlustuslepingu tingimusele, mis näeb ette, et pankrotihalduri tahtlik kohustuse rikkumine ei ole kindlustusjuhtum. Seda seisukohta ei muuda ka VÕS § 521 lg 5, mis sätestab, et kindlustusandja ei või keelduda kahjustatud isiku nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees. VÕS § 521 lg 5 eesmärk ei ole näha ette kindlustusandja vastutust olukorras, kus kindlustuslepingu kohaselt ei ole üldse tegemist kindlustusjuhtumiga. Kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse puudumine olukorras, kus kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult, on kindlustuse üldine põhimõte (vt eelkõige VÕS § 452 lg 1, § 492 lg 3 teine alternatiiv, § 501 teine alternatiiv, § 513, § 540, § 551 ja § 564, samuti KarS § 212 lg 1 esimene alternatiiv). Kui kindlustusandja peaks oma kohustuse täitma ka kindlustusvõtja tahtluse korral, oleks see vastuolus kindlustuse olemuse ja eesmärgiga. Pankrotihalduri kohustusliku vastutuskindlustuse puhul lubab PankrS § 64 lg 2 selge sõnaga pankrotihalduril ja kindlustusandjal kokku leppida, et kindlustatud ei ole kohustuse tahtlikust rikkumisest tekkiv vastutus. Seega ei ole seadusandja näinud ette, et võlgnikule, võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, tuleks pankrotihalduri poolt tahtliku kahju tekitamise korral tagada kohustusliku vastutuskindlustuse kaitse. Selliste rikkumiste korral saab esitada nõudeid üksnes pankrotihalduri ning tema üle järelevalvet tegevate isikute vastu, kui hoolsa järelevalvega oleks olnud võimalik kahju ära hoida. Pankrotihalduri tahtlikust rikkumisest tuleneva vastutuse kindlustusjuhtumina välistamise kokkuleppe olemasolu on maakohus ka tuvastanud. Samuti on maakohus tuvastanud, et kohtu ette toodud pankrotihalduri rikkumised (õigusliku aluseta pankrotivarasse kuuluva raha enda või endaga seotud isikutele üle kandmine ligi kahe aasta jooksul) kujutavad endast pankrotihalduri kohustuste tahtlikku rikkumist. Kui kohus on tuvastanud, et pankrotihaldur rikkus ametikohustusi raha ülekannete tegemisel, saab neid lugeda tahtlikuks, kui kostja ei tõenda, et ülekanded tehti eksituse tõttu. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud ega tuvastatud. Seega jäi hagi lõppkokkuvõttes õigesti rahuldamata. 6(7)
2-21-16822
16.Kassaator on ringkonnakohtule ette heitnud ka seda, et ringkonnakohus on jätnud otsuse olulisel määral põhjendamata, tuginedes ainuüksi ekslikule PankrS § 63 tõlgendusele, ega ole vastanud teistele poolte väidetele (kassatsioonkaebuse p 14). Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. Muu hulgas tähendab kohtuotsuse põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka RKTKm 2-16-3492/39, p 13.2, RKTKo 2-14-51896/208, p 17). TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et kassaatori viidatud menetlusosalise väidetele ja seisukohtadele vastamata jätmine on menetlusnormi rikkumine. Kuivõrd selline menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud aga kaasa ebaõiget otsust, ei ole praegusel juhul vaja saata asja tagasi ringkonnakohtusse.
17.Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, kuna kassatsioonkaebus jäi rahuldamata. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lg 4 alusel kindlaks maakohus TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.