AS-i LHV Pank hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu kindlustushüvitise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 21.12.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
473 603,46 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): AS LHV Pank (registrikood 10539549), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja Kaisa Margus Kostja (apellant): Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 21.12.2022 otsus tühistada.
2.Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Jätta rahuldamata kostja 17.11.2023 vastuväide kohtu tegevusele.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse (v.a resolutsiooni p 4) peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.AS LHV Pank (hageja) esitas 27.10.2021 Harju Maakohtule hagi Salva Kindlustuse AS-i (kostja) vastu kindlustushüvitise 412 413,50 € ja viivise nõudes. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
-
-
maakohus kuulutas 14.02.2018 välja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (edaspidi: võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Veli Kraavi (edaspidi: endine pankrotihaldur). Hagejal on võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ja pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue summas 1 236 015 €; võlgniku pankrotivara hulka kuulus kinnistu /aadress 1/ Tallinnas (edaspidi: kinnistu), millele oli seatud hageja kasuks esimese järjekoha hüpoteek summas 1 250 000 €. Kinnistu võõrandati enampakkumisel hinnaga 1 500 250 € ja see summa laekus pankrotivarana võlgniku pangakontole; Riigiprokuratuur esitas 24.11.2020 endisele pankrotihaldurile kahtlustuse pankrotivara omastamises. Kahtlustus hõlmab tegevust võlgniku pankrotimenetluses. Maakohus vabastas 02.12.2020 määrusega endise pankrotihalduri ametist ja nimetas võlgniku uueks pankrotihalduriks Indrek Lepsoo (edaspidi: uus pankrotihaldur); pärast pankrotihaldurite vahetumist selgus, et endine pankrotihaldur oli 16.07.2018 – 29.08.2020 omastanud suurtes summades võlgniku pankrotivara hulka kuuluvat raha ja teinud võlgniku pangakontodelt alusetuid makseid summas 847 972,08 € iseendale või endaga seotud äriühingutele, sh: o 209 681,40 € endise pankrotihalduri isiklikule pangakontole; o 438 524,20 € Kraavi & Partnerid OÜ pangakontole; o 199 766,48 € Sikassaare Metsad OÜ (pankrotis) pangakontole, kusjuures nimetatud ühingul oli maksete tegemise ajal võlgnikuga sama pankrotihaldur, ühing ei ole võlgniku võlausaldaja ja tal pole võlgnikuga lepingulisi suhteid; endine pankrotihaldur tagastas võlgnikule 130 325 € ja tagastamata on 717 647,08 €; alusetute maksete tõttu tekkis hagejale kahju, sest endise pankrotihalduri rikkumiste tõttu ei ole võlgniku pankrotivara hulgas kinnistu müügist saadud raha (1 500 250 €), mille arvel oleks saanud esimeses järjekorras rahuldada hageja hüpoteegiga tagatud nõude (1 236 015 €). Võlgniku pankrotivara hulgas on raha 780 745,45 € ja hageja nõuet on eeldatavalt võimalik rahuldada vaid umbes 700 000 € ulatuses; alusetute maksete tegemise ajal oli endise pankrotihalduri tegevus pankrotihaldurina kindlustatud kostja juures kohustuslike vastutuskindlustuslepingutega. Hageja esitas 21.12.2020 kostjale kahju hüvitamise nõude, aga kostja keeldus hüvitise maksmisest 06.08.2021 vastusega; maakohus kuulutas 22.09.2021 välja endise pankrotihalduri kui füüsilise isiku pankroti.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:
2.1.Esiteks ei ole hagejal kostja vastu nõuet, sest kostja tühistas 24.05.2021 endise pankrotihalduriga sõlmitud kindlustuslepingud TsÜS § 94 (pettus) või alternatiivselt TsÜS § 92 (eksimus) alusel ja kindlustuslepingud on algusest peale kehtetud (TsÜS § 90 lg 1). Kindlustuslepingute tühistamise materiaalsed eeldused on täidetud. Endine pankrotihaldur ei avaldanud kostjale tõeseid ja täielikke andmeid. Ta alustas pankrotivara ulatuslikku omastamist hiljemalt 2017. a lõpus, st oli praegu vaidlusaluste kindlustuslepingute sõlmimise 2 (10)
ajal juba vastavatest asjaoludest teadlik. Kuna ta ei avaldanud kostjale pankrotivara omastamise asjaolusid ja kostja neid ka ei teadnud, siis oli kostjal õigus kindlustuslepingud tühistada pettuse või vähemalt eksimuse tõttu. Kostja edastas lepingute tühistamisavalduse endisele pankrotihaldurile 24.05.2021 e-posti teel ning teavitas sellest endist pankrotihaldurit 25. ja 26.05.2021. Kostja sai pettusest või eksimuse alustest teada hageja 21.12.2020 kohtuvälise nõude kaudu ja tühistas kindlustuslepingud viis kuud pärast pettusest või eksimusest teadasaamist. Seega oli kostja tühistamisavaldus tähtaegne (TsÜS § 99 lg 1 p 2). Hageja nõue eeldab kehtivate lepingute olemasolu, aga kindlustuslepingud on tühistamise tõttu algusest peale kehtetud ja tühistamisel on mõju mh hageja nõudele. VÕS § 521 lg-st 5 ei tulene, et kindlustusandja peab kahjustatud isiku nõude rahuldama ka juhul, kui kindlustusleping on kehtetu. Kindlustuslepingute tühistamise tagajärjed ei muuda tühistamisõiguse teostamist hea usu põhimõtte vastaseks. Teistsuguse käsitluse korral ei oleks pettuse või eksimuse tõttu tehtud tehingut üldse võimalik tühistada, sest tehingu teine pool saaks alati tühistamise tagajärgedele viidates väita, et tühistamine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostjal ei olnud varem võimalik lepinguid tühistada. Kostja tühistamisõigust ei välista see, et endisel pankrotihalduril õnnestus kostja eksimusse viia ja teda mitme aasta jooksul eksimuses hoida.
2.2.Teiseks ei ole kohustuste tahtlik rikkumine kindlustuspingute eritingimuste p-de 6.1, 6.2, 6.4.5 ja 8.4 kohaselt kindlustusjuhtum, sest endise pankrotihalduri rikkumine on tahtlik. Hagi aluseks olevate asjaolude õigsust eeldades on ilmne, et endine pankrotihaldur rikkus oma kohustusi tahtlikult. Ta tegi võlgniku pangakontolt õigusliku aluseta ning kohtu ja võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekuta väljamakseid iseendale ja endaga seotud isikule. Endine pankrotihaldur oli väljamakseid tehes teadlik, et maksetel puudus õiguslik alus, st ta sai aru oma teo õigusvastasusest. Endise pankrotihalduri arusaamist kohustuste tahtlikust rikkumisest kinnitab ka päringutele vastamata jätmine. Rikkumise tahtlikkust kinnitab lisaks seegi, et endine pankrotihaldur ei lõpetanud pankrotivara omastamist ka pärast seda, kui võlgnik pankrotivara omastamise avastas. Riigiprokuratuur esitas endisele pankrotihaldurile võlgniku pangakontolt tehtud alusetute väljamaksetega seoses kahtlustuse pankrotivara omastamises, mis subjektiivsest küljest eeldab tahtlust koosseisu asjaolude suhtes. Asjaomane süüteokoosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Hageja suhtes kehtib kindlustuslepingutes sätestatud kindlustusjuhtumi määratlus. Kui haldur ja kindlustusandja on kokku leppinud, et tahtlikud rikkumised ei ole kindlustusjuhtum, on see kokkulepe siduv ka kahjustatud isikule. Kohustusliku vastutuskindlustuse laiendamine kohustuse tahtlikust rikkumisest tulenevale vastutusele oleks vastuolus kindlustuse olemusega. Kui seadusandja oleks soovinud tagada halduri tekitatud kahju hüvitamise ka kohustuste tahtliku rikkumise korral, oleks sätestatud pankrotihalduritele kohustuse sõlmida krediidiasutusega tingimusteta ja tagasivõtmatu garantiileping. Kostja kohustus hüvitada hagejale endise pankrotihalduri kohustuste tahtlikust rikkumisest tulenev kahju, ei ole tuletatav ka VÕS § 521 lg-st 5. PankrS § 64 lg-s 2 on pankrotihalduri tegevusega kaasnevad riskid jaotatud nii, et tahtlike rikkumistega seotud riskid jäävad halduri ja kahjustatud isiku kanda ning hooletu ja raskelt hooletu rikkumisega seotud riskid võtab kindlustusandja enda kanda. Selline riskide jaotus peegeldub ka kindlustusmaksetes.
2.3.Kolmandaks on hageja nõue põhjustatud alusetust rikastumisest, mis ei ole kindlustuslepingutes kokku lepitud kindlustuskaitsega hõlmatud. Vastutuskindlustuse kaitse ei laiene 3 (10)
olukorrale, kus kindlustusvõtjale tehtav etteheide seisneb talle usaldatud vara omastamises. Kindlustusvõtja omastatud vara peab välja andma kindlustusvõtja ise. Vara väljaandmise võimatusega seotud riskid ei lähe vastutuskindlustuslepingu alusel üle kindlustusandjale.
2.4.Neljandaks, kui alusetute maksete tegemine on kindlustusjuhtum, siis tuleb neid käsitleda ühe kindlustusjuhtumina ja sel juhul on hageja nõue piiratud 64 000 €-ga.
2.5.Viiendaks saab võlgniku pankrotivara omastamine kahju tekitada võlgnikule, mitte hagejale. Võlgniku pankrotimenetluses 18.05.2021 koostatud jaotusettepaneku kohaselt on võlgniku uus pankrotihaldur esitanud endise pankrotihalduri, Kraavi & Partnerid OÜ, Advokaadibüroo LEXTAL, Õigusbüroo Viirma & Saar OÜ ja Sikassaare Metsad OÜ (pankrotis) vastu nõuded alusetult saadud väljamaksete tagastamiseks kokku summas 2 277 531,24 €. Hageja nõude rahuldamise ulatuse vähenemist võlgniku pankrotivara omastamise tõttu ei saa käsitleda endise pankrotihalduri poolt hagejale tekitatud kahjuna. Lisaks lähtus hageja nõude suuruse arvutamisel ebaõigest eeldusest, sest PankrS § 153 lg 2 kohaselt võidakse hageja hüpoteegiga tagatud nõue rahuldada hoopis 85% (mitte 90%) ulatuses. Riigikohtu praktika võimaldab PankrS § 153 lg 2 sätestatud proportsioonist kõrvale kalduda, kui hageja nõude tagatiseks olnud kinnistu säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi. Seega peaks hageja oma väidetava kahju suuruse põhjendamiseks esile tooma ja tõendama võlgniku pankrotimenetluses tehtud kulude suuruse ja koosseisu. Hagejale ei ole kahju tekkinud ka seetõttu, et hagejal on endise pankrotihalduri alusetute väljamaksetega tekitatud väidetava kahju hüvitamise nõue Advokaadibüroo LEXTAL vastu. Kuna hageja nõue Advokaadibüroo LEXTAL vastu on suurem või sama suur kui hageja nõue endise pankrotihalduri ja kostja vastu, siis väheneb hageja nõue kostja vastu nullini (VÕS § 127 lg 5).
2.6.Kuuendaks tuleb (teise võimalusena) kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada nullini. Hageja osaleb võlgniku pankrotimenetluses suurima võlausaldajana (tunnustatud nõue 1 421 417,25 €). Võlgniku pankrotimenetluses otsustasid võlausaldajad (sh hageja) jätta pankrotitoimkonna moodustamata, seega pidi toimkonna ülesandeid (mh järelevalvet pankrotihalduri üle) täitma võlausaldajate üldkoosolek (PankrS § 74 lg 7). Võlgniku pankrotimenetluses ei teostanud võlausaldajad endise pankrotihalduri tegevuse üle sisulist järelevalvet. Endine pankrotihaldur ei koostanud võlgniku pankrotimenetluses ühtegi PankrS § 66 lg-st 1 tulenevat kulutuste aruannet, kuigi tegutses haldurina üle kahe aasta. Võlgnik esitas 03.08. ja 10.10.2018 kohtule kaebuse, milles juhtis tähelepanu, et endine pankrotihaldur on võlgniku pangakontolt teinud endale pankrotivara omastamisele viitavaid makseid. Võlausaldajad on 22.11.2018 otsustanud toetada endise pankrotihalduri taotlust määrata talle esialgseks tasuks 60 000 € (lisandub käibemaks). Selleks ajaks oli ta omastanud 151 975 €. PankrS §-s 65 sätestatud halduri tasu määramise aluseid arvestades peaksid võlausaldajad enne halduri tasu kohta arvamuse avaldamist välja selgitama, kas haldur on oma ülesandeid nõuetekohaselt täitnud ja kas soovitud tasu on kooskõlas tehtud tööga. Endisel pankrotihalduril oli võimalik võlgniku pankrotivara omastada üksnes seetõttu, et hageja jättis võlausaldajana täitmata seadusest tuleneva kohustuse teostada järelevalvet halduri tegevuse üle, millega ta võttis enda kanda kahju tekkimise riski.
2.7.Seitsmendaks ei saa hagejal olla viivisenõuet, sest kostjal ei ole hageja ees rahalist kohustust. Teise võimalusena ei ole hageja nõue VÕS § 450 lg 1 alusel kostja vastu muutunud sissenõutavaks enne, kui kostja on oma täitmisekohustuse ulatuse kindlakstegemiseks vajalikud toimingud lõpetanud, st 06.08.2021. Seega saab hageja viivist arvestada kõige 4 (10)
varem alates 07.08.2021. Hagi rahuldamise korral ei saa viivisenõue kokku olla suurem kui kohtuotsusega rahuldatud põhinõue.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 21.12.2022 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 412 413,50 €, viivise 27.10.2021 seisuga summas 7412,15 € ja viivise alates 28.10.2021 VÕS § 113 lg 1 järgses määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 405 001,35 €. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: -
-
-
-
-
-
-
-
14.02.2018 kuulutati välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati endine pankrotihaldur; endine pankrotihaldur oli oma kohustuste rikkumise ajal õigusalase kõrgharidusega, vandeadvokaadi kvalifikatsiooniga ja arvukates pankrotimenetlustes pankrotihaldurina pikaajalise tegutsemise kogemusega isik; hageja on võlgniku võlausaldaja ja tal on võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud rahuldamisjärgus tunnustatud, pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõue 1 236 015 €; võlgniku pankrotivara hulka kuulus kinnistu, millele oli seatud hageja kasuks esimese järjekoha hüpoteek summas 1 250 000 €; kinnistu võõrandati enampakkumisel hinnaga 1 500 250 € ja see summa laekus pankrotivarana võlgniku pangakontole; Riigiprokuratuur esitas 24.11.2020 endisele pankrotihaldurile kahtlustuse pankrotivara omastamises ja kahtlustus hõlmab mh tema tegevust võlgniku pankrotimenetluses; maakohtu 02.12.2020 määrusega vabastati endine pankrotihaldur ametist ja nimetati uus pankrotihaldur; ajavahemikul 16.07.2018 kuni 29.08.2020 omastas endine pankrotihaldur võlgniku pangakontolt õigusliku aluseta tehtud ülekannete kaudu kokku 847 972,08 € ja tagastas sellest 130 325 €, st tagastamata on 717 647,08 €; endise pankrotihalduri tegutsemise tõttu on võlgniku pankrotivara hulgas säilinud raha üksnes 780 745,45 €, mille arvelt tuleks PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel täita hageja hüpoteegiga tagatud nõue võlgniku vastu; võlgniku pankrotivara omastamise ajal oli endise pankrotihalduri kutsetegevus kindlustatud kostja juures järgmiste kutsekindlustuslepingute (kohustuslike vastutuskindlustuse lepingute) alusel: o 11.07.2018 poliis nr 70436594 kindlustusperioodiga 15.07.2018–14.07.2019; o 15.07.2019 poliis nr 73471682 kindlustusperioodiga 15.07.2019–14.07.2020; o 10.07.2020 poliis nr 75922692 kindlustusperioodiga 15.07.2020–14.07.2021; kostja ja endise pankrotihalduri vahel sõlmitud kindlustuslepingutele kohalduvad kindlustuse üldtingimused ja pankrotihaldurite vastutuskindlustuse üldtingimused; hageja esitas kostjale 21.12.2020 nõude endise pankrotihalduri tekitatud kahju hüvitamiseks ja kindlustussumma väljamaksmiseks, millest kostja 06.08.2021 keeldus; kostja edastas endisele pankrotihaldurile kindlustuslepingute tühistamisavalduse 24.05.2021 e-postile ning 25. ja 26.05.2021 telefoninumbrile; maakohus kuulutas 22.09.2021 välja endise pankrotihalduri (füüsilise isiku) pankroti. 5 (10)
3.2.Maakohus alustas vaidluse lahendamist küsimusest, kas kostja võis kindlustuslepingud tühistada ja kas see mõjutab hageja nõuet kostja vastu.
3.2.1.Maakohus leidis VÕS § 440 lg 1 ja § 441 lg 1 ning kindlustuse üldtingimuste p-de 9.7 ja 9.10 põhjal, et kostja ei saanud eksimusele tuginedes kindlustuslepinguid tühistada. Kostja ei tõendanud, et küsis kooskõlas VÕS § 440 lg-ga 1 enne kindlustuslepingute sõlmimist endiselt pankrotihaldurilt konkreetseid küsimusi, saamaks ülevaadet tema varasemast tegevusest pankrotimenetlustes. Samuti on tõendamata, nagu oleks endine pankrotihaldur esitamud sellega seoses kostjale valeinfot. Kostja tugines kindlustuslepingute sõlmimisel vaid kindlustusmaaklerile esitatud sooviavaldustele. Kostja soovis teada endise pankrotihalduri üldist subjektiivset hinnangut, kas ta on teadlik asjaoludest, mis võivad põhjustada nõuete esitamist seoses ametialase hooletuse või eksimusega. Konkreetseid fakte kostja endiselt pankrotihaldurilt ei küsinud (nt kas ta on teinud varasemalt pankrotivarast väljamakseid toimkonna nõusolekuta) ega teinud muid toiminguid saamaks teada, kuidas on pankrotihaldur varasemates menetlustes oma kohustusi täitnud. Seega ei saa kindlustuslepingu sõlmimisele eelnenud ajal toimunud kohustuste rikkumisi käsitleda olulise asjaoluna, millest tuli kostjat kui kindlustusandjat kindlustuslepingu sõlmimisel teavitada.
3.2.2.Kostja petmise tahet ei järeldu endise pankrotihalduri soovist, sõlmida vastutuskindlustuslepingud. Endine pankrotihaldur vajas nimetatud lepinguid pankrotihaldurina tegevuse jätkamiseks. Kostja enda huvipuudus (minimaalselt konkreetsete küsimuste esitamine) kindlustuslepingu sõlmimisel endise pankrotihalduri tegevuse suhtes tõi kaasa tagajärje, et kostja ei saanud kindlustuslepinguid tühistada.
3.2.3.Kostja ei tundnud kindlustuslepingute sõlmimise ega kehtivuse ajal huvi, mil moel endine pankrotihaldur täitis oma ülesandeid, kuigi vastutuskindlustuse tingimuste p-de 12.1.2 ja 12.1.6 kohaselt oli endine pankrotihaldur kohustatud esitama kostja nõudmisel lisaandmeid ning võimaldama kostjal hinnata kindlustusriski. Kostja viitab hageja minetustele pankrotihalduri tegevuse üle järelevalve teostamata jätmisel, olles ise jätnud olulise teabe välja selgitamata ja endise pankrotihalduri tegevuse igasuguse kontrollita.
3.2.4.VÕS § 521 lg 5 järgi ei või kindlustusandja keelduda kannatanu nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees. Hageja sai kolmandast isikust kannatanuna arvestada, et endisel pankrotihalduril on kehtiv kindlustuskaitse. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral ei saa tekkida olukorda, kus kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu jääb kannatanu seadusega ettenähtud kaitseta (vt RKTKo 16.12.2015, 3-2-1-150-15, p 11).
3.2.5.Kostja kindlustas kogu pankrotihalduri tegevusega (sh tahtliku rikkumisega) tekitatud kahju. Eritingimuste p 3.1 kohaselt on kindlustatud kindlustusvõtja seadusjärgne tsiviilvastutus kolmandate isikute ees, mille tekkimise alus on tema süüline tegu (tegevus või tegevusetus) kutsekohustuste täitmisel pankrotihaldurina või ajutise pankrotihaldurina. Kostja kodulehel avaldatud pankrotihalduri vastutuskindlustuse teabedokument kinnitab, et kindlustatud oli kogu endise pankrotihalduri tegevus. Kostja ei välistanud pankrotihalduri tahtlikku tegevust. Teistsugust järeldust ei saa teha sellest, et kindlustusjuhtumi definitsioon eritingimuste p-des 6.1 ja 6.2 ei hõlmanud tahtlikku tegevust, ega p-st 8.4, mis nägi ette, et tahtlikust tegevusest tingitud nõuded ei kuulu hüvitamisele. Eritingimuste p 8.4 annab kostjale halduri tahtliku tegevuse korral aluse keelduda hüvitise väljamaksmisest kindlustusvõtjale, mitte kannatanule (VÕS § 521 lg 5).
3.3.Maakohus viitas VÕS § 423 lg-le 1, PankrS § 64 lg-le 1 ja § 63 lg 1 p-le 1 ning märkis, et kohustuslik vastutuskindlustus kaitseb eelkõige kannatanut ja kahju kannatanu jaoks on tahtliku teoga põhjustatud kindlustusjuhtum ootamatu ja ettenägematu sündmus ja oleks põhjendamatu kannatanu sellises olukorras kaitseta jätmine. Seega on käesoleval juhul 6 (10)
toimunud kindlustusjuhtumiks hageja kui kannatanu jaoks endise pankrotihalduri tegevus (pankrotihalduri kohustuste rikkumine), mis põhjustas hagejale kahju.
3.4.PankrS § 63 lg 1 sätestab selgelt hageja kui võlausaldaja õiguse nõuda pankrotihaldurilt kahju hüvitamist. Pankrotivarast tehakse väljamakseid mh tunnustatud nõuetega võlausaldajatele, kellele tekib kahju, kui pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu pole pankrotivaras (enam) raha nõuete rahuldamiseks. Hageja nõuab kahju summas, mis tal jääb pankrotipesast endise pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu saamata.
3.4.1.Alusetud ja põhjendamata on kostja väited, justkui välistaks võlgniku pankrotihalduri või hageja nõuete esitamine hagejal kahju tekkimise või nõude vastutuskindlustust pakkunud kindlustusandja vastu. Hageja nõudeid võlgniku vastu ei ole seni rahuldatud. Hagejal on VÕS § 65 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kahju kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või mõnelt neist.
3.4.2.Kui endine pankrotihaldur poleks oma kohustusi rikkunud (ei oleks teinud alusetuid makseid) oleks võlgniku pankrotivaras 1 500 250 €, mis saadi kinnistu müügist ja hageja nõue saanuks rahuldada vähemalt 1 112 413,50 € ulatuses. Uue pankrotihalduri allkirjastatud kulude tabeliga ja hageja koostatud kulude nimekirja märkmetega on tõendatud, et pandieseme haldamise ja müügiga seonduvad kulud on maksimaalselt 33 725,46 € ning PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud muud kulud, mille kandmises pidanuks hageja proportsionaalselt osalema, 112 136,84 € (= 145 862 – 33 725,46). Pandieseme müügist saadi rohkem, kui on pandiga tagatud nõude suurus. Arvestades võlgniku pankrotimenetlust ja pankrotivara suurust, ei oleks PankrS § 153 lg-s 2 nimetatud kulude mahaarvestus saanud ületada 10% hageja nõudest, st 123 601,50 €. Kui endise pankrotihalduri rikkumisi poleks, saaks hageja pankrotivarast vähemalt 1 112 413,50 €. Esialgse jaotusettepaneku kohaselt saab hageja tegelikult üksnes 700 000 € ja nõudest jääb rahuldamata minimaalselt 412 413,50 € (= 1 112 413,50 – 700 000). Hagejale kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses endise pankrotihalduri kohustuste rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 412 413,50 €.
3.5.Kahjuhüvitise vähendamise alus puudub. Hagejale kui võlausaldajale annab nõudeõiguse PankrS § 63 lg 1. PankrS § 74 lg 7 mõtteks ei saa olla pankrotitoimkonna moodustamata jätmisel pankrotihalduri suhtes spetsiifilist järelevalve ja kontrolli võlausaldajate õlule panemine. Sel juhul puuduks mõte seadusest tuleneval vastutuskindlustuse nõudel. Lisaks jättis kostja kindlustuslepingute sõlmimise eel olulise info välja selgitamata ja kolme aasta jooksul eelmise pankrotihalduri tegevuse igasuguse kontrollita. Kostja ei tõendanud, et endise pankrotihalduri rikkumised ilmnesid enne tema suhtes kriminaalmenetluse algatamist ja uue pankrotihalduri nimetamist. Kostja ei ole ka tõendanud, et hagejale olid endise pankrotihalduri rikkumised mingilgi moel teatavaks saanud enne, kui ta hääletas 22.11.2018 võlausaldajate üldkoosolekul ettepaneku poolt maksta endisele pankrotihaldurile seaduses ettenähtud tasu. Ka kostja ise ei teinud kolme aasta jooksul midagi halduri rikkumistest teadasaamiseks.
3.6.Maakohtu hinnangul ei saa võlgniku pankrotivarast tehtud makseid käsitleda ühe kindlustusjuhtumina, sest need tehti kolmel erineval kindlustusperioodil. Kindlustusjuhtum peab aset leidma kindlustusperioodil.
3.7.Kuna hageja põhinõue kuulub rahuldamisele, tuleb rahuldada ka viivisenõue. Hageja loobus hagis esitatud viivisenõudest 21.12.2020 – 06.08.2021 eest ja palus viivise välja mõista alates 07.08.2021. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue kuulub rahuldamisele 7412,15 € ulatuses ja edasiulatuva viivise nõue selliselt, et see ei ületa põhinõuet 412 413,50 €.
7 (10)
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja järgib kaebuses eespool p 2 alapunktides refereeritud seitset väidet ja heidab maakohtule ette neis viidatud asjaolude tuvastamata jätmist ja/või õigusnormide ekslikku kohaldamist. Ühtlasi heidab kostja maakohtule ette tema väidetele osaliselt vastamata jätmist. Lisaks ei selgu vaidlustatud otsusest, milliste konkreetsete kindlustuslepingute alusel ja millises ulatuses maakohus hagi rahuldas. Hageja jättis oma nõude lepingute vahel jaotamata ja seda ei teinud ka maakohus.
5.Hageja vaidles kaebusele vastu.
6.Apellatsioonimenetluse käigus esitatud taotlused, nende menetluskäik ja poolte seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised.
6.1.Kostja esitas kaebuses taotluse nõuda Riigiprokuratuurilt välja kõik kriminaalasjas nr 20221000027 esitatud kuriteokaebused ja kuriteoteated, kohtueelse menetluse kokkuvõte ja süüdistusakt (kui see on koostatud). Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. Ringkonnakohus jättis taotluse 03.11.2023 määrusega TsMS § 238 lg 1 ls 1 alusel rahuldamata, sest viidatud kriminaalasjas esitatud kaebustel, teadetel jm dokumentidel ei ole tähtsust käesoleva asja lahendamisel. Kostja soovis tõendada endise pankrotihalduri tahtlust, kuid seda ei õnnestuks tuvastada pelgalt kirjeldavate dokumentide põhjal. Muud tähendust kaebustel, teadetel jm dokumentidel pole. Kostja esitas 17.11.2023 vastuväite kohtu tegevusele, milles jätkuvalt soovib oma taotluse rahuldamist.
6.2.Apellatsioonimenetluse ajal jõustus endise pankrotihalduri pankrotimenetluses määrus, millega jäi tunnustamata ja võlausaldajate nimekirja kandmata hageja kahjunõue summas 412 413,50 € (TlnRnKm, 07.07.2023, 2-21-9837). Nimetatud nõude alusena tugines hageja samuti endise pankrotihalduri tegevusele osas, milles ta tegi võlgniku pankrotivara arvel iseendale ja kolmandatele isikutele alusetult makseid. Ringkonnakohus ei pidanud hageja nõuet põhjendatuks, sest hagejal ei ole võlgniku võlausaldajana otsenõuet endise pankrotihalduri vastu. Kõnealused ülekanded vähendasid võlgniku pankrotivara, mitte hageja vara. Samuti ei ole hagejal otsenõuet endise pankrotihalduri vastu PankrS § 63 lg 1 alusel, sest võlausaldajale tekitatud kahjuna ei saa käsitada pankrotivõlgnikule tekitatud kahju (viidatud määruse p 48 ja selle alapunktid). Pooled said võimaluse esitada selle kohta seisukohad.
6.3.Hageja leiab, et endise pankrotihalduri pankrotiasjas tehtud lahend ei ole käesoleva asja pooltele TsMS § 457 lg 6 alusel siduv järgmistel kaalutlustel: -
kohtumäärusele ei kohaldu TsMS § 457 sätted; nõuete tunnustamise määrusel puudub mõju väljaspool pankrotimenetlust; hagejal on jätkuvalt nõue endise pankrotihalduri vastu.
6.4.Kostja hinnangul ei saa hagejal olla nõuet tema kui kindlustusandja vastu, sest jõustunud kohtulahendi järgi pole hagejal samadel alustel kahju hüvitamise nõuet endise pankrotihalduri kui kindlustusvõtja vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab menetluskulud mõlemas senises kohtuastmes.
8.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu otsuse p-s 29 tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud vaidlustamata asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1).
9.Hageja nõuab kostjalt põhinõudena kindlustushüvitise maksmist. 8 (10)
9.1.Vaidlust ei ole, et endine pankrotihaldur sõlmis kostjaga kindlustuslepingud, mille ese oli halduri kutsetegevusest tulenev vastutus. Pooled ei vaidle, et kindlustuslepingute ese oli vabatahtlik vastutuskindlustus (pankrotihalduri kutsekindlustus). Maakohus kvalifitseeris hageja põhinõude õigesti PankrS § 63 lg 1 ja VÕS § 521 lg 1 alusel. Ühtlasi sedastas maakohus vaidlustatud otsuse p 31.3 alapunktis a asjakohaselt, et VÕS § 521 lg 1 ls 1 kohaldamise esmane eeldus on kahjustatud isiku (hageja) kahju hüvitamise nõue kindlustusvõtja (endise pankrotihalduri) vastu. Maakohus põhjendas vaidlustatud otsuse p-s 35 ja selle alapunktides, miks ta leiab, et hagejal on kahju tekkinud, aga nende põhjendustega ringkonnakohus ei nõustu.
9.2.VÕS § 521 lg 1 ls 1 sätestab kohustusliku vastutuskindlustuse osas, et kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui kindlustusandjalt. VÕS § 521 lg 3 kohaselt võib kindlustusandja kahjustatud isiku nõudele esitada samu vastuväiteid nagu kindlustusvõtja. Seega on kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kahjustatud isikul nõudeõigus kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik põhjustas kahju.
9.3.Käesolevas asjas hagi alusena nimetatud asjaoludel (st võlgniku pankrotivara arvel endale ja seotud isikutele raha ülekandmine, millest 717 647,08 € on tagastamata) hagejal endise pankrotihalduri vastu nõude puudumine on sisuliselt tuvastatud jõustunud 07.07.2023 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-21-9837 (IV kd tl 5–26). Kui kohustusliku vastutuskindlustuse puhul on jõustunud kohtuotsusega kindlustusandja või kindlustusvõtja suhtes tuvastatud, et kannatanul ei ole kahju hüvitamise nõuet, kehtib otsus nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja suhtes sõltumata sellest, kas nad mõlemad osalesid kohtumenetluses (TsMS § 457 lg 6).
9.4.Pooled vaidlevad, kas pankrotimenetluses nõude tunnustamata jätmisel on sama tähendus nagu nõude puudumise tuvastamisel kohtuotsusega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et TsMS § 457 sätted ei kohaldu üldse kohtumäärusele. Nimelt kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti (TsMS § 463 lg 2). Hagita menetluse lõpplahendina tehtaval määrusel on üldjuhul selle olemuse ja sisu järgi samasugune õigusmõju nagu hagiasja lahendaval otsusel. Küll aga on õige hageja arusaam, et pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta tehtaval määrusel on piiratud õigusmõju. Nõude tunnustamise vaidluse kohtulahendil ei ole muud tähendust peale vaidlustatud nõude pankrotimenetluses tunnustatuks lugemise (RKTKm 22.02.2017, 3-2-1-157-16, p 13). Sama kohaldub PankrS-s võlausaldajate nimekirja kinnitamise määruse õigusliku tagajärje kohta. Järelikult ei saa hagi jätta rahuldamata põhjendusega, et endise pankrotihalduri suhtes jäi samal alusel esitatud nõue pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kandmata.
9.5.Ringkonnakohus nõustub aga kostjaga, et hagejal ei ole kahju hüvitamise nõuet endise pankrotihalduri vastu, sest endine pankrotihaldur ei põhjustanud hagi alusena nimetatud toimingutega kahju hagejale. Sarnaselt endise pankrotihalduri pankrotiasjas tehtud määruses väljendatud seisukohtadega tuvastab ringkonnakohus käesolevas asjas, et hagejal ei ole võlgniku võlausaldajana otsenõuet endise pankrotihalduri vastu. Pankrotivara arvel endisele pankrotihaldurile ja temaga seotud isikutele tehtud rahaülekanded vähendasid võlgniku pankrotivara, mitte hageja vara. Sel viisil tekib õigus nõuda vara tagastamist pankrotivarasse, st kahjustatud on pankrotivara, mitte aga iga võlausaldajat eraldi. Samuti ei ole hagejal otsenõuet endise pankrotihalduri vastu PankrS § 63 lg 1 alusel, sest võlausaldajale tekitatud kahjuna ei saa käsitada pankrotivõlgnikule tekitatud kahju.
9.6.Eeltoodud kaalutlustel ei saa hageja nõuda kostjalt kindlustushüvitise maksmist, sest puudub eespool p-s 9.2 kirjeldatud üldine eeldus: endise pankrotihalduri poolt hagejale põhjustatud kahju. Kostja viies vastuväide (eespool p 2.5) on põhjendatud. Maakohus eksis vaidlustatud otsuse p-s 35.3, kui leidis, et võlausaldajatele tekib kahju, kui pankrotihalduri kohustuste rikkumise tõttu pankrotivara arvel tehakse tehinguid, mis ei ole vara valitsemise 9 (10)
huvides. Nimetatud eelduse täitmata jätmise tõttu ei ole hagejal kostja vastu põhinõuet. Ühtlasi ei saa hageja nõuda kostjalt viivist. Hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
9.7.Poolte ülejäänud väited, esile toodud asjaolud ja nende kohta esitatud tõendid ei mõjuta järeldust hagi alusetuse kohta. Seetõttu pole vaja neid otsuses käsitleda. Ühtlasi pole alust rahuldada kostja 17.11.2023 vastuväidet kohtu tegevusele, sest kriminaalasja dokumendid ei mõjuta asja lahendamist.
10.Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.