Võlaõigus › Võõrandamislepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule 08.07.2021 hagiavalduse (tl.4-5), milles palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 8000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1632,44 eurot ja jooksva viivise VÕS § 113 määras alates 09.07.2021 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Pooled on sõlminud 17.12.2018.a. veoauto müügilepingu, mille järgi kohustus kostja müüma ja hageja kohustus ostma veoauto Volvo, registrimärk xxxxxxxx, koos tõstemehhanismiga. Veoauto müügihind 74000 eurot, millest 10 000 eurot kuulus tasumisele ettemaksuga (lepingu p.2.1). Ettemaksu 10 000 eurot tasumiseks esitas kostja hagejale arve, arve alusel tasus 19.12.2018 hageja 10 000 eurot. Seejärel teatas kostja, et ta ei saa lepingut täita. Pooled lepüpisid kokku, et kostja tagastab saadud ettemaksu. 16.08.2019 tagastas kostja vaid 2000 eurot. Ülejäänud osas jäi ettemaks tagastamata. Hageja nõuab ettemaksu summas 8000 eurot tagastamist ja seadusega ettenähtud viivise tasumist. Hageja tugineb nõuet esitades VÕS § 208 lg.1. Kuna kostja keeldus müügilepingu täitmisest, siis võib hageja nõuda lepingu alusel tasutud ettemaksu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel või VÕS § 189 alusel. VÕS § 113 alusel on hageja arvutanud viivist põhivõla summalt 8000 eurot alates 19.12.2018, s.o. ettemaksu tasumise päevast kuni kohustuse kohase täitmiseni. Sissenõutavaks muutunud viivisesumma hagi esitamise päeva seisuga on 1632,44 eurot. Hageja on nõude tõendamiseks esitanud tõendid- väljavõtte Euroopa äriregistrist hageja kohta, tarnelepingu (eestikeelne ja inglisekeelne eksemplar), müüja arve 10 000 euro saamiseks, ostja maksekorralduse, maksekorraldus 2000 euro tagasi maksmise kohta, hageja viiviseraportid (tl.6-14). 10.08.2021 menetlusdokumendis (tl.27)on hageja esmalt seisukohal, et pooltevaheline leping on lõppenud, seda kinnitab kostja poolt 2000 euro tagasi maksmine hagejale. Olukorras, kus leping oleks kehtiv, pidanuks kostja hagejale teatama VÕS § 209 lg.1 kohaselt auto müügiks valmispanekust ja nõudma müügihinna tasumist. Kostja on sellisel puhul rikkunud ka VÕS § 212 kohustust. Hageja leiab, et kostja ei ole esitanud ühtki tõendit 2018.a sõlmitud lepingu täitmise kohta kostja poolt. Hageja on seisukohal, et lepinguobjektiks olnud sõiduk on 2019.a alguses müüdud kolmandale isikule, mitte hagejale. See tähendab, et kostjal puudub hagejaga sõlmitud müügilepingu täitmise võimalus. Hageja esitab selle väite tõendamiseks Transpordiameti veebilehelt tehtud väljavõtted lepinguobjektiks olnud auto Volvo xxxxxx kohta, millest nähtub, et 15.02.2019 on toimunud ajutine reguistrist kustutamine, võõrandamisest teatamine, 27.03.2019 toimus kustutamine riigist välja. Selle kohta tõendid tl.29-30. Hageja esitab ka alternatiivse seisukoha: kui kostja leiab, et leping on kehtiv, siis

taganeb hageja 17.12.2018.a müügilepingust kostjhapoolse olulise lepingurikkumise tõttu. Kolme aasta jooksul ei ole kostja lepingut täitnud. Kuna lepingu täitmise tähtaeg ei olnud lepingus fikseeritud, siis leping tuli täita mõistliku aja jooksul, s.o. 30 päeva jooksul. Kolme aasta möödudes ei paku müügilepingus märgitud sõiduk enam hagejale huvi, sõiduki turuhind on oluliselt langenud ja see ei vasta ka enam lepingutingimustele. Hageja ei nõustu kostja kompromissipakkumisega. 30.08.2021 menetlusdokumendis (tl.35) jääb hageja selle juurde, et kostja ei ole asja valmis pannud ega valmispanekust hagejale teatanud. Ajavahemikus 15.02.2019-27.03.2019 võõrandas kostja lepinguobjekti kolmandale isikult, rikkudes sellega lepingut. Sellest hetkest ei ole kostja poolt lepingu täitmine võimalik. 16.08.2019 tagastas kostja pooltevahelise lepingu alusel saadud 2000 eurot, millega kinnitas lepingu lõppemist ja raha tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Mõjuvaid põhjusi ülejäänud 8000 euro tagastamata jätmiseks ei ole kostja esile toonud. Kostja poolt pakutud kompromissiga hageja ei nõustu. Vastuseks kohtu selgitustele 12.10.2021 kirjas andis hageja 18.10.2021 (tl.39) omapoolse detailse seletuse selle kohta, kuidas toimus lepingu sõlmimine, kuidas pidanuks toimuma lepingueseme üleandmine ja sellest teatamine ja kuidas pidanuks toimuma müügihinna tasumine. Tagatisraha andmist ei ole pooled kunagi arutanud ega selle kohta kokkulepet sõlminud. Hageja 01.11.2021 seisukohas (tl.52) vaidleb vastu kostja väidetele. Hageja jääb selle juurde, et lepingu eseme kolmandale isikule võõrandamisega ja hagejale 2000 euro tagastamisega kinnitas kostja lepingu lõppemist. Hageja lõppseisukohti ei esitanud, esitas menetluskulude nimekirja.

lisa pole sõlmitud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kuna müügileping ei lõpe iseenesest, seda ei ole lõpetatud kokkuleppel ja sellest ei ole kehtivalt taganetud. Puudub taganemise eelduseks olev rikkumine kostja poolt. Hagejal puudub nõue kostja vastu. Isegi kui hageja oleks lepingust kehtivalt taganenud 10.08.2021, on hageja nõue lõppenud 27.08.2021 menetlusliku tasaarvestusega kostja poolt. Kostja teeb veelkord kompromissettepaneku. 26.10.2021 menetlusdokumendis vastuseks kohtu selgitustele kirjeldab müügilepingu sõlmimist ja leiab, et hageja poolt on tasutud 10 000 eurot lepingu täitmise tagamiseks käsirahana VÕS § 156 lg.1 mõttes. Praegusel juhul jäi käsirahaga tagatud leping täitmata põhjusel, et hageja ei tasunud kostja arvele tasumata müügihinna osa 64 000 eurot. Kuna leping on jäänud sõlmimata hageja süül, on VÕS § 157 lg.1 alusel kostjal õigus jätta käsirahana tasutud 10 000 eurot endale. Kostja vaidleb vastu, et ta pidanuks peale ettemaksu laekumist lepingueseme müügiks valmis panema ja sellest hagejale teatama. Lepingus on kokku lepitud, et lepingueseme hagejale üleandmise eelduseks on kogu müügihinna laekumine kostjale. Kuna hageja ülejäänud müügihinda 64 000 eurot kostjale ei maksnud, on tegemist hagejapoolse rikkumisega. Nõuet sõiduki üleandmiseks ei ole hageja kostjale esitanud. Kostja annab selgituse sõiduki omanikuvahetuse kohta, leides, et müügilepingu ese ei pea olema müüja omandis. Omanikuvahetus ei ole käsitatav kostja lepingurikkumisena. Kosja leiab, et pooled on sõlminud kohustustehingu, mille alusel tekib kostjal kohustus teha võimalikuks ajsa omandi üleminek alles peale seda, kui talle on tasutud müügihinna osa 64 000 eurot. Alles peale seda tekib eseme käsutus ehk omandi üleandmine. Summa 2000 eurot on kostjalt hagejale tagastatud põhjusel, et hageja teatas kostjale raha puudumisest müügihinna tasumiseks ja uuris võimalust lepingu lõpetamiseks. Kostja tegi ettepaneku lõpetada leping nii, et kostja tagastab 2000 eurot ja sellega loetakse vastastikused nõuded lõppenuks. Algselt hageja nõustus, kuid hiljem on asunud nõudma ka 8000 euro tagastamist. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet lepingu lõpetamiseks, kuulub 2000 eurot hagejalt kostjale tagastamisele VÕS § 1028 lg.1 alusel. Kostja jääb selle juurde, et müügileping on jätkuvalt kehtiv ja hageja taganemisavaldus kohtumenetluse ajal 10.08.2021 ei ole kehtiv taganemine lepingust, kuna puudub kostjapoolne oluline lepingurikkumine, mis saaks olla eelduseks lepingust taganemisele. Kostja leiab, et müügileping kehtib, hageja võlgneb kostjale müügihinna 64 000 eurot, õigusliku aluseta saadud 2000 eurot ja igapäevaselt lisanduvad viivised. Kostja jääb ka 27.08.2021 menetlusdokumendis tehtud menetlusliku tasaarvestusavalduse juurde, mille järgi on hageja nõue lõppenud ja kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kuna on esitatud menetluslik tasaarvestusavaldus, ei esita kostja vastuhagi. Kostja lõppseisukohtades 10.02.2022 (tl.57-58) jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja palub jätta hagi rahuldamata. Vastuseks kohtu 19.01.2022 kirjas antud selgitustele kordab kostja, et lepingu eseme valmispanekust oli hagejat VÕS § 209 kohaselt teavitatud sõlmitud müügilepingus. Arve esitamise kohustust ei tulene ei lepingust ega seadusest. Omandiõigus lepingu esemele läheb lepingu p.6.1., 6.2 järgi üle peale müügihinna täielikku tasumist. Kostja ei ole rikkunud asja üleandmise kohustust, hageja ei ole teinud makset müügihina tasumata osa 64 000 eurot tasumiseks. Hageja 10.08.2021 taganemisavaldusel puuduvad materiaalsed eeldused. Kui hageja on esitanud taganemisavalduse 10.08.2021, siis ei ole taganemisest teatatud mõistliku aja jooksul peale väidetava kohustuse rikkumisest teadasaamist ja hageja on VÕS § 118 lg.1 järgi minetanud õiguse taganemisele. Taganemisest on teatatud 32 kuud väidetavast rikkumisest hiljem ja see ei ole mõistlik aeg. VÕS § 118 lg.2 kohaselt on taganemine tühine, kuna kostja keeldub õigustatult kohustust täitmast. Kostja esitab menetluskulude nimekirja ja veelkordselt kompromissettepaneku. 3.Kohus on võtnud hagi menetlusse määrusega 26.07.2021. Nii hageja kui ka kostja teatasid nõustumisest kirjaliku menetlusega.

Kohtu seisukohad ja põhjendused 4.Kohtule esitatud tõendite alusel on tõendamist leidnud järgmised faktilised asjaolud: - Poolte vahel on sõlmitud leping nimetusega „tarneleping“, mille sõlmimise kohaks on märgitud Avinurme ja kuupäevaks 17.12.2018.a. - Lepinguobjektiks on veoauto Volvo registrinumbriga xxxxxx ja tõstemehhanism Kesla 2009ST. Lepingu p.1. - Müügihind on 74 000 eurot, millest 10 000 eurot tasutakse ettemaksuna koheselt. Lepingu p.2.1. - Lepingu p.4 näeb ette tarnetingimused, s.h. p.4.1. seade antakse üle Avinurmes, lepingu p.4.2. tarneaeg on 17.detsember 2018. - Müüja Hansura OÜ esitas 17.12.2018 ostjale SIA Privatbuve arve nr. 181220 (tl.9) summale 10 000 eurot (ühiku hind), maksetähtaeg 17.12.2018. - Hageja tasus arve nr. 181220 17.12.2018 Hansura OÜ-le summas 10 000 eurot 19.12.2018.a (maksekorraldus tl.10). - 16.08.2019 maksekorraldusega nr VM 1745 (tl.11) maksis Hansura OÜ 2000 eurot saajale Privatbuve SIA selgitusega: 181220 NO 17.12.2018. tagastus. Nii hageja kui ka kostja kirjalike selgitustega on võimalik lugeda tõendatuks, et lepingu sõlmimise ajal viibis hageja Lätis ja kostja Eestis (Avinurmes). Lepingu teksti vormistas kostja, edastas selle allakirjastatult elektronpostiga hagejale. Lepingule oli lisatud arve 10 000 euro tasumiseks. Hageja tagastas lepingu omapoolselt allkirjatatult 18.12.2018 (tl.51). Hageja tasus arve alusel kostjale 10 000 eurot 19.12.2018. Need faktilised asjaolud osutavad, et lepingupooled ei omistanud tähendust asjaolule, et lepingu p.4 nägi ette seadme tarnimise Avinurmes 17.detsembril 2018.a. Kohus märgib, et kui lepingu p.4 näeb ette tarnetingimused ja p.4.2 tarneaja, siis müügilepingu raames ei ole tegemist tarnimisega, vaid asja üleandmisega, mis (üleandmine) on sisustatud VÕS § 209 sõnastuse ja tähenduse alusel. Kuna pooled kohtumenetluses ei vaidle selle üle, et nendevaheline õigussuhe on ostu-müügi suhe, kasutab kohus lepingus märgitud sõna „tarne“ asemel sõna „müük“. Kuna hageja allkirjastas lepingu 18.12.2018, poleks olnud võimalik asja üleandmine lepingus märgitud kuupäeval 17.12.2018.a. See tähendab, et pooled on juba lepingu sõlmimisel teinud mööndusi lepingu tähttähelisest tekstist kõrvale kaldudes ja et ka lepingu p.7.2. teises lauses kirjapandust kalduti kõrvale. VÕS § 208 lg.1 sätestab: Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 209 lg.1 sätestab: Kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Kui lepingu esemeks on liigitunnustega asjad, ei loeta neid ostja käsutusse andmiseks valmispanduks enne, kuni neid ei ole lepingu järgi üleandmiseks tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt eristatud. Pooltevahelise müügilepingu järgi oli seega kostja kui müüja põhikohustuseks asja üleandmise kohustus. Müügilepingus mõistetakse asja üleandmise kohustuse all eeskätt asja valduse üleandmist, s.h. ka valduse üleandmiseks vajalike toimingute tegemist. Oma põhikohustuse

täitmiseks tuli müüjal müüdav veoauto ostja käsutusse üleandmiseks valmis panna ja sellest ostjale teatada. Müügilepingu puhul on tegemist omandi üleminekuga ja selles tehingus eristatakse võlaõiguslikku tehingut (kohustustehing) ja asjaõiguslikku tehingut ehk käsutustehingut. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud müügitehing ehk kohustustehing, millega müüja ja ostja on loonud omandi üleandmise ja vastuvõtmise kohustuse. Selle kohustuse täitmiseks tuli müüjal ja ostjal sõlmida käsutustehing, millega omand müüdavale asjale üle anda ja sellele vastab ostja kohustus tasuda kokkulepitud müügihind. Pooltevaheline leping (p.3.1., p.2.1.) nägi ette ostja kohustuse tasuda müügihind enne seadme üleandmist, s.h. tasuda ettemaks 10 000 eurot koheselt. Seega tuli müüja esmase kohustusena täita asja üleandmise kohustus VÕS § 209 lg.1 tähenduses- teha müüjapoolsed toimingud, mis on vajalikud selleks, et teha võimalikuks müügilepingu objektiks oleva asja valduse ja omandi üleminek ostjale. Müüjal tuleb asi ostja käsutusse andmiseks valmis panna ja sellest ostjale teatada. Kohus on seisukohal, et müügilepingu p.4.1. märgitu- tarneaeg on 17.detsember 2018- ei kujuta endast VÕS § 209 lg.1 kohaselt esitatud teadet ostjale müügilepingu objekti valmispanekust. Kohus on eespool käsitlenud lepingu sõlmimise asjaolusid, millistel oli ilmne, et pooled ei omistanud lepingu sõlmimisel sellele kuupäevale tähendust. Lisaks sellele: olukorras, kus ostja on lepingu allkirjastanud hiljem (18.12.2018) kui müüja on määranud tarneaja (17.12.2018), ei saa olla selleks ajaks täidetud need tingimused, mille täitmist peetakse vajalikuks VÕS § 209 lg.1 tähenduses ja ostja ei saa määratud ajaks ostetud asjale järele minna. Kuna kostja müüjana ei ole lugenud, et hageja ostjana on sattunud asja vastuvõtmisega vastuvõtuviivitusse (alates 17.detsembrist 2018), siis kinnitab see üheselt, et kostja ei lugenud ka ise lepingus märgitud kuupäeva lepingueseme valmispanekust teatamise ajaks. Asjaolu, et pooled leppisid lepingus kokku, et müügihinna makse tuleb teha enne seadme üleandmist (lepingu p.3.1.), ei tähenda, et müüja vabaneb VÕS § 209 lg.1, § 212 nimetatud kohustusest asi ostja jaoks valmis panna ja sellest ostjale teatada. VÕS § 219 lg.1 näeb majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale ostjale ette kohustuse ostetud asi viivitamatult üle vaadata. Hageja selgitus, et asja valmispanekust teatamise korral läheb hageja kui ostja veoauto asukohta Avinurmes, vaatab asja üle ja sobivuse korral teeb makse ostetud asja eest tasumiseks, on kooskõlas VÕS § 209 lg.1, § 212 ja § 219 lg.1 sätetega. Müügilepingu puhul tuleb pooltel vastastikused kohustused täita samaaegselt, kuid pooltel on võimalik täitmise järjekord ka kokku leppida. VÕS § 213 lg.3 järgi ostja ei pea ostuhinda tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud, et ostja teeb makse müüjale enne seadme üleandmist. VÕS § 209 lg.1 järgi peab sellele eelnema müüja teade asja ostjale üleandmiseks valmispanekust ja sellest ajast tuleks arvestada ka kohustuse sissenõutavaks muutumise aega. Kostja ei ole teatanud VÕS § 209 lg.1 tähenduses asja ostjale üleandmiseks valmispanekust ja ei ole seega täitnud müügilepingust tulenevat üleandmiskohustust. Kostja ole ka muul viisil (näiteks arve esitamisega) määratlenud kohustuse sissenõutavaks muutumise aja algust. Seega ei saa lugeda, et hageja kohustus müügihinna tasumiseks algas 17.12.2018 (nagu leiab kostja). Käesolevaks ajaks on müügileping täitmata nii müüja kui ka ostja poolt. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostja on 16.08.2019.a maksega tagastanud hagejale 2000 eurot. Hageja selgitus selle kohta on, et kuna kostja veoautot valmispanekust ei teatanud ja arvet ei esitanud, sai hageja kahe kuu möödudes aru, et kostja ei kavatse või ei saa lepingut täita, ja palus kostjal tagastada ettemaksu. Kostja lubas ettemaksu tagastada, kuid tagastas üksnes 2000 eurot. Hageja on seisukohal, et pooltevaheline leping on lõppenud ja seda kinnitab kostja 16.08.2019 makse.

Kostja selgitus 2000 euro tagastamise kohta on, et hageja uuris võimalust leping lõpetada, kuna tal puuduvad rahalised vahendid tasumata müügihinna tasumiseks., hageja soovis 10 000 euro tagastamist. Kostja sellega ei nõustunud, kuna leping oli täitmata hageja süül. Kostja ettepanek oli lõpetada leping selliselt, et ta tagastab 2000 eurot. Algselt hageja nõustus sellega, kuid hiljem nõudis täiendavalt 8000 euro tasumist. Kohus loeb hageja ja kostja poolt antud selgitustega tõendatuks, et pooled omavahelise suulise suhtlemise teel aastal 2019 leppisid kokku sõlmitud müügilepingust tulenevate kohustuste lõpetamises. VÕS § 13 lg.1 järgi Lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. VÕS § 186 p.4 järgi võlasuhe lõpeb võlasuhte lõpetamise kokkuleppega. Asjaolu, et pooled leppisid kokku edasises loobumises müügilepingu täitmisest kinnitab fakt, et kostja tagastas müügilepingu täitmiseks tehtud ettemaksust 2000 eurot. VÕS § 13 lg.3 järgi on lubatav lepingu lõpetamine vormis, millega mõlemad pooled nõus on. Kohtule esitatud asjaoludest järeldub, et selleks ajaks puudus mõlemal poolel huvi müügilepingut edasiselt täita ja pooled on leppinud kokku mõlema poole kohustuse lõppemises. Müüjal lõppes kohustus müügilepingu ese ostjale üle anda ja ostjal lõppes tasumise kohustus. Kohus leiab, et poolte huvi puudumisele lepingut jätkata osutab tegelik olukord- 15.02.2019 ehk kaks kuud hiljem pooltevahelise müügilepingu sõlmimisest on müügilepingu esemeks olev veoauto Volvo xxxxxxx registrist ajutiselt kustutatud, teatatud võõrandamisest ja 27.03.2019 on tehtud registrikanne „kustutamine riigist välja“. Kohus ei nõustu kostja väidetega selle kohta, et müügilepingu ese ei pea olema müüja omandis ja et sõiduki omanikuvahetus ei mõjuta müügilepingu täitmist ega ole käsitatav kostja lepingurikkumisena. Pooltevahelises lepingus on päises müüjana selgelt kirjas Hansura OÜ. Lepingu p.1.1. on kirjas, et ostja kohustub ostma müüjalt ühe veoauto. Lepingu p.6.1. on kirjas, et seade jääb müüja omandisse..., kaitsta tuleb müüja omandiõigust seadmes. Sellised sõnastused ei jäta kahtlust, et müüdava seadme omand kuulub müüjale, s.o. kostjale OÜ Hansura, müüja müüb tema omandisse kuuluvat seadet. Pärast 15.02.2019 see ei saanud enam võimalik olla. Kuna pooled on juba aastal 2019 leppinud kokku müügilepingu lõpetamises kokkuleppel, puudub hagejal vajadus lepingust taganeda käesoleva kohtumenetluse raames ja käesolevas kohtulahendis kohus ei käsitle hageja 10.08.2021.a menetlusdokumendis esitatud taganemisavaldust. Asjas on vaidlus selle üle, kas kostjal on kohustus tagastada kogu hageja poolt ettemaksuna tasutud summa 10 000 eurot või võib kostja piirduda 2000 euro tagastamisega. Hageja väitel nõustus kostja 10 000 euro tagastamisega, kostja väitel on ta nõustunud lepingu lõpetamisega selliselt, et tagastab 2000 eurot. Kohus on seisukohal, et lepingu kokkuleppel lõpetamise puhul tuleb lähtuda taganemise sätetest. Selle kohta on Riigikohus lahendis 3-2-1-104-11 p.26 öelnud, et Ka sellisel juhul saab muu kui kestvuslepingu tagasitäitmisel lähtuda taganemise sätetest, kui poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. VÕS § 189 lg.1 järgi Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu....Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.

VÕS § 189 annab lepingupooltele dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt õiguse kokku leppida lepingu alusel üleantu väljaandmises, seades seejuures kriteeriumiks kohustuste tasakaalu säilitamise. Seetõttu leiab kohus, et lepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel olukorras, kus kumbki pool ei ole huvitatud lepingu jätkumisest, tuleb kostjal kui müüjal tagastada hagejale kui ostjale kogu hageja poolt ettemaksuna tasutud summa 10 000 eurot. Intressinõude esitamine viiks kohustused tasakaalust välja, mistõttu kohus ei pea seda põhjendatuks. Intressinõuet pole hageja ka esitanud. Hageja on esitanud ka viivisenõude lisaks põhivõla nõudele summas 8000 eurot. Viivisenõue alates ettemaksu tasumise päevast 19.12.2018 on hagiavalduse esitamise seisuga arvutatud 1632,44 eurot, hageja taotleb viivise väljamõistmist kostjalt VÕS § 113 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus on seisukohal, et viivisenõue VÕS § 113 lg.1 teises lauses sätestatud määras on põhjendatud alates päevast, mil pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel ja tekkis ettemaksu tagastamise kohustus. Kostja tasus ettemaksust 2000 eurot 16.08.2019, s.t. tasumata summalt 8000 eurot algab viivise maksmise kohustus 17.08.2019.a. viivisesumma alates 17.08.2019 kuni 23.02.2022 (921 päeva) on 1613,12 eurot. Kohus rahuldab hagi põhinõude 8000 eurot ja lisanduva viivise 1613,12 eurot ulatuses. Kostja viivisenõue ja tasaarvestusavaldus ei kuulu rahuldamisele, kuna hageja kohustus tasuda ostuhinast 64000 eurot ei ole muutunud sissenõutavaks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab: Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja 14.02.2022 (tl.60), taotledes menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja ennistamist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude nimekirja esitamine hageja poolt ei takista kohtulahendi tegemist ega venita menetlust. Seetõttu ja arvestades TsMS § 66, § 331 lg.1 regulatsiooni, peab kohus võimalikuks menetleda ka hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulude nimekirja järgi koosnevad hageja menetluskulud: tasutud riigilõiv 600 eurot (tl.14), õigusabikulud 1170 eurot. Kokku hageja menetluskulud 1770 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Hageja menetluskuludele ei lisandu käibemaksu. Hageja õigusabikulud koosnevad: konsultatsioon, hagi koostamine, tõlge 4 tundi, hagivastuse analüüs ja 10.08.2021 seisukoha koostamine 2,5 tundi, kostja seisukoha analüüs, 30.08.2021 vastuse koostamine 1 tund, 06.10.2021 taotluse koostamine ja 18.10.2021 dokumendi koostamine 1,25 tundi, kostja seisukoha analüüs, 1.11.2021 vastuse koostamine 1 tund. Kokku õigusteenuse maht 9,75 tundi, tunnihind 120 eurot.

Kohus leiab, et riigilõivu on hageja tasunud Riigilõivuseaduses ettenähtud määras lähtudes nõude suurusest. Seetõttu mõistab kohus riigilõivu välja kostjalt. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Hageja lepinguline esindaja on osutanud õigusteenust kohtumenetluses tunnitasuga 120 eurot, millele ei lisandu käibemaks. Hageja vastas kohtule, et õigusteenust osutav Perejurist OÜ ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu teenustasu ei sisalda käibemaksu ja seda ka ei lisandu. Kohus kontrollis Maksu- ja Tolliameti käibemaksukohustuslaste registrist, et hagejale õigusteenust osutav Perejurist OÜ (registrikood 14471447) ei ole käibemaksukohustuslane, seega ei sisalda õigusteenuse tasu käibemaksu (TsMS § 174 lg.10). Kohus, hinnates esindaja tasu suurust kaalutlusõigust kasutades, leiab, et esindaja tunnitasu 120 eurot ületab mitteadvokaadist esindaja tavapärase tunnitasu suuruse ega vasta ka käesoleva vaidluse keerukusele ja esindaja tegevuse sisule selles asjas. Kohus peab põhjendatuks tunnitasu 100 eurot. Hageja on esitanud õigusabi mahu – arvetelt ja nimekirjast nähtuva järgi on see 9 tundi 75 minutit. Kohus ei pea põhjendatuks konsultatsioonile ja hagiavalduse koostamisele kulunud aega 4 tundi. Hagiavaldus on minimaalse sisuga ja õigusliku argumentatsiooniga, mistõttu asja materjaliga kurssiviimine ja hagiavalduse koostamine ei saa vajada enamat kui 2,5 tundi. Ülemääraseks loeb kohus ka kostja vastuse analüüsile ja 10.08.2021 seisukoha koostamisele kulunud aega (2,5 tundi), kuna menetlusosalise töö maht leiab väljundi tema poolt esitatud menetlusdokumendis või tehtavas menetlustoimingus. Hageja 10.08.2021 menetlusdokumendi koostamiseks vajalik ajakulu (koos eelneva analüüsiga) ei saa ületada 2 tundi. Kohus loeb põhjendatud ajakuluks 30.08.2021 menetlusdokumendi koostamisele 30 minutit ja 1.11.2021 menetlusdokumendi koostamisele 30 minutit. Muus osas peab kohus hageja esindaja ajakulu õigusabile põhjendatuks, mistõttu kokkuvõttes põhjendatud ajakulu 6 tunni 45 minuti ulatuses. Lähtudes tunnihinnast 100 eurot, on õigusteenuse hind 675 eurot, käibemaksu ei lisandu. Kokku hageja esindaja hüvitamisele kuuluv õigusteenuse kulu 675 eurot, lisandub riigilõiv 600 eurot. Kokku kostjalt välja mõistetav menetluskulu 675+600= 1275 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.