HAGEJA OK Incure OÜ, rk 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn, lepinguline esindaja Anne-Liis Veski KOSTJA K. K., ik xxxx, elukoht xxxx; Kirjalik menetlus Hagi hind 3000 eurot
RESOLUTSIOON:
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt K. K. hageja OK Incure OÜ kasuks tasumata põhivõlgnevus summas 866,11 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 77,23 eurot.
3.Jätta rahuldamata hageja OK Incure OÜ põhinõue summas 1547,68 eurot, intressi nõue summas 174,77 eurot ning viivisenõue summas 334,21 eurot.
4.Jätta menetluskulud 32% ulatuses kostja kanda ja 68% ulatuses hageja kanda ning välja mõista kostjalt K. K. hageja OK Incure OÜ kasuks menetluskulude katteks 88 eurot.
5.Välja mõista kostjalt K. K. hageja OK Incure OÜ kasuks viivis menetluskuludelt (88 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,
peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja menetluse käik
1.OK Incure OÜ esitas 09.06.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 12.07.2021 hagi K. K.i vastu võla nõudes, 08.09.2021 hagiavalduse täienduse ning 05.11.2021 hagi täpsustuse. Hagiavalduse ja täienduste kohaselt olles tutvunud portaalihalduri OÜ O poolt hallatava e-teenuste keskkonna laenutingimustega ja laenusaaja tingimustega sõlmis kostja portaalihaldur OÜ O vahendusel 30.03.2019 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu summas 3000 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt moodustas koguintressi määraks 30 % aastas (sisaldab laenuintressi ja vahendustasu), perioodiks lepiti kokku 5 aastat. Lepingu üldtingimuste allkirjastamisel ID-kaardi, smart-ID või PIN-koodiga kontrollimise teel (edaspidi: allkiri) saab portaali kasutaja (edaspidi: kasutaja) isikliku virtuaalkonto, mille abil haldaja või kasutaja saab teha toiminguid vastavalt käesolevatele üldtingimustele. Käesoleval juhul on kostja allkirjastanud lepingu PIN-koodiga. Kostja sai küll raha kätte, kuid kokkuleppeliseid osamakseid kohaselt ei tasunud. Laenulepingus sätestatud maksete ülevaate kohaselt on tagasi makstud kohustuse katteks 1 999,83 eurot, seega on kostja antud lepingu alusel raha saanud, kuid selle kohaselt jätnud tagasi maksmata.
Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, mistõttu ütles laenuandja laenulepingu üles ning loovutas olemasolev nõude 25.03.2021 kostja vastu hagejale OK Incure OÜ-le. Laenulepingu xxxx alusel on olemasoleva põhivõla jäägiks on 2413,79 eurot ning intress summas 174,77 perioodi eest 15.01.2021 kuni 15.03.2021 määraga 30 % aastas. Intressi arvestusel on hageja lähtunud maksegraafikus sätsestatust: 15.01.2021 - 59,22 eurot; 15.02.2021 - 58,27 eurot; 15.03.2021 - 57,30 eurot. Viivitusintress kokku lepitud intressimäära alusel tulenevalt Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe punktist 3 määraga 29,86%, summas 444,30 eurot alates laenulepingu ülesütlemisest järgneval päeval 26.03.2021 kuni 05.11.2021 alljärgneva arvestuse alusel : Arvestuse algus 26.03.2021
Arvestuse lõpp 05.11.2021
Hilinenud päevi
Viivise määr aastas/päevas 29,86% /0,081808%
Võla jääk 2 413,79
Viivis 444,30
Hageja on otsustanud vähendada viivitusintressi nõuet 411,44 eurole. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hageja jääb oma viivitusintressi nõude juurde ja märgib, et Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-118-16 p-s 17 nimetatu esile toonud eelduslikult ning kõnealust ei saa pidada normiks, mille tulemusena võiks viivise kokkuleppe lugeda tühiseks igal juhul. Muuhulgas on kõnealuse lahendi kontekstis taotletud viivise väljamõistmist 0,5 % päevas, mida võiks tõepoolest lugeda ebamõistlikuks ja tarbijat liigselt kahjustavaks, küll aga antud juhul on selleks 0.081 %, mida võib pidada lepingu tingimusi ja iseloomu arvestades mõistlikuks. Krediidiandja lähtunud reeglist, et maksed arvestatakse tasutuks sissenõutavaks muutumise järjekorras (VÕS § 88 lg 6 p 1) ning iga sissenõutavaks muutunud makse raames arvestatakse esmalt tasutuks krediidi põhiosa ning seejärel intress (VÕS § 415 lg 2). Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka viivis menetluskuludelt.
1.1.14.12.2021 seisukohas hageja vastusele märgib hageja, et vastavalt VÕS § 4034 lg 3 ls 2 peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. Läbi viidud hinnangu põhjal on tuvastatud tulenevalt taotluses esitatud andmetest, et igakuine keskmine sissetulek taotlusel: 540 eurot. Igakuine majapidamiskulude suurus taotlusel: 250 eurot. Igakuine finantskohustuste suurus taotlusel puudus. Registriandmete alusel oli Pensioniregistri netopalk: 332 eurot. Maksehäired ja maksuvõlad puudusid. Samuti puudusid võlad kehtiva lepingu eest. Vabaks limiidiks määrati 8000 eurot. Maksevõime hindamisel arvesse võetud sissetulekud: 398,40 eurot ja arvesse võetud kohustused: 250 eurot (sh. ülalpeetavate kohustused). Võttes arvesse lepingu perioodi, pikkust ja osamakse suurust, siis on krediiti väljastatud vastutustundliku laenamise põhimõtet järgides ning kostja vastuväited selles osas on põhjendamatud. Piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua tarbijale positiivset tulemust, samuti tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja või -vahendaja hooletuseks. Vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiandja või -vahendaja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja või -vahendaja otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on krediidi andmisele ja võtmisele olemuslikud või mida krediidiandja või -vahendaja ei saanud ega pidanud ette nägema (nt tarbija hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine; tarbija töötasu kaotus/vähenemine; tarbija muude tulude vähenemine; tagatisvara turuväärtuse vähenemine; tarbija poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused; tarbija poolt tema tegeliku krediidihuvi, olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni varjamine, mis võib olla vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt). Krediidiandjal või -vahendajal on vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab endas informatsiooni kogumit
tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ning muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning et tarbija esitab krediidiandjale või -vahendajale enda huvi, vajaduse ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. VÕS § 4034 lg 1 sätestab, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 sätestab tarbija krediidivõimelisuse hindamise korra, mille kohaselt krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks siseeeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine. Võttes arvesse antud laenukohustuse protsessi, siis on ilmne järeldada, et kostja poolt väidetud vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning võlausaldaja on teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel. Kostja vastuväited
2.19.11.2021 vastuses kostja ei tunnista hagi ja palub jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et krediidiandja on väljastanud krediiti vastutustundliku laenamise põhimõtet järgimata, väljastades krediiti vastutustundetult, maksevõimet hindamata, tekitades sellega kahju kostjale. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
2.1.30.01.2022 seisukohas märgib kostja, et ei nõustu hageja väitega maksevõime hinnangu kohta. Hageja väitel on teostatud maksevõime hinnang ja registriandmete alusel oli Pensioniregistri netopalk: 332 eurot, tulenevalt eeldoodust ei ole arvestatud maksevõime hinnangul olulist fakti, et Pensioniregistrisse maksed puudusid. Kostja leiab, et krediidiandja kas valetab hagejale maksevõime hinnangu kohta või antud hinnang ei ole teostatud korrektselt, arvestades kõiki asjaolusi. Kui hinnang oleks teostatud korrektselt, arvestades kõiki asjaolusi, siis töötul, kellel puudub igasugune regulaarne sissetulek, mis kajastub ka Pensioniregistris, ei saa olla vabaks limiidiks hageja väja toodud 8 000 eurot. Samuti leiab kostja, et kui krediidiandja oleks kasutanud oma kõikvõimalikke vahendeid maksevõime hindamiseks (sh pangakonto väljavõte jms), ei oleks hetkel kostja antud olukorras ja krediit oleks jäänud väljastamata, kuna kostajal puudus/puudub regulaarne sissetulek, mis kajastub ka Pensioniregistris. Kostja töötamised: 08.03.2016 - 14.03.2016 – tööleping; 15.03.2016 - 19.04.2016 – töötu; 20.04.2016 - 20.04.2016 – tööleping; 21.04.2016 - 16.04.2017 – töötu; 17.04.2017 - 22.09.2017 – tööleping; 23.09.2017 - 28.08.2018 – töötu; 29.08.2018 - 31.01.2019 – tööleping; 01.02.2019 kuni
hetkeseisuni töötu. Kostja jääb seisukohale, et krediidiandja on väljastanud krediiti vastutustundliku laenamise põhimõtet järgimata, väljastades krediiti vastutustundetult, maksevõimet hindamata, tekitades sellega kahju kostjale. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused,
3.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
4.Kohus, olles tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud rahuldada osaliselt.
5.Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes: kostja sõlmis portaalihaldur O OÜ vahendusel 30.03.2019 laenulepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja laenu summas 3000 eurot (dtl 35 – 45). kostja pidi tagastama laenusumma koos kõrvalkuludega vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule; kostja ei ole laenulepingut nõuetekohaselt täitnud ning tekkinud on võlgnevus; laenuleping on üles öeldud 25.03.2021 (dtl 46). kostja ei ole vaidlustanud lepingu ülesütlemist ega nõude loovutamist
6.Vaidlus on selles, kas kostjale laenu andmisel on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
7.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. OÜ O on 25.03.2021 laenulepingu ülesütlemise teates (dtl 46) teatanud kostjale, et kooskõlas portaali üldtingimuste p-s 11.5. kokkulepituga on portaalihaldur loovutanud eelnimetatud laenulepingust tulenevad investorite kõik nõuded kostja vastu (nõude loovutamine) OK Incure OÜle.
8.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS §-s 4011 on sätestatud, et krediidivahendusleping on leping, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma majandus- ja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima. Kuna vaidlusalune laenuleping on sõlmitud krediidivahendaja abil selliselt, et majandus- ja kutsetegevuses mittetegutsevad isikud on andnud krediiti füüsilisest isikust tarbijale, siis kohalduvad
tarbijakrediidilepingu sätted (VÕS § 403 lg 22). Kohus on seisukohal, eelnimetatud seisukohta ei väära ka Üldtingimuste p. 2.10, kuivõrd nimetatud kokkulepe on VÕS § 421 kohaselt tühine.
9.Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
10.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on 31.01.2018. a kohtuotsuses nr 2-14-21710 selgitanud, et tulenevalt VÕS § 14 lõigetest 1 ja 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 lõigetest 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada.
11.VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Üldtingimuste punkti 3.3. kohaselt portaalihaldur muuhulgas korraldab laenulepingu poolte isikusamasuse tuvastamise, laenutaotluses esitatud andmete kontrollimise ja laenusaaja krediidivõimelisuse hindamise (dtl 29).
12.Seega oli O OÜ kui portaalihalduri kohustuseks muuhulgas laenusaaja krediidivõimelisuse hindamine. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et laenuandja oleks täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Hageja on viidanud põhjaliku krediidivõime analüüsi läbiviimisele, kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid sellise analüüsi läbiviimise kohta. TsMS § 230 lg 1 esimene lause näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja ei ole käesolevas menetluses tõendanud VÕS § 4034 lg 2 nõuete täitmist ning maksekäitumise kontrollimist erinevatest andmebaasidest, s.h viidatud Pensioniregistrist. Hageja märgib, et kostja on ise taotluses märkinud igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 540 eurot ja igakuiste majapidamiskulude suuruseks 250 eurot, kuid eelnimetatud andmetega laenutaotlust kohtule ei ole esitatud, mistõttu ei ole kohtul võimalik seda kontrollida. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohus on kontrollinud Maksu- ja Tolliameti töötamise registrist (TÖR) kostja töölepingute kehtivust ning tõene on kostja väide, et laenulepingu sõlmimise ajal 30.03.2019 puudus kostjal kehtiv tööleping ning kostja on töötu käesoleva ajani. Seega puudus
kostjal regulaarne sissetulek. Samuti ei nähtu käesoleva tsiviilasja materjalidest, et krediidiandja oleks tuvastanud kostjal sellise vara olemasolu, mille arvelt saaks kostja laenu tagastada. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2‐14‐21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐169‐13, p 21).
13.Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine.
14.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjaga sõlmitud lepingu puhul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järgitud. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
15.VÕS § 4034 lg 7 alusel oli hagejal õigus arvestada intressi vaid seadusjärgses määras. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 0% aastas. Hageja intressi nõue summas 174,77 eurot ei ole seega põhjendatud. Seega võis hageja VÕS § 4034 lg 7 kohaselt arvestada kostja poolt tehtud intressimakseid üksnes põhivõlgnevuse katteks.
16.Hageja märgib hagis, et kostja tasus põhivõla katteks 586,22 eurot, intressi katteks 1397,67 eurot, menetlustrahvi katteks 3 euro ja viivise katteks 12,95 eurot. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu või tagatisfondi tasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest või sissenõudmiskulude tasumise kohustusest. Seega tuleb laenust kinni peetud lepingutasu 60 eurot ja tagatisfondi makse 90 eurot, põhivõla katteks tasutud 586,22 eurot ning tasutud intressid summas 1397,67 eurot (kokku 2133,89 eurot) lugeda tasutuks põhivõlgnevuse katteks. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 866,11 eurot (3000 – 2133,89).
17.VÕS § 4034 lg‐s 7 on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega kaasneva esmase õiguskaitsevahendina nimetatud intressi vähendamist, mis sama paragrahvi lõike 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. Kostja on osutanud vastuses hagile, et krediidiandja on krediidi vastutustundetu väljastamisega tekitanud kostjale kahju. Kuna kostja ei ole välja toonud kahju suurust ja kujunemist ega põhistanud ja tõendanud kahjunõude tekkimise aluseid ning esitanud kohtule selget nõuet talle tekitatud kahju tasaarvestamiseks hageja nõudega, jätab kohus kostja vastuväite kahju tekkimise kohta tähelepanuta.
18.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
19.Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressiga võrdses määras, s.o. 29,86% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 26.03.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 12.07.2021 summas 444,30 eurot, vähendades viivitusintressi nõuet 411,44 eurole. Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo teabelehe kohaselt kohustus kostja laenu tagastama 5 aasta jooksul 60 järjestikuse maksega üks kord kuus maksegraafikus näidatud tähtpäeval. 30.03.2019 laenulepingu maksegraafiku kohaselt on maksepäevaks 15. kuupäev ning osamakse suuruseks 97,48 eurot. Kostja on kohustust täitnud summas 2133,89 eurot ehk 21 osamakset täielikult ja 22. osamakse osaliselt (summas 86,81 eurot). Lähtudes eeltoodust on kostjal tasumata laen alates 15.01.2021 osamaksest ning lepingu ülesütlemise seisuga (26.03.2021) on kostja võlgnevuses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamakse tasumisega, mistõttu oli krediidiandjal õigus öelda leping erakorraliselt üles.
20.Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tühisus tervikuna, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, siis on hageja õigustatud nõudma viivist lepingus kokkulepitud määras. Arvestades asjaolu, et kohus peab põhjendatuks hageja põhinõuet summas 866,11 eurot, kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis 29,86% aastas põhinõudelt 866,11 eurolt perioodil 26.03.2021 kuni 12.07.2021, s.o. 109 päeva eest summas 77,23 eurot (v.t. viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivisenõude summas 334,21 eurot (411,44 – 77,23).
21.Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
23.Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 3000 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 2056,66 eurot ehk ligikaudu 68% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 32% ulatuses kostja ja 68% ulatuses hageja kanda.
24.Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 275 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kostjalt kuulub väljamõistmisele riigilõiv summas 88 eurot (32% 275-st).
25.Kostja ei ole kohtu määratud tähtajaks oma menetluskulude nimekirja esitanud ning esitatud dokumentidest ei nähtu ka võimalikku õigusabi kasutamist. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata.
26.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
27.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.