Baltic Trust OÜ hagi Suomen Pikantti Palosuojaus OY vastu võla ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
93 510,06 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Baltic Trust OÜ (registrikood: 14230034; Helme tn 13b-7, 10614 Tallinn) Hageja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Aivar Pilv ja vandeadvokaadi abi Oleg Matvejev (LEADELL Pilv Advokaadibüroo; e-post: [email protected]; [email protected]) Kostja: Suomen Pikantti Palosuojaus OY (Y-tunnus: 2386689-4; Kontulantie 19 B 45, 00920 Helsinki; e-post: [email protected]); Kostja lepinguline esindaja: Kaspar Kamsakann (Viru Platsi Õigusbüroo OÜ; e-post: [email protected]).
Asja läbivaatamine
07.12.2021 kohtuistung hageja lepingulise esindaja vandeadvokaadi abi Katarina Talumäe osavõtul; kostja ei ilmunud ning andis nõusoleku vaadata asi läbi ilma tema osavõtuta.
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt Suomen Pikantti Palosuojaus OY välja hageja Baltic Trust OÜ kasuks: a. põhivõlgnevus 81 861,58 eurot; b. intressivõlgnevus 997,56 eurot; c. sissenõutavaks muutunud viivis 4099,56 eurot; d. viivis põhivõlgnevuselt 81 861,58 eurot alates 23.12.2020 kuni põhivõlgnevuse rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras.
2-20-19008 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud kostja Suomen Pikantti Palosuojaus OY kanda.
4.Rahuldada hageja Baltic Trust OÜ taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt.
5.Välja mõista kostjalt Suomen Pikantti Palosuojaus OY hageja Baltic Trust OÜ kasuks menetluskulude hüvitis summas 3 820 eurot.
6.Välja mõista kostjalt Suomen Pikantti Palosuojaus OY hageja Baltic Trust OÜ kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3 820 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
7.Jätta hageja Baltic Trust OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 641,96 euro ulatuses.
rahaliseks
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 15.01.2018.a tööjõurendilepingu nr 15012018. Vastavalt lepingu p-le 1.2 kohustus hageja rentima kostjale oskustööjõudu eelnevalt igakordselt kindlaks määratud ajaperioodiks. Tulenevalt lepingu p-dest 2.1 - 2.3 kohustus kostja saadud teenuse eest tasuma hageja esitatud arvete alusel.
2.Ajavahemikus 13.06.2019.a - 16.03.2020.a sõlmisid pooled lepingule kokku 14 lisa, mille alusel tagas hageja võlgnikule oskustöötajaid hinnaga 18 eurot tunnis (+ käibemaks). Kooskõlas lepingu tingimustega töötasid renditöötajad kostja määratud asukohtades erinevatel ehitusplatsidel.
3.Rendilepingu alusel väljastas hageja võlgnikule kokku arveid summas 128 821,36 eurot. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele on kostja arvete (29 arvet) alusel teinud hagejale makseid üksnes 46 959,80 euro ulatuses, millega hageja luges tasutuks 12-st arvest tuleneva põhivõlgnevuse. Kostjal on tekkinud hageja ees rendilepingust tulenev põhivõlgnevus summas 81 861,56 eurot.
4.26.02.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 26012018, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 12 000 eurot. Vastavalt laenulepingu p-le 2.3 kohustus kostja maksma hagejale laenu tagastamata osalt intressi 17% aastas. Kuigi kostja on tasunud
2-20-19008 laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse, on hageja väljastatud intressiarved nr 290120201 ja 02032020-3 kogusummas 997,56 eurot tasumata.
5.02.06.2020.a edastas kostja juhatuse liige hagejale nn garantiikirja, milles kinnitas, et kostja tasub hagejale võlgnevuse summas 91 690,36 eurot hiljemalt 31.12.2020.a. Hageja ei ole kohustuste täitmise tähtaja pikendamisega nõustunud ning arvestades kostja käitumist on selge, et kostja ei täida oma kohustusi ka selleks tähtajaks.
6.Hageja on korduvalt esitanud kostjale nõudeavaldusi ning püüdnud jõuda kostjaga võlgnevuse tasumiseks kohtuvälisele kokkuleppele. Kostja ei ole nõudeavaldustele vastanud. Kostja ei ole rendilepingust ega laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ega teinud ka ühtegi tõsiseltvõetavat ettepanekut võlgnevuse tasumiseks poolte kokkuleppel.
7.Tasumata on nii rendilepingust tulenev põhivõlgnevus ja sissenõutavaks muutunud viivised kui ka laenulepingust tulenev intressivõlgnevus koos sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevusega. Hagi esitamise seisuga kohustub kostja maksma hagejale viivist kokku 4099,06 eurot. Hageja nõua ka TsMS § 367 alusel lisanduva viivise tasumist VÕS järgses määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
8.Hageja palub rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks: põhivõlgnevus summas 81 861,58 eurot; intressivõlgnevus summas 997,56 eurot; sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus summas 4099,56 eurot; jooksev viivis TsMS § 367 alusel põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras, lugedes viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
9.Seonduvalt kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja on vastuväited hageja nõudele esitanud esmakordselt alles 17.05.2021 menetlusdokumendis, kohtuväliselt vastuväiteid ei esitatud. Vastupidi, kostja on võlgnevust tunnistanud. Võlatunnistus tõendab kohustuste olemasolu (vt RKTKo nr 3-2-1-124-14, p 23; nr 3-2-1-149-11, p 21; nr 3-2-1-103-16, p 20).
10.Asjaolust, et hageja teavitas kostjat oma nõudekirjas, et ei nõustu ootama võlgnevuse tasumisega kuni 31.12.2020, ei järeldu hageja keeldumist võlatunnistuse sõlmimisest. Hageja nõustumine kostjapoolse võlatunnistamise kui faktiga nähtub mh asjaolust, et hageja on sellele oma hagis tuginenud. Lisaks on oluline, et kostja on tema poolt allkirjastatud võlatunnistuses oma kohustust hageja ees kinnitanud.
11.Seega kostja (i) on sõlminud kõik hagi lisades 1, 2 ja 4 nimetatud lepingud; (ii) ei ole esitanud varasemalt hageja arvetele mitte mingeid vastuväiteid; (iii) on välja andnud deklaratiivse võlatunnistuse; (iv) ignoreeris hageja korduvaid nõudekirju ega esitanud ühtegi vastuväidet.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
12.Kostja märgib, et hageja väljastatud erinevatel arvetel on mh viidatud ka lisatasule, sekretäriteenusele, passi skaneerimisele, selgitusele ID06, tööriietele, Tele 2 teenusele, kullerteenusele. Hagis ei ole põhjendatud, kuidas arvetel sisalduvad read on kujunenud või milliste tõenditega võiks sellekohased kulutused olla seotud. Hageja esitatud arved ei tõenda teenuse osutamist ega ka hageja tasunõuet nende teenuse eest.
2-20-19008
13.Hagile on lisana 6 lisatud garantiikiri, millega hageja on andnud VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivse järge tähenduse, ehk pidanud sea lubaduseks, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kostja sellise hageja käsitlusega ei nõustu. Esitatud garantiikirjast ei nähtud üldse, millist kohustust on sellega tunnistatud. Isegi juhul kui väidetavast deklaratiivsest võlatunnistusest selguks, millist võlga sellega on tunnistatud, ei ole VÕS § 30 l g 1 järgsed eeldused nimetatud võlatunnistuse sõlmituks lugemise osas täidetud. Hageja on ise lisanud hagile lisana 7 oma esindaja nõudekirja, milles on avaldatud, et garantiikirjaga välja pakutud võla tasumine hagejale ei sobi. Seega on hageja VÕS § 30 lg 1 järgse lepingu sõlmimisest ühemõtteliselt keeldunud.
14.Põhistamata on intressinõue. Hageja ei ole tõendanud, et ta sellist laenu kostjale üldse on andnud. Hagist puudub igasugune arvestus, milliste perioodide alusel ja millises ulatuses hageja intressi nõuab ning kuidas on see väidetav intressivõlgnevus kujunenud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
16.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: a. pooled sõlmisid 15.01.2018 tööjõurendilepingu nr 15012018 (I kd, tlk 8-9); b. ajavahemikus 13.06.2019 - 16.03.2020 sõlmisid pooled tööjõurendilepingu nr 15012018 kokku 14 lisa (I kd, tlk 10-16), mille alusel tagas hageja kostjale oskustöötajaid; c. rendilepingu alusel väljastas hageja võlgnikule kokku arveid summas 128 821,36 eurot (I kd, tlk 17-25); d. kostja arvete alusel teinud hagejale makseid 46 959,80 euro ulatuses; e. 02.06.2020 edastas kostja juhatuse liige hagejale garantiikirja (I kd, tlk 28), milles kinnitas, et kostja tasub hagejale võlgnevuse summas 91 690,36 eurot hiljemalt 31.12.2020; f. 10.06.2020 nõudekirjas (I kd, tlk 29) selgitas hageja mh, et ei ole kohustuste täitmise tähtaja pikendamisega nõus ja palus kohustuse täita hiljemalt 15.06.2020; g. 26.02.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 26012018 (I kd, tlk 26), mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 12 000 eurot; h. kostja on tasunud laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse summas 12 000 eurot.
17.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 81 861,58 eurot; intressivõlgnevuse 997,56 eurot; sissenõutavaks muutunud viivise 4099,56 eurot; jooksva viivise põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras.
18.Kostja nõuet ei tunnista. Kostja märgib, et (i) hagile lisatud arvetel on kajastatud tööjõurendilepinguga mitteseotud kulusid, mille osas kostjal tasumise kohustus puudub; (ii) arved ei tõenda teenuse osutamist ega tasunõuet nende teenuse eest; (iii) hagi aluseks
2-20-19008 olevast garantiikirjast ei nähtud, millist kohustust on sellega tunnistatud; pole täidetud VÕS § 30 l g 1 järgsed eeldused võlatunnistuse sõlmituks lugemiseks; hageja on oma nõudekirjas loobunud võlatunnistuse sõlmimisest; (iv) tõendamata on väide, et hageja on kostjale laenu andnud; intressinõude arvestus on puudulik.
19.Esmalt analüüsib kohus tööjõurendi õigussuhtest tulenevaid nõudeid. Seejärel võtab kohus seisukoha intressinõudega seonduvalt.
20.Hageja tugineb nõude esitamisel 02.06.2020 garantiikirjale (I kd, tlk 28), milles kinnitas, et kostja tasub hagejale võlgnevuse summas 91 690,36 eurot hiljemalt 31.12.2020. Hageja leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu ja leiab, et garantiikirjast ei nähtud, millist kohustust on sellega tunnistatud; pole täidetud VÕS § 30 l g 1 järgsed eeldused võlatunnistuse sõlmituks lugemiseks; hageja on oma nõudekirjas loobunud võlatunnistuse sõlmimisest. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 sätestab, et kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 30 lg 3 sätestab, et võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses. Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik eristada kahte liiki konstitutiivset võlatunnistust. Esiteks võib konstitutiivseks võlatunnistuseks olla leping, mille pooled sõlmivad mingi majandusliku või muu eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Teisalt võib võlatunnistus olla konstitutiivne ka siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p 13). See tähendab, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele võib olla poolte vahel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Kuid samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; 18. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 14). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).
2-20-19008 Kohtu hinnangul ei ole võimalik asuda seisukohale, et 02.06.2020 garantiikirja näol oleks tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Pooled ei vaidle, et nende vahel oli kehtiv käsundus- ja laenusuhe. Pooled ei ole väitnud, et 02.06.2020 garantiikiri oleks sõlmitud eraldiseisvalt eelnimetatud õigussuhetest ja et selle eesmärgiks oleks olnud luua iseseisev kohustus. 02.06.2020 garantiikirjast nähtub, et kostja on võtnud omale kohustuse tasuda tekkinud võlgnevuse. Seega võib järeldada, et 02.06.2020 garantiikiri anti juba olemasoleva kohustusega seonduvalt. Lähtuvalt eeltoodust analüüsib kohus, kas tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
21.Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23). Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1149-14, p 13). Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2106, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata. Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele (vt nt Riigikohtu
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 49). Välistatud ei ole loobumine ka võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab. Sellisel juhul peab see aga kolleegiumi arvates olema sõnaselgelt võlatunnistuses kirjas. Üldjuhul ei ole sellises olukorras tegemist vastuväidetega, mida võlgnik võlatunnistuse andmisel pidi teadma.
2-20-19008 Põhimõtteliselt on asjaolusid arvestades ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu (vt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 26). Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine. Samuti katkestab sellise kinnituse andmine aegumise (TsÜS § 158). Igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda võlatunnistuste tähenduses (vt RKTKo nr 3-2-1-103-16, p 26). See tähendab, et võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta.
22.02.06.2020 garantiikiri on kohtu hinnangul deklaratiivne võlatunnistus. Kohus nõustub, et dokumendist ei nähtu, milliste kohustustega seonduvalt on võlga tunnistatud. Samas ei tulene seadusest ega ka kõrgemate kohtute praktikast, et võlatunnistuses konkreetse alussuhte äramärkimine oleks võlatunnistuse kehtiva andmise vältimatuks eelduseks. Pooled on päev enne võlatunnistuse väljastamist pidanud telefonivestluse (I kd, tlk 35 – 01.06.2020 telefonikõne stenogramm), kus kostja on samuti tunnistanud võla olemasolu ning pooled on arutlenud vastava võlgnevuse kohta kinnituse väljastamisega seonduvat. Järgmisel päeval ongi kostja võlatunnistuse alla kirjutanud. Võlatunnistuse kehtivust ei välista asjaolu, et sellel on ainult kostja seadusliku esindaja allkiri – vaidlusaluse võla kohta väljastatud võlatunnistusele ei kohaldu vorminõuet. Olukorras, kus hageja on palunud kostjal võlgnevuse olemasolu kohta kinnituse väljastada ning kostja on seda ka teinud, saab asuda seisukohale, et võlatunnistuse andmisega võlgnik kinnitas võla olemasolu. Küll aga ei nähtu, et kostja oleks võlatunnistusega vastuväidetest loobunud. Sellise võlatunnistuse näol on tegemist RKTKo nr 3-2-1-103-16 p-is 26 nimetatud võlatunnistusega, mille tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole tunnistatud võlga. Kostja on tõenditest nähtuvalt jooksvalt võla olemasolu tunnistanud ning on alles kohtumenetluses asunud võlale vastu vaidlema. Kostja ei ole kohtuväliselt vaidlustanud talle esitatud arvete suurust ja sisu. Kostja väited, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta oleks kostjale teenust osutanud, on asjakohatud - deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Nagu kohus juba ülal märkis, siis kostja ei ole tõendanud, et tal võlg puudub. Väited, nagu oleks hageja 10.06.2020 nõudekirjas (I kd, tlk 29) võlatunnistuse tagasi lükanud, on alusetud. Viidatud tõendist midagi sellist ei nähtu. Nõudekiri oli hageja poolt kostjale saadetud põhjusel, et kostja märkis võlatunnistuses võlgnevuse tasumise kuupäevaks 31.12.2020. Nõudekirjas selgitas hageja seepeale, et ei ole kohustuste täitmise tähtaja pikendamisega nõus ja palus kohustuse täita hiljemalt 15.06.2020. Hageja nentis nõudekirjas, et poolte seisukohtadest lähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus võlgnevuse olemasolu ja suuruse osas. Sellest johtuvalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et hageja on 10.06.2020 nõudekirjas võlatunnistuse sõlmimisest loobunud, vastupidi – hageja kinnitas omalt poolt 02.06.2020 garantiikirjas märgitud võlgnevuse olemasolu ja suurust.
2-20-19008 Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et 02.06.2020 garantiikirja puhul on tegemist kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega, millega kostja kinnitas hageja ees olevat võlgnevust summas 91 690,36 eurot, mis tulenes poolte vahel sõlmitud tööjõurendilepingust ja laenulepingust.
23.Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja võlgnevust tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st
100.Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kuivõrd hageja on määranud võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise täiendavaks tähtajaks 15.06.2020, siis muutus võlatunnistusest tulenev kohustus sissenõutavaks alates 16.06.2020. Puudub vaidlus, et kostja ei ole võlga tasunud. Seega tuleb põhivõlgnevus 81 861,58 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
24.Hageja on palunud välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4099,56 eurot ja jooksva viivise põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni seaduses sätestatud määras. Hageja on viivisearvestuses lähtunud iga võlgnevuses oleva arve sissenõutavaks muutumisest (vt I kd, tlk 4 – viivisearvestus). Kostja ei ole nõudele vastuväiteid esitanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 4099,56 eurot ja jooksev viivis põhivõlgnevuselt 81 861,58 eurot alates 23.12.2020 kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras.
25.Hageja on palunud kostjalt välja mõista laenulepingust tuleneva intressivõlgnevuse 997,56 eurot. Pooled ei vaidle, et 26.02.2018 sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 26012018 (I kd, tlk 26), mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 12 000 eurot ning et kostja on hagejale tasunud laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse summas 12 000 eurot.
2-20-19008 Kostja märgib, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjale laenu andnud. Kohtu hinnangul on väited alusetud. Hageja on tõendanud, et ta maksis 27.02.2018 kostjale laenulepingu alusel välja 12 000 eurot (I kd, tlk 169 – maksekorraldus). Laenulepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja maksma hagejale laenu tagastamata osalt intressi 17% aastas. Intressimaksete osas on hageja väljastanud perioodi 06.2019 – 03.2020 eest kostjale arved (I kd, tlk 27) kogusummas 997,56 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et arved ja seega lepingujärgne intress oleks tasutud. Kostja ei ole arveid vaidlustanud. Tulenevalt VÕS § 8 lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja intressivõlgnevust tähtajaks ning pikema perioodi jooksul tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenulepingust tulenev intressivõlgnevus 997,56 eurot.
26.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 81 861,58 eurot; intressivõlgnevuse 997,56 eurot; sissenõutavaks muutunud viivise 4099,56 eurot; jooksva viivise põhivõlgnevuselt 81 861,58 eurot alates 23.12.2020 kuni nõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
29.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
2-20-19008
30.Hageja esindaja esitas 07.12.2021 ja 18.01.2022 avaldused menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldused vastavad TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 1300 eurot ning hagejale on õigusabi osutatud 21h 9min ulatuses tunnihinnaga 140-170 eurot (käibemaksuta), kokku 3 161,96 eurot. Hageja menetluskulud on kokku 4 461,96 eurot. Hageja palub märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
31.Kostja märgib, et hageja menetluskulud on läbivalt paisutatud. Toimingutele on kulutatud ebamõistlikult kaua aega. Ka on hagi koostamisel asja keerukust arvestades kasutatud põhjendamatult kahte esindajat. Hageja soovib kostjalt ka kulude katmist, mis on seotud asjas kahest esindajast ühe vahetumisega ja vahetunud esindaja poolt asja materjalidega tutvumisega ning oma enda hagis esinenud puudust kõrvaldamisega. Kostja ei pea selliseid kulusid katma.
32.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
33.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
34.Kohtuinfosüsteemist nähtub, et hageja on tasunud riigilõivu 1300 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga.
2-20-19008 kooskõlastamine kohtuga - järelepärimine kohtust 15m; 19.10.2021 kohtuistungi kutsega seotud küsimused - kliendile kaaskirjaga edastamine 15m; 06.12.2021 kohtuistungiks ettevalmistumine 1h 10m; 06.12.2021 menetluskulude nimekirja koostamine 20m; 07.12.2021 kohtuistungil osalemine 3h 00m; 20.12.2021 toimiku materjaliga esmane tutvumine nõude täpsustamise/vähendamise koostamise jaoks, kiri kohtule e-toimikule juurdepääsu saamiseks 39m; 07.01.2021 istungi protokolli ülevaatamine ja kliendi meili teel informeerimine asja edasisest käigust (kirjalikust menetlusest ja kohtuniku 07.12.21 istungil esitatud küsimustest) 23m; 10.01.2022 teatise teksti koostamine kliendi juhiste kohaselt, kohtu nõudele vastamine, kohtule saatmine 41m; 12.01.2022 korraldava määruse e-toimikust vastuvõtmine, kliendile edastamine 12m; 18.01.2022 menetluskulude nimekirja koostamine 20m.
36.Hagejat on menetluses esindanud kaks advokaati. TsMS § 175 lg 3 sätestab, et mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Nimetatud lõikes on kohtutele pandud kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat ja Euroopa Liidu õigust. Käesolev vaidlus oli sisuliselt ja õiguslikult keskmisest lihtsam. Menetlus läbis ühe kohtusüsteemi astme, esitati mõned mittemahukad kirjalikud seisukohtad. Tõendite maht oli tavapärane ja asjas peeti üks istung, mis toimus kostja osavõtuta. Vaidluse ajaline kestvus oli keskmine. Seega kokkuvõttes leiab kohus, et käesoleva vaidluse puhul on tegemist tavapärase keerukusega vaidlusega TsMS § 175 lg 3 tähenduses, mis ei tinginud hagejale vajadust ja põhjendust kasutada menetluses kahte advokaadist lepingulist esindajat. Kohus on seisukohal, et mitme lepingulise esindaja kasutamine ei olnud põhjendatud. Kohus hindab mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutusi põhjendatuse ja vajalikkuse kriteeriumist lähtuvalt summeeritult (eeldusel, et toimingud on dubleerivad). Kohus arvestab siinpuhul ka asjaoluga, et Katariina Talumäe on nimetatud menetluse vältel olnud vandeadvokaadi abi staatuses ning AdvS § 42 lg 4 kohaselt võib vandeadvokaadi abi õigusteenust osutada üksnes vandeadvokaadist patrooni juhendamisel.
37.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja esindajal on kulud kohtuistungil osalemiseks 3h. Protokolli kohaselt kestis istung 0,5h, mistõttu vähendab kohus toimingu märgitud ajakulu 2,5h võrra.
38.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja uuel esindajal on kulud asja materjalidega tutvumiseks 39m. Kohus leiab, et olukorras, kus hagejal oli kaks esindajat (esindusõiguse lõppemisest teatas vaid üks esindajatest), ei olnud esindajavahetus objektiivselt vajalik ega vältimatu. Uue esindaja poolt materjalidega tutvumise kulu ei ole nimetatud olukorras põhjendatud ja vajalik kulu. Kohus loeb toimingud 39min ulatuses põhjendamatuteks.
39.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud ülejäänud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik ülejäänud menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks
2-20-19008 põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
40.Avaldusest nähtub, et hagejale on õigusabi osutatud tunnihinnaga 140 – 170 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et tegemist on õigusteenuse osutamisel keskmisest oluliselt kõrgema hinnaga, mis käesoleva vaidluse puhul on osaliselt põhjendamatu. Kohus on ülal juba nentinud, et käesolev vaidlus oli sisuliselt tavapärase keerukusega. Siiski ei olnud antud vaidlus hageja esindajate jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasumäärad oleksid täies ulatuses mõistlikud ja põhjendatud. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Arvestades eeltoodut ning asja olemust, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda hagejale õigusabi osutanud esindajate mõistlikuks tunnihinnaks 140 eurot (käibemaksuta).
41.Kokku loeb kohus hageja esindajakulusid põhjendatuks ja vajalikuks 18h (21h 9min – 3h 9min) ulatuses, mis kohtu poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (140 eurot KM-ta) arvestades vastab 2 520 eurole. Hageja menetluskulud on kokku 3 820 eurot (2 520 + 1300). Kohus rahuldab hageja avaldused osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 3 820 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldused jäävad rahuldamata 641,96 euro (4 461,96 - 3 820) ulatuses.
42.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
43.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.