B2 Impact OÜ hagi V.T vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, asukoht XXX), lepinguline esindaja Marie Tsine Kostja: V.T (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista V.T-lt B2 Impact OÜ kasuks välja 2810 eurot 99 senti (s.o põhinõue 2500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 283 eurot 91 senti ja intress 27 eurot 8 senti)
3.Mõista V.T-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (2500 eurolt) alates 3. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ intressinõue 243 euro 92 sendi ulatuses ja viivisenõue 166 euro 34 sendi ulatuses. Jätta täielikult rahuldamata B2 Impact OÜ sissenõudmiskulude 35 eurot nõue.
Jätta menetluskuludest 87% V.T ja 13% B2 Impact OÜ kanda.
6.Mõista V.T-lt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 382 eurot 80 senti.
7.Mõista V.T-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (382 eurolt 80 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
8.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.
Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 13. märtsil 2025 Tartu Maakohtule V.T (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjal enda kasuks välja põhivõlgnevus 2500 eurot, intress 271 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 450 eurot 25 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) (esialgne võlausaldaja) ja kostja 27. mail 2024 krediidilepingu, mille alusel sai kostja krediiti summas 2500 eurot. Lepingus lepiti kokku intressimääras 42,66% aastas, krediidi kulukuse määras 52,08%. Krediidi kogukulu ja krediidi kulukuse määr on arvutatud lepingu sõlmimise kuupäeva seisuga eeldusel, et kogu krediidilimiit 2500 eurot võetakse koheselt kasutusse viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 igakuise tagasimaksena. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Esialgne võlausaldaja saatis 11. septembril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges võlausaldaja kostjaga sõlmitud lepingu 26. septembril 2024 üles. Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 27. mail 2024 sõlmitud krediidilepingust (dtl 38 – 39; lepingu üldtingimused dtl 4047; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 48 – 51). Lepingu alusel sai kostja 2500 euro suuruse laenu. Kostja kohustus laenu tagastama krediidiandja poolt edastatud arvete alusel igakuiselt 12 võrdse osamaksena.
5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas 2
koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
6.Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
7.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 52,08% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (27. mail 2024) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 17,36%. Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena 3
(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
9.Hageja on hagi p-s 3.6 selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja esitatud teavet, kontrollis avalikke andmebaase ning kliendi SEB Pank AS konto väljavõtet. Kostja esitatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline, tema sissetulekuks oli 1200 eurot ja kohustused puudusid. Esialgne võlausaldaja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni. Hagile on lisatud laenutaotlus (dtl 67), pangakonto väljavõte (dtl 68-164) ja avalike andmebaaside väljavõtted (dtl 165-166). Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kostjaga laenulepingut sõlmides kostja esitatud andmete kontrollil ja analüüsil tegutsenud piisava hoolsusega. Lepingu sõlmimisele eelnevaid andmeid sisuliselt analüüsides ja kõrvutades pidanuks ilmnema, et kostja ei ole krediidivõimeline. Esialgne võlausaldaja on krediidiotsust tehes jätnud arvestamata kostja igakuised majapidamiskulud, enese ülalpidamiskulud ning senised kohustused. Kosta igakuiseks sissetulekuks oli pangakonto väljavõtte alusel keskmiselt 715 eurot kuus ning taotletava laenu osamakse oli ca 307 eurot kuus (tagasimaksete kogusumma 3693,30 / 12 osamakset). Seega jäi kostjale peale finantskohustuste tasumist enese ülalpidamiskuludeks ja majapidamiskuludeks igakuiselt ca 400 eurot. Statistikaameti andmetel oli 2024 aastal arvestuslik elatusmiinimum 345 eurot 81 senti, s.o ühe liikmega leibkonna esmavajalikud kulutused. Konto väljavõttest nähtub, et kostjal oli vahetult enne laenutaotluse esitamist aktiivsed täiteasjad nr 119/2024/69 ja nr 176/2024/706, lisaks kulus kostjal raha ka hasartmängudele. Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja oma analüüsis kostja igakuiste sissetulekute osas olnud pealiskaudne, võlausaldaja ei ole laenuotsuse tegemisel arvestanud kostja kohustusi ega arvestanud, et kostja juba oli makseraskustes. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult enda kohustusi teenindama. Krediidivõimelisuse hindamisel süsteemipõhistele päringutele tuginemine ning pinnapealne konto analüüs on kohtu hinnangul pealiskaudne lähenemine. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediiti andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. 4
Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10).
11.Hageja on hagiavalduses toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et sellises olukorras tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud 2500 eurot, millele lisandub sissenõudmiskulu 35 eurot, intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras summas 27 eurot 08 senti ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 27. septembrist 2024 kuni käesoleva menetlusdokumendi esitamise seisuga summas 283 eurot 91 senti.
12.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Kostja ei ole maksegraafiku alusel ühtegi osamakset tasunud. Esimene makse oleks pidanud olema 28. juunil 2024. Esialgne võlausaldaja on 9. veebruaril 2024 määranud kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Selleks ajaks oli kostja viivituses juuni, juuli, augusti maksetega. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges krediidiandja lepingu 26. septembril 2024 üles öelduks (dtl 59). Kohus leiab, et praegusel juhul on VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Seega on leping kehtivalt üles öeldud.
13.Kuivõrd leping on kehtivalt üles öeldud, on hagejal õigus nõuda kogu võlgnevuse tagastamist. Hagejal on õigus nõuda põhivõla 2500 euro tagastamist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja on nõude ümberarvestuses esitanud intressinõude VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses intressimääras summas 27,08 eurot.
14.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest Lepingu kohaselt on viivise määr 42,66% aastas. VÕS § 403 4 lg 7 järgi kohaldub praegusel 5
juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära. Hageja on nõude ümberarvestuses esitanud viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ajavahemiku 27.09.2024 – 02.10.2025 ees summas 283,91 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (2500 eurolt) alates 3. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
16.Hageja nõuab 2. oktoobril 2025 kohtule esitatud menetlusdokumendis kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja ei ole sissenõudmiskulude nõuet põhjendanud, ühtlasi ei ole hageja kohtule edastanud kostjale saadetud meeletuletuskirju.
17.Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2810 eurot 99 senti (s.o põhinõue 2500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 283 eurot 91 senti ja intress 27 eurot 8 senti). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (2500 eurolt) alates 3. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab täielikult rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude (35 eurot). Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõue 243 euro 92 sendi ulatuses ja viivisenõue 166 euro 34 sendi ulatuses.
18.Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 3221 eurot 25 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2810 eurot 99 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 87% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 87% kostja ja 13% hageja kanda.
19.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 440 eurot (riigilõiv 420 eurot ja lepingulise esindaja kulud 20 eurot). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause). Kooskõlas TsMS § 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka (TsMS § 172 lg 9). See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks asi lõppkokkuvõttes lahendatakse. Hageja ei saa ka hagi rahuldamisel nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamist kommenteeritava paragrahvi esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro menetluskulude hüvitise maksmist (TsMS § 484 2 teine lause).
20.Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on seega kokku 440 eurot (420 + 20). Kostjalt tuleb 6
mõista hageja kasuks välja menetluskulud 382 eurot 80 senti (440 x 0,87). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (382 eurolt 80 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.