Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Margot Arnus Kostja (vastustaja): C (endine C, isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vadim Vilde
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 29.03.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud X kanda.
3.Välja mõista X-lt C (endine X) kasuks 480 eurot ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb X-l tasuda C-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-19-119691 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 03.10.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse C (kostja) vastu põhivõlgnevuse 2405,95 eurot, viivise 42,19 eurot ja edasiulatuva viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse ja hageja täiendavate seisukohtade kohaselt tuleneb hageja nõue 10.07.2017 sõlmitud laenu- ja käsipandilepingust, mille kohaselt andis hageja kostjale auto ostmiseks laenu 3000 eurot tähtajaga 10.10.2018. Auto osteti kostjale selleks, et viimane saaks liikuda. Koos laenulepinguga sõlmiti poolte vahel ka käsipandileping, mille kostja allkirjastas ja millega seati laenu tagatiseks kostja poolt ostetud sõiduauto Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXXXXX. Sõiduki ostis kostja endale hagejalt laenuna saadud raha eest, kuna tal endal puudusid selleks piisavad rahalised vahendid. Sõiduk kanti Maanteeameti sõidukite registris kostja nimele. Kuigi sõidukit käisid pooled koos ostmas, oli see vajalik ainult kostjale, kuna hagejal oli endal juba auto olemas. Samuti puudus hagejal soov ja kohustus kostjale sõidukit kinkida. Laenu-ja käsipandilepingu sõlmimise ja sõiduki ostmise ajal pooled veel koos ei elanud. Kostja üüris sel ajal Tallinnas korterit ja elas seal, hageja aga elas Tiskre asumis oma majas.
3.Vaatamata korduvatele meeldetuletustele kostja hagejale laenu ei tagastanud. Seetõttu realiseeris hageja laenu tagatiseks oleva sõiduki kohtutäituri vahendusel enampakkumisel müügiga. Saadud müügitulem oli 1600 eurot, millest kohtutäitur arvestas maha oma lisatasu summas 57,60 eurot (km-ga). Hagejale kanti enampakkumise järel üle tulem summas 1542,40 eurot (1600-57,60=1542,40). Lisaks tuleb tulemist täiendavalt maha arvestada enampakkumise korraldamisega kaasnenud kulud summas 765,60 eurot, sh kohtutäituri tasu summas 333,60 eurot (km-ga) ning müügiga seotud asjaajamise ning kohtutäituriga suhtlemisega seondunud õigusabi kulud kogusummas 432 eurot (km-ga). Samuti tuleb tulemist maha arvestada pandieseme realiseerimiseni kogunenud viivis summas 182,74 eurot (8% aastas alates 11.10.2018 kuni 15.07.2019 summalt 3000 eurot ehk 3000 * 278 * (0,08/365)). Pärast pandieseme müügiga seotud kulude ja viivise tulemist maha arvestamist saab kostjale antud laenust tagastatuks lugeda 594,05 eurot (1542,40 – 765,60 – 182,74 = 594,05) ning kostja poolt tasumisele kuuluv laenu jääk on seega 2405,95 eurot (3000 – 594,05), mille tagastamist hageja kostjalt nõuab. Hagi esitamise seisuga (03.10.2019) on sissenõutavaks muutunud viivis 42,19 eurot (8% aastas alates 16.07.2019 kuni 03.10.2019 summalt 2405,95 ehk 2405,94 * 80 * (0,08/365)). Hageja taotleb edasiulatuva viivise väljamõistmist seadusjärgses määras 2405,95 eurolt alates 04.10.2019, s.o hagi esitamise päevale järgnevast päevast kuni hageja nõude täitmiseni.
4.Isegi, kui asuda seisukohale, et kostjale 3000 eurot laenamine ei ole tõendatud, siis peab kostja nimetatud summa 3000 eurot hagejale hüvitama alusetu rikastumise sätete alusel, kuna hageja ei ole sellist raha kostjale auto ostmiseks kinkinud. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidlusta, et hageja tasus sõiduki ostmiseks vajaliku rahasumma ja sõiduk vormistati kostja nimele, kuid see
2-19-119691 oli hageja enda soov, milleks kostja omapoolselt tahet ei avaldanud. Kostja ei ole soovinud osta endale sõidukit ega ole võtnud selleks hagejalt laenu. Hageja poolt kohtule esitatud sellekohane leping on kostja allkirja osas võltsitud. Kostja ei ole sellele lepingule alla kirjutanud. Sõiduki ostis hageja kostjale, kuna pooled olid alates sügisest 2017. a kuni detsembrini 2018. a kooselus ning hageja soovis, et kostja saaks sellega paremini liikuda, kuna pooled elasid linnas väljas hageja majas Tiskres. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohtu 29.03.2021 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 936 eurot ja viivise menetluskuludelt.
7.Kohus luges tuvastatuks järgnevad asjaolud: - 2017. a juulis ostis kostja Y-lt sõiduki Mercedes-Benz A200 reg nr XXXXXX (dtl 136); - raha sõiduki ostmiseks andis hageja; - 2019. a mais pöördus hageja Tallinna kohtutäituri Kristina Feinmani poole ametiteenuse korras sõiduki müügiks eraenampakkumise korraldamiseks, tasudes selle eest koos käibemaksuga (km) 333,60 eurot (dtl 39); - 20.06.2019-27.06.2019 toimus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja elektroonilises oksjonikeskkonnas https://www.oksjonikeskus.ee kohtutäituri Kristiina Feinmani poolt ametiteenuse korras korraldatud avalik elektrooniline enampakkumine sõiduauto Mercedes-Benz A200 suhtes alghinnaga 2000 eurot (dtl 117-118); - sõiduk müüdi enampakkumisel 1600 euro eest, millest kohtutäitur arvestas maha oma lisatasu summas 57,60 eurot (km-ga) ja hagejale kanti enampakkumise järel üle tulem summas 1542,40 eurot (dtl 36-37); - hageja on tellinud vaidluses kostjaga Advokaadibüroolt Derling Primus OÜ õigusabi, mille eest on tasutud märtsis ja mais 2019. a kokku 432 eurot koos km-ga (dtl 40-41).
8.Poolte vande all ütlustest nähtuvalt ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: pooled tutvusid 2017.a. suvel internetis; pooled plaanisid hakata hageja elamus (Tiskres) koos elama; kostja ütles, et tal ei ole mugav hakata bussiga Tiskrest Mustamäele tööle sõitma; hageja hakkas kostjale internetist sobivat autot otsima; kostjal puudusid auto ostmiseks rahalised vahendid; hageja leidis sobiva auto (Mercedes-Benz) Tartust ja võttis müüjatega ühendust; pooled sõitsid 2017.a. juulis alguses koos bussiga Tartusse ja vaatasid auto üle; auto hinnaks oli 3000 eurot; auto ostu-müügi leping sõlmiti auto müüja ja kostja kui ostja vahel; raha auto ostmiseks andis hageja/tasus auto hinna; pärast auto ostmist kolis kostja hageja juurde Tiskresse; kostja vormistas ennast auto omanikuks ja oli poolte kooselu ajal auto kasutajaks; poolte kooselu lõppes tüliga, mille tagajärjel viidi hageja politseisse ja peeti seal kinni; hageja võttis politseisse äraviimisel endaga kaasa auto võtme(d); pärast hageja äraviimist kolis kostja hageja juurest ära ja auto jäi hageja hoovi peale seisma.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võttis hagejalt sõiduki ostmiseks laenu (3000 eurot) ja sõlmis hagejaga laenu tagamiseks käsipandi lepingu või andis hageja kostjale auto ostmiseks vajaliku rahasumma ilma tagasimaksmise kohustuseta.
10.Kuivõrd kostja eitab hagejalt auto ostmiseks vajaliku summa laenamist ja ka allkirjaekspertiis ei kinnita hageja poolt esitatud käsipandilepingul kostja allkirja, puudub kohtul alus lugeda tõendatuks, et kostja oli hagejalt auto ostmiseks vajaliku summa laenanud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 jj). EKEI ekspertiisiakti kohaselt (06.11.2020) koopia aluseks olevat vasakpoolset allkirja 10.07.2017 käsipandilepingule
2-19-119691 tõenäoliselt ei ole kirjutanud kostja, vaid allkirja kirjutamisel on jäljendatud kostja välismaalase passis olevat allkirja (dtl 245-251, 263-266).
11.Hageja leiab alternatiivselt, et juhul kui laenulepingu sõlmimine kostjaga tõendamist ei leia, on tal õigus nõuda kostjalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1). Kuigi hageja täitis kostjale auto ostmiseks raha andmisega olematut kohustust (arvates, et on laenanud kostjale auto ostmiseks vajaliku rahasumma, mille kostja peab tagastama), välistab hageja nõude asjaolu, et kohtu hinnangul hageja täitis sellega kostja suhtes kõlbelise kohustuse, nn härrasmehekohustuse (VÕS § 1028 lg 2 p 1). VÕS § 4 lg 1 kohaselt on mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Lg 2 p 2 kohaselt mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Kuigi hageja ütluste kohaselt tal mingit soovi kostjale autot kostjale kinkida ei olnud, sest nad ei elanud kostjaga sel ajal veel koos ning neil oli alles tutvumise periood, on poolte ütlustega piisavalt tõendatud, et auto ostmise ajaks (juuli alguseks 2017. a) olid pooltel kujunenud sedavõrd lähedased isiklikud suhted, et nad plaanisid alustada ühist kooselu hageja elukohas (hageja elumajas Tiskres, kuna kostja elas üürikorteris), kuid selle tingimuseks oli, et kostjal oleks kasutada liikumiseks auto, kuna kostjal oli ebamugav bussiga Tiskrest Mustamäele tööle sõita. Samuti võib poolte ütlustest järeldada, et eeskätt hageja oli huvitatud kostja enda juurde kolimisest, kuna ta hakkas ise kostjale internetist autot otsima, leidis sobiva auto ja leppis müüja(te)ga kokku, et auto üle vaadata, kusjuures hagejale oli teada, et kostjal endal puudusid auto ostmiseks rahalised vahendid ning seega pidi hageja selle hinna tasuma/ andma kostjale vajaliku rahasumma. Lisaks võtab kohus arvesse, et väidetava käsipandilepingu (kuna selle allkirjastamine kostja poolt pole tõendatud) koostas hageja enda sõnul ja andis selle kostjale allakirjutamiseks alles seejärel kui auto oli juba ostetud (millist asjaolu kostja eitab). Hageja väidet, et juba enne auto ostu olid neil kostjaga läbirääkimised, et niisama hageja autot kostjale anda ei tahtnud ja vormistavad selle kohta mingi paberi, kostja samuti ei kinnita. Seega asjaolu, et kostja võttis mingis vormis kohustuse hageja poolt auto ostmiseks kulutatud raha tagasi maksta kohtu hinnangul tõendatud ei ole. Et auto ostmine kostjale oli tingimuseks, et pooled saaksid hageja juures kooselu alustada tõendab asjaolu, et kohe pärast auto ostmist koliski kostja hageja juurde. Kohtu arvates ilma kostjale auto ostmiseta poleks kostjal olnud vajalik hageja juurde kolida, kuna tema elukoht asus Mustamäel töökoha lähedal, seega ilma hageja juurde kolimise eesmärgita poleks kostjale auto iseenesest vajalik olnud. Seega kohus leiab, et auto ostmisel hageja rahaliste vahendite arvel võis kostja olla arvamusel, et pooltevaheliste lähedaste isiklike suhete tõttu sel ajaperioodil hageja n-ö härrasmehena „kingib“ talle auto ostmiseks vajaliku summa või ei nõua muul põhjusel selle tagasimaksmist. Et auto ostu vormistamine kostja nimele võis olla formaalse iseloomuga ja hageja pidas poolte kooselu lõppedes seda sisuliselt enda omaks näitab kohtu hinnangul asjaolu, et hageja võttis tema politseiga äraviimisel auto ainsa võtme enesega kaasa, takistamaks kostjal enda auto äraviimist (kohus lähtub siinjuures asjaolust, et pandileping auto suhtes oli kostja nimelt võltsitud). Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas 23.04.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
13.Maakohus ei ole pooltega VÕS § 1028 lg 2 asjaolusid ega selle võimalikku kohaldumist arutanud, otsus oli selle poolest üllatuslik. Kumbki pooltest ei tuginenud väitele, et tegemist oli mittetäieliku kohustusega. Kostja ei ole esile toonud VÕS § 1028 lg 2 asjaolusid ega neid tõendanud. Kohtu järeldus, et kostja eeldas, et hageja n-ö
2-19-119691 härrasmehena „kingib“ kostjale auto ostmiseks vajaliku summa, ei ole kooskõlas asjas esitatud väidete ega tõenditega. Kostja on vande all ütlusi andes kinnitanud, et tegemist ei olnud kingitusega. Tegemist ei ole ka ühiskondlikult tavapärase härrasmeheliku kohustusega. Poolte vahel ei olnud pikaajalisi isiklikke suhteid. Pooled olid võrdselt töötavad ja sissetulekut teenivad partnerid. Kostja vajas autot, et oma õmblustöökojas tööl käia ja tööga seotud kohustusi täita. Kohtu seisukoht, et auto oli vajalik ainult hageja juurde kolimiseks, ei põhine poolte poolt esitatud väidetel ega tõenditel. Kostjal oli endal püsiv sissetulek. Seega oli hagejal ka mõistlik õiguspärane ootus, et kostja peagi auto ostuks antud raha tagasi maksab.
14.Hageja täitis laenulepingust tulenevat kohustust. Kostja ei ole enne käesolevat kohtumenetlust kordagi lepingu sõlmimisele või selle allkirjastamisele vastu vaielnud.
15.Laenulepingu sõlmimine on tõendatud ka hageja vande all antud ütlustega. Poolte vahel oli suuline kokkulepe laenu andmise kohta juba enne sõiduauto ostmist. Suulise kokkuleppe sõlmimine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega. Kostja ei ole vande all antud ütlustes seda ümber lükanud. Kuigi kostja üldsõnaliselt väidab, et laenulepingut ei sõlmitud, siis ei ole kostja ütlused detailsusastmelt võrreldavad hageja ütlustega. See viitab koosmõjus teiste tõenditega kostja ütluste ebausaldusväärsusele.
16.Pärast auto ostmist vormistati sama kokkulepe ka kirjalikult. Kostja on ilmselt oluliselt moonutanud oma allkirja või isegi palunud käsipandilepingu allkirjastada kolmandal isikul. Käekirja ekspertiis ei ole välistanud laenulepingu allkirjastamist kostja poolt, välistatud ei ole, et allkirjastaja oli siiski kostja, kes oluliselt moonutas oma tavapärast allkirjastamise viisi. Hageja on allkirja võltsimise asjaolude uurimiseks esitanud kuriteokaebuse ja hageja kaebuse alusel on algatatud kriminaalmenetlus.
17.Kostja on teadlikult ja läbimõeldult välja kolides võtnud kaasa kõik autoga seotud dokumendid, pidades seega ilmselgelt sõiduautot enda omaks. Kui kostja ei pidanud autot enda omaks, oleks kostja auto müügi soovist kuuldes andnud hagejale vajalikud dokumendid ja nõusolekud auto müümiseks. Kostja seda ei teinud. Vastustaja seisukoht
18.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
20.Maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusõigust ja põhjendas oma seisukohti piisavalt ja arusaadavalt. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks.
21.Vaidlust ei ole pooltel selles, et nad tutvusid 2017. aasta suvel ja plaanisid hakata koos elama hageja elamus Tiskres; kostja ütles, et tal ei ole mugav hakata bussiga Tiskrest Mustamäele tööle sõitma; hageja otsis internetist sobivat auto ja võttis müüjatega ühendust; pooled sõitsid koos autot ostma, auto osteti kostja nimele, auto eest tasus hageja; pärast auto ostmist kolis kostja hageja juurde Tiskresse ja kasutas autot kuni poolte kooselu lõpuni.
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja laenas hagejalt raha auto ostmiseks, nagu väidab hageja või oli auto mõeldud kingitusena, nagu sai aru kostja.
2-19-119691
23.Hageja nõuab kostjalt tagastamata laenuosa, mida auto müügitulem ei katnud, kohtutäituri tasu ja õigusabi kulu hüvitamist ning seadusjärgset viivist.
24.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt eelkõige selle üle, kas poolte vahel on sõlmitud tähtajaline suuline laenuleping VÕS § 396 lg 1 mõttes.
25.Maakohus jagas õigesti poolte tõendamiskoormise. Kuna kostja ei tunnistanud hagi, oli hagejal kohustus tõendada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingu (TsMS § 230 lg 1). Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole esitanud asjaolude tõendamiseks tõendeid.
26.VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.
27.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei esitanud hageja muid tõendeid kui kirjaliku käsipandi lepingu ja enda vande all antud ütlused. Kostja esitas käsipandi lepingule võltsituse vastuväite. Asjas läbiviidud käekirjaekspertiisi järelduse kohaselt allkirja käsipandilepingule tõenäoliselt ei ole kirjutanud kostja, vaid allkirja kirjutamisel on jäljendatud kostja välismaalase passis olevat allkirja. Seega ei ole käsipandileping tõendiks, mille alusel hageja saaks tõendada laenulepingu sõlmimist.
28.Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et laenulepingu sõlmimine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Hageja vande all antud ütlused on ümber lükatud kostja vande all antud. ütlustega. Ringkonnakohus ei jaga hageja seisukohta, et koosmõjus teiste tõenditega tuleb kostja ütlusi pidada ebausaldusväärseteks. Kostja on kogu menetluse jooksul andnud ühesuguseid ja selgeid ütlusi. Hageja on oma ütlusi aga põhjendamatult muutnud.
29.Kui kostja vaidlustas käsipandilepingu allkirjastamise, kinnitas hageja, et kostja on käsipandilepingule isiklikult alla kirjutanud. 14.11.2019 arvamuses kinnitas hageja ka, et Q viibis müügilepingu sõlmimise juures ja taotles Q tunnistajana ülekuulamist. Kui hageja esitas auto müüja kinnituse selle kohta, et kedagi kolmandat isikut müügilepingu sõlmimise juures ei viibinud, muutis hageja oma väiteid. 05.12.2019 seisukohas möönis hageja, et Q ei viibinud Tartus müügilepingu sõlmimise juures. Hageja selgitas, et kui pooled käisid Tartus sõidukit ostmas, siis sõidukiga Tartust tagasi Tallinna jõudes külastasid nad Q, kes aitas vastavalt poolte ühisele tahtele sõnastada laenu- ja käsipandilepingu.
30.Peale seda, kui käekirjaekspertiis ei kinnitanud, et kostja on lepingule alla kirjutanud, esitas hageja uue versiooni, mille kohaselt hageja kirjutas valmis laenu- ja käsipandilepingu ning jättis selle kostjale tutvumiseks ja allkirjastamiseks. Kuivõrd leping oli eesti keeles, võttis kostja selle enda kätte rahulikult lugemiseks ja tutvumiseks. Kui hageja töölt koju saabus, andis kostja hagejale üle allkirjastatud lepingu. Hageja arvates on võimalik, et kostja on lasknud lepingu allkirjastada kolmandal isikul, kes on jäljendanud kostja allkirja. Hageja on oma seisukohti põhjendamatult muutnud, need ei ole usaldusväärsed ega eluliselt usutavad.
31.Laenulepingu olemasolu tõendamata jäämine ei muuda aga vaidlustamata asjaolu, et kostja ostis oma raha eest hagejale auto. Seega tuli kontrollida, kas esineb teistsugune alus hageja nõude rahuldamiseks. Hageja leidis alternatiivselt, et juhul kui laenulepingu sõlmimine kostjaga tõendamist ei leia, on tal õigus nõuda kostjalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1).
2-19-119691
32.Vastavalt VÕS § 1028 lg-le 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega peab VÕS § 1028 kohaldamise eeldusena kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta. Samas aga üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus, õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud, tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (VÕS § 1028 lg 2).
33.Maakohus leidis põhjendatult, et asjaoludest nähtuvalt täitis hageja auto eest makstes kõlbelist kohustust ( VÕS § 4 lg 2 p 2), mis välistab hageja alternatiivse nõude rahuldamise.
34.Otsuse tühistamiseks ei anna käesoleval juhul alust see, et maakohus ei ole pooltega VÕS § 1028 lg 2 p 1 võimalikku kohaldumist eelnevalt arutanud. Seadust kohaldab kohus ise. Maakohus ei tuginenud otsust tehes uutele asjaoludele, mida menetluses poleks arutatud ja mille kohta hagejal poleks olnud võimalik oma seisukohta esitada. Hagejal oli võimalus apellatsioonkaebuses esitada oma põhjendused VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaldamise vaidlustamiseks.
35.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et poolte ütlustega on piisavalt tõendatud, et auto ostmise ajaks (juuli alguseks 2017) olid pooltel kujunenud sedavõrd lähedased isiklikud suhted, et nad plaanisid alustada ühist kooselu hageja elukohas, kuid selle tingimuseks oli, et kostjal oleks kasutada liikumiseks auto, kuna kostjal oli ebamugav bussiga Tiskrest Mustamäele tööle sõita. Hageja oli huvitatud kostja enda juurde kolimisest, kuna ta hakkas ise kostjale internetist autot otsima, leidis sobiva auto ja leppis müüjaga kokku, et auto üle vaadata. Hagejale oli teada, et kostjal endal puudusid auto ostmiseks rahalised vahendid. Vaatamata sellele organiseeris hageja auto ostmist ja oli nõus selle eest tasuma. Asjas ei ole esitatud ühtki tõendit selle kohta, et kostja oleks auto ostmisel andnud hagejale teada, et soovib raha tagasi, peale hageja enda ütluste, mille ebausaldusväärsust ringkonnakohus juba eelpool käsitles. Kuigi pooled auto ostmise ajal veel koos ei elanud, ei ole vaidlust, et nad olid sel ajal juba lähedastes suhetes ning kavatsesid kokku kolida. See selgitab hageja motivatsiooni ja tahet kostjale auto osta. Asjaolu, et poolte suhe ei olnud pikaajaline ja kostjal oli ka endal sissetulek, ei muuda ebausutavaks kostja arusaama, et hageja tulevase elukaaslasena tasub auto eest, kui ta seda soovib, ega küsi raha kostjalt tagasi. Arvestades tuvastatud asjaolusid kogumis, on selge, et hagejal ei olnud raha tasumise ajal kavatsust nõuda seda kostjalt tagasi. Hageja soov tekkis alles pärast poolte suhte purunemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see asjaoluks, mis annaks alust nõuda tasutud summa hüvitamist, kui hagejal algselt sellist soovi ei olnud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
36.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
37.Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
38.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja põhjal. Kostja taotleb 480 euro hüvitamist 8 tunni õigusabi eest tasumääraga
2-19-119691 60 eurot/t (sisaldab käibemaksu). Kostja esindaja tutvus kaebusega, nõustas esindatavat, koostas vastuse apellatsioonkaebusele ja menetluskulude hüvitamise taotluse. Hageja leiab, et kostjale õigusabi osutamiseks kulunud aeg on ülepaisutatud, põhjendatud võiks olla 5 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale osutatud õigusabitoimingud vajalikud ja põhjendatud, kulutatud aeg arvestades vaidluse ulatust, ei ole ülemäärane, samuti on mõistlik tasumäär. Hageja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat käibemaksu. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.