1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 14. aprillil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Martin Kruuselt (kostja) 584,09 euro saamiseks. Kohus tegi 16. aprillil 2021 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Võlgnikule on makseettepanekut üritatud kätte toimetada järgmistel aadressidel: 16. aprillil 2021 ja 11. mail 2021 aadressil XXXXXXXXXX (tagastatud);
26.aprillil 2021 aadressil XXXXXX (tagastatud hoiutähtaja möödumisel); 31. mail 2021 aadressil XXXXXX (tagastatud - muu põhjus); 26. aprillil 2021/ 31. mail 2021 saadetud teavitus e-posti aadressidele XXXXXXXXXXXX (aadress kehtetu), XXXXXXXXXX (vastust ei saadud), XXXXXXXXXXXX (aadress kehtetu), XXXXXXXXXXXX (aadress kehtetu). XXXXXXXXXXXX korteriomanik kinnitas 26. aprillil 2021, et võlgnik ei ela enam antud aadressil, peaks elama nüüd X. Aadressilt XXXXXXXX maakond tagastati kohtule dokumendid märkega „pererahva kinnitusel ei ela antud klient sellel aadressil, omab ainult sissekirjutust (ca 1a juba)". Rahvastikuregistri andmetel on võlgniku elukoha aadressiks märgitud XXXXXX. Võlgnik kinnitas 11. mail 2021 telefonis, et elab Soomes, hetkel viibib paar nädalat Eestis. Eestis elukoht puudub, elab sõbra juures. Dokumendid palus võlgnik saata e-posti aadressile XXXXXXXXXX. 31. mail 2021 saatis kohus dokumendid Soome kohtule kättetoimetamiseks võlgnikule, kuid tagasiside Soome kohtult puudub. 14. septembril 2021 tegi kohus Soome kohtule järelepärimine dokumentide edastamise kohta, kuid vastus puudub.
9.novembri 2021 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 2. detsembril 2021 Tartu Maakohtule hagi kostjalt võla väljamõistmiseks. Hageja märkis kostja elukohaks XXXXXXXXXXXX linn. Rahvastikuregistri andmetel on kostja ametlikuks elukohaks alates 10. juulist 2012 XXXXXXXX. Eelnevast tulenevalt jättis kohus 2. detsembri 2021 määrusega hagi käiguta, kohustades hagejat 7 päeva jooksul määruse kättesaamisest esitama kohtule põhjendus tsiviilasja kohtualluvuse kohta, arvestades ka rahvusvahelise kohtualluvuse sätteid. Maakohus kohustas hagejat selgitama, mida hageja on kostja andmete teadasaamiseks teinud. Hageja lepinguline esindaja sai kohtunõude kätte AET kaudu 2. detsembril 2021 kell 15:54, kuid jättis kohtule vastamata.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Maakohus keeldus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel 29. detsembri 2021 määrusega hagi menetlusse võtmast, kuna hagi ei allu maakohtule. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (kohaldub alates 10. jaanuarist 2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (määrus). Määrus on ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda määruse regulatsioonist. Hagiavaldusest nähtub, et hageja omab võlgniku vastu nõuet, mis tuleneb tarbijakrediidilepingust, st tegemist on määruse artikli 17 p 1 (b) alusel tarbijalepingust 2(6)
tuleneva võlgnevuse nõudega. Määruse artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 59 lõikele 1 siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu 17.11.2011 otsus nr C‐327/10, p 40). Kuigi määrus nr 44/2001 asendati alates 10. jaanuarist 2015 määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh eesmärk, säilinud muutumatul kujul ning lähtuda saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse tõlgendamisel. Hagiavalduses on võlgniku elukohaks märgitud X linn. Eesti rahvastikuregistri andmetel on kostja elukohaks alates 10. juulist 2012 XXXXXXXX. Vaatamata kohtu vastavasisulisele nõudele ei ole hageja kohtule täiendavaid andmeid kostja kohta esitanud. Kohus on võtnud kostjaga 29. detsembril 2021 täiendavalt ühendust ka telefoni teel. Kostja kinnitas, et elab ja töötab Soome Vabariigis. Maksu- ja Tolliameti andmetel puudub kostjal käesoleval hetkel töökoht Eesti Vabariigis. Kuna kostja alaline elukoht asub kohtu poolt kogutud andmete põhjal Soome Vabariigis, võib tema kui tarbija vastu menetluse algatada Soome Vabariigi kohtus.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohus on kohtualluvuse valiku tegemisel tuginenud võlgniku telefonikõnedele. Telefoni teel on raske tuvastada kodanikku, kellega räägitakse. Kostja ei ole tõendanud enda väiteid ei elukoha ega töötamise kohta. Hagiavalduses on kostja elukohana märgitud XXXXXXXX. Nimetatud kontaktaadressi on kostja ise laenuandjaga lepingut sõlmides aprillis 2020. a andnud. Lepingus on kostja kinnitanud, et tema poolt lepingu sõlmimisele eelnevalt esitatud andmed on tõesed ja täielikud. Lepingu üldtingimuste p. 2.1.5 järgi on kostja Eesti resident ning eritingimuste p. 2.2. kohaselt kohustus kostja lepingu perioodil panka viivitamatult informeerima enda kontaktandmete muutumisest. Kostja ei ole laenuandjale kontaktandmete muutumisest teatanud, seega on hageja poolt esitatud andmed kostja kontaktandmete kohta korrektsed. Rahvastikuregistri andmetel on kostja elukohana kajastatud ka XXXXXXXX. Kostja on kinnitanud enda elukohaks lepingu sõlmimisel hagiavalduses kajastatud aadressi (TsMS § 80 lg 1). Lepingu üldtingimuste p. 10. kohaselt on lepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamiseks pädevad Eesti Vabariigi kohtud. Seega on pooltel kohtualluvuse kokkulepe. Lepingu täitmine toimus lepingus kajastatud andmetel, seega on hagiavaldus esitatud õigesse kohtusse (TsMS § 89). Politsei- ja Piirivalveametile teadaolev kostja elukoht on
XXXXXXXX.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi saata menetlusse võtmise uuesti otsustamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei otsusta hagi menetlusse võtmist.
5.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast puuduva kohtualluvuse tõttu. Maakohus leidis, et kohtu poolt kogutud andmete põhjal on kostja alaline elukoht Soome Vabariigis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise 3(6)
aluseks olevaid asjaolusid kohaselt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast.
6.Arvestades hageja nõuet ja hagile lisatud tõendeid leidis maakohus õigesti, et hageja esitas kostja vastu hagi tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. Õige on ka see, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75 lg 1 esimese lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib üldse avalduse Eesti kohtule esitada. TsMS § 70 lg 4 p 1 järgi kohaldatakse praeguses asjas esitatud nõude puhul tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles Brüsseli I bis määrus (EL 1215/2012) ei sätesta teisiti. Brüsseli I bis määruse
4.jaos on reguleeritud kohtualluvust tarbijalepingute puhul ja maakohus leidis õigesti, et art 18 lg 2 järgi saab hageja esitada kostja kui tarbija vastu hagi selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht. Seega pidi maakohus kontrollima, kas kostja elukoht võib olla Eestis. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalide alusel ei saa teha ühest järeldust, et kostja elukoht ei ole Eestis. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas.
7.Hoolimata sellest, et hageja märkis hagiavalduses kostja aadressiks Eestis asuva aadressi, tegi maakohus kostja alalise elukohta väljaselgitamiseks päringud Maksu- ja Tolliameti ning rahvastikuregistri andmebaasi, milles on aastast 2012 kostja põhielukohaks märgitud XXXXXXXX, vestles kostjaga telefoni teel ja tuvastas selle alusel, et kostja kehtiv elukoht on Soomes. Seejuures jättis maakohus tähelepanuta, et hagimenetlusele eelnevas maksekäsu kiirmenetluses on kohus soovinud edastada kostjale menetlusdokumente tema Eesti rahvastikuregistrisse kantud aadressile Soomes pädeva kohtu kaudu, kuid edutult. Tagasiside Soome kohtult menetlusdokumentide kättetoimetamise võimalikkuse/võimatuse osas puudub. Puudutatud isik on olnud kohtule kahel korral kättesaadav telefoni teel ja on palunud endale saata menetlusdokumendid aadressile XXXXXXXXXX, kuid vaatamata sellele ei ole kostja dokumentide kättesaamist kinnitanud. Asja materjalidest ei nähtu, miks ei ole kohus kostjaga telefoni teel vesteldes küsinud tema Soome elukoha postiaadressi ega muid täpsustavaid küsimusi kostja elukorralduse kohta, samuti nõusolekut menetleda asja Eesti kohtus. Riigikohus on selgitanud, et rahvastikuregistri kandest saab iseenesest järeldada, et kostja elukoht ei ole Eestis, kuid üldjuhul tuleks küsida kohtualluvuse ja kostja alalise elukoha kohta ka kostja seisukohta, mis annab kohtule rohkem teavet. Kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks on Brüsseli I bis määruse art 28 lg 1 järgi kostja kohtusse mitteilmumine (vt Riigikohtu 21. novembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12312, p 9). Kostja kohtusse ilmumise korral võib aga kostja Brüsseli I bis määruse art 26 lg 1 järgi nõustuda asja allumisega Eesti kohtule (vt ka Riigikohtu 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 13).
8.Maakohus on jätnud käsoleval juhul täielikult tähelepanuta asjaolu, et kuigi kostja on 2012. aastal märkinud rahvastikregistris oma elukoha aadressiks Soome Vabariigi, on kostja pärast seda avaldanud oma elukoha kohta, sh hagejale ka muid andmeid. Hagejaga lepingu sõlmimisel 7. aprillil 2020 avaldas kostja, et tema elukoht on XXXXXXXX. Lepingu üldtingimuste p-s 2.15 kinnitas kostja, et ta on Eesti resident ja p-s 2.2 võttis endale kohustusekoheselt informeerida hagejat enda kontaktandmete muutmisest. Kui kostja ei ole hagejat oma elukoha muutumisest teavitanud, saab eeldada ka hagejale avaldatud elukoha andmete õigsust. Asja materjalidest nähtub, et XXXXXXXX korteriomanik kinnitas kohtule aprillis 2021, et kostja ei ela enam sellel aadressil ja peaks elama X. 14. aprillil 2021 on kostja märkinud rahvastikuregistrisse enda lisaaadressina XXXXXXXX. Kostja on kohtule selgitanud, et sel aadressil elavad kostja vanemad. Politsei- ja Piirivalveameti andmetel oli 4(6)
kostja asukoht 18. aprilli 2021 seisuga XXXXXXXX. Eeltoodud asjaoludest ja andmetest saab järeldada kostja tahet TsÜS § 14 lg 3 kohaselt tuua oma elukoht pärast 10. juulil 2012 tehtud rahvastikuregistri kannet Eestisse. Maakohtul ei olnud alust keelduda üksnes rahvastikuregistrist pärineva 10 aasta vanuse info ja kostja telefonis väidetu põhjal omal algatusel hagi menetlemast. Asja materjalidest nähtub, et kostja on olnud kohtule korduvalt kättesaadav, kuid hoiab menetlsdokumentide vastuvõtmisest kõrvale.
9.Ringkonnakohus rõhutab, et kohtualluvuse määramiseks tuleb maakohtul tuvastada, kas kostjal on Brüsseli I bis määruse alusel Eestis alaline elukoht. Kui maakohus peab vajalikuks (näiteks lahendades kostja vastavat väidet) selgitada, kas kostja elukoht on teises liikmesriigiks (Soomes), tuleb maakohtul kohaldada Brüsseli I bis määruse artikli 62 järgi elukoha määramiseks ka teise liikmesriigi materiaalõigust. Füüsilise isiku alaline elukoht määratakse kindlaks selle riigi materiaalõiguse alusel, kus oletuslikult tema alaline elukoht asub. Seetõttu on põhimõtteliselt võimalik, et isikul on Brüssel I bis määruse tähenduses mitu alalist elukohta eri liikmesriikides. Seda juhul, kui eri liikmesriikide õiguse kohaselt on isiku elukoht igas asjakohases liikmesriigis. Sel juhul saab isikut üldise kohtualluvuse sätete alusel hageda igas vastavas liikmesriigis (vt M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaarid I osa, lk 456-457).
10.Ringkonnakohus märgib, et Eesti õigus ei võimalda tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku vahel leppida kokku kohtualluvuses (vt TsMS § 104 lg 1 ja § 106 lg 1 p 1 (vt ka Riigikohtu 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10). Lepingust ei nähtu, et tegemist oleks kohtualluvuse kokkuleppega TsMS § 104 lg 3 p 2 järgi juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada. Seega ei ole põhjendatud hageja väide määruskaebuses, et asja tuleb arutada Eesti kohtus kohtualluvuse kokkuleppe alusel.
11.Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski Soomes, võib kohtualluvus tuleneda ka Brüsseli I bis määruse art 18 lg-st 2. Nimelt on Euroopa Kohus 17. novembri 2011. aasta otsuse C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner p-s 47 leidnud, et olukorras, kus tarbija, kes on pikaajalise kinnisvara tagatisega laenulepingu pooleks, mis kohustab teda teist lepinguosalist teavitama igast aadressimuutusest, loobub oma elukohast enne lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tema vastu hagi esitamist, allub nimetatud hagi Brüsseli I määruse art 16 lg 2 alusel selle liikmesriigi kohtutele, kus asub tarbija viimane teadaolev alaline elukoht, kui need kohtud ei suuda määruse art 59 kohaselt kindlaks teha kostja tegelikku elukohta ning neil puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja tegelik alaline elukoht asub väljaspool liidu territooriumi. Nimetatud Euroopa Kohtu seisukoht on kohaldatav ka Brüssel I bis määruse tõlgendamisel. Käesolevas asjas on kostja avaldanud
7.aprilli 2020 lepingus oma elukohana XXXXXXXX ning on sellest elukohast loobunud enne lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tema vastu hagi esitamist.
12.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
13.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja
5(6)
menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Kersti Kerstna-Vaks
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.