Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Osaühing EUROPARK ESTONIA esitas 13.08.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Kxxxx Vxxxxxxx 40 euro saamiseks. Pärnu Maakohus tegi 18.08.2021 võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas vastuväite. 06.09.2021.a määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 17.09.2021 hagi, mille kohus võttis 27.09.2021.a määrusega menetlusse. 07.12.2021.a määrusega määras kohus asja kirjalikku menetlusse. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt oli sõiduk (xxxxxx) 17.09.2018 pargitud hageja opereeritavale parkimisalale (Zeppelini kaubanduskeskus Tartus). Sellel ajahetkel kuulus auto kostjale. Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, sest puudus parkimiseks nõutav luba, st puudus parkimisõigust andev parkimiskaart või automaadist ostetud parkimispilet ega oldud alustatud mobiilset parkimist. Hageja paigutas leppetrahvinõude 40 eurot sõiduki kojamehe vahele, mis on mõistlik viis kostja teavitamiseks. Hageja teavitas kostjat rikkumisest seega koheselt. Hageja on kostjale saatnud kohtueelselt meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid võlgnevus on siiani tasumata. Hageja selgitas, et iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Tüüptingimustes on hageja avaldanud selgelt enda tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja hageja parklasse pargib. Tegemist on pakkumusega lepingu sõlmimiseks. Parkimisalale on paigaldatud mitmeid liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad sõitjale märku, et sisenetakse eraparklasse ning seal parkimiseks on teatud tingimused. Kuna sõiduki kontrollimise hetkel ei olnud autos ega selle juures kedagi, on tegemist sõiduki parkimisega. Kostja andis seega nõustumuse lepingu sõlmimiseks sellega, et ta parkis enda sõiduki hageja parklasse. Hageja viitas Riigikohtu lahenditele, millede kohaselt on parkimislepingu täitmise eest vastutav sõiduki omanik või vastutava kasutaja olemasolul vastutav kasutaja, kui nad ei ole tõendanud vastupidist. Hageja hinnangul on lepingu pooleks kostja. Kostja ei ole tõendanud, et sõidukit kasutas keegi kolmas isik. Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi 30 eurot. Hageja nõudis kostjalt ka sissenõudmiskulusid 10 eurot. Sissenõudmiskulud koosnevad Transpordiametile päringu tegemises ning nõudekirja tähitult saatmiseks kostja elukoha aadressile. 17.11.2021 seisukohas kinnitas hageja, et kostjal on tasumata üks leppetrahv. Kostja väide, et keegi teine kasutas tema sõidukit 17.09.2018, on paljasõnaline ja tõendamata. Hagejal on õigus eeldada, et lepingupooleks on sõiduki omanik ehk kostja. Hageja märkis, et kostja viidatud liiklusseaduse § 72 lg 2,3 on avalik-õiguslikud normid ega ole otseselt kohaldatavad tsiviilõiguslikes vaidlustes. Hageja märkis, et meeldetuletuskirjaga tuletatakse kostjale sisuliselt teistkordselt meelde, et tal on tasumata leppetrahv. Hagejal ei ole seadusest tulenevat kohustust saata

meeldetuletuskirju klientidele. Kostja võinuks meeldetuletuskirja kättesaamisel esitada vaide või tasuda näidatud tähtajaks nõutud summa. Kostja vastuväited 18.10.2021 hagivastuses ei tunnistanud kostja hageja nõudeid ning palus need jätta rahuldamata. Kostja väitis, et ta ei vaidlustanud ettenähtud tähtaja jooksul leppetrahvi seetõttu, et ta pole nõuet saanud ega olnud sellest teadlik enne meeldetuletuskirja saamist mais 2021.a. Kostja ei tunnistanud leppetrahvi nõuet, sest pole seda saanud. Kostja teatas, et ei ole parkinud talle kuuluvat sõidukit xxxxxx 17.09.2018 Tartus Zeppelini kaubanduskeskuse juures. Sellel ajal oli sõiduk antud kasutusse teisele isikule. Kostjale jäi arusaamatuks, miks saadeti meeldetuletuskiri alles mais 2021.a, kui hagejal oli õigus sõidukiomanike andmeid pärida juba alates 15.02.2019. Hageja ei ole esitanud meeldetuletuskirja mõistliku aja jooksul. Liiklusseaduse § 72 lg 2 kohaselt pidi kostja säilitama sõidukit kasutanud isiku andmeid kuue kuu jooksul pärast sõiduki kasutamist. Kostjal ei ole säilinud andmeid 17.09.2018 sõidukit kasutanud isiku kohta ja ta ei saa esitada selle kohta tõendeid. Kostja hinnangul on olukord, kus andmeid sõidki kasutamise aja ja isiku kohta küsitakse nii palju hiljem, ebamõistlik. Tüüptingimuste kohaselt võib parkasse parkida ja lepingu sõlmida ka sõiduki kasutaja mitte omanik. Poolte vahel ei ole lepingulist suhet, sest kostja ei juhtinud sõidukit 17.09.2018 ega võtnud vastu otsust parkimislepingu sõlmimiseks hagejaga. Kostja leidis, et antud juhulik oli lepingupooleks sõiduki tegelik kasutaja. 01.12.2021 vastuses jäi kostja enda varasemalt esitatud seisukohta juurde ja märkis, et tema poolt viidatud liiklusseaduse sätted on asjakohased, sest ta pidi tavakodanikuna neist lähtuma. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale kuulub sõiduk registreerimisnumbriga xxxxxx ning sõiduk kuulus kostjale ka 17.09.2018. Samuti puudub vaidlus selles, et eelnimetatud sõiduk oli pargitud 17.09.2018 hageja opereeritavas parkimisalas Zeppelini kaubanduskeskuse juures Tartus. Leppetrahvinõue oli pandud sõiduki kojamehe vahele. Nimetatud asjaolud on tõendatud mh ka hageja esitatud tõenditega (fotod dtl 27-28, 31-35, leppetrahvinõue dtl 29). Pooled vaidlevad selle üle, kas ja kellega on parkimisleping sõlmitud ning kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt 40 eurot. Kohus leiab, et käesolevalt on sõlmitud parkimiskoha üürileping VÕS § 271 mõttes (edaspidi parkimisleping või leping). Hageja hallatavas parklas on infotahvlil üles pandud parkimistingimused, mille p-st 1 nähtub, et hageja ja sõidukijuhi vahel sõlmitakse tüüptingimustel parkimiskoha üürileping (edaspidi parkimisleping). Sõidukijuhi parklasse parkimisega loetakse, et sõidukijuht on parkimistingimustes avaldatud pakkumusega nõustunud ning nad on omavahel sõlminud parkimislepingu (dtl 27). Tegemist on pakkumusega VÕS § 16 lg-st 1 ja 3 lähtuvalt. Pakkumuse tahe on hageja poolt selgelt väljendatud parkimistingimustes ning sõidukijuht on parkimiskohale parkimisega andnud enda nõustumuse parkimislepingu sõlmimiseks VÕS § 20 lg 1 alusel. Tüüptingimused ei ole kohtu hinnangul ka ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu heade kommetega vastuolus. Tegemist on eraparklaga ja see on märkidelt näha, kui sõita parklasse. Ükski mõistlik inimene ei saa eeldada, et eraparklas võib parkida tingimusteta ja tasuta. Parkimistingimuste märk oli üleval nähtavas kohas ja selle sisu ning väljendusviis oli selge ja arusaadav. Sõidukit

numbrimärgiga xxxxxx juhtinud isik pidi parkimistingimustest aru saama. Seega oli sõiduki parkimisel sõlmitud parkimisleping ning sõidukijuht pidi kinni pidama hageja kehtestatud parkimistingimustest. Kostja on asunud seisukohale, et parkimisleping on sõlmitud sõidukit juhtinud isikuga, mitte kostjaga, kuid ta ei mäleta enam sõidukit juhtinud isiku nime ja tal polnud kohustust seda pärast 6 kuud ka meeles pidada. Kohus leiab, et tuleb lähtuda eeldusest, et hageja on sõlminud lepingu sõiduki omaniku või vastutava kasutajaga. Hagejale pole sõidukite parkimise hetkel teada, kes reaalselt on sõidukijuhiks ning hagejal on mh objektiivselt võimatu või vähemasti oluliselt raskendatud tegeliku sõidukijuhi kohta tõendite esitamine. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et tõendamiskoormis on hea usu põhimõttest tulenevalt ümber jagatud ning auto juhiks ja parkimislepingu pooleks saab lugeda sõiduki omanikku või vastutavat kasutajat, kui ta ei tõenda, et autot juhtis muu isik (RK lahendid nr 3-2-1-82-16 p 24, 3-2-1-68-16 p 31), sest juhi isikuga seotud asjaolude väljaselgitamine on auto omaniku või vastutava kasutaja kontrolli all. Kohus peab põhjendatuks ja asjakohaseks hageja viidet Tartu Ringkonnakohtu 08.10.2020.a otsusele nr 2-19-123666, sest käesolevalt on tegemist eraõigusliku suhtega ning kostja viidatud LS § 72 lg-l 2 on avalik-õiguslik iseloom. Tartu Ringkonnakohus on eelnimetatud otsuse p-s 37 märkinud, et „... Kohtud on korduvalt leidnud, et LS 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm, mis ei ole otseselt kohaldatav. Eraõiguslikes suhetes peaks sõiduki omanik säilitama vastavaid andmeid oma õiguste kaitseks isegi kauem, nt hagi võimaliku aegumise perioodi jooksul. Kuivõrd hagi ei ole aegunud, et saa väita, et hageja oleks liigselt nõude esitamisega venitanud ja peab hea usu põhimõttest tulenevalt kandma negatiivseid tagajärgi seoses sellega, et kostja ei ole vastavaid andmeid säilitanud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu lahendit nr 2-16-116867)“. Eeltoodust tulenevalt asub kohus ka käesolevalt seisukohale, et LS § 72 lg 2 on avalik-õiguslik norm ega ole otseselt kohaldatav tsiviilõiguslikes vaidlustes ning kostjal oli käesolevalt kohustus tõendada, et parkimislepingu on tema asemel sõlminud keegi muu isik. Kuna kostja ei ole suutnud tõendada, et tema ei juhtinud ega parkinud sõidukit hagis märgitud ajal, siis tuleb tuvastatuks lugeda, et kostja oli isikuks, kes sõlmis hagejaga parkimislepingu. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi VÕS § 158 lg 1 ja parkimistingimuste p 4 alusel (dtl 27). VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Parkimistingimuste p 4 kohaselt on parkimistingimuste rikkumise korral rikkuja kohustatud maksma lepptrahvi summas kuni 50 eurot. Leppetrahvi summa muutub sissenõutavaks parkimise korraldaja poolt leppetrahvi nõude esitamise hetkest. Parkimistingimuste p 2 kohaselt on parkimine lubatud ainult kuni 1,5h parkimise algusaja fikseerimisel parkimiskellaga. Parkimiskell peab olema asetatud sõiduki armatuurlauale selgelt nähtavalt ja loetavalt. Hiljemalt parkimisaja lõppedes on sõidukijuhti kohustatud sõidukiga parklast lahkuma. Fotodelt (dtl 28) on näha, et parkimise ajalimiidi osas on täiendavalt üles pandud 1 liiklusmärk ja 1 teadete tahvel, milles on selgelt kirjas, et parkida võib kuni 1,5h. Need ei saanud jääda sõidukijuhile märkamatuks. Fotodelt (dtl 31-35) nähtub, et sõiduki armatuurlauale polnud asetatud parkimiskella ega ka muud paberit vms, millelt oleks nähtunud parkimise algusaeg või muu parkimist lubav dokument. Seega rikkus sõidukijuht parkimistingimusi ning takistas tegeliku parkimise algusaja kindlakstegemist ning parkimise ajalimiidi kontrollimist. Tuvastatuks saab lugeda parkimislepingu tingimuste rikkumine. Kostja vastutab parkimislepingu tingimuste rikkumise eest. Rikkumise tõttu on leppetrahvi nõude eeldused täidetud. Hageja on leppetrahvi määranud parkimistingimuste p-s 4 märgitud

summa piires (vähem kui maksimumsumma). Hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi summas 30 eurot. Kostja leidis, et hageja on esitanud nõude ebamõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Fotoga (dtl 35) on tõendatud, et hageja pani leppetrahvinõude sõiduki kojamehe vahele kohe, kui tuvastas parkimistingimuste rikkumise. Hageja esitatud fotodel sõidukist on näha ajatemplid. Kohus on seisukohal, et hageja tahteavalduse ja nõude edastamise viis (asetamine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele) on mõistlik viis TsÜS § 70 mõttes ning käesolevalt ei esine erandlikke asjaolusid, mille tõttu võiks lugeda taheavalduse edastamise viisi ebamõistlikuks (vt ka RK lahend nr 2-17-117146 p 12). Kuna hageja reageeris parkimistingimuste rikkumisele koheselt rikkumisest teadasaamisel ja leppetrahvinõue oli väljendatud ja edastatud mõistlikul viisil, ei oma enam tähendust asjaolu, millal hageja saatis kostjale meeldetuletuskirja või millal kostja selle kirja kätte sai. Hageja on oma nõude mõistliku aja jooksul esitanud ning ta pole kaotanud õigust nõuda kostjalt leppetrahvi. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja nõuda leppetrahv 30 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid 10 Transpordiametisse ja kostjale tähitud kirja saatmisega.

eurot,

mis

koosneb

päringus

VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Parkimistingimuste kohaselt oli kostjal õigus parkida üksnes 1,5h, st tegemist oli sisuliselt tähtajalise parkimislepinguga. Tähtaja saabudes leping lõppes. Sissenõudmiskuludesse on hõlmatud kõikvõimalikud võla sissenõudmiseks tehtavate toimingute kulud, nt meeldetuletuskirja saatmised, võimalikud registripäringud, helistamised võlgnikule jne. Hageja on kostjale saatnud meeldetuletuskirja (dtl 37) ja esitanud päringu Transpordiametisse (vastasel juhul polnuks hageja teada saanud kostja isiku- ja kontaktandmeid). Päringu tegemise on tasuline (RLS § 221). Ülalnimetatud sättest lähtuvalt võib esimese tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning üldine hüvitamise piir on 30 eurot. Hageja on nõudnud isegi vähem. Kohus leiab, et sissenõudmiskulude hüvitise eeldused on täidetud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 40 eurot. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 375 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 75 eurot ning lepingulise esindaja kuludest 300 eurot (km-ta, maksekäsu kiirmenetluses 20 euro, kohtumenetluses 80€/h x 3,5h). Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid hageja menetluskuludele. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 75 eurot vastavalt TsMS § 147 lg-le

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.