Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi K. K. vastu põhivõla, intressi, viivise, müügikulu ja võla sissenõudmiskulu nõudes Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, asukoht hagiavalduses Tartu maantee 83-601, 10115, Tallinn); lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus Legal OÜ, epost: [email protected]);
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja: K. K. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxx; e-post:) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista K. K. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks 10 876,67 eurot, millest 5709,68 eurot on põhivõlg, 384,52 eurot intress, 422,01 eurot müügikulu, 35 eurot võla sissenõudmiskulu ja 4325,46 eurot 11.01.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt.
3.Välja mõista K. K. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks alates 12.01.2022. a viivis tasumata põhivõlalt (5709,68 eurolt) lepingujärgses määras 36,24% aastas kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulude jaotus
2.Välja mõista K. K. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskulud summas 1020 eurot, sh 600 eurot riigilõiv ja 420 eurot lepingulise esindaja tasu.
3.Välja mõista K. K. Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis punktis 2 väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.
1 (7)
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas 30.06.2021. a kohtule hagiavalduse K. K. vastu lepingust tuleneva põhivõla, intressi, müügikulu, võla sissenõudmiskulu ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja Mogo OÜ-ga 19.01.2018. a laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr FL19012018/0107, mille alusel Mogo OÜ andis kostjale laenu summas 3850 eurot intressiga 36,24% aastas. Kostja kohustus laenu koos intressiga tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena lõpptähtajaga 15.01.2022. a. Tagatislepingu alusel omandas Mogo OÜ sõiduki KIA Ceed, mille omand pidi kostjale üle minema laenulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. 18.07.2018. a sõlmisid Mogo OÜ ja kostja lepingu lisa nr FL19012018/0107- G1, mille kohaselt laenusummat suurendati 5300 euro võrra. Uus laenu põhisumma on vastavalt eeltoodule 9177,70 eurot. Kostja kohustus perioodil 15.07.201815.07.2024. a igakuiselt tegema tagasimakseid summas 314,03 eurot. Kostja rikkus laenulepingu punkti 7.1 ja 7.2, mille kohaselt on lepingu sõlmimise eelduseks tagatise olemasolu, kuid kostja avaldas soovi sõiduki tagastamiseks ning müügiks, seega ütles Mogo OÜ alates 09.12.2019. a lepingu erakorraliselt üles ja loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale. Peale lepingu ülesütlemist võõrandas laenuandja sõiduki hinnaga 3045 eurot, mis arvestati maha kostja põhivõla jäägist. Ülejäänud osas on kostja kohustus täitmata. Hageja on saatnud kostjale kolm võlateatist, kuid kostja kohustust täitma ei ole asunud. Hageja nõuab hagis kostjalt tagastamata laenu põhiosa summas 5709,68 eurot, intressi summas 384,52 eurot, sõiduki müügikulu 422,01 eurot, võla sissenõudmiskulu 35 eurot ja viivist põhivõlalt alates lepingu ülesütlemisest, s.o alates 10.12.2019. a kuni täitmiseni lepingus kokkulepitud intressimääras 36,24% aastas. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 3220 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni.
2.Kohus võttis hagi 02.09.2021. a määrusega menetlusse ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama.
3.Kostja, K. K. , esitas 13.09.2021. a kohtule kirjaliku vastuse, milles tunnistas hagi osaliselt. Kostja teatas, et tunnistab, et võttis võlgu, kuid ta ei nõustu selliste intresside ja viivistega nagu hageja nõuab. Kostja tõi välja, et ta teenib 600 eurot kuus ja isegi kõige parema tahtmise juures ei suuda ta nõuet täita, kuna intressid ja viivised kasvaksid kiiremini, kui kostja jõuab neid maksta. 30.09.2021. a esitas kostja kohtule täiendava vastuses, milles teatas, et on nõus kirjaliku menetlusega. Ühtlasi uuris kostja võimalust intressid peatada.
4.Hageja esitas 11.10.2021. a kohtule kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja leiab, et kostja on sisuliselt hagi õigeks võtnud, kuid ei nõustu intressi ja viivise nõudega. Hageja kostja väitega ei nõustu, sest hageja on viiviste ja intresside arvestamisel lähtunud poolte vahel lepingus kokkulepitud viivise- ja intressimäärast. Lepingu sõlmisel oli viivise- ja intressimäär avaldatud, kostja oli sellest teadlik ning lepingu sõlmimisel nõustus sellega. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus.
5.Kohus otsustas 10.11.2021. a määrusega lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Kohus võttis lühidalt kokku poolte esitatu ja arutas nendega nõudele õigusliku hinnangu andmist. Kohus määras pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide
2 (7)
esitamiseks. Samuti tegi kohus pooltele ettepaneku pidada läbirääkimisi ja lõpetada menetlus kompromissiga. Pooled määratud tähtaja jooksul midagi täiendavat kohtule ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
6.1.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja sõlmis Mogo OÜ-ga 19.01.2018. a laenuja tagatisomandamise lepingu nr FL19012018/0107, mille alusel Mogo OÜ andis kostjale laenu summas 3850 eurot intressiga 36,24% aastas. Kostja kohustus laenu koos intressiga tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena lõpptähtajaga 15.01.2022. a. Tagatislepingu alusel omandas Mogo OÜ sõiduki KIA Ceed, mille omand pidi kostjale üle minema laenulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. 18.07.2018. a sõlmisid Mogo OÜ ja kostja lepingu lisa nr FL19012018/0107- G1, mille kohaselt laenusummat suurendati 5300 euro võrra. Uus laenu põhisumma on vastavalt eeltoodule 9177,70 eurot. Kostja kohustus perioodil 15.07.2018-15.07.2024 igakuiselt tegema tagasimakseid summas 314,03 eurot. Kostja rikkus laenulepingu punkti 7.1 ja 7.2, mille kohaselt on lepingu sõlmimise eelduseks tagatise olemasolu, kuid kostja avaldas soovi sõiduki tagastamiseks ning müügiks, seega ütles Mogo OÜ alates 09.12.2019. a lepingu erakorraliselt üles ja loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale. Hageja nõuab hagis kostjalt põhivõlgnevust summas 5709,68 eurot, intressi summas 384,52 eurot, müügikulu 422,01 eurot, võla sissenõudmiskulu 35 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist summas 3220 eurot ja edasiulatuvalt viivise põhinõudelt lepingujärgses määras 36,24% aastas. Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja on teatanud, et ei nõustu hagis nõutava intressi ja viiviste suurusega, sest ei ole oma majanduslikust seisundist tulenevalt võimeline nõuet täitma. Muus osas on kostja hageja nõuet vaidlustanud ei ole.
Kohus leiab, et kostja vastuväited ei põhjenda hagi rahuldamata jätmist.
Hageja on esitanud tõendina kostja ja Mogo OÜ vahel 19.01.2018. a sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr FL19012018/0107 ja 18.07.2018. a sõlmitud lepingu lisa nr FL19012018/0107- G1. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Antud juhul on kostja ja Mogo OÜ vahel sõlmitud lepingu esemeks kostjale laenu andmine summas 9177,70 eurot. Mogo OÜ on tegutsenud oma majandustegevuses. Arvestades lepingu tingimusi hindab kohus, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. 3 (7)
VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Eelnimetatud sätteid arvestades on hageja nõude rahuldamise eelduseks, et kostja on Mogo OÜga sõlmitud lepingust tulenevat kohustust rikkunud ja nõuded on muutunud sissenõutavaks.
6.3.Vastavalt laenulepingu p-le 7.2 on laenulepingu sõlmimise ja laenu välja maksmise eelduseks tagatise olemasolu, kuid kostja avaldas soovi tagatiseks olnud sõiduki tagastamiseks ning müügiks. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja rikkus lepingust tulenevat tagatise andmise kohustust, mistõttu ütles Mogo OÜ lepingu alates 09.12.2019. a üles. Kuna laenu tagastamise nõue muutus lepingu ülesütlemise järel sissenõutavaks, on hagejal uue võlausaldajana õigus nõuda nõude täitmist. Kostja ei ole tõendanud, et kohustus on täidetud või ei ole sissenõutav või et kostjal on õigus kohustuse täitmisest keelduda.
6.4.Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust, olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul ei ole pooled esitanud asjaolusid, mille põhjal võiks hinnata kostjaga sõlmitud lepingu või selle osa tühiseks. 19.01.2018. a sõlmitud laenulepingus on pooled kokku leppinud laenu kasutamise aja eest intressi 36,24% aastas. Krediidi kulukuse määr on 51,59% aastas. VÕS § 4062 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Enne kostjaga laenulepingu sõlmimist 19.01.2017. a oli Eesti Panga poolt avaldatud viimane tarbimislaenude kulukuse määr 18,81%. Kostjaga sõlmitud lepingu krediidi kulukuse määr, mis on 51,59%, ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seetõttu ei saa lugeda, et leping on liiga kõrge krediidikulukuse määra või intressimäära tõttu tühine. Kostjaga sõlmitud lepingus on maksekohustuste (v.a intressi maksmine) tähtaegselt täitmata jätmise puhuks kokku lepitud viivis määras, mis vastab intressi määrale, seega 36,24% aastas. VÕS § 113 lg 1 3. lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega ei ole tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Kohus leiab, et arvestades kokku lepitud viivisemäära, mis on võrdne lepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole alust hinnata viivisekokkulepet tühiseks.
6.5.Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt kuni põhivõla täitmiseni alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 10.12.2019. a kuni hagiavalduse esitamiseni 30.06.2021. a lepingujärgses määras 36,24% aastas, mis on kokku 3220 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt lepingujärgses määras 36,24% aastas kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude 4 (7)
täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab põhivõla tasumisega viivitamise eest viivist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni nõude täitmiseni, mis on põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt arvestab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hagi esitamise seisuga, s.o 30.06.2021. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 3220 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi eest 01.07.2021. a – 11.01.2022. a kujuneb 5709,68 suuruselt võlasummalt lepingujärgses määras 36,24% aastas arvestatud viivise suuruseks 1105,46 eurot (5709,68 x 0.099288% x 195 päeva). Seega kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 4 325,46 (3220 + 1105,46) eurot.
6.6.Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eelnimetatud sätetest tulenevalt saab kohus kostja taotlusel viivist vähendada. Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus. Riigikohus on 19.04.2017. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-28-17 (p 13) avaldanud seisukohta, et viiviste vähendamisel tuleb arvestada eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit. Kohus on 10.11.2021. a määruses juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et kohus ei saa viivist vähendada omal algatusel, vaid selleks peab olema kohustatud isiku taotlus. Vaatamata sellele ei ole kostja kohtule selgesõnaliselt viivise vähendamise taotlust esitanud ega ka põhjendanud, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel tema toimetulekusuutlikkusele, mistõttu puudub kohtul alus viivise vähendamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
Hageja nõuab kostjalt sõiduki müügikulude hüvitamist summas 422,01 eurot.
Tagatislepingu p. 4.1.1 kohaselt kohustus kostja tasuma kõik kulud, mis on seotud tagatislepingu täitmisega, mh tagatise omandi üleandmise, registreerimise ja registriandmete muutmise, kindlustamise ja tehnoülevaatustega seotud kulud ja tasud, mh riigilõivud ja muud tasud, samuti tagatise realiseerimisega seotud kulud (mh kulud tagatise otsese valduse saamiseks, tagatise hindamiseks ja võõrandamiseks, mh remondi- ja puhastuskulud, parkimiskulud ning müügiga seotud vahendus ja muud tasud) ja kohtukulud, mis on seotud tagatislepingust tulenevate vaidluste lahendamisega. Kostja tasub tagatis otsese valduse saamiseks kantud kulud, tagatise parkimise kulud ja tagatise müügiga seotud kulud vastavalt laenuandja hinnakirjale. Kohtule esitatud hinnakirja kohaselt võib laenuandja nõuda võlgnikult auto hoiukulusid 2 eurot päevas ja auto müügikulude hüvitamist 3% ulatuses müügihinnast. TsMS § 231 lg 2 ja 4 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kostja ei ole esitanud müügikulu hüvitamise nõudele ühtegi vastuväidet, seega ei vaja nõue tõendamist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja müügikulu hüvitamise nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 5 (7)
Hageja nõuab kostjalt ka 35 eurot võla sissenõudmiskulu.
VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS §-is 1132 on sätestatud piirangud tarbijalt sissenõudmiskulude nõudmise kohta. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on esitanud tõenditena kostjale 02.02.2021. a, 22.03.2021. a ja 31.05.2021. a saadetud võlateatised. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja võla sissenõudmiskulu hüvitamise nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
Kõike eeltoodut arvestades kohus rahuldab hagi.
Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 10 876,67 eurot, millest 5709,68 eurot on põhivõlg, 384,52 eurot intress, 422,01 eurot müügikulu, 35 eurot võla sissenõudmiskulu ja 4325,46 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 11.01.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast lepingujärgses määras 36,24% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus
7.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda.
8.TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku 1020 eurot, sh 600 eurot riigilõiv hagilt ja 420 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõudelt riigilõivu 600 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast ning selle saab lugeda hüvitatavaks menetluskuluks. Kohus leiab, et ka hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses jurist Carlo Kask, kes ei ole advokaat, kuid vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõuetele ja võib olla kohtus lepinguliseks esindajaks. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja ajakulu olnud kokku 3,5 tundi. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe tunni eest (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et hageja esindaja taotletava tasumäära õigusabi eest saab lugeda põhjendatuks. Tasu sellises määras vastab keskmiselt sarnastes asjades taotletavale lepingulise esindaja 6 (7)
tasumäärale. Ka Riigikohtu praktika seisukohtade kohaselt saab lugeda mõistlikuks lepingulise esindaja tunnitasutasu 120 eurot nii käibemaksuta kui ka käibemaksuga (vt nt Riigikohtu 01.06.2016. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Arvestades asja menetluse käiku, saab kohtu hinnangul lugeda vajalikuks ja põhjendatuks ka hageja lepingulise esindaja tehtud ajakulu. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja tulenevalt TsMS § 174 lõikest 10 kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et ta on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada, mistõttu mõistab kohus lepingulise esindaja tasu välja koos käibemaksuga. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatuks hageja menetluskulud kokku summas 1020 eurot, sh 600 eurot hagilt tasutud riigilõiv ja 420 eurot lepingulise esindaja tasu. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud summas 1020 eurot hageja kasuks välja kostjalt. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.